Istun siin Nelijärve puhkekeskuse toas, Maibrit magab kõrval, Andres on õues, akna all mürtsub tümps - on Andrese ja veel mõne firma suvepäevad.
Huvitav, kas välismaal ka sellist asja praktiseeritakse? Ma pole küll selline inimene, kes pidusid ja tantsimist põlgaks aga suvepäevade fenomenist mina aru ei saa. Miks nad peavad kestma nii kaua, miks kõik inimesed end siis purju joovad, miks on suvemängude lahutamatuks osaks pallimängud? Ja miks ma pean istuma siin Nelijärve hostelis, mis näeb seest välja selline, nagu ta kunagi sügaval nõukogude ajal ehtiati ainult et hirmus räämas ja amortiseerunud? Tulime siia ja Andres ütles, et "Tere, ENSV!".
Ainukene kord, kui ma suvemängude ajal ühtegi korda Andrese käest ei küsinud "Millal me juba minema hakkame?" oli eelmisel aastal, kui päevad olid Kopra talus ja korraldatud
Krista mehe Kalle poolt. Siis olime absoluutselt lõpuni ja kahju oli ära minna. Sest sellist head nalja ja mõnusat meelelahutust tavaliselt ei kohta, lisaks oli Kopra talu ööbimisvõimalused üle keskmise.
Kuna me oleme nüüd lapsega, siis võimaldatakse meile öömaja, muidu on suvepäevade lahutamatu osa ka telgis magamine, mis pakkus mulle rõõmu vaid lapsepõlves. Kuigi tänavu oleks telgis vist isegi parem...
Kas ma tõesti olen nii erinev keskmisest inimesest või on teised lihtsalt viisakad ja ei vingu?
Ainuke tore asi suvepäevade juures on see, et kohtab Andrese kolleegide abikaasasid ja nende lapsi ning saab pisut mõnusat juttu puhuda. Aga kuna mul siin suuri sõbrannasid pole, siis kaua sa ikka jutustad?
Õnneks on siin wifi ja mul on kudumistöö ja lugemine kaasas.
Hoopis teisest teemast - kuulsin raadiost sellist lugu, nagu Rahutu Tuhkatriinu (selle loo pealkirja sain küll hiljem teada) ja kuidagi niiiiii tuttav oli ja siis laksas, see on ju Levoton Tuhkimo! Tuli selline suur Dingo igatsus peale et esimese asjana panen kodus Dingo plaadi peale!