neljapäev, aprill 29
Kleidike mulle ja teine õele
Alati kui hakkab lähenema aprilli lõpp ja seega ka minu õe sünnipäev, valdab mind suur soov ja inspiratsioon õele ise kingitus teha. Nii ka sellel aastal. Kuna kudumiseks jäi aega pisut napiks, siis ma otsustasin hoopis midagi õmmelda. Mõtlesin teha sellise kleit-pluusi mida mõnus teksade peal kanda. Õnneks meenus mulle, et paar aastat tagasi olin ma lahti lõiganud ühe sellise kleit-pluusi aga kuna me üsna varsti peale seda maale suvitama tulime, siis õmblemiseni ma ei jõudnudki (see on siis see valge põhjaga variant). Peale suurt kolimist ja asjade mitmekordset ümberpaigutust jäid need lahtilõigatud tükid mulle pidevalt ette ja vaatasid mind süüdistavalt. Nüüd otsustasin ma siis enne õe pluusi tegemist oma pluusi peal lõike ära katsetada ja seejärel vajalikud parandused sisse viia. Mäletan, et just peale seda, kui olin tookord kleidi lahti lõiganud, lugesin ühest blogist, kuidas see lõige ei ole mõeldud inimestele, sest on alt nii kitsas, et käia ei saa. Ma siis õmblesin nii ääre pealt kui võimalik ja lühendasin ka natuke ja pole viga, saab käia ilusti ja istuda ka. Siiski viisin õe pluusi puhul sisse mõnde parandused - selja tegin kitsama, st vähem krookeid, alt tegin siiski laiema, kaelaaugu tegin väiksema. Kui minu pluusi riie on selline sitsi ja batisti vahepealne, siis pruunipõhjaline on väga hästi langev (ilmselt) viskoosiga. Nii et kui mina olen pluusiga profiilis kui õhupall, siis pruunipõhjaline langeb kenasti ja ei puhvita. Ma ei ütleks, et ma oleksin õnnetu selle puhviamise pärast, lihtsalt et olenevalt kangast võib sama lõike järgi väga erinevaid asju teha, aga eks see ole vana tõde. Enda pluusi varrukate seosteks kasutasin poest ostetud puuvillast kanti, mis peale pesu peaks kenasti pehmemaks, st vähem turritavamaks minema. Kangaste päritolus ma päris kindel pole, kuna need mõlemad on juba nii ammu ostetud, aga see valgepõhjaline vist peaks küll Abakhanist olema. Pruunipõhjaline võib olla ka kadunud Baltika restipoest.
Ja lõlige on vabalt saadaval siin.
Seda jakki ma ise ei teinud, vaid ostsin pluusile täienduseks Zarast. Lill jaki rinnas sai hiljem veel kollase lille näol täiendust.
Õde jäi väga rahule:)
pühapäev, aprill 25
Kop-kop
Tõesti natuke harjumatu on ühel päeval mitu postitust teha, aga täna juhtus meil selline lugu, et Maibrit tuli hommikul minu juurde ja ütles, et "Tead, keegi teeb magamistoas häält, aga see ei ole Sander ega issi ega Kiti. Ma arvan et see on hiir.". Nojah, mis siis ikka, kui hiir siis hiir - neid meil tänu Kitile peaaegu pole aga mõni julgem ikka satub ka sisse astuma.
Mõne aja pärast, kui ma köögis olin, siis kuulsin ka äkki kummalisi hääli magamistoast. Läksin sinna ja kuulatasin - krabin tuli ahjust, õigemini siis ahju tuhaluugi tagant. Mõtlesin, et mõni hiir on ikka puhta sassi omadega läinud - pole enne nähtud et nad ahju ronivad. Liiatigi sai alles tuld ka tehtud. Siis kostis aga hääl uuesti ja see oli üsna veider, üldse mitte hiire moodi, selline rohkem kolin kui krabin. Kui ta oleks hiir olnud, siis ta oleks pidanud olema nagu see hiir sealt Tommy ja Jerry multikast, kes seisab käsi puusas ja koputab energiliselt tuhaluugi vastu, et laske mind siit nüüd ükskord välja. Igal juhul hakkas mul natuke kõhe ja kutsusin Andrese asja uurima.
Andres käis ja kuulas ja poetas natuke tuhaluuki. Ja ütles, et seal polegi hiir, vaid hoopis lind! Kes on ilmselt korstnast sisse kukkunud. Aga oleks ta olnud siis ahju selles nurgas kus korsten on. Meil on selline hiigelsuur vanaaegne ahi keset maja ja kui korsten on ühes nurgas, siis see tahmaluuk, mille taga lind koputas, oli diagonaalis asetsevas nurgas. Täielik müstika, kuidas ta sinna sai. Igaljuhul peale tuhaluugi avamist otsustas ta siiski mitte välja tulla. Me arvasime, et eks ta ole poolsurnud seal aga panime igaks juhuks kassi transpordipuuri tuhaluugi ette ja läksime ise ära.
Ja mõne ajapärast suvatseski linnuke puuri ronida ja Andres transportis ta õue. Peale puurist vabanemist lendas ta kenasti kohe minema, nii et eluvaimu oli sellel musträstal küllaga. Visa hing igal juhul!
Aga linnud pole sugugi ainukesed, keda me siin päästame, aga sellest edaspidi, sest kolme postitust ma ühe päeva jooksul vist ikka ei tee :)
laupäev, aprill 24
Minu uus kampsun. My new cardigan.
Sissejuhatuseks pean minema tagasi aastasse 95, kui ma käisin keskkoolis ja suvevaheajal töötasin Pirital jäätise ja hamburgeri putkas. Putkapidaja tegeles lisaks putkamajandusele ka kaltsumajandusega. Sellel ajal polnud linnapeal veel eriti second hand poode näha ja seda põnevam oli meil, kes me saime eelisjärjekorras suuri kaltsukotte tuuseldada. Neid kotte nimelt hoiti sealsamas meie putka tagaruumis ja kui oli vihmane päev ja rannalisi vähe, siis sai aega kaltsude sorteerimisega sisustatud. Ja sealtsamast kaltsukotist leidsin ma oma elu esimese nahktagi. Varrukad olid küll pisut lühikesed aga järgiandmise ruumi neil natuke oli ja nii käisin välja ma oma päevapalga ja sain õnnelikuks nahktagi omanikuks. Ja küll sai siis sellega käidud! Kogu ülejäänud keskkooli aja, ülikooli aja ja isegi tööl. Kuni ühel hetkel sai mul temast ikka üsna kõrini. No mood ikka ka muutus natuke ja ühel hetkel tundus ta liiga lai ja ma panin ta kapi tagumisse nurka.
Siis jäi aga minu garderoobi üks suur tühi koht, millele ma täidet hakkasin otsima. Paraku olid taskukohased tagid kõvad, valet värvi ning saja meetri pealt tuntava naha haisuga. Ilusad jäid aga väljapoole minu eelarvet. Nii ma ikka käisin lahtiste silmadega mitu head aastat ringi, kuni viimasel sügisel juhtusin kogematta Zarasse. Ja mis ma näen - stangel rippus õiget värvi, õige tegumoega, täiesti paras, pehmest nahas, mittehaisev ja allahinnatud nahktagi. Kuigi mul polnud üldse plaanis raha raisata, ostsin ma selle sedamaid ära, sest teadsin, et vastupidisel juhul jään ma eluks ajaks kahetsema :D
Selleks, et meie kliimasse ideaalselt sobiva nahktagi kandmisaega pikendada, on vaja aga ka ühe väga sooja kampsunit, mida sinna alla panna. No mul oli paar tükki, aga need pärinesid minu eelmisest elust ehk ajast enne lapsi ja pehmelt öeldes oli mul neist kõrini.
Juba ammu olin ma selle imeilusat lillat tooni lõnga Liannist ära ostnud, küll ühe hoopis teise kudumi tarbeks. Paar nädalat tagasi aga, kui ma tänu oma emale, kes meil lapsi vaatamas käis, oma palgatöö oodatust palju varem valmis jõudsin, otsustasin selles suures "mul on natuke aega üle" eufoorias ka midagi iseendale kududa. Mõeldud, tehtud.
Kudumist alustasin kaelusest, varrukad kudusin ringselt, taskud eraldi. Vaatamata mõningatele kahtlustele, mis mul kudumise käigus tekkisid, a la kas see kampsun ikka mahub üldse minu nahktagi alla, tuli välja just selline kampsun, nagu ma olin vaimusilmas ette kujutanud. Ehk oleks võinud natuke laiem olla, aga nii pole ka viga. Ja kohe, kui ma olin vardad käest pannud, tõmbasin kampsuni selga ja läksime lastega linnapeale laiama. Ja ka peale proovikandmist võin öelda, et kampsun sai täpselt paras.
Lõng: Simpson, 9 tokki, toon 540, Liannist
Vardad: 8 mm ring- ja sukavardad
Muster: oma
Nööbid aitas Maibrit valida:)
Ravelrys
My relationship with leather jackets is long and friendly. The climate in Estonia is quite windy, cold and often rainy. So a leather jacket is quite perfect garment for our climate. And if you put a warm cardigan under it, you can wear it until the snow comes down. I had some long and warm cardigans in my wardrobe but they were an oldies and I desperately needed a new on. So one day when I had finished my work earlier than expected, I crabbed this bulky yarn and 8 mm needles and started to knit something for myself. I knitted this cardigan top down and it was a really quick project. It came out exactly like I had planned and I am pleased with it. And because we have quite cold weather right now, I have already wore it.
My relationship with leather jackets is long and friendly. The climate in Estonia is quite windy, cold and often rainy. So a leather jacket is quite perfect garment for our climate. And if you put a warm cardigan under it, you can wear it until the snow comes down. I had some long and warm cardigans in my wardrobe but they were an oldies and I desperately needed a new on. So one day when I had finished my work earlier than expected, I crabbed this bulky yarn and 8 mm needles and started to knit something for myself. I knitted this cardigan top down and it was a really quick project. It came out exactly like I had planned and I am pleased with it. And because we have quite cold weather right now, I have already wore it.
Technical notes:
Yarn: Simpson, 9 skeins, shade 540, from Liann Lõngad
Needles: 8 mm circular and dpn
Pattern: my own
In Ravelry
reede, aprill 23
Linnapäev
Meil on siin lapsed rohkem haiged kui terved. Rütm on umbes selline, et nädal lasteaeda ja kaks nädalat kodus. Sest minu jaoks on köha ja nohu haigustunnused, nii et nohust last ma lasteaeda ei vii ja tavaliselt nohu kestab ikka nädal-paar. Viimasel korral sai lasteaias käidud vaid 3 päeva! Tegelikult põeb Maibrit neid köhasid-nohusid kiiremini, aga siiani olen ma teinud ikka nii, et kui juba lapsi lasteaeda viin, siis mõlemad korraga. Sest ma kujutan ette, milliseid läbirääkimisi ma pean Sandriga pidama siis, kui tema hommikul koos minuga koju tagasi peaks tulema. Talle nimelt lasteaias väga meeldib. Kui väikene hommikune nõue, et mina pean ka vähemalt veerand tundi koos temaga rühmas olema, kõrvale jätta. Ja ega ma ei imesta, et lastele lasteaias nii meeldib - meie lasteaed on üks väga mõnusa tundega koht ka. Kasvatajad on ikka nii toredad, rahulikud ja laste sõbrad. Aga mitte sellised ninnu-nännu sõbralikud, vaid just sellised väärikalt ja targalt sõbrad, jäädes ikkagi oma positsioonile, nii et lapsed neid tõesti kuulavad ja respekteerivad. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida :)
Seoses sellega, et lapsed muudkui kodus peavad istuma, on neil tekkinud suur igatsus "kuhugi minna". No täitsa arusaadav. Seetõttu me tegime neljapäevast linnapäeva. Juba kolmapäeva õhtul sõitsime vanaema juurde kohale. Neljapäeval hakkasime siis peale hommikusööki sättima ja läksime koos vanaemaga "Miia Milla Mandasse". Me olime lastega seal juba ükskord varem käinud ja kuna meile seal nii meeldis, siis läksime jälle. Minu meelest on see üks täiesti imeline koht! Seal on kõik "viimase peal", nagu mu ema ikka ütleb :) Alustades sellest, kuidas maja on renoveeritud kuni eksponaat-mänguasjade ja töötajateni välja - igal sammul koged seda, et tegijad on sinna oma hinge ja parimad soovid sisse pannud. Ainuke asi, mis peale esimest külastust jättis mulle tunde, et "võiks natuke teisiti olla", oli kohvik, kus pakuti põhiliselt vaid saiakesi. Ja mitte suppi. Mina olen aga see sooja toidu usku inimene ja kui lapsed saiaksesi söövad, siis minu jaoks on see ikka kui nälja kustutamine aga mitte söömine. Aga kuna meil läheb muuseumis ikka paar tundi, siis lastel lähevad kõhud tühjaks ja hea oleks, kui kõhtu saaks ikka sooja toiduga täita. Seekord oli menüüs aga ka paar sooja toitu, mis kahjuks küll meie lastele väga peale ei läinud :) Nii et jääme lootma, et ka frikadellisupp võetakse püsimenüüsse:) Aga see söögi asi on tõesti vaid pisikese märkusena siin. Miia Milla Manda jääb igatahes meie sihtpunktiks ja nagu Maibrit ütles "Ma tahan siia veel palju-palju tulla!".
Ja Sander oli väga rõõmus ka nende helikopterite üle, mis tänu NATOle muudkui taevas tiirlesid. Helikopterid-lennukid on nii tema teema.
Kui me ükskord muuseumist ära tulime ja peale seda veel ka mänguplatsil mängisime, oligi aeg end toidupood-kodu masruudile seada. Poeskäik on ka Maibritile suur sündmus, maalaps ju:) Ema jätsin autosse Sandri und valmama ja et tal igav ei hakkaks, siis jätsin ka talle raadio mängima. Seda ei pannud ma tähele, et ka salongi tuli jäi põlema ja tählepanek minu auto aku lähenevast vanaduspensionist, mis Andres talvel tegi, oli mul ammugi meelest läinud. Igal juhul läks meil Maibritiga poes päris kaua aega ja kui me tagasi jõudsime, siis oli aku tühi mis tühi ja auto käima ei läinud. Ja no alati juhtuvad minu autohädad just siis, kui Andres on kuskil kaugel. Tänu tuhapilvele mõõtis ta parasjagu kilomeetreid Euroopa kiirteedel ja minule appi tulla ei saanud. Mina oskan autoga aga ainult sõita ja bensiini võtta. Õnneks olin ma parasjagu Prisma parklas, üsna selle rehvivahetustelgi lähedal. Läksin sinna abi paluma ja kaks noort poissi tulidki mind hädast välja aitama. Algul püüdsime autot käima lükata, aga kuna see ei õnnestunud, siis lippasin ma tagasi Prismasse krokodillide järele (see "termin" on mulle huvitaval kombel kuskilt külge jäänud, nii et nii blond vist polegi:) ) ja siis ajas üks poiss oma bemmi minu auto nina juurde ja auto saigi käima :) Enne kui ma võtit keerama hakkasin, ütles veel kolm korda, et "võta ikka käik välja" (sest eelneva käimalükkamise ajal käskis ta selle sisse panna) :) Ühesõnaga sain ma oma autokese ilusti käima, aga hoopis rohkem oli mul hea meel selle üle, et need tunkedes poisid mind nii enesestmõistetavalt aitasid. Ei mingeid kommentaare minu võhiklikkuse kohta ega ka sellist enda tähtsaks tegemist. Inimesed aitasid tõesti heast südamest ja suhtusid minu muresse justkui enda omasse. Selline asi rõõmustab tõeliselt südant. Kui näed, et inimesed on tõesti ilusad ja head.
kolmapäev, aprill 14
Tähistaevas
Täna ma pikka juttu ei tee. Lihtsalt tahtsin öelda, et ärge magage maha praegust ideaalset aega tähistaeva imetlemiseks. Kui ma oma keskkooli füüsika tundidest õigesti mäletan, siis on just aprill ja oktoober need kõige paremad ajad tähistaeva imetlemiseks. Igal juhul on praegu aprill ja kui ma oma aknast hetkel taevasse vaatan, siis pean tõdema, et midagi võimsamat ja ilusamat on raske ette kujutada. See tõstab kõrgemale maistest mõtetest, kohe palju-palju kõrgemale. Nii et kui linnasudu imetlemist segab, siis tehke üks väike südaöine väljasõit :)
Ja alati kui ma tähistaevasse vaatan, on mul tunne, et mu isa vaatab sealt kuskilt vastu...
Tellimine:
Postitused (Atom)