Pildikesi suvitajast

Karuke

Ammu juba tellisin endale sellise toreda raamatu, nagu "The Knitted Teddy Bear". Siiani imetlesin vaid pilte aga nüüd otsustasin ühe karukese Maibritile ka valmis teha. Tegu on minu esimese kootud mänguasjaga ja ligidalt, isegi kaugelt, vaadates on seda näha ka. Ütleme nii, et raamatus oli see "Snowflake" -nimeline karukene küll palju ilusam, aga loodan, et Maibritile meeldib ka see esimene pusserdis. Igal juhul, varsti tahaks järgmise karuteo ette võtta:)

Milline päev!!!

Täna, õigemini juba eile, 20. juunil, oli meil Andresega kolmas pulma-aastapäev.
Hommikul kell kuus vahetasime kingitusi. Andres kinkis minule kivikestega kaelakee. Ma olin väga liigutatud sellisest naiselikust ja edevast kingitusest. Ma vahel vaatan poes heldinult neid mehi, kes oma naistele parfüümi või ehteid valivad:) Mina kinkisin Andresele ahjuroobi :)))) Sest ta ei pea suurt lugu igasugu kullatud pastakatest või peekritest või üldse sellistest "mälestusesemetest". Valisin siis sepistatud ahjuroobi mis oli väga ilus ja vajalik ka meil maal:) Ma loodan, et Andres mulle järgmiseks pulma-aastapäevaks panni ei kingi...
Kingid vahetatud läksin mina magama tagasi ja Andres tööle. Kui me Maibritiga natuke enne lõunat tõusime, ehtisime ennast ära, ootasime Andrese ära ja läksime kõik koos Kumusse. Väike "hommikusöök" Kumu kohvikus ja siis läksime näitust vaatama. Ma pole keskkoolist saati Kunstimuuseumis käinud, nii et täitsa nautisin jälle Kölerit, Laikmaad, Mägit jne. Eitea kas tähtpäeva tõttu, aga Köleri ema ja isa portree juures seisin kohe ekstra kaua ja heldisin. Andresele pakkus kunsti kõrval suure elamuse ka Kumu ehituslikud lahendused. Tema, ehitusinsener, oskab juba sellist ilma liistudeta põranda-seina üleminekut või klaassiledat kuid ometi plaatidest laotud läikivat põrandat hinnata. Rohkem, kui maalikunsti :) Ja koos tõdesime, et Kumus sees olles pole üldse selline tunne, et oleks Eestis. Kõik on nagu välismaal. Kaasa arvatud piletihinnad :)
Kunstist küllastunud, läksime Öösse sööma. Ö on fantastilise teenindusega, mõnusa interjööriga ja väga hea toiduga restoran! Maibritile langes osaks eriti sõbralik teenindus. Ettekandjal olevat ka sama vana tütar ja ta kohe oskas lapsega rääkida. Ja mina veel algul põdesin, et ei tea kuidas sellises peenes kohas suhtutakse, kui selline puru ajav ja natuke lärmav mudilane kaasa võteakse. Ja kui me ära läksime, siis anti meile veel igale ühele üks trühvel koju kaasa:)
Peale seda käisime raamatupoes, siis läksime väikesele autosõidule (et Maibritti uinutada) Kalamajja. Meil on Andresega kombeks erinevates Tallinna paikades autoekskusiooni teha. Ma pole Kalamajas-Koplis isegi kunagi kellelgi külas käinud, nii et see kant oli täitsa uus ja nüüd mul on Nõmme kõrval veel üks Tallinna piirkond "kus ma tahaks elada".
Ja siis tulime koju. Jõime teed ja sõime trühvleid. Ja oligi Maiul ja issil tudu-aeg. Ja ma lähen ka varsti magama.
Peaks ütlema, et tänane päev pakub tõsist konkurentsi meie pulmapäevale. Sest kõik mõnus oli olemas, aga närvipinget polnud. Okei, pulmapäev oli ikka vägevam.
Ja ma olen väga õnnelik, et Andres mul olemas on. Ja Maibrit!
PS. Pilt on tänasest söömaajast ja ma pidin valima sellise, kus Andrest pole, sest ta ei salli enda eksponeerimist. Kuigi temast ja Maibritist oli palju ilusam pilt. PPS. Maibritil on uus, emme õmmeldud seelik ja minul on loomulikult! kingitus kohe kaelas :) Oh seda edevust!

Ma olen juba üsna ammu loobunud oma lapse kasvatamisest raamatu järgi. Või võrdlemisest teiste lastega. See tekitab asjatut stressi ja muret. Aga vahel ma ikka loen huvi pärast, mida raamatus arvatakse kasvatamisest ja mida teised samaealised lapsed „oskavad”. Ühes raamatus kirjutati, et kui laps on natuke alla aasta, siis on kõige parem last iseseisvalt sööma õpetada sest hiljem „võib tal tekkida iseseisvalt söömise suhtes vastuseis”. See tegi mind pisut murelikuks. Sest Maibrit keeldus ise söömast. Nuttis taldriku taga, kui mina talle süüa ei andnud. Kui lusika kätte võttis, siis ainult vehkis sellega tühja ja kui ma tahtsin natu-natukenegi suunata lusikat tema käes kausi poole, siis tuli üks suur kisa ja lusikas visati põrandale. Kuidas ma siis õpetan seda „sobivas eas” last sööma? Mul hakkas juba pisikene meeleheitekene tekkima. Mis sest et ei ole vist olemas ühtegi täiskasvanud inimest, kes ise süüa ei oskaks.

Otsustasin selle ülesande Andresele jätta. Sest vaatamata minu järjepidevatele ponnistustele ei hakanud Maibrit liigutama lusikat trajektooril taldrik-suu, vaid arvas, et lusikaga on hoopis toredam dirigenti imiteerida. Andres võttis väljakutse muretult vastu. Ja nii uskumatu kui see ka pole, läks paar –kolm Maibriti söögikorda Adrese seltsis ja Maibrit hakkaski ise sööma. Ma ei tea kuidas Andres seda saavutas. Aga laps sööb nüüd ise. Üliaeglaselt ja suurte kadudega ja meeletu jõuvarude raiskamisega, kuna lusikale jääb umbes veerand lusikatäit, aga sööb. Ise. Hurraaa!!!

Kleit

Õmblesin endale kleidi. Eelmisel aastal, seoses tissitamisega oli kleit minu garderoobis täiest out riideese. Sellevõrra suurem kleidiõmblemissoov oli mul sellel kevadel. Tegin siis kleidi vastavalt ametile, ehk koduperenaisele koduperenaisekleit.

Emmed tahavad ka vahel puhata ja mängida

Tavaliselt ärkame me hommikul Maibritiga alati heas tujus. Minu tuju läheb eriti heaks veel siis, kui Maibrit oma pudru korralikult ära sööb. Peale seda läheb aeg lennates kuni Maibrit magama läheb. Kui Maibrit magab, siis mina tavaliselt teen süüa, koristan või teen midagi kasulikku. Nii kulgeb meie päev õhtu poole ja lõpuks kui issi koju tuleb, siis olen ma juba päris väsinud ja vahel ka tüdinud. Mitte lapsest ega toimetamisest, aga lihtsalt, tahaks natuke niisama olla. Ja nii huvitav kui see ka pole, nendel õhtutel, kui Andres Pärnus või kuskil mujal tööl on ja koju ei tule, siis mul sellist tüdimust ja väsimust eriri ei tule. Kuna pole kellelegi loota, siis olen tugev ja vapper :) Aga kui on parajasti see päev, mil Andres koju tuleb, lähen ma tavaliselt kuskile. Näiteks supermarketisse süüa ostma. Paar korda olen kinos käinud. Vahel lähen kaubanduskeskusesse midagi vajalikku ostma. Vahel pole vaja ei midagi vajalikku ega toitu ja kinno ka ei saa/ taha minna. Siis lähen viidan aega põlatud viisil - lähen niisama mõnda mõnusasse poodi ja vaatan ilusaid asju. Seda kõike siis, kui me oleme linnas. Ja tavaliselt juhtub seda paar korda nädalas. Pooltel õhtutel on Andres lihtsalt Pärnusja koguaeg ei viitsiks ka. Aga praegu me oleme maal. Mis tähendab, et tuleb välja mõelda muu meelelelahutus. Aiatööd teen siis kui Maibrit magab. Jalutan siis, kui on vaja Maibriti magama suigutada. Mere äärde minemiseks on liiga külm. Niisiis on mul uus meelelatutus - Andrese arvuti kaasa ja Roostale wifi levialasse. Kõige mõnusam koht levialas on Roosta kohvik, siin saab piimakohvi ka. Pealegi on siin inimesi, nii et tekib tunne, et ma olen kohe väga "välja" tulnud. Ja ma pean tunnistama, et kino kõrval on selline meelelahutus üks paremaid. Ma läksin teel siia Roostale kohe nii elevile, et mõtle, ma saan internetti ja kohvikusse jne :) Noh, maainimeseasi:) Ja kui ma koju tagasi lähen, siis ma olen jälle palju parem inimene:)