Helsingi

Siit tuleb nüüd üks pikk jutt ühest pisikesest reisist. Esiteks tahan enda jaoks kirja panna ja ehk on kellelegi ka kasulik. Ma ise olen nii palju väätuslikku reisiinfot teiste blogidest saanud, seetõttu panen mõned asjad detailsemalt kirja :)

Selle suve lastereisi tegime Helsingisse. Peale pikka kaalumist ja vähemalt kümme korda ümbermõtlemist otsustasime minna ilma autota ja jääda kaheks ööks. Kõige kindlamaks sihtkohaks oli Linnanmäki lõbustuspark, kuna eelmisel aastal sai selgeks, et lapsed on oma vanematesse ehk lõbustuspargist ei saa kunagi küllalt.
Kõigepealt broneerisin kohad Scandic Grand Marina hotelli. Scandiku kett jättis mulle juba meie eelmise aasta Rootsi reisi ajal väga sümpaatse ja lastesõbraliku mulje. Näiteks kui ma tuba broneerisin, siis süsteem kohe pakkus, et meie neljane võib magada vanemate juures, kui mõni teine hotell soovitas kaks tuba broneerida. Minu hotellispetsist ema kiitis ka valiku heaks ja tuletas ühtlasi meelde, et Viking Line randub ju otse hotelli ees. Ma olin kuidagi mõttes nii Tallinki juures, et muud laevafirmad ei tulnud meeldegi. Ja Viking Line oli neljandiku võrra soodsam ka, kui Tallink, lisaks oli laev mõnus ja personal väga viisakas ja lastesõbralik. Lapsed said puhveti kassast joonistusraamatud ja rasvakriidid kauba peale näiteks. Lisaks oli suur mängutuba Muksula, kus batuudid ja pallimered. Vanematele olid sealsamas lauad-toolid ja kõik oli väga mugav ja läbimõeldud.

Kuna laev startis kell 8.00, siis me pidime umbes kuue ajal hiljemalt kodust lahkuma. Mõtlesin, et olen väga kaval ja panin lapsed õhtul juba riidesse, et siis hommikul tõstame nad autosse ja saavad poolteist tundi lisaks magada. Tegelikkuses oli aga ka vist neil reisipalavik, kuna veerand kuue ajal olid mõlemal luugid lahti ja vaim reisimiseks valmis.

Ma ise olin vaid mõne tunni maganud ja juba kujutasin ette, kuidas ma sellise zombina veel ameerika mägedel hakkan kihutama :)

Õnneks meil vedas ja saime kohe hommikul oma toa kätte. Lastele oli kõik diivan lahti tehtud ja kaks kohta sinna tehtud, nii et meie kaisus ei pidanudi keegi magama. Kohe hommikul tegime väikse hommiku-lõuna-une ja kella kolmeks jalutasime Fazeri kohvikusse, kus saime kokku minu õega, kes ka sel päeval Soomes oli. Seejärel sõitsime 3B trammiga Linnanmäki lõbustusparki, kus võtsime piletid kaheks päevaks koos Sealifega. Ma juba teadsin, et viiest tunnist lõbustuspargist jääb väheks, nii et tegime kiirelt oma plaanid ringi, loomaaia jätsime järgmiseks korraks ja sukeldusime karusellimerre. Ja peab kiitma ka Linnanmäki piletisüsteemi: randmepaelad on kolmes kategoorias alla 100 cm, alla 120 cm ja üle 140 cm. Kategooriad on värvi järgi jaotatud ja kaardi pealt näed kohe, et kus keegi sõita tohib. Ja näiteks lapsevanem võib osta omale ka odavama, lapsepileti, ja saab siis oma last sellega saata. Igati mõistlik. Ja sissepääs lõbustusparki oli iseenesest täitsa vaba ja üks atraktsioon - linna panoraami vaatamine - oli ka tasuta.

Suhkruvatt on ka üks mu nõrkustest :)

Mina olin siis kuskil suurte atraktsioonil, aga Andres ütles, et Maibritil tuli roolimine oluliselt paremini välja kui Sandril ja peale esimest ringi, kus Sander peamiselt ummikusse sõitis, oli ta rõõmsalt nõus kõrvalistujaks olema.

Rahvast oli mõnusalt vähe, nii et sabad olid lühikesed ja võrreldes Gröna Lundiga Stockis läks kõik väga kiiresti. Titekamatel atraktsioonidel kohati sabad puudusid ja peale kella kaheksat pandi osad karusellid vaid meie pärast tööle. See oli juba natuke kummaline küll :) Suurte laste atraktsioonid jäid aga sulgemiseni populaarseteks ja sellel ajal kui üks meist jõudis käia mõnel suurte atraktsioonil, jõudis teine koos lastega vähemalt kolm titekat atraktsiooni külatstada.

Üle kümne aasta tagasi, kui me Andresega kahekesi seda lõbustusparki külastasime, siis mul ei jäänudki sellest nii hea mulje kui nüüd. Kõik on seal nii ilusti tehtud - haljastus, purskkaevud, atraktsioonide kujundused, kogu putkamajandus jne. Jääb vaid ohata, et miks küll meil sellist ei ole!

Draakon oli üks laste lemmikutest. Seal sai sõidetud.... no üle kümne korra kindlasti :)

Esimese päeva lõpuks saime lõbustuspargist tulema ainult tänu sellele, et lubasime "homme jälle". Teel hotelli nentis Sander, et "see mänguplats mulle meeldis!" :))

Järgmisel päeval külastasime kõigepalt Sealife'i, mis asub Linnanmäki territooriumil. Kuna me pole taolises kohas varem käinud, siis ahhetasime nii meie kui lapsed. Kogu aeg tuli lastel paluda volüüminuppu vaiksemaks keerata :) Täista lõpp ikka, kui lahedaid kalu me seal nägime ja kõik oli jälle nii ilusti tehtud-kujundatud.

Seejärel käisime ka 4D kino vaatamas, mis üks atraktsioonidest oli. No oli kah, aga rohkem ei tahaks. Pealegi olid prillid kriibitud ja pilt seega segane. Siis külastasime kõiki neid kohti, mis meil eelmisel päeval kahe silma vahele olid jäänud ja millele ma kaardil ringid ümber olin teinud, kui mul öösel und ei tulnud :)

Mõlemal õhtul käisime Vapianos söömas, see tundus olema uus koht ja eestlaste tehtud. Vähemalt nägin ma seal ühte tuttava näoga eesti inimest, kes tundus olevat boss ja pool teenindavast personalist olid ka eestlased. Aga kuna seal sai ju lastetoitu (makaroni) ja lahti oli ta 23-ni, siis sobis see meile ideaalselt.

Maibrit pani lillebuketi Sandrile kraevahele :)

Praami peal, teel Suomenlinna

Viimasel päeval läksime Suomenlinna. (Seal ütles fotoka aku üles ja pildid on tehtud telefoniga). Sinna saab praamiga, mis läks ka põhimõtteliselt peaaegu meie hotelli eest ja kui on olemas Helsingi ühistranspordi päevapilet (me ostsime kohe kolmepäevapiletid), siis on ka praamisõit selle sees. Viisteist minutit puupüsti praamis ja olimegi kohal. Suomenlinna on tegelikult pika ajalooga ja põnev koht, aga meie võtsime seda rohkem kui jalutust pargis. Andresele pakkus pinget see koht, kus laevu ehitati ja parandati, kuidas iganes seda ei nimetata (inlglise keeles oli drydock) ja seda sai kohe vaateplatvormilt vaadata. Mina olin sihikule võtnud mänguasjamuuseumi.

Nende müüride sees paukusid kunagi kahurid.

Mänguasjamuuseum

Mänguasjamuuseumi kohvikus

Mänguajamuuseum oli selline idülliline ja nunnu ja hästi pisike. Lastele need vitriinis mänguasjad muidugi eriti pinget ei pakkunud, aga mulle küll. Ja vaadates kõike neid uhkeid nukke ja nende riideid ja mööblit tabas mind süütunne, et ma pole siiani Maibriti nukuvoodile korralikke linu-tekki teinud ja ka nukuriideid eriti mitte. Selles osas olen ma nüüdseks juba end parandanud:) Nukumuuseumis oli ka vääriline kohvik. Mina sain igatahes oma esteetikalaksu kätte :) Ja võibolla teinekord läheme sinna saarele hoopis piknikule, sest seal on kohe spets koht olemas ja paljud kasutasid seda võimalust. Lisaks on seal ka rannake, mida me küll üle ei vaadanud.

Siis jõudsin ma enne laevaleminekut ka veidi HjaM-s šopata ja saigi meie reis otsa. Oleks võinud vähemalt ühe öö veel olla tegelikult. Kui me olime oma kotid hotelli pakihoiust kätte saanud jäi vaid rõõmustada selle üle, et sadamasse oli nii lühike maa :) Ahjaa. Maibrile meeldis väga Helsingi toomkirik, millest me pidevalt trammiga mööda sõitsime. Kui ta seda esimest korda nägi, hüüdis rõõmsalt "Emme, vaata, Aladdini palee!!!". Sestpeale me seda nii kutsuma hakkasimegi. Ja Suomelinna vaateplatvormilt oli see ka kui peopeal näha:)

Kokkuvõttes jäin ma meie reisiga väga rahule ja noh, eks orgunn oli ka hea:))) Plaanid said sujuvalt ja valutult ringi tehtud ja ainuke asi, mis ei toiminud eriti loogiliselt, oli tammiliiklus, ehk trammide numeratsioon. Kord saime me hotelli 3T trammiga, kord nr 4 trammiga. Ma ei mäletagi enam, kumb peatuses kirjas oli. Kuhugi valesse kohta me küll ei sõitnud aga koodi lahti ka ei murdnud. Kõik muu sujus nagu õlitatult ja jääme ootama järgmist reisi. Helsingi on ikka nii mõnus!!!

Maibrit kirjutab postkaardile tervitusi

Satsiseelik nr 4 ja kleit nr 2

Viimastel nädalatel olen seelikuid ja kleite õmmelda vuristanud.

Alustuseks tegin ühe peaaegu sellise satsiseeliku ühele toredale inimesele tellimustööna. Seejärel tegin täpselt samasuguse seeliku oma õele. Ja piisas mul vaid kurta, kuidas meie kaubanduses pole üldse ilusaid peenemustrilisi ja omavahel sobivaid viskoose, kui ma sattusin Abakhani ja pidin end seal viskoosikasti ees lausa näpistama, et veenduda, et see kõik on seal päriselt. See kast oli täis ideaalseid satsiseeliku kangaid, mis suures osas omavahel sobisid. See kott, millega ma sealt Abakhanist lahkusin, oli päris raske :)

No ja siis ma muidugi õmblesin endale ka ühe seeliku lisaks. Kuna mul on palju halle asju ning punased kingad ja igasugu punaseid kulinaid ja salle, siis seliine punase-halliga seelik oli mul just garderoobist puudu. Ja lõpuks ma võtsin taas välja ka oma krookimistalla (mitte segamini ajada voltimistallaga:) ) ja sain temaga jälle sõbraks ning seelikute õmblemine läks veel lihtsamaks :)

Ah jaa, pluusi, mis mul seal seljas on, õmblesin ka ja "lõike" võtsin ühe oma lemmiku H&M pluusi pealt. Samast kangast tegin ka Sandrile pluusi, nii et me oleme nüüd ühtekad.

Jaanipäeval, kui õde meile tuli, võttis ta ka kaasa oma viimased kanga-ostud, sest Saanas olevat olnud superkangaid. Ja kui me siis kolmekesi - õde, ema ja mina - õe kangaid vaatasime ja mõtlesime, mida ühest või teisest õmmelda (selline tegevus on meie peres väga tavaline ja vanasti lõi ka vanaema selles põnevas arutelus kaasa :) ), otsustasime emaga õele ühe kleidi kohe valmis teha. Sest tegumood oli lihtne ja kangas inspireeriv ja üldse on väga tore niimoodi ekspromt õmmelda. Enne kui magama läksime, oli kleit valmis ka. Õde jäi väga rahule. Ja siis mõne päeva pärast helistas ta mulle ja ütles, et ta ostis mulle ka sellise kanga. Kangas on väga lahe, kolme "triibuga". Kuna minu kangajupp oli suts lühem, siis pidin ma kaelusesse ka lillelise riba õmblema ja varrukad tulid sellised pisikesed. Ja järgi ei jäänud mitt ühtegi juppi kangast. Kuna tegu on viskoos-trikotaažiga, siis on see kleit mõnusalt raske, hästi langev ja veniv ja tunne on, nagu käiks öösärgiga.

Nüüd ma mõtlen, et peaks natuke Maibriti nukule õmblema. Hiljutine Suomenlinna Mänguasjamuuseumi külastus koputas kohe südamele ja tuletas meelde, et ma juba ammu lubasin Maibritile, et õmblen tema Liisi-nukule midagi. Aga reisist ma räägin järgmises postituses.

PS1. Koer ise ronib kogu aeg kaadrisse :)

PS 2. Suures poseerimishoos pidin kivi pealt äärepealt maha kukkuma. Mis tuletas mulle meelde, kuidas me Andresega enne laulatust Šnelli tiigi ääres poose võtsime ja jäi väga vähe puudu sellest, et ma oleks kogu oma kleidi ja soengu ja meigiga tiiki kukkunud :P

Jaanipäev

Igal aastal jaanipäeval ma ikka korraks meenutan veel seda aega, kui meil maakodu polnud ja alati oli vaja välja mõelda, et mida jaanipäeval teha. Ei saaks öelda, et jaanipäev nüüd kuidagi nii eriliselt tähtis oleks, aga no korteris on siis ikka ka jama istuda. Lõkke ääres ikka parem.

Nüüd on jaanipäevad muidugi palju mõnusamad, sest saame neid oma kodus pidada ja teha suure-suure lõkke. Andres niidab alati enne pidupäeva suurelt-laialt kõik ära ja noh, lõke ja kallid inimesed läheduses ja polegi rohkem vaja.

Sellel aastal tähistasime jaanipäeva oma laiendatud perega. Külas oli ka minu kallis sõbranna, aga tema on mulle rohkem nagu teine õde, kui sõbranna, nii et jah - perega me tule ääres istusime.

Kuna eelmisel aastal läks lõkkega natuke nihu, sest Andres tõi liiga märgi puid ja lõke visises ja suitses selle asemel et suure leegiga põleda, siis sellel aastal andis Andres endast parima ja lõke läks kohe suure vuhinaga põlema ja no oli ikka ilus vaadata.

Ilm oli meil siin väga huvitav - hommikul sadas vihma, õhtul paistis päike aga oli meeletu tuul. Seetõttu sõime toas, sest see tuul oleks söögi taldrikult maha puhunud. Ja tänu tuulele ei olnud sääski!!! See oli täiesti süllekukkunud luksus.

Üldse oli väga mõnus õhtu - nii hea ja rahulik tunne oli kohe hinges. Hea oli olla.