Märgistatud!

Aitäh Triibik, Heidi, Ampsak, Eowyn :)

Asja mõte seisneb selles, et naissoost blogitajad saaksid üksteist/teineteist tunnustada ning toetada, igaüks, kes Rockin’ Girl Bloggeriks saab, nimetab edasi viis tüdrukut/naist. Märgi andmine endaga kohustusi kaasa ei too, küll aga on tunnustus märgi saaja blogile

Mina annan märgi edasi nendele blogijatele, kelle lugusid ma alati ootan ja kõige esimesena Bloglinesist loen :) Aitäh teile!
Krista, Kajakas, Heegaldaja-Mann, Tiina, Sirliiz! Mis sest, et te olete vist juba selle märgi korduvalt saanud :) Tahaks siia ka need nimed panna, kellelt märgi sain, aga ega kingitud asja ei saa ju tagasi anda :)
Muhvile ka suur tänu!

Ratatouille

Ma käisin täna kinos. Üksinda. Ratatouille vaatamas. Oli üks äärmiselt lahe film! Natuke tobe on muidugi üksinda omaette kinos naerda, eriti, kui sinu naaber väga morn on, aga noh, elasin üle. Ja inspiratsiooni sain filmist muidugi kuhjaga. Peale kino suundusin kohe toidupoodi ja hakkasin arutult igasugu häid asju ostma. Kuna ma olin inspiratsioonist nii tulvil ja erutunud, ei suutnud üldse poes mõtteid koondada ja ostsin niisama head parmesani ja virsikuid ja toorsuitsusinki ja tüümiani ja... Kodus keerasin endale kohe ühe salati kokku...
Ja ohhhh.... küll ma annaks palju et saaksin olla pisike rotike ühe tõelise koka mütsi sees ja vaadata kuidas ta kokkab... Ja siis ma tahaks, et oleks üks mõnus ja hügieeniline turg, kust saaks värsket ja kvaliteetset toorainet... Ja siis ma tahaks kohe praegu olla prantsusmaal mõnes heas restoranis. Või Itaalias :) Unistused...
Aga kui filmis kõlas mõte, et kõik võivad kokata, siis minu põhiline moto on, et pole halba toitu, on halvasti tehtud toit. Näiteks. Kui me Andresega tutvusime, siis ta teatas kohe, et tema mingeid juurikaid küll ei söö, peale kartuli muidugi. Et lapsepõlves topiti ja jube oli. Kui ma siis mõne aja pärast sain teada, et nende peres tehti ühepajatoitu nii, et pandi kõik juurikad korraga rohkesse vette keema ja keedeti pehmeks, siis ma mõistsin teda. Ma ka sellist asja ei sööks. Meil tähendas ühepajatoit seda, et juurikaid hautati rohkes võis. Vett pandi ainult tilk, kui oli põhjakõrbemise oht. Ja tasapisi harjus Andreski juurikatoite sööma. Sest ta ütles, et see minu ühepajatoit pole üldse nagu ühepajatoit. Mõned nädalad tagasi "moorisin" rohkes võis noori porgandeid. Lisasin ainult soola. Vaatamata sellele, et lõunaks olid peale porgandite veel "mooritud" veiseliha, kartul ja värske salat, ütles Andres, et kõige parem asi lõunasöögis on need porgandid. Seda ütles Andres, kes kümme aastat tagasi resoluutselt keeldus mingisugustki kuumtöödeldud juurikat söömast.
Ja kuna jutt on niikuinii juba väga laiali valgunud, siis ühest unistusest veel - unistan kasvuhoonest :) Ja paljudest peenardest ja korralikust sõnnikust ja rohkest vabast ajast :) Et saaks ise oma toitu kasvatada ja et saaks jälle tunda õiget tomatimaitset. Ja et lapsed näeksid, kuidas ühest väiksest seemnest võib kasvada suur kõrvits. Aga peale saagikoristust ihkab süda jälle linna. Toida hunti palju tahad, ikka vaatab metsa poole :) Linna poole siis :) Ja kevadel maa poole. Sellest tulenevalt on minu kõige suurem unistus, et ma suudaksin aastaläbi maal rahulikult elada, ilma et kibeleks kinno-kohvikusse-poodi. Huvitav, kas ma kunagi saavutan selle sisemise rahu ja tasakaalu, mida aastaringne maal elamine nõuab?
Tegelikult tahtsin sellest kirjutada, et tore film oli :) Aga tuli jutt nagu ühepajatoit või siis ratatouille :)

Ülestähendusi

• Pühapäeval käisime Andresega A Le Coq Live kontserdil Haapsalus. Lapsed ja lutipudeli jätsime ema juurde ja läksime kahekesi. Väga imelik oli. Natuke nagu tühi tunne, pidevalt oli selline tunne, et kus lapsed on. Aga mõnus oli ka. Kontsert meeldis väga (kui harva käia, siis pole nõudmised nii kõrged), seisime peaaegu lava ees ja laulsime kaasa ka :) Aga kui me väravast sisse läksime, siis sattusime väga paljude noorte inimestega korraga minema (muidu oli kontserdil ka vanemaid) ja ma tundsin ennast vanana:) Vaatasin, et alt laienevad püksid on täitsa out, kõigil olid kitsenevad. Ja piretjärvise tukk polegi enam ainumõeldav soeng noortel tüdrukutel, sellist räsitud pungielementidega soengut kohtas päris tihti. No ma ei näe ju tavaliselt korraga nii palju noori... Aga ema sai lastega hästi hakkama, Sander magas kella kaheksast kuni üheteistkümneni... vahepeal tõi ema vankri tuppa, sest õues läks juba pimedaks. Ja mina ütlesin talle, et ega ta üle poole tunni ei maga õhtul :) Oli väga mõnus väljas käia. Värskendav.
• Ostsin Maibritile Muumi dvd. Ma pole ise kunagi Muumioru lugusid lugenud ega multikat näinud. Seetõttu oli mul väga raske vastata Maibriti küsimustele, kui ta oma Muumi raamatut vaatas. Sest Sniffi liiki on väga raske tuvastada, ja hatifnotid on ka täitsa arusaamatud tegelased. Nüüd ma tean tänu multikale aga kõiki neid tegelasi. Ja peab tunnistama, et väga mõnus multikas on. Vaatasin koos Maibritiga. Vahepeal, kui ta seletama hakkas, ütlesin, et tasa-tasa, emme ei kuule mis nad seal räägivad :) Ja nii põneva koha peal lõppes ära, et esimesel võimalusel ostan järgmised osad :)
• Mul on juba mitu aastat voodipesud pesumajas käinud. Täna mõtlesin, et peseks siis ise, kuivataks õues jne. Aga kohe, kui ma hakkasin pesusid kuivama riputama, meenus mulle, miks ma ei taha kodus voodipesusid pesta. Täiesti võimatu on märga 2,2x2,2 m tekikotti nii käsitseda, et see maha ei läheks. Selline õudne mässamine et oh ja ah. Nii et mina jään pesumaja kliendiks edasi. Mis sest, et õues tuleb pesule hea lõhn...
• Maibrit vaatas Sandri nokut ja hüüdis imestunult "Tital on saba!"
  

Seelik ja kleit

Et mu õmblusmasin ja õmblusoskused päris rooste ei läheks, siis vahest ikka õmblen ka natuke. Kahjuks on õmblemine, erinevalt kudumisest-heegeldamisest, korraga palju aega nõudev töö. Ei saa 15 minuti kaupa õmmelda. Seega pole praegu üldse õmblemiseks sobiv eluperiood. Aga kui öö õmblemiseks ohverdada, siis midagi väikest ikka saab tehtud.
Endale õmblesin seeliku, sest see kangas mulle nii väga meeldis ja pika seeliku igatsus oli ka. Vaatamata sellele, et kangas ise oli niigi libe ja langev otsustasin paanid veel ka viltu riidest lõigata. Mina, kes ma vihkan viltu riidest õmblemist. Lõikamise peale kulus sama palju aega, kui õmblemise peale. Aga kanda on ka selle eest palju mõnusam.
Maibritile tegin pluusi, mis kujunes kleidiks.

Baudelaire sokid

Poleks osanud iial arvata, et ka mina saan endale sokikudumispisiku. Aga sain. Ja saan aru, miks inimestele meeldib sokke kududa palju rohkem kui nad neid vajavad. Sest sokke on nii mõnus kududa. Selline paraja mahuga töö, ei jõua veel ära tüdineda, kui juba on valmis. Eriti tore on kududa mittetavapäraseid sokke.Knitty Baudelaire sokid tundusid eriti ahvatlevad. Ma pole kunagi alustanud soki kudumist varbast, pole kunagi teinud lühikeste ridadega kanda, pole kunagi kudunud pitssokke, pole kunagi kudunud sokke õpetuse järgi. Nüüd on kõik see järele proovitud. Ja uued, küll rahvuslikud, sokid on juba varrastel :)Tehniline info:
Lõng: Fortissima Socka
Vardad: nr 2
Õpetus: Knitty

Lapitööde näitus Haapsalus

Minu üks lemmikutest:

Minu üks suurtest lemmikutest (autor Anni Kreem):


Minu kõige suurem lemmik:




Marja Matiiseni töö:
Tekk peamiselt meeste särkidest (vähemalt mulle tundus nii):

Laadaostud

Laupäeva veetsime Haapsalus. Oli imeilus ilm ja Valge Daami Päevad ja linn siginat-saginat täis. Meie sooviks oli lihsalt linnas jalutada, laadal käia ja lapitööde näitust külastada. Alguses olime perega ja emaga koos, lõunapaiku läks Maibrit issiga lõunauinakut tegema ja me jäime ema ja Sandriga peale väikest jäätisekokteili-suhkruvati pausi edasi laadatama.
Lapitööde näitus oli väga inspireeriv, sellest teen eraldi postituse.
Laat oli ahvatlev. Õnneks oli hiinakraami müüjaid üsna vähe. Avastasin endas uue joone - selleks, et ma midagi ära ostaksin, peab see lisaks ilusaks olemisele ka Eestis valmistatud olema. Eesti meistrite poolt tehtud asjad on kuidagi armsamad ja soojemad. Tegelikult läksin laadale kindla sooviga osta endale korv. Laadal polnud aga mitte ühtegi korvimüüjat. See ei takistanud mul aga kõvasti rahakotti kergendamast.
Konkurentsitult parim ost oli nukk Maibritile. Ilus-armas, maitsekas, korralikult tehtud, Eestis tehtud, ideaalne nukk. Ma olin nukuleti juures nii vaimustunud, et ema kahtlustas, et ju ma selle nuku ikka endale ostan, mitte Maibritile :)Tore leid oli ka pildiraami müüjad. Pidavat olema alles alustav ettevõtmine. Idee on lihsalt teha ilusaid pildiraame lastele. Eestis tehtud ja käsitsi maalitud. Väga nunnud olid.Üks tore tädi müüs väga lahedaid lapipalle. Arvestades töömahtu, siis andis ta need peaaegu muidu ära. Selletõttu ostsin ka veel temalt ühe vardakoti. Missioonitundest :)Ema kinkis lastele väga armsad nagid.Ja taas tõdesin, et minu lemmikud on sellised kauplejad, kes teevad ühtse stiiliga, läbimõeldud ning korraliku kvaliteediga asju. Need letid, kus müüakse kõike segamini, eriti ligi ei tõmba.
Oli taas üks tore päev. Ainult kohvikusse ei jõudnud. Selle asemel tegi ema imehea lõuna.