MY ENGLISH BLOG

reede, juuni 29

Linalaps

Kui lapsed sünnivad, siis turunduse kontekstis sisened justkui täiesti uude tarbija-sihtgruppi. Järsku tekib vajadus kümnete ja kümnete erinevate vidinate järele - alustades kõigile tuntud vankrist lõpetades beebimonitoride ja mängukaartega. Enamus asju on poes laias valikus ning enne esimese lapse sündi pole õrna aimugi, mida tegelikult siis ka vaja on. Sest tõenäoliselt ei lähe kõiki vidinaid vaja aga sama tõenäoliselt on osad asjad väga vajalikud. Konsulteerides kogenud emadega võib saada väga vastakaid arvamusi. Näiteks see, kelle laps üldse vankris ei maganud, arvab, et vanker on kõige mõttetum ost.
Minul on selles mõttes vedanud, et sõbranna Krista on minust lastega pool aastat ees ja tema on enamasti juba kõik uurimistöö ära teinud. Kui ma näiteks hakkasin Maibritile ratast ostma, siis küsisin Kristalt, milline tuleb osta ja ei hakanud ise uurimise peale üldse aega raiskama. Samas, lapsed on erinevad ja vajadused kohati ka. Siiski olen üritanud enne järgmise vidina ostmist kümme korda mõelda ja ükskord osta. Sest asju on niigi palju.
Teise lapse puhul on asi eriti lihtne - kõik asjad on esimesest lapsest olemas ja sa arvad väga täpselt teadvat, mida on ja mida pole vaja. Paraku ei ole teine laps sugugi esimese koopia ning ka olukord on teine - lisaks beebile tuleb hoolitseda ka suurema lapse eest ja jooksmist on rohkem. Seega ilmneb, et sa ei teagi nii hästi, kuidas käituda ja millised abivahendid kõige kasulikumad oleks. Kui esimest last võisid tund aega vankris magama kussustada, siis nüüd pole seda vaba tunnikest kuskilt võtta. Või kui näiteks beebi ikka järjekindlalt emme süles tahab olla aga suurem laps tuleb näiteks söögitoolilt alla aidata või potile assisteerida, siis jääb üks paar käsi puudu. Esimesed päevad kahe lapsega kodus tundusid mulle täiesti lahendamatu võrrandina.
Nüüd ma siis jõuan jutu ivani ka. Et meie puhul lahendas võrrandi kandelina. Juba Maibritiga käisin seda vaatamas, aga siis tundus, et ma seda ikka ei vaja. Nüüd aga läksin sirgjoones Linalapse poodi ja ütlesin, et palun mulle üks trikoolina. Andres vaatas lina küll algul sellise pilguga, et tõenäoliselt jälle üks mõttetu vidin, aga nüüd, kui ta seda mul kogu aeg seljas näeb, tõdeb, et vaat kus oli kasulik ost. Sest lapse kandelina on andnud minu praegusele elule täiesti uue kvaliteedi. Sander on linas äärmiselt rahul, tavaliselt jääb ta seal kohe magama. Minul on väga mõnus olla, kui ta mul nina all nohistab. Ning kõige olulisem - mul on käed vabad ja ma saan enamus vajalikke toimtusi tehtud. Tasapisi õpin uusi ja uusi toimetusi koos linalapsega tegema. Nädalapikkuse linatamise jooksul oleme juba kaks pikka jalutuskäiku teinud, käinud muuseumis, pidanud jaanipäeva, kooki teinud, rahustanud maha üleväsinud lapse... Ma ei tea, kuidas ma Maibriti ajal üldse ilma linata sain...
Kuna mul juba teatav emakogemus on, siis tean, et see, mis on ideaalne praegu, ei pruugi näiteks kuu aja pärast üldse ideaalne olla - olukorrad muutuvad kiiresti. Seega ütleksin, et meie praeguse hetke elu on lina küll väga mugavaks teinud ja niikauaua, kui ma Sandrit tassida jaksan, kannaksin teda hea meelega kogu aeg linas. See füüsiline lähedus oma lapsega on väga mõnus ning "lisa paar" käsi lahendab ka kahe-lapsega-üksi-kodus-võrrandi.

neljapäev, juuni 28

Kiiksud

Karumammi andis mulle teatepulga edasi.
Pane kirja mõni oma naljakamatest või veidramatest kiiksudest, mida julged teistega jagada
1) kokkamises nt
2) majapidamises
3) muu vaba teema

Mõtle, kellele võiks teatepulga edasi anda:)

Kokkamises -
ilmselt tuleneb see minu erialast, aga kui mu kodu võib vahel olla mitu nädalat koristamata, siis söögitegemisel peab valitsema puhtus. Ma pesen söögitegemise ajal miljon korda käsi, nühin lõikelauda peale igat toiduainet, jälgin, et ei leiaks aset "ristsaastumine" (see mul ka erialane termin). Ja kui ma veel nt toorest kana peaksin lõikama - see näeb välja nagu operatsioonisaalis - kanased käed ja söögiriistad ei tohi kuhugi vastu minna, jalaga teen prügikastikapi ukse lahti ja küünarnukiga kraani. Peale kana lõikamist lasen kõik peaaegu et keeva veega üle. Ja nõud peavad ka kõik äärmiselt puhtad olema, mu mees arvab, et ma olen lollakas natuke selle koha pealt. Aga eks igaüks ole oma ameti ori.
Majapidamises - mind tohutult häirib, kui lilled, st lõikelilled on koristamata toas. Nagu juba mainitud, pole mina üldse mingi korralooja, ma lihtsalt ei viitsi koristada kogu aeg. Aga kui mulle lilli kingitakse, siis ma hakkan alti lillede pärast koristama. Sest pole midagi kokkusobimatut kui ilusad lilled segamini toas.
Muu - ma söön äärmiselt imelikke asju vahel. Näiteks toored kartulid, neid ma koorin vahel endale ja krõmpsutan. Siis tainaid -teen endale vahel spetsiaalselt tainast ja söön seda. Kiiremal korral segan lihtsalt juubelitordi pulbrit veega. Siis söön veel titepiimapulbrit - see on mul juba äärmiselt ammune lemmik. Ühesõnaga, keegi ei saa aru, kuidas ma selliseid asju saan süüa aga mulle maitsevad ja salaja söön :) Ja siis on mul veel see kiiks ka, et kui ma mingit praadi söön, siis peab kõiki komponente lõpuni võrdselt jätkuma. Et viimases ampsus oleks nii liha kui kartulit kui salatit.
Ja muidugi ei saa unustada minu nõudekiiksu. Kruusid peavad olema suured ja ilusad. Kui Andres teeb mulle vahel teed valesse kruusi, mida meil veel mõni kodus leidub, siis ma valan tee ringi õigesse kruusi.
Teatepulga annan edasi Triibikule, Tiinale, Marisele.

teisipäev, juuni 26

Heegeldatud kleit

Lõpuks on mul siis ka mahti panna üles üks käsitööalane postitus. Kleidike on juba üle kuu aja valmis, aga pilti pole kuidagi jõudnud teha...
Kleidi idee pärineb viimasest Käsitöö ajakirjast, kuhu Mann oli teinud ühe imeilusa seeliku ja topi. Kasutasin samu motiive, aga tegin siiski kleidi, sest tundus, et ma kannaksin kleiti rohkem kui seelikut.
Lõngaks kasutasin sama mis õpetuses - Toptexi "Edita". Enamus lõngu oli mul kapis vist juba seitse aastat oma järjekorda ootamas - kolm roosakat tooni ja üks tumepruun. Paraku olin aga vahetult enne kleidi heegeldamist pruuni tooni hoopis oma kotile ära heegeldanud ning kontrastset värvi polnud. Õnneks polnud ka Liannis ei tumepruuni ega tumerohelist (sellel hetkel), mis oleks olnud minu stampvalik. Tänu sellele sain oma raamist välja ja ostsin kontrastiks hoopis tumesinise ja tumelilla, mis poleks muidu iialgi minu ostukorvi jõudnud. Heegeldades küll ohkisin, et appike, mis "sobimatuid" värve ma kokku panen, aga nii kui kuvasin ette Manni julged heegeldused ja Kajaka ülijulged prossid, heegeldasin aga vapralt edasi. Muidu jääks ma alatiseks roosa-rohelise kombinatsiooni vangi.
Ja ma olen tulemusega üsna rahul ka. Probleemiks on vaid lõngaotsad, mis vaatamata hoolikale peitmisele siiski välja turritama tahavad hakata. Kunagi tulevikus, kui ma nii suurt dekolteed enam ei vaja (titeemmed saavad aru), siis heegeldan ehk mõne motiivi veel kaelusesse juurde.
Lõpetuseks - aitäh, Mann, suurepärase õpetuse eest! Sain endale tõesti sellise riideeseme, mida rõõmuga kannan :) Ja polnud üldse raske teha - loominguline lähenemine andis tohutult energiat ja töörõõmu. Ma pole veel iialgi hommikul sellepärast varem tõusnud, et saaks natuke enne hommikusööki heegeldada:))

pühapäev, juuni 24

Jaanipäev



Kunagi, kui meil veel maakodu ei olnud, siis oli jaanipäev minu jaoks üks suur peavalu. Nagu vana-aasta õhtugi. Sest kogu aeg oli selline tunne, et väga peaks nagu kuhugi minema ja hirmus lõbusalt pidutsema. Nagu oli selline kohustusliku pidutsemise tunne. Kui vana-aasta õhtut võis ka ülilõbusa-kohustusliku-peo puudumisel kodus tähistada, siis jaanipäeval on natuke nadi korteris istuda. Tuli leida mõni koht, kus saaks lõket teha. Minul aga maal vanaemasid polnud ja seetõttu valdas mind alati paine, et kuhu minna ja mida teha.
Alates sellest, kui me aga omale maakodu saime, muutus jaanipäeva mõiste täielikult. Nüüd on see üks väga tore suvine pidu, mis puhuks me niidame õue korralikult ära, koristame toad ära, toome kased tuppa ning võtame külalisi vastu. Enamasti on külalisteks meie oma vanemad ja õde-venda, aga vahel tuleb ka sõpru külla. Ja alati on kuidagi selline rahulik aga väga mõnus olnud.
Andres on igal aastal väga uhke ja suure lõkke teinud, sellise üle-oma-pea-kõrguse, mis põleb terve öö. Igal jaaniööl käime kõikide naisterahvastega seitset sorti taimi korjamas, et need meile kuni järgmise jaanituleni õnne tooksid. Rohkem meil kohustuslikke kavapunkte ei ole, tunneme end lihtsalt vabalt ja mõnusalt.
Nii on jaanipäevadest saanud painava kohustuse asemel üks väga mõnus suvepidu. Ning vana-aasta õhtu paine lahenes Maibriti sünniga, sest nüüd saab öelda, et oleme lastega kodus :) Mis teha, kui me sellised kodu-inimesed oleme.

Kahekümnes juuni


Kolmapäeval tähistasime Andresega meie neljandat pulma-aastapäeva. Hommikul ärkasime maal, Andres äratas mind meie põllult korjatud kastemärgade karikakardega.... Seejärel suundusime linna. Kui vajalikud asjatoimetused olid tehtud, läksime meile kingitust ostma - kogu pere mahutavat võrkkiike (sest ma olin saanud Krista oma proovida ja see oli taevalik).
Peale pikka lõunauinakut (sest me olime ju maalt juba kell pool kaheksa startinud) läksime õhtusöögile. Mõtlesin ja mõtlesin ja ei suutnud ühtegi lapsesõbralikumat kohta väja mõelda, kui Lucca, sest see koht on ju ometi sellise tiitli ametlikult saanud (kuigi mängunurk võiks küll vähem nurgataga olla). Mis sest, et alles sai seal pulmas käidud. Sest lapsi me vanaema hoolde ka ei tahtnud jätta, minu meelest on ema-isa aastapäev ka lastele pidupäev. Kuid nagu hiljem selgus, poleks olnud vajagi niiväga sellele lapsesõbralikkusele keskenduda. Sest peale seda, kui me olime eelroa niimodi ära söönud, et mina ühe käega kussutasin Sandrit ja Andres üritas Maibritti takistada baarileti taha jooksmast, saabus üllatus. Kohale saabusid Krista, Ketlin, Ingrid ja Helena ja teadustasid, et nemad on nüüd lapsehoidjad ja lähevad lastega jalutama, et me saaksime rahulikult juttu rääkida ja puhata. Kas te oskaksite paremat üllatust väja mõelda?! Mina küll ei oskaks.
Peale õhtusööki läksime veel õele külla, et värskeid reisimuljeid kuulata ja pilte vaadata.
Hilja-hilja voodisse heites pidin taas õnnest õhates tõdema, kui tore pere ja sõbrad mul on. Mul on vedanud...väga...

laupäev, juuni 16

Vahepeal juhtunust


Nüüd on siis mind tabanud teatud sorti blogimiskriis. Mitte et ma ei tahaks või ei viitsiks kirjutada, ei. Hoopis selles on asi, et olen oma blogi pidanud tõelise päeviku stiilis - kirjutanud enam-vähem kõigest olulisest, mis on toimunud ning millest mõelnud. Viimasel ajal on aga jäänud olulistest asjadest kirjutamata. Põhjuseks peamiselt see, et kuna sündmused on olnud ühest äärmusest teise, siis on neid kuidagi kummaline siia ära mahutada. Samas, kui ma nenest jälle ei kirjuta, siis tekibki selline käegalöömise tunne, et ah, mis ma siis enam üldse kirjutan. Sellised raskesti seletatavad tunded. Kuna aga blogi on mulle siiski oluline osa minu praegusest olemisest, siis tahaks ikka jätkata. Sestap panen siisa toimunud sündmused võimalikult lakooniliselt kirja ja ehk see lahendab mu kriisikese.
  • Toredaks sündmuseks oli see, et Maibrit hakkas potil käima. Ma olin juba nii hirmus tüdinud nende loigukeste koristamisest aga mähkmetega teda ka ei tahtnud kodus hoida, siis ta ei saa ju üldse aru, et midagi tuleb. Nüüd on ta juba kuu aega edukalt potil käinud, vahel küll juhtub ka õnnetus, aga eks see käib asja juurde.
  • 22. mail suri minu vanaema. Minu kõige kallim vanaema. Temaga me olime lapsest saati suured sõbrannad, käisime kohvikus ja külas ja igal pool mujal. Kuna ma olin tema lastelastest kõige noorem, kolm vanemat olid kõik samaealised ja mängisid omavahel, siis mina käisin kogu aeg vanaema seelikusabas. Vanaemaga tegime ka igasugu lollusi ja vanaema kunagi ei riielnud minuga. Vanaema surm saabus aga teatava ettehoiatusega. Esimene insult tabas teda, kui mina olin kuusteist. Teine selle aasta jaanuaris. Peale seda oli ta ema põetada, sest iseseisvalt ta enam hakkama ei saanud. Emadepäeval sai ta siiski ka oma koju Meriväljale minna, sest onupoeg, kes ka seal elab, lubas teda päevakese vaadata. Vanaema kõige suurem soov oli oma koju saada. Terve päev oli ta aias olnud, oma tulpe imetlenud ning naeratanud. Õhtul, enne magamaminekut tuli kolmas insult. Peale seda ta enam teadvusele ei tulnud. Viimane asi, mida ta mäletas oli tema oma kodu. Selle oma kodu eest on ta tohtult võidelnud ja närve kulutanud ning selle kodu järgi me teda ka kutsusime - Merka (Merivälja) vanaema. Kui matusepäeval vanaema kodusvärava ees peatus, siis kärgatas taevas pikne ja müristas kõrvulukustavalt. Vanaema polnud mul kunagi mingi tagasihoidlik inimene, ka taeva läks ta suure pauguga, oma kodust. Kahjuks ei näinud ta Sandrit, keda ta niiväga ootas. Muudkui patsutas mu kõhtu ja ütles "poiss, poiss".
  • Järgmisel päeval peale matuseid läksin ma sünnitama, aga sellest ma juba kirjutasin.
  • 9. juunil olid minu õe pulmad. Õde ja õemees on juba nii kaua koos olnud, et mul on ajaarvamine sassi läinud, umbes 17 või 18 aastat. Viimastel aastatel on nende elu eriti tormiline olnud - vahepeal elati isegi lahus. Aga kõik valatud pisarad ning meeleheide said siiski õnneliku lõpu, või tegelikult siis ikka alguse. Pulmad olidki seetõttu äärmiselt südamlikud. Laulatus toimus Hageri kirikus ja pidu Luccas. Vaatamata sellele, et me Andresega tegelesime peamiselt laste valvamisega, saime siiski toredast peost elamuse. Avavalsi tantsisin mina Sandriga ja Andres Mairbritiga. Praegu puhkab noorpaar Lõuna-Prantsusmaal.
  • Praeguseks oleme kolinud maale. Andres käib iga päev siit tööl, sest ma pole veel valmis kahe lapsega mitu päeva üksi olema. Sest ega siin midagi kerget pole. Üks jooksmine ja karjatamine terve päev. Loodan, et Sander õpib ka natuke pikemalt magama ning et saabuks mingigi rütm või rutiin. Aga tegelikult, vaatamata sellele, et on päris palju sebimist, on kahe lapsega ikka palju toredam. Hoopois teine, parem tune on:)
PS. Pildil on näha, mis juhtub kui õigel ajal muru ei niida - meie õu on nagu heinamaa ja nüüd Andres murrab sealt trimmeri ja niidukiga läbi. Ja peenraid mul ka see aasta pole - kõike lihtsalt ei jõua. Aga on värske õhk, linnulaul, imeline Eestimaa loodus ning suvi.

reede, juuni 8

Sandri tekk

Kui minu ema mind ootas, siis heegeldas ta mulle motiividest teki. Kui ma Maibritti ootasin, siis mõtlesin, et olen ka tubli, ja heegeldan talle teki, aga plaan luhtus. Peamiselt selle pärast, et vähese heegeldamiskogemuse tõttu valisin liiga peenikese heegelnõela ja motiivid tulid kõvad nagu küpsised. See ei ahvatlenud üldse edasi heegeldama. Nii sai Maibrit hoopis minu teki endale. Nüüd, kui mul juba natuke rohkem heegeldamise kogemust on, proovisin uuesti tekki heegeldama hakata. Võtsin kasutusse need samad tookord soetatud lõngad (Liisu käsitöölõng, aga enam ma seda küll ei ostaks, sest liiga kare on ikka) ja mitu numbrit suurema heegelnõela. Valisin 200 ruudu raamatust kaks ruutu välja ja hakkasin heegeldama. Algul mõtlesin, et hea kui ma selle külmade tulekuks valmis saan, aga kuna viimaste rasedusnädalatega kaasnes ka tohutu motoorne rahutus, siis ma muudui aga heegeldasin ja lisaks tekile valmis veel üks heegeldis. Tekile plaanin ka voodri panna, aga kuna mul üldse õmblemistuju polnud, siis lükkasin selle nats edasi.
Nüüd on siis mõlemal lapsel oma tekk ja minul süda rahul. Et kunagi saavad nad soovi korral need oma lastele edasi pärandada :)