Esimesel päeval oli meil ette nähtud sõit Linköpingisse, kus meil esimene öömaja oli. Õhtul käisime linna peal ja nautisime sumedat õhtut. Inimesed olid kõik välikohvikud hõivanud ja elasid kaasa pronksimängule. Linn ise on armas ja hubane.
Hommikul suundusime Vimmerbysse, Lindgrenimaale. Mul olid selle koha suhtes tohtult suured ootused. Kujutasin ette, kuidas Bullerby majas küpsetatakse kaneelisaiu ja kuidas loomad on laudas ning elu-nagu-filmis kihab.
Reaalsus oli aga selline, et õues oli üle kolmekümne kraadi kuumust ning nii kui me olime Pipi juurde jõudnud ja sealse basseini avastanud, jäime sinna ankrusse. Lastele ettenägelikult kaasa võetud ujumisriided selga ja vette. Mina sain olla ainult nii, et jalad olid vees, muidu hakkas kohe paha. Kui me olime seal poolteist tundi ligunenud, jäätist söönud ja vett joonud, algas uuesti Pipi etendus (enne jõudsime just selle lõpuks kohale) ja Maibrit läks seda vaatama. Lapsed pandi rivvi ja kallati vett pähe. Lauldi ja tantsiti ja lastele meeldis.
Peale seda otsustasime ikka ka tervele pargile tiiru peale teha, mis sest, et lapsi tuli selleks basseinist välja kangutada. Ja terve tee vastata küsimusele, et MILLAL me tagasi Pipi basseini lää-hee-mee!
Ilmselt nii kuumuse kui kõrgete ootuste tõttu Lindgrenimaa mulle erilist muljet ei jätnud. Kõik oli küll ilus ka maitsekas aga Maibrit ei saanud aru, et mida me nendest majadest peame vaatama. Valdavalt oli tegu minimajadega. Nt Bullerby külas oli kolm minimaja kõrvuti, aiad ümber ja kogu moos. Majas oli üks tool ja üks laud. Lõvisüdamete maa oli küll üsna uhke, aga lapsed Lõvisüdametest veel midagi ei tea.
Kogu koha kontseptsioon rajanes põhiliselt etendustel. Igal pool oli kogu aeg mingi etendus käimas, muidugi rootsi keeles. Pargi keskel olid ka mõned kiiged ja liumäed aga üldiselt olid minimajad ja mõnes majas oli siis kas pannkoogikohvik või šokolaadimaja. Lastele meeldis vaid Pipi. Ja ega minagi neid majakesi kuumaval asfaldil ei nautinud. Kui natuke ringi sõita, näeb selliseid ju ka ilma piletita.
Ja pileti kõrge hind, lisaks parkimise ja käru tasu, häirisid mind ka.
Ühesõnaga ma oleks oodanud rohkem tegevusi ja vähem minimaju, mis mulle kuidagi ahistavalt mõjuvad. Aga võibolla jahedama ilmaga oleks kõik väga super tundunud:)
Peale seda, kui kõrvetava kuumuse käest veel kõrvetavamasse autosse, mille termomeeter näitas välisõhuks +35, aga mis küll kohe jahedat õhku puhuma hakkas, jõudsime, seadsime suuna Norrköpingusse.
Lastel, kel raske oma lutist loobuda võisid selle Pipile tuua - tünn oli ääreni täis muide:)
Üks Sandri lemmikatraktsioonidest.
Päriselt nad muidugi ei maganud:)
Norrköping Nord hotell pakkus küll laste mängutuba ja Jamie Oliveri lastebufeed, aga paraku mitte konditsioneeritud tuba, mis sellel päeval oli suureks miinuseks. Ja loomulikult ei osanud ma sellisele asjale tähelepanu pöörata, kui tuba broneerisin. Igal juhul tegi see lastele tohutut nalja, kuna ma olin sunnitud kõigile märja kompressi otsaette panema ja kuna mul mingeid riidetükke ega taskurätikuid polnud, siis läksid kõigile külmas vees leotatud laste aluspüksid otsmikele. See aitas natuke jahtuda.
Kuna ilmateade ilma paranemist ei lubanud, otsustasin oma senisest reisiplaanist loobuda ja loomaaia asemel mõni veepark ette võtta. Selleks puhuks rikkusin ka oma arvutivaba puhkuse motot ja otsisin välja sobiva veepargi ja laste mängumaailma Norrköpingis. Hommik oli aga selline vines taevaga ja peale Andrese kontrollreidi õue otsustasime siiski loomaaia kasuks, sest õues oli vaid 27 kraadi. Enne seda kasutasime juhust, et meie hotell asus super-mänguasjapoe kõrval, ning tegime retke ka sinna. Me Andresega olime sama vaimustuses kui lapsed ja ma oleks hea meelega kogu Brio väljapaneku omale koju vedanud :)
Lasteloomaaed oli ka.
Plaanisime kindlasti ka loomaaia safarile minna (sest siis saab ju ka jahedas olla) aga kuna kaks looma olla plehku pistnud, siis sellel päeval oli safari suletud. Kuna aga loomaaed ise on aga tõesti väga suur, siis oligi hea, sest muidu oleks meil ajaga kitsaks läinud. Loomaaed ise on kujundatud nii, et kõnniksid justkui ühes suures, pisut metsa moodi pargis ja siis aeg ajalt satud mõne looma territooriumile. Ühtegi puuri seal polnud, igale liigile oli tehtud selline suur ala, mõni oli küll elektrikarjusega piiratud. Liike oli iseeneset vähe, st oli ühte sorti tiiger, oli ühte sorti karu, ühte sorti ahvid. Tallinna loomaaias on minu meelest just nimetuste rohkusele rõhtud, aga ega neid kahte ei saagi üldse võrrelda. Ühesõnaga kõndida sai palju ja loomi sai nautida kogu nende ilus. Käisime ka hülge- ja delfiinietendusel. Esimene oli tagasihoidlikum, delfiini oma aga väga kihvt.
Igal pool loomapargis olid söögikohad ja poed ja piknikukohad. Inimestel olid oma külmakastid kaasas ja tundus, et kõik veetsid mõnusalt aega. Troopikamajja me ei jõudnudki, ehk järgmine kord. Ja ahvide ala vastu oli tehtud kohe selline tribüün, et muudkui aga istu, söö jäätist ja imesta.
Peale loomaaeda võtsime suuna Stockholmi poole. Sõitsime mööda väikesi teid ja aina imestasime, kui hea maitse rootslastel on. Üks nukumaja järgnes teisele.
Ah jaa. Enne kui me Andresega tuttavaks saime, ei osanud mina kaardiga peaaegu midagi teha. Ajapikku kujunes minust aga kaardilugeja ja ma kohe täitsa nautisin seda tööd. Aga nüüd. Moodsad navigatsiooniseadmed, kes muudkui kamandavad, kuhu pöörata ja millal, ja mis lastele ka suurt lusti pakkus, võttis minu töö ära ja mul polnud muud kui aknast välja vahtida. Täitsa tühi tunne oli kohe. Aga samas, linnast välja sõites oleks ma oma kaardiga raudselt hätta jäänud, sest selliseid "liblikaid" ja mitmetasandilisi "ringristmikke" pole ma varem näinud ja isegi Tomtomi abiga suutsime ikka vahel valesti sõita. Pealegi maa-all pead ise otsustama, millist mahasõitu kasutada ja maa peal siis selgub, kas läks täppi.
Aga kuna meil on juba Helsingist kogemus, kuidas meeletu summa kesklinna parkimise peale kulutada, siis seekord ööbisime hoopis pisut linnast väljas, Kungens Kurvas. Kuna hotelli vastas asus ka maailma suurim Ikea, kuhu me ka tahtsime minna, siis sobis see koht hästi.
Eelviimasel päeval oli meil ette nähtud Vasa Muuseum ja Gröna Lund. Arvasin, et Vasa meeldib kindlasti Sandrile, aga tegelikult ta aiva virises ja vingus seal ja õhtul selgus ka põhjus - lapseke oli palavikus. Minule ja Andrsele jättis laeva aga vägeva mulje.
Peale Vasat suundusime Gröna Lund Tivolisse. Tagantjärele targana oleks pidanud ostma kõigile käepaelad kupongide asemel ning tutuvuma Tivoli plaaniga. Sest algul kui me olime esimese ringi ära teinud vaatasime, et meie allameetrine Sander ei saagi peaaegu kuhugi minna. Õnneks otsustasime minna vaatama, et mis imelik trepp see on, kus kõik sagivad ja leidsime lõbustuspargi nö vana osa, kus kõik titekad karussellid ja muud atraktsioonid olid, mis meie lastele sobisid. Siis polnud muud kui väljapääsust jälle sissepääsu joosta. Lastele oli see esimene lõbustuspargikogemus ja muidugi neile meeldis. Maibriti lemmik oli elevandiatraktsioon, Sandrile meeldis rongi ja lepatriinusõit. Lõpuks ostsime lapsed suhkruvatiga ära ja suundusime tagasi, sest parkimispilet oli juba kolm tundi tagasi lõppenud. Järgmisel korral läheks juba varakult kohale ja võtaks kõigile käepaelad, siis saaks isu täis sõita. Sest ruumi jäi veel küll. Ma ise ühelegi suurte laste atraktsioonile ei saanudki, sellest on kahju. Sest muidu me oma pulmareisil ja veel mõnel oleme Andresega ikka ka lõbustuspargis käinud - mul ei saa sellest kuangi küll:)
Viimasel päeval poludki muud, kui retk Ikeasse ja laeva peale. Tagasiteel avastasime, et laevas on lisaks tavapärasele lastetoale ka nö lisalastetuba, mis tehtud konverentsiruumidesse ja vist vaid suveajaks. Igal juhul olime seal kuni selle sulgemiseni, siis läksid lapsed magama ja mina nautisin veel pisut laevatekil tuulevaikust, kahjuks rämeda suisuhaisu sees.
Ja küll oli tore jälle koju tulla!
Kui ma nüüd tagantjärele hindan, siis sellise ilmaga oleks Lindgreni kindlasti pidanud mingi veepargi vastu vahetama ja Vasa oleks võinud ära jätta. Samas tuleb ju lapsi harida ka ja Maibritile meeldis küll minu ilmekas jutt Vasa kurvast saatusest. Lapsed nautisid väga ka Pipi basseini aga kuskil veekeskuses oleks need basseinid ju palju ägedamad olnud. Ja tänu taevale et ma loobusin oma esialgsest plaanist proovida kuskil telkida. Sest esiteks, ma ei salli üldse telkimist (ma mõtlesin lihtsalt, et lastel oleks kindlasti see meeldinud) ja teiseks jälle see kuumuse jutt.
Kokkuvõttes oli meil ikkagi väga lahe reis ja see raputas kenasti argipäevast välja. Ainult et peale sellist puhkust oleks vaja veel lebotamise puhkust et saaks magada ja süüa ja mitte midagi teha. Sest ma ei jõudnud isegi oma ajakirja reisil läbi lugeda, rääkimata kudumisest, mida ma ka arvasin teha jõudvat.
Kõige toredam oli muidugi see, et lapsed olid tublid ja pidasid nii kenasti vastu. See oli ju meie esimene perereis. Nii et sellise seltskonnaga läheks iga kell uuesti!
Ühel päeval, päris suve alguses, tegin oma riidekapi ukse lahti ja vaatasin, et no mitte midagi pole selga panna. On palju teksaseid ja palju pluuse ja parajalt kampsuneid, aga jakilaadseid mitte ühtegi. Siis oli meil veel tavaline Eestimaa suvi, et vaja ikka õue minnes midagi selga panna. Otsustasin siis natuke aega näpistada ja omale midagi jakilaadset õmmelda. Ma tegelikult tahtsin teha sellist mitte-korralikku, ehk isegi natuke lohakat jakki, aga välja kukkus nagu alati, üsna korralik jakk. Eks ma selliseid "suvalisi" pean siis poest ostma. Õmblemine ise läks väga ruttu, kuna lõige istus hästi ja voodrit pole. Et ees seisis meie pulma-aastapäeva lõunasöök, siis oli mul ka tähtaeg ja selleks ajaks ma ta ka valmis sain. Kuna kollased kriidijooned paistsid kangast läbi, siis jõudis ta enne selga minemist ka pesumasinas käia. 
Early this summer I suddenly discovered that I have nothing to wear. I have many-many jeans and tops but no jackets. It was not so hot outside then and I really needed a summer-jacket. Therefore I decided to sew one. Actually I wanted more casual one, but it came out not so casual. 
