Ma lugesin just ajakirjast Anne&Stiil artiklit "Minu suurepärane elu pokaalis" mis rääkis teemal "naine ja alkohol". Ma ei tea, kas see artikkel rääkis nö keskmisest eesti naisest või oli tegu ikkagi keskmisest edasi nihkunud naistest aga ma olen praegu ikka väga üllatunud, et naised tõesti nii palju joovad. Et on täiesti normaalne õhtul kodus mitu klaasi veini juua või siis mõnda muud alkoholi. Ja et kuu ilma alkoholita on tõsine saavutus?
Siinkohal peaksin muidugi ütlema, et kõik teemad, mis seostuvad alkoholiga ja alkoholismiga, ärritavad mind väga ja kutsuvad esile ebameeldivamaid mälestusi minu lapsepõlvest. Kuna ma nägin, kuidas isa oma elu alkoholi vastu vahetas, siis ma lihtsalt ei suuda taluda mitte ühtegi purjus inimest. Ükskõik kui tore see inimene ka poleks või kui arusaadav põhjus tal purjus olemiseks on - purjus inimesest üritan ma nii kiiresti eemalduda kui võimalik.
Teiseks - ma ei suuda ise ka alkoholi tarbida. Vahel harva, tavaliselt siis kui külalised käivad, suudan ma tõesti maksimaalselt pool klaasi veini juua ja vahel natuke mingit koorelikööri. Aga nii kui tekib see jube vastik tunne, et "alkohol hakkab pähe" ehk et pea läheb uimaseks, jätan ma kohe kõik klaasipõhjad alles. Ma pole kunagi elus purjus olnud ja kujutan ette, et see võib jube vastik tunne olla.
Ma olen aru saanud, et inimesed tarbivad alkoholi tuju tõstmiseks. Aga kui on tore pidu ja toredad inimesed, siis mu tuju tõuseb juba iseenesest ja mul pole vaja mingit alkoholi.
Ükskord vaatas mu sõbranna uudistavalt mu poolikute veinipudelitega külmkapi pealset ja ütles, et "kohe näha, et siin peres alkoholiprobleemiga inimesi ei ela". Sest kus on alkoholiprobleem, seal ei jää kunagi ükski pudel poolikuks. Siis me hakkasime sõbrannadega seda alkoholiteemat arutama ja selgus, et kõiki oli see mingil määral puudutanud ja üsna ligidalt. Ja vaatamata sellele, et me olime selleks ajaks juba kaua sõbrannad olnud, polnud me kunagi sellest teemast rääkinud ja meil polnud aimugi, et me kõik oleme pidanud purjus inimese pärast muret ja piinlikkust tundma. Sest see on ju üks teema, millest üldiselt häbenetakse rääkida.
Kui ma kunagi veel vaba ja vallaline olin, siis oli mul peigmehekandidaatidele ainult üks raudkindel tingimus: "ta ei tohi alkoholiga sõber olla".
Ma saan aru, et minu suhtumine alkoholi on pisut äärmuslik. Ma tõesti soovin, et alkoholi müüdaks vaid apteekides viinasokkide ja ülehõõrumiste tarbeks. Sest mul on nii hirmus kahju inimestest, kes oma elu ja tervise maha joovad (ma tean, et alkoholism on haigus). Ja nende vanematest ja abikaasadest, kelle elu see mürgitab. Ja nende lastest, kes lukukrõbina peale isale vastu jooksevad, pöidlad pihus, ainukeseks sooviks enne ukse avanemist et "palun, palun, palun, ole täna kaine".