Jõulud

Meil on jõulud üsna traditsiooniline püha, nii et selleaastane jõulupostitus ei erine palju eelmistest. Aga  tore ju, kui midagi head kordub üsna muutumatult aastast aastasse.

Sellel aastal olid meil külas õepere ja ema. Nagu ikka, jagasime jällle ära, kes mis teeb ja nii tundus kogu ettevalmistusprotsess väga lihtne.

Et me ikka kõik õigel ajal kirikusse jõuaks, selleks tuli õepere ja ema juba eelmisel päeval kohale:) Nii jõudsime jõululaupäeval kabelisse täiesti ebatraditsiooniliselt veerand tundi varem. Jumalateenistus oli kui laulutund - pea kõik laululehe laulud said lauldud :) Koju jõudes asusid lapsed kohe ootama, et millal see jõuluvana siis tuleb aga enne tuli ära oodata ju ka et millal siis see liha ja kapsad valmis saavad ja siis millal see söök ükskord söödud saab ja.... No ja lõpuks see jõuluvana siis ka tuli ja tõi meile palju rõõmu ja nalja! Jõuluvana oli superlahe :) 

Ja ma ütlen ausalt, et mulle ikka väga meeldib kinke saada ja ka neid ise teha. Me ikka tunneme üksteist nii hästi, et kingid on alati naelapea pihta. Lapsed said muidugi seda, mida nad ise jõuluvanale kirjutasid. Mina aga sain Õnnepalu ja Kareva raamatud, La Senza tudukad, dr. Hauschkat  ja Make up store'i :) Kuidas sulle siis ei meeldi kinke saada :)

Ma ise jõudsin ka üht teist kududa-heegeldada, olin täitsa rahul kohe endaga :)

Ja mis mulle vaat et kõige rohkem meeldis, oli 25. detsembri jalutuskäik metsa eesmärgiga viia loomadele maiustamist ja ise ka end pisut tuulutada. Vot see oli tore üritus ja lume puudus üldse ei häirinud. Lõpus tegime ka ühe glögijoomise metsas ja seadsime sammud kodu poole, sest hakkas pimedaks minema. 

Olid ilusad jõulud!

Annette, kõige noorem :)

Ootamine on niiiiiiiiiii pikkkkkk....

Lõpuks Jõuluvana tuli! Nii ilmekaid ja elavaid esitusi polegi varem näinud.

Õepere esines tantsuga.

Ma sain ühe luuletuse eest kohe kaks pakki.

Tegelikult ei oska meist kolmest keegi laulda, aga Jõuluvana jaoks võtsime end kokku :)

Õde tegi superhea koogi.

Uus punane.

Minni hullas metsas.

Käsklus "siia" on Minnil juba päris hästi selge :)

Mets oma ilus.

Kõige väiksem laps pisteti seljakotti, kus ta õndsalt magama jäi.

Kuna meil on nüüd õuevalvur, siis põdrad enam ise meie aeda õunte järele ei tule. Niisiis viisime õunad-porgandid põdramajja.

Pidulaud loomadele.

Õige Rootsi glögi ühes õiges Noarootsi metsas. Lapsed jõid teed ja sõid piparkooke.

Kingitus õele - barett lipsuga :)

Kingitus Annettele - Manti kampsun.

Kingitus õele - sall Nancy Bushi raamatust "Knitted Lace of Estonia".

Kingitus emale - Annise sall.

Ja mina sain veel midagi väga head - kiidu- ja tänusõnu lugejatelt, kellele Jõuluvana minu raamatu tõi:) Need sõnad lisasid mu jõuludele erilise sära :) Aitäh teile!

Pitsijuttu ja raamatujuttu

Vahepeal on blogisse pikk paus jäänud - aeg läheb nii kiiresti. Tegelikult olen ma siin usinalt vardaid liigutanud aga pildile pole peaaegu midagi jäädvustada jõudnud. Ja osad asjad on ju ka salaasjad :) Näitan siis juba ammu valminud raamatutöid. Aga alustuseks tahaks natuke oma raamatulapsukese saavutustest rääkida. Nimelt selleks, et raamatut ka jõuluvana kotti jaguks telliti trükikojast uus tiraaž! Mul on niiiii hea meel :) Sest see raamat ei ole minu jaoks mingi "projekt" või "töö" vaid kogu hinge ja südamega tehtud lapsuke :) Ja mitte ainult minu, vaid kogu meie pere :) Seega on mul kohe mitmekordselt hea meel, et see ka lugejatele korda läheb :) Kui ma raamatut tegema hakkasin, siis oli mul kindel plaan teha sinna ka ühed kindad naistele. Igasugu mõtteid oli peas ja algul pidid hoopis ühed teistsugused kindad tulema. Aga kui ma need teised valmis sain, siis polnud nad üldse need õiged. Ja paljuski tänu neile mitteõigetele kinnastele tajusin ma tookord, et ma ei saa seda raamatut niimoodi teha, et kirjutan märkmikusse aga iga töö tähtaja ja teen niiöelda ajagraafikuga seda. See tundus täitsa vale. Õnneks olid kirjastuse poolt 100% arusaajad inimesed ja nii sain ma unustada kuupäevad ja teha raamatut rahulikult, lasta mõtetel ja ideedel laagerduda ja valida siis välja just need, mis õiged tunduvad. Ja siis sündisidki need Haapsalu sallist ja minu lemmikmustrist - piibelehekirjast - inspireeritud kindad, mis on ühtlasi ka minu lemmiktööks selles raamatus. Töö käigus kudusin ma päris mitu proovilappi ja kinnast valmis ja lõpuks leidsin, et kõige paremad ja ka vastupidavamad kindad tulevad siis, kui pitskinnas ja voodrikinnas omavahel kokku viltida. Selisel juhul ei jää see pits ka kuhugi kinni ja püsib kenasti aluskindal. Kuna kinnaste jaoks tuleb kududa kokku 4 kinnast (2 pitsi ja 2 voodrit) ning mässata ka nõel- ja märgviltimisega, siis ei ole nende tegemine sugugi ühe õhtu töö. Pigem just selline töö, mille võtad ette siis, kui tahad kallile inimesele kingitust teha :)

Nende kinnase pitsiosa kudusin valgega ja voodri beežiga.

Nendel kinnastel on hall pitsiosa ja tumehall vooder. Need kindad soojendavad mu ema käsi :)

Selle pitskrae kudumisel sain inspiratsiooni oma vanavanaema, babusja, fotodest. Vanasti olid ju ikka kleitidel uhked kraed, tihti valged. Ka mu kallis Merka-vanaema käis alati valge kraega. Ükskord ta tuli mulle sünnipäevale ja oli kiirustades unustanud krae kleidile panna. Siis ta palus mu käest, et ega mul pole talle ühte heledat salli anda, sest ta ei saa üldse olla nii, kaelas kraed või salli pole :) Arusaadavalt on ka see kraeke inspireeritud Haapsalu sallist. Haapsalu salli kudumine on suur töö ja kui pole jõudu või mahti nii suurt tööd ette võtta, siis saab pitsikudumise maitse väga hästi suhu ka näiteks sellise pisiprojekti kudumisega. Kanda saab seda mitut moodi - näiteks lipsuga kaela sidudes või siis hoopis paelad sisse keeratuna ja prossiga kinnitatult. Ja ka Maibrit on seda valget kraed kandnud - punase sametkleidi peal :)

Ja mõned pildid ka raamatust endast: