Reportaaž sünnipäevapeost

Sellel aastal pidasime laste sünnipäeva Iloni Imedemaal Haapsalus. Esiteks oli see Maibriti soov ja teiseks meeldib see koht minule niiväga, et alati kui seal käin, mõlten, et küll tahaks siin elada ja lahkun alati eriliselt helge tundega südames ning sooviga olla parem ja tublim ja ilusam:)

Algul pidime peo Imedemaa hoovis ja käsitöökojas tegema, aga kuna ilmateade lubas kõike peale ilusa, sooja ja tuulevaikse ilma, siis otsustasime kindluse mõttes ikka tubase peo kasuks. Plaanitud oli ka juhendatud aktiivne tegevus aga need lapsed kes lõpuks üldse olid nõus ringi võtma, pidasid ka vaid 10 minutit vastu ja läksid siis jälle oma tagaajamismängu mängima. Aga kõige tähtsam, et lastel lõbus oli ja seda toredam ju, kui nad ise oma olemise mõnusaks oskavad teha.

Seekord kutsusime lisaks sõpradele ja sugulastele ka Maibriti ja Sandri lasteaia sõbrad. Seetõttu olin minagi pisut ärevil ja käisin muudkui lapsi kokku lugemas ja muretsesin nende heaolu pärast :) Lõpuks korraldas üks poiss mulle ka aardejahi, mille käigus sain kolm korda, lähteülesannetega "roheline jope (mis tegelikult oli hoopis musta värvi nahktagi)" ning "HD nokamüts", kolmandale korrusele ja tagasi joosta aga auhinna - õige jope ja õige mütsi tõin võidukalt ära:)

Kui me ükskord oma kingilaviiniga koju jõudsime, õhkasime kõik, et "oli tore pidu" ja asusime Eurovisiooni vaatama. Kusjuures Maibrit vaatas selle lõpuni, võideldes vapralt kinnivajuvate silmadega. Pühapäeval magasin ma poole üheni:)

Ausalt, ma ei andnud käsklust "Valvel!" :)

10 minutit ringmänge
Kõige noorem sünnipäevakülaline
Oh, kus mulle meeldivad lapsed, kes oskavad mängida!
See poiss (vibuga) on päevapealt sama vana kui Maibrit.
Ma ju ütlesin, et Sandrile meeldib kallistada...
Peaaegu õed - Maibrit ja tema onutütar Anetta, Maibriti suur sõbranna

Tagaajamine oli üks popimaid mänge

Vennad hoiavad käest kinni:)
Sinna istme alla on üks mini-maja peidetud...

Sander 3!

Reedel tähistasime Sandri kolmandat sünnipäeva:) Sünnipäevalapsel polnud aga üldse sünnipäevaärevust, nii et isegi peale viiendat korda sünnipäevalaulu laulmist ei liigutanud ta suurt varvastki, seega tuli tema äratamiseks tõhusamaid meetodeid, nagu näiteks kõdistamine, kasutada. Peale kingipakkide avamist läks Sandri tuju aga eriti heaks, kuna paberist tuli välja igatsetud kollane kraanaauto, mis olevat olnud ka Andrese suur ja kahjuks mitte täitunud lapsepõlveunistus. Nii et mõlemad olid õnnelikud:)

Õhtul tähistasime sünnipäeva koos oma pere, vanaema, tädi ja tädimehega. Suur pidu toimus laupäeval.

Kolme aastane Sander on meil üks rõõmus kuid samas iseloomuga poiss. Ta on väga jutukas ja lõbus aga kui midagi pähe võtab, siis tema ümberrääkimine on diplomaatia kõrgem klass. Ja kui jonn peale tuleb, siis ikka korralikult. Sander on meil ka suur kallistaja ning kui ta naerab, siis on tema silmanuras alati natuke kavalust. Rääkida meeldib talle palju, aga paraku jääb pool jutust siiski mõistatuseks. Sander on nimelt otsustanud eesti keele uuendamise ja ratsionaliseerimise ette võtta. Samuti on otsustanud ta eesti keelt hispaania ja inglise keelele lähendada, kuna topelt "l" on tema jaoks "ij" (alla>aija, nagu paella) ning osadele sõnadele liidab ta artikli "the" (the-baan on banaan, the-salf on salvrätik, the-meen on pelmeen jne).

Samuti meeldib Sandrile väga laulda, eriti koos liikumisega. Võib öelda, et puudujäägi teksti osas kompenseerib ta rütmilise liikumisega. Oma esimese etteastegi on ta emadepäeva kontserdil teinud, siiski mitte solistina :)

Lemmikmänguasjadeks on Sandril autod, traktorid, mootorrattad, lennukid ja muu taoline. Veel meeldib talle puslesid kokku panna. Kui ma Maibritiga ikka alguses panin koos puslesid ja õpetasin, kuidas seda teha, siis Sander lihtsalt ühel päeval pani ise pusle kokku ja sellest ajast saati on see üks tema lemmiktegevustest. Veel meeldib talle väga raamatuid vaadata, eriti Pildientsüklopeediat. Viimast tahab taa koos issiga vaadata - siis ta muudkui ostuab oma sõrmekesega kas dinosauruse skeletile, mõnele troopilisele konnale või Jupiteri kaaslasele ja küsib "Mis see on?".

Lemmikmultikaks ehk "mukiks" on loomulikult "Autod" ja ka "Shaun the Sheep". Neid vaataks ta söögi alla ja peale, kui emme vaid lubaks nii palju. Lemmiksöögiks on liha, nagu ühele mehele kohane. Seda tasakaalustab aga teine lemmiktoit - püreesupp. Üldiselt on Sander hea söömaga ja enamus toite talle maitsevad.

Maibritiga saavad nad väga hästi läbi ja Sander tahab teha kõike täpselt Maibriti järgi. Isegi pissile peab ta minema just siis, kui Maibrit seda teha tahab. Eks päevapeale tuleb ette ka olukordi, kus nad mõlemad täpselt ühte ja sama asja tahavad ning ei suuda kodukorda paika panna, aga üldiselt asjatavad nad täitsa mõnusalt koos ja järjest tuleb juurde neid mänge, mida on koos mõnus mängida. Maibrit ka kannatlikult õpetab Sandrile uusi oskusi, seetõttu on minul palju kergem. Vahel on päris naljakas kuulata, kuidas Maibrit mind mängib ja Sandrit kasvatab.

Lasteaeda läks Sander enda poolt määratud ajal, ehk ühel hommikul, kui me Maibritti lasteaeda viisime, ütles ta, et tema läheb ka ja nii oligi. Esimestel päevadel käisin teda siis peale paari tundi vaatamas, aga Sander saatis mu minema. Kahjuks nii ludinal see asi meil enam ei lähe, sest hommikuti on ta ikka minu jala ümbert kinni, nii et igal hommikul pean ma ikka julgustuseks kaasa minema, et siis sobival hetkel minema hiilida. Ülejäänud päev pidavat ta rõõmus ja rahulik olema ning mitte emmet igatsema.

Kõige uuemaks lemmiktegevuseks on Sandril koos issiga murutraktoril sõitmine. Kui me Andresega peenraid tegime, siis pidi Andres iga natukese aja tagant ka Sandriga natuke muru niitma, sest noormees muutus muidu liikumatu murutraktori otsas kannatamatuks, maha aga ka polnud nõus tulema.

Selline ta siis on, meie kallis Sander. Palju-palju õnne Sulle!

Maibrit 5!

12. mail sai meie väike Maibrit 5 aastaseks. Ja-jaa... aeg lendab:)

Maibrit hakkas oma sünnipäeva juba eelmise aasta 13. maist ootama, nii et oleme korduvalt ja korduvalt saanud sõrmedel lugeda küll aastaaegu, küll kuid, lõpuks ka päevi:) Ja mina olin enne Maibriti sünnipäeva sama elevil nagu viieaastane. Eks Maibriti ootus ja rõõm kandusid minule üle ja üldse on nii tore korraldada sünnipäeva kellelegi, kes seda niiväga ootab.

Kui me aegsasti enne sünnipäeva Maibritilt küsisime, et millised kingisoovid tal on, siis ei osanudki ta esialgu midagi tahta ja arvas, et tal on juba kõik olemas. Hiljem mõtles ringi ja soovis kalliskive. Ma ikka pinnisin, et kus need kalliskivid peaksid siis olema, kas käevõrul või kaelaehtel, aga Maibrit ütles, et ta tahab selliseid kalliskive, mis on suured ja mida saab käes hoida. No mul vedas ja Karnaluksist ma just selliseid "kalliskive" leidsingi. Tiimarist sain ka südamekujulise karbi ja nii kujuneski hitt-kingitust, mis hetkel mänguasja päeva raames koos Maibritiga lasteaias on. Suured inimesed lihtsalt ei saa aru, kui hea tunne see on, kui saad kalliskive lihtsalt käes hoida ja neid läbi sõrmede libistada:)

Lisaks õmblesin Maibritile ka hõbedaste tähekestega roosast tüllist seeliku ja liblikatega pluusid. Kõik nii roosad ja tüdrukulikud kui üldse annab ja ma ei hakanud siin üldse mingit oma maitset peale suruma. Proovisin mõelda nii nagu Maibrit. Ka Maibriti nukk sai uue kleidi ja hiljem isegi uued kingad. Peab tunnisama, et sellise tüllivahu õmblemist nautisin ma täiel rinnal ja kui ma valminud kleiti salaja nukule selga proovisin, tundsin end kohe 25 aastat nooremana:)

Sünnipäev oli meil väga tihedalt planeeritud. Hommikul muidugi traditsiooiline üleslaulmine, kingijagamine ja tordisöömine. Seejärel läks Maibrit lasteaeda, kus nad varsti jälle torti sööma hakkasid. Peale laseaeda suundusime linna. Sel ajal kui lapsed läksid oma isapoolset vanaema õnnitlema, kel ka samal päeval sünnipäev, tõttasin mina oma ema juurde ettevalmistusi tegema. Kui Maibrit ka ükskord vanaema juurde jõudis, ootasid teda ees tädi, tädimees ja vanaema, kes kõik talle laulsid ja õnne soovisid. Maibritil oli tõeliselt hea meel ja õhtul ta muudkui kordas, et "ma olen nii õnnelik!!!". Suur pidu tuleb meil aga alles mai lõpus.

Ja mina olen nii õnnelik Maibriti üle:) Ta on mul juba täitsa suur sõbranna ja abiline. Aitab mul Sandri järele vaadata ja koristada ja kampsunile nööpe valida. Hea meelega teeks ta vist päevad otsa kõiki asju minuga koos.

Lasteaias meeldib talle väga. Maibrit pole küll selline üliseltskondlik ja kõigi sõber, aga selle eest on tal lasteaias üks suur-suur sõber Mia. Kui Miat lasteaias pole, on Maibrit kohe nii kurb. Kui nad koos lasteaias on, siis käivad käest kinni ja on muudkui teineteise kõrval.

Rääkides Maibriti sõpradest, siis endiselt kuuluvad tema lemmikinimeste hulka tädi, tädimees, vanaema, onutütar Anetta... Kui tädi Ati meile külla tuleb, siis istub Maibrit alati lauas tema kõrval ja kõik muud austavad ülesanded, nagu patside punumine ja koos joonistamine on jagatud just Atile. Sellist lapselikult siirast ja täielikku vaimustust on nii tore kõrvalt vaadata:)

Maibrit on meil ka väga südamlik ja kaastundlik. Näiteks oli meil algul plaan tema sünnipäeval hoopis Maibriti lemmikkohvikusse minna, aga kuna vanaema oli haige ja poleks saanud kohvikusse tulla, siis otsustas Maibrit, et läheme ikka vanaema juurde, muidu vanaema on kurb.

Maibriti lemmiktegevus on joonistamine ja pärlitest meisterdamine. Ka pusled on endiselt au sees ning endiselt naudib ta, kui talle ette loetakse. Ise veel lugeda ei oska. Joonistab ta minu meelest juba üsna ilusasti ja vahel ma kohe tükk aega imetlen tema joonistusi, mis üha detailiderohkemaks muutuvad. Ühelegi sünnipäevale ei saa ta ilma kaardita minna ja enne oma sünnipäeva juhendas meid, et me mingil juhul ei unustaks talle kaarti teha, sest ta ju iseendale ei saa oma sünnipäevaks kaarti teha:)

Maibriti eesti keel on väga omapärane. Ühest küljest ütleb ta Sandrile, kes banaani poole näitab, ja "debaani" nõuab, et " see pole debaan vaid banbaan!", teisest küljest seletab Sandrile, et "kondid on selle liha sees, mida sa sööd, luud on sinu sees". Ehk et sõnavara on tal lai aga osad titesõnad on endiselt kasutusel.

Elu koos Maibritiga on imeline, tunnen sellest iga päev rõõmu ja olen südamest tänulik.

Sandri kampsun. Sander's cardigan.

Et te ei arvaks, et ma nii usin olen, siis ütlen kohe, et see kampsun valmis mul juba märtsis aga ma ei tahtnud enne lehvitada, kui maikuu Eesti Naine väljas.
Minu idee oli teha üks praktiline, lihtne, ülalt alla kootav kampsun. Kuna ülalt alla kudumisega pole paljud minu mitteametliku testgrupi liikmed kokku puutunud, siis mõtlesingi just sellise konstruktsiooni ajakirjas välja pakkuda. Mulle endale meeldib see ülalt alla kudumine to-hu-tult! Just seetõttu, et enne käeaukude-kehaosa jagamist on võimalik kampsunit selga proovida ja vajadusel muudatusi sisse viia.

Kõik soonikud on kampsunil kootud kahekordsed - jäävad mõnusad paksud ja ei veni nii kergelt välja. Sander ei oska veel lukku küsida, aga näiteks Maibrit ütleb mulle kogu aeg, et "palun koo mulle dressikas" mis tähendab siis et palun koo mulle lukuga kampsun. Ja taskud meeldivad lastele ka muidugi väga!

Lõngaks valisin Novita Samose, mulle see lõng väga meeldib (vaatamata akrüüli sisaldusele). Ma olen sellest lastele mütse-kindaid-salle teinud ja minu meelest on ta väga mõnus.

Suur tänu sõbranna Ingridile, kes juhendit testis:)

Ja küsimus suurele ringile: "Mida sooviksite edaspidi käsitöörubriigis näha? Milliseid tehnikaid, esemeid, kas suurtele või väikestele jne". Oleksin väga tänulik!

This cardigan is knitted for my son Sander. It is knitted top down from Novita Samos yarn. I usually don't like yarns with acrylic content, but I like this cotton/acrylic blend. It is a really practical yarn for children's spring/summer knits.

The pattern is my own, published in Eesti Naine magazine may issue.

Maibriti püksid

Millalgi talvel ostsin ma Maibritile südametega papud. Maibrit oli neist loomulikult vaimustuses, sest need olid ju roosad, südametega ja sädelesid. Sellest ajast peale ta ikka muudkui küsis, et millal ta saab need jalga panna. Lõpuks leppisime kokku, et ta käib nendega lasteaias sees, kuni ükskord on piisavalt kuiv selleks, et nendega ka õue minna. Ja oh seda rõõmu siis, kui see aeg tuli. Ainult siis tekkis Maibritil suur mure - need papud ei sobi ju üldse kokku tema musta värvi õuepükstega! Selle koha pealt ma tõesti ei saanud temale vastu vaielda. Otsisime välja eelmise hooaja lillad õuepüksid, mis olid loomulikult täiesti kukekad. Maibrit arvas küll, et "pole hullu midagi" aga kukepüksid teevad lapse ikka üsna narriks.

Kuna mul polnud plaanis lähiajal linna minna ja isegi kui oleks, siis väljavaade ilmselt mitmete poodide külastust nõudvale püksteotsingu operatsioonile mind sugugi ei ahvatlenud, sest tavaliselt ju pole poes seda, mida otsid, siis otsustasin ma need püksid ise valmis teha.

Algul mõtlesin midagi hästi lihtsat teha, aga siis leidsin Ottobre 1/2008 ajakirjast ühe täitsa mõnusa lõike, mis polnudki niiväga lihtne. Kõikidest taskutest ma küll loobusin aga sellegipoolest sai täitsa korralikult teppida, eriti kui pidevalt tuli masinal nõela ja niiti vahetada, sest tepinguniit on selline nr 10.

Mõtlesin tükk aega, mis suurust teha. Teadagi neid Ottobre lõikeid, need on ju nii laiad. Lõpuks otsustasin 104 cm suuruses Maibritile võtta 92 cm lõike ja sellele siis kõvasti pikkust juurde anda :) Pükste värvlis on ka kumm sees ja no alla nad ei vaju tal, aga üsna lõdvalt on ümber keskkoha.

Kangas on ostetud kunagi Baltika vabrikupoest ja kui Maibrit seda nägi, siis oli ta üsna pettunud, et polegi roosa. Ütlesin siis, et õmblen roosa niidiga. Aga see ei paistagi nii roosa välja, jälle probleem. Panin sisi pükstele voodriks paduroosa trikotaaži ja värvli sisepooleks roosa-valge ruudulise kanga. See sobis:)

Kokkuvõtteks jäin pükstega rahule, seda enam, et alati kui ma lastele riideid ostan, tunnen teatavat süütunnet, kuna kodus ootavad mind ju virnad kangaid ja õmblusmasin - ole aga naine ja õmble.

Ja siin ka voodripilt:

1. mai

Laupäeval tähistasime meie kolmeteistkümnendat tutvumisaastapäeva traditsioonilise piknikuga.
Hommikul äratas meid vihmakrabin vastu akent aga vaatamata sellele seadis Andres sammud Rooslepa kabeli juurde talgupäevale, jättes meid koju ärkama ja piknikukorve ette valmistama. Ma oleks muidugi ka ise koos lastega tahtnud talgutada, aga kui lapsed oleks kõik selle aja õues olnud, siis oleks nad raudselt kohe autos magama jäänud ja mis piknik see siis ikka magavate lastega on. Pealegi nad ju niiväga ootasid seda ja keegi peab ju piknikukorvi eest ka hoolitsema.
Kui Andres lõunaajal koju jõudis, oli ka päike lõpuks välja tulnud ja nii võtsimegi kohe suuna Nõvale. Eelmisest aastast saime õppetunni, et oma kodu kullakallis ehk et meitel need kõikse paremad pikniku pidamise kohad. Päris mereäärde istuma me ei läinud, kuna tuul oli tugev ja Sander veel veidi nohune. Kohe meie piknikukoha kõrval oli selline horisontaalselt kasvav mänd, mis oli lastele suurepärane atraktsioon. Pärast jalutasime ka mere äärde. Koht oli nii ilus, et Maibrit viskas vahepeal suurest rõõmust kohe pikali :) Meil on see vist veres, talvel ma pidevalt viskasin lumme pikali, sest nii ilus oli:)
Menüüs olid traditsioonilised suitsukana-puuviljasalat ning laimi-maskarpoone kreem maasikatega, uued tulijad olid Nigella muhvinid ja kartuli-seenepirukad.
Mõnus oli ja las pildid räägivad :)