Minul on selles mõttes vedanud, et sõbranna Krista on minust lastega pool aastat ees ja tema on enamasti juba kõik uurimistöö ära teinud. Kui ma näiteks hakkasin Maibritile ratast ostma, siis küsisin Kristalt, milline tuleb osta ja ei hakanud ise uurimise peale üldse aega raiskama. Samas, lapsed on erinevad ja vajadused kohati ka. Siiski olen üritanud enne järgmise vidina ostmist kümme korda mõelda ja ükskord osta. Sest asju on niigi palju.
Teise lapse puhul on asi eriti lihtne - kõik asjad on esimesest lapsest olemas ja sa arvad väga täpselt teadvat, mida on ja mida pole vaja. Paraku ei ole teine laps sugugi esimese koopia ning ka olukord on teine - lisaks beebile tuleb hoolitseda ka suurema lapse eest ja jooksmist on rohkem. Seega ilmneb, et sa ei teagi nii hästi, kuidas käituda ja millised abivahendid kõige kasulikumad oleks. Kui esimest last võisid tund aega vankris magama kussustada, siis nüüd pole seda vaba tunnikest kuskilt võtta. Või kui näiteks beebi ikka järjekindlalt emme süles tahab olla aga suurem laps tuleb näiteks söögitoolilt alla aidata või potile assisteerida, siis jääb üks paar käsi puudu. Esimesed päevad kahe lapsega kodus tundusid mulle täiesti lahendamatu võrrandina.
Nüüd ma siis jõuan jutu ivani ka. Et meie puhul lahendas võrrandi kandelina. Juba Maibritiga käisin seda vaatamas, aga siis tundus, et ma seda ikka ei vaja. Nüüd aga läksin sirgjoones Linalapse poodi ja ütlesin, et palun mulle üks trikoolina. Andres vaatas lina küll algul sellise pilguga, et tõenäoliselt jälle üks mõttetu vidin, aga nüüd, kui ta seda mul kogu aeg seljas näeb, tõdeb, et vaat kus oli kasulik ost. Sest lapse kandelina on andnud minu praegusele elule täiesti uue kvaliteedi. Sander on linas äärmiselt rahul, tavaliselt jääb ta seal kohe magama. Minul on väga mõnus olla, kui ta mul nina all nohistab. Ning kõige olulisem - mul on käed vabad ja ma saan enamus vajalikke toimtusi tehtud. Tasapisi õpin uusi ja uusi toimetusi koos linalapsega tegema. Nädalapikkuse linatamise jooksul oleme juba kaks pikka jalutuskäiku teinud, käinud muuseumis, pidanud jaanipäeva, kooki teinud, rahustanud maha üleväsinud lapse... Ma ei tea, kuidas ma Maibriti ajal üldse ilma linata sain...
Kuna mul juba teatav emakogemus on, siis tean, et see, mis on ideaalne praegu, ei pruugi näiteks kuu aja pärast üldse ideaalne olla - olukorrad muutuvad kiiresti. Seega ütleksin, et meie praeguse hetke elu on lina küll väga mugavaks teinud ja niikauaua, kui ma Sandrit tassida jaksan, kannaksin teda hea meelega kogu aeg linas. See füüsiline lähedus oma lapsega on väga mõnus ning "lisa paar" käsi lahendab ka kahe-lapsega-üksi-kodus-võrrandi.