Sewaholicu Minoru jope. Minoru jacket by Sewaholic.

For the summary in English, please scroll down.

Mul on vist jälle õmblemise isu tagasi tulnud. Ta ei lahkunud suure pauguga, aga ühel hetkel ma ise lihtsalt avastasin, et pole juba kuude kaupa midagi õmmelnud. Ja kui siis Maibritile jõuludeks karukostüümi kokku vuristasin, ütles ka Maibrit, et "Emme, sa pole nii ammu õmmelnud". 

Kui see õmblemise isu tagasi tuleb, siis ma hakkan jälle külastama õmblemisblogisid ja sirvima ajakirju-raamatuid. 

Mingil eelmisel õmblemiseperioodil avastasin läbi Verypurpleperson blogi kaudu sellise indie-lõikefirma nagu Sewaholic. Tegu on ühe toreda Kanada tüdrukuga, kes hakkas ühel hetkel lõikeid müügiks tegema ja on nüüd vist ise ka üllatunud, kui edukaks tema ettevõtmine on kujunenud. Ma ostsin alustuseks selle jope lõike ja mantli lõike, mida ma aga kohe õmblema ei hakanud. Kuna tegu on üsna populaarse lõikega, siis guugeldades  leiab ikka väga palju interpreteeringuid sellest lõikest, nii et inspiratsioonist puudust ei tule. Mulle väga meeldib nii õmmeldes kui kududes uurida, kuidas inimestel on asi välja tulnud ja koguda ka ideid mida muuta, mida lisada.

Käivitav inspiratsioonilöök tuli aga Sewaholicu enda blogist, kus ta kunagi viis läbi koosõmlbemise ja kus kõik fotodega lahti seletatud, nii et õmmelda oli väga mugav - eriti mõtlema ei pidanud :) Siiski lisasin jopele taskud ka väljapoole (no mis jope see on, kui ei saa käsi tasku panna!), luku alla tuuletõkke, nöörid kapuutsile ja takjapaela kapuutsitaskule, mis peaks seda taskut seal koomamal hoidma. 

Kuna minu eest oli juba ära mõeldud, et mis järjekorras mida teha, siis sain südamerahus teppimisele keskenduda, muretsemata, et ma kas kõik saab ikka õigel ajal tehtud (selliste esemete tehnoloogia võib vahel täitsa pead kratsima panna minusuguse asjaarmastaja muidu). Teppimiseks kasutasin tavalisest pisut jämedamat niiti ja kolmekordset pistet. Suureks abiks oli ka nn salapiste tald, mis tegi pool tööd ise ära. 

Voodriks panin kehaosale ühe pluusiriide, mis mul kapis juba aastaid istub, varrukatele aga tavapäase libeda viskoosvoodri. 

Suuruseks valisin altpoolt teise ehk nr 2, kuigi mõõtude järgi oleks vist pidanud ühe numbri suurema valima. Jope sai täpselt paras, kuigi vahepeal tundus juba, et äkki jääb liiga kitsaks :) 

Mis nende välismaa lõigetega harjumatu on, on see, et õmblusvaru 1,5 cm on kohe lõlikel juurde antud (rääkimata sellest, et kogu mõõdustik on tollides). Lisaks on nad harjunud kangast koos lõikega lõikama, mina muidugi nii ei teinud, sest äkki on teinekord mingit teist suurust vaja - praktlised eestlased nagu me oleme. 

Kui nüüd midagi muuta, siis oleks ma sellesse kapuutsi mahutavasse kraesse veel ühe põhikangast tüki õmmelnud, sest praegu paistab sealt natuke liimiriiet välja. Seda ma ei osanud kahjuks ette näha. Kõige muuga olen rahul ja mulle selle jope tegumood ikka väga meeldib. Kui ma rääkisin emale, et teen endale jopet mis on kaelaaugust kroogitud, siis ema ei suutnud ette kujutada, et mis jope see selline on. Aga pärast meeldis talle küll :) Nii et natuke harjumatu lõikega aga ometi figuurisõbralik ja mitte kotakas.

Kangas on ostetud millalgi Abakhanist. Natuke on temas elastaani, ülejäänud puuvill. Vihma ei pea, nii et üks jope tuleb teha ka impregneerist :)

 

About a year ago when Verypurpleperson blogged about Robson coat I discovered Sewaholic patterns. My sewing enthusiasm tends to rise and decline periodically, so when I am having low-sew period, I do not read sewing blogs and other sewing sites. Maybe because of that I missed Verypurplepersons original post about her Minoru.  I ordered both patterns right away but managed to start sewing them a year after. This is so much like me :) The good thing about the delay was the amount of Minorus people had been able to sew with that time - I learned some good tips and tricks. And the Sewaholics own sew along is more than helpful of course.

I chose stretch cotton fabric I had in my stash. For body lining I used lightweight stretch cotton and for sleeve lining slippery viscose lining. I cannot stand sleeve linings that are not slippery - so uncomfortable. Things I added:

1) welt pockets - I just need to have an option to put my hands to my pocket :)

2) zipper guard - mainly because we have always wind and I already know that the wind will blow through the zipper 

3) drawstrings for hood - so the wind will not blow the hood away :)

4) velcro for the hood pocket - I also need to to the same with the lower part of the pocket.

What I would change - I would add an extra layer of the shell fabric to the collar-pocket, because I don't like to see the interfacing. Other than that I would change nothing. I like the fit, the silhouette - everything.

For topstitching I used slightly thicker thread than usually and a triple stitch. I have to say that I am very impressed by the triple stitch - so nice! I also opted for double topstitching - to give myself a challenge :))

Many thanks to Tasia for such a great pattern! Robson, Saltspring and Renfrew are waiting for their turn.

Kevad Helsingis 2014

Nii nagu eelmiselgi aastal, käisime ka sellel kevadel Andresega Helsingis väikesel puhkusereisil. Et oleks aega olla, jäime kaheks ööks. Ja kuna läksime Vikingiga, mis läheb hommikul vara ja tuleb õhtul hilja, siis saime kolm toredat päeva Helsingis veeta. 

Plaanis oli külastada kohvikuid, Tove Janssoni näitust ja Disainimuuseumi. Arhitektuurimuuseumis oli parasjagu väljapaneku vahetus ja sinna ei hakanud minema. Jätsime meelega palju vaba aega, et saaks lihtsalt lebotada ja ei peaks kella vaatama.

Esimesel päeval, laupäeval, läksime laevalt otse Fazeri kohvikusse, kus oli uksel järjekord! Oli brunchi aeg ja palju rahvast. Siiski sain lõpuks oma Cesari salatiga võileiva kätte ja nälja kustutatud. Siis läksime kohe hotelli (Radisson Mikonkatul, väga hea asukoht), saime toa varem, kui oleks pidanud ja magasime mõned tunnid, sest ööuni jäi lühikeseks. Peale seda läksime padjanägudega Disainimuuseumi vaatma Taani moekunstnik Henrik Vibskovi näitust. Ega ma temast enne polnud midagi kuulnud, aga peale filmikese ja näituse vaatamist jäi täitsa hea tunne :) Keldrikorrusel oli R-collection nimelise firma juubeliväljapanek, mis erilisi emotsioone ei tekitanud.

See moekunstnik oli selline häppeningi-mees ja see on tema ühe show lavakujundus.

Ma pole veel kunagi mummulist kangast pingpongiga seostanud, aga seos on täitsa olemas :)

Järgmisel päeval läksime Ateneumi Tove Janssoni näitusele. Ma polnudki enne Ateneumis käinud, nii et juba see maja ajas mind ahhetama. Oli pühapäev ja vihmane, nii et hea päev muuseumikülastuseks. Seega oli järjekord ukseni. Piletiteks olid armsad Muumikleepsud.
Ma poelegi enne niimoodi muuseumis käinud, et väiksemate tööde ette tekib saba ja siis ootad nagu järjekorras, millal pilte näha saad :) See näitus on küll alles mõned nädalad avatud olnud, aga ma arvan, et suvel võib seal küll üsna tihedaks minna. Näitus avanes pisikese fotonäitusega Tovest, mis minu jaoks andis kohe sellise hea noodi kätte ja mõjutas positiivselt kogu ülejäänud näitust. Järngesid lapsepõlve joonistused, mis olid ka eriti helged. Ja siis dekaadide kaupa kogu ülejäänud elutöö. Oli üks väga hea näitus mis andis isegi meiesugustele tohtu soovi kohe pintsel või pliiats kätte võtta :) Sellel lainel olles ostsime muuseumipoest kohe ka ühe inspireeriva joonistamiskomplekti lastele, mis osutuski kodus populaarseks. Ma soovitan kõigil sinna näitusele minna ja tahaks koos lastega seda isegi veel üks kord külastada (ja üldsegi mitte niiväga Muumide pärast).

Trummilööjal oli kaasas ka trompetimängija, kes pildile ei mahtunud. Tore linn see Helsingi :)

Tove Jannssoni näitusel pilti teha ei tohtinud, nii et pidime piirduma muuseumiesisega.

Joonistamise komplekt ja tagant piilub Tove ise.

Maibriti esimene joonistus kingitusega.

Väikesed asjad on olulise kaaluga. Selline "pilet" mulle meeldib. Pärast saab selle ilusti märkmikusse mälestuseks kleepida ja.

Tove ordenid muuseumipoes. Mulle meeldisid aga ei ostnud muidugi.

Kolmandal päeval kohtusime kohalikuks hakanud Romiga tema valitud kohas, mis oli Punavuori linnaosas asuv Moko Market. Punavuori linnaosas pidid asuma kõik disaini- ja reklaamibürood, nii et rahvas on sealkandis ka vastav. Seda oli ka Mokos näha. Näiteks Esplanaadil asuvas Strindbergi või Esplanaadi kohvikus on palju hoopis selliseid ilusaid ja väljapeetud vanainimesi, mis on jälle teistmoodi tore vaadata. See Moko on sisustuspood-kohvik 2in1 ja väga laheda atmosfääriga. Salat, mida sai ise kombineerida oli väga hea ja latte parim, mida olen joonud. Ma pole eriline kohvijooja ja kodus joon sellist kohvikannu loputusvett. Kui kuskil väljas olen, siis alati küsin, et kas pakutav latte on ikka selline lahjemapoolsem, sest muidu ma seda juua ei saa. Ja alati panen suhkrut sisse, et mõru poleks. Moko latte oli aga nagu vedel samet, kuhu ma suhkrut ei pannud, sest ta oli naturaalselt magus, ei mingit kibedat maitset. Romi ütles, et nad vist ise röstivad oma kohvi, ju sellepärast. Nii et kui jälle Helsingisse lähen, siis kindlasti külastan ka Mokot. Pealeg asub see just paraja jalutuskäigu kaugusel sellest päris süda-Helsingist. Nii näeb natuke muud ka, kui turistikohti.

Siis oli minu sihtkohaks veel Eurokanga pood, kus ma ükskord emaga käisin ja mis mulle ka kustumatu mulje oma valikuga jättis. Lisaks tahtsin minna Kluuvi kaubanduskeskusesse Ingloti kosmeetikapoodi, sest mulle nende lauvärvid väga meeldivad, eriti see, et saad omale ise mugava paleti koostada. Kvaliteedi ja hinna suhe on seal ka hea. 

Aa, ja kinos käisime ka. Jalustasime pühapäeval uduvihmases ja pimedas Helsingis peaaegu et sihitult kui möödusime kinost, mis kergitas Andrese mälust üles mälestused, et ta käis seal kinos umbes 23 aastat tagasi. Mõtlesime, et läheme vaatame, kas midagi veel algab seal, kell oli 21.26. Ja algaski, lausa kaks filmi, mõlemad 21.30. Oli aega lugeda vaid ühe filmi tutvustust, niisiis läksime seda vaatama - Inside Llewyn Davis. Oli selline natuke kummaline film ja nagu poole pealt oleks ära lõppenud, aga ei saaks öelda ka, et ei meeldinud :) 

Selline see meie reis siis oli. Ja mulle ikka meeldib Vikingiga palju rohkem sõita kui Tallinkiga. Juba sellepärast, et seal on üks normaalne söögikoht (Deli vms), mis ei ole ei liiga peen ega liiga söökla. Ja töötajad on seal ka sellised rõõmsad. 

Tore reis oli, aga koju oli ka hea tulla jälle :)

Olles endiselt näituse lummuses ostsin laevalt uudistoote "Muumimamma marmelaad". Küll kingituseks lastele, aga nii hea oli, et tegin vahetuskaupa ja palusin luba need ise ära süüa. Palun andke teada, kui keegi neid Eestis müügil näeb!

Nagu alati, külastasime ka seekord Stockmanni raamatupoodi. Läksin riiulist mööda ja vaatasin ilma midagi lugemata, et näe kus Mihkel Raua moodi poiss. Oligi Mihkel! 

Suveniir minule. Teisest küljest pilt on allpool. Tegu on Arabia Piilopaikka sarjaga ja muidugi ma oleks tahtnud sealt kõik anumad kaasa osta. No nii ilus ikka!

Iluostud - "minu"värvides küünelakid Stockist ja Ingloti lauvärvid.

Ostud Eurokangast. Ma leidsin sealt viskoosikasti ja ei uskunud oma silmi. Viskoos on nii hea suvekleidi või -seeliku materjal, aga meil on seda nii vähe siin Eestis. Ühevärviline on siid pluusi jaoks ja peal kaalupits, sest pitsi ei ole mul kunagi liiga palju.

Piilopaikka :) Soomlaste arusaam ilusatest kruusidest ühtib täiesti minu omaga.

Kohtume loodetavasti peatselt, sest mul on ette näidata  üks õmblustöö, mis on juba kaua oma järge oodanud.