MY ENGLISH BLOG

neljapäev, oktoober 26

Uus mantel ja õmbluskursus


1. MANTEL

Viimasel ajal olen ma püüdnud enne õmblemisse sukeldumist rohkem mõelda, et mida mul kõige rohkem päriselt vaja oleks. Sest kui ma mõtlen ainult sellele, mida mulle väga teha meeldib, siis ma õmbleksin ainult kleite vist. Ja kuigi ma tahaks (ja isegi oleks vaja) ka mõne kleidi endale teha (1 sinine linane, 1 tumehall linane, 1 villane tume, kõikidele kangad olemas), alustasin ma seekord ikkagi mantlist, mida mul kohe väga-väga vaja oli. Talvemantel on mul juba olemas, aga sellist kergemat tumedat sügismantlit mul üldse ei ole. Tavaliselt on selleks, et mõne asja tehtud saaks, vaja ka natuke motivatsiooni (näiteks üritus, kuhu uue asjaga minna). Minu motivatsiooniks oli seekord vajadus helkivaid ripatseid pildistada (seetõttu ka neid fotodelt igalt poolt paistab) ja kuna midagi polnud selga panna, siis tuli asi kiiresti ära teha.




Kanga ostsin ma Kangastuudiost. Viimasel ajal olen ma seal üsna harva käinud, sest mul on kodus kapid kangaid täis ja üritan end distsiplineerida. Aga tookord läksingi selle mõttega, et äkki leian mõne mõnusa kanga sellise pehme mantli tegemiseks. Oli ka mingi allahindluse aeg, aga sellele ma ei keskendunud, mõtlesin, et ostan sellise, mis meeldib ja sobib. Leidsingi selle kanga, aga hinnasilti tal polnud. Mõtlesin, et eks ta ikka üle 20 maksab, selline mõnus kangas. Kui müüja käes koostist ja hinda küsisin, sain vastuseks, et vill ja kolm! eurot meeter. Ma rohkem igaks juhuks midagi ei küsinud ja lasin kanga välja mõõta. Lahti rullides oli muidugi näha, et tegu oli praak kangaga - mohääri tüüpi kiud, mis peaks olema ühtlaselt kangas, olid osaliselt kanga serva kuhjunud.  Selle võrra võtsin natuke rohkem ja kodus hiljem tõdesin, et vooder maksab rohkem, kui mantlikangas ise :) Selles uues Tartu mnt Kangastuudios on aga valgusega natuke kehvad lood - omaarust ostsin pruuni-musta kanga, aga hiljem selgus, et kangasse on kootud hoopis samblarohelist ja musta. 



Lõige on mu oma tehtud, sellist asja juhtub üsna harva :) Voodri ja mantliriide vahele panin kehaossa ka flanellikihi, et tuult paremini peaks. Kinnise osas jõudsin selgusele alles siis, kui mantel juba täitsa valmis oli. Õmblesin selle lihtsalt külge ja liiga sünteetiliselt helkleva lukupaela katsin mati musta kannapaelaga, mis on pärandus mu vanaemalt :) 


Teha just sellised taskud, oli plaan B. Plaan A oli teha suuuuuuured pealepandud taskud, mis katsetamisel tundusid siiski liiga "palju". Kuna ma tahtsin teha ka vöö, millega saab (aga ei pea) mantlit kanda, siis tegin taskud natuke allapoole, kui kõige mugavam kõrgus - muidu oleks nad vöö vahele jäänud. Kui ma taskuid parasjagu õmblesin, helistas ema ja jutt läkski siis õmblemise peale ja just taskute peale. Emale äkki turgatas meelde üks nipp, mida selliste pealt läbi tepitud küljetaskute puhul kasutatakse. Nimelt õmblesin pahemale poole viltu riidest lõigatud kandi, pöörasin selle siis tasku poole ja teppisin pealt lälbi - mulje jääb, juskui oleks taskud peale pandud. Väga nutikas mu meelest :)

Üldiselt oli selle mantli õmblemine väga lihtne ja läks vaid kaks päeva rahulikku tegemist. Kõige rohkem jändasin vööga! Seda isegi harutasin :) Kuna ma tahan mantlit ka ilma vööta kanda, siis trippe ma vöö jaoks ei õmmelnud. Ja siis hakkasin mõtlema, et ega seda vööd ei peagi ju vaid vööl kandma, võib ka kaela siduda :)









Minu armas kallis fotograaf Andres :)

2. ÕMBLUSKURSUS

Olen siin ennegi vahendanud oma ema pisikest õmblemise "kursust". Pigem näeb see välja nii, et ema võtab omale mõned õpilased, kellega koos õmmeldakse kas kleit või jakk. 

Novembri alguseks on üks koht kleidi õmblemise kursusele. Nii et kes tahab ja on tubli, saab jõuluks-aastavahetuseks omale uue kleidi õmmelda. Ema on öelnud, et siiani on kõik ikka supertublid olnud ja seda just tahtmise ja järjekindluse osas. Õmblusoskused tulevad kursuselt kaasa, milleks sinna ju minnaksegi :)

Uuest aastast on aga juba rohkem kohti nii jaki kui kleidi õmblemise kursusele.  Mõlema kursuse puhul on nii, et esimeses tunnis lepitakse kokku, millal on osalejatel kõige sobivam aeg kohal käia, ja nii siis saab olema. 

Kellel on huvi, siis kirjutage mulle (aadress üleval paremal) ja ma saadan kirjad emale edasi, kes annab täpsemat infot ja vastab küsimustele. 

esmaspäev, september 18

Göteborgi reis

Reisi alga!

Meie selleaastane suvine perereis viis meid jälle Rootsi, Göteborgi. Oleme seal varasemalt käinud (kuid nagu selgus, ma pole sellest bloginud), täpsemalt neli aastat tagasi. Aga lapsed tahtsid tagasi minna, sest seal on nende jaoks kaks põhilist vaatamisväärsust - loodus-teaduskeskus Universeum ja lõbustuspark Liseberg
Sel aastal otsustasime aga hotelli asemel ööbida telgis. Eelmisel aastal ostsime omale suure, kohe väga suure, peretelgi ja tegime Eestis proovitelkimise ja kuna kõik sujus hästi, siis julgesime sellega ka kaugemale minna. Asi on selles, et minule muidu telgis magada kohe üldse ei meeldi. Varasemalt oli meil selline tavaline neljainimese telk ja kui sellega viimati Saaremaal telkisime, lõppes asi sellega, et mina tirisin oma madratsi õue. No liiga madal ja ahistav oli see telk. Aga see uus on kõrge, seal saab isegi püsti seista ja selline ruumikus minus klaustrofoobilise nähte ei tekita. Lapsed olid telkimise osas muidugi eriti põnevil, mina mõtlesin esialgu pigem, et küll ma siis ära kannatan.

See ei ole meie telk :D

Telkimiskoha otsimine võttis  natuke aega, sest niiväga palju ma neid netist ei leidnudki. Natuke tekkis tunne, nagu see oleks selline kergelt varjatud subkultuur ja hiljem saime sellele isegi mõningat tõestust. Aga lõpuks leidsin ma sellise koha, kus telkimisala ei olnud suur põld vaid mõnus väike puudealune koht. Kongelfs asub Göteborist 15 km põhja suunas, nii et see sobis asukoha mõttes hästi. Liesebergil on ka oma kämping, aga see tundus olevat väga lage ja suur. Nii ma siis broneerisin meile telgikoha Kongelfsi ja ostsin laevapiletid ja varsti võiski reis alata. Broneerides sain teada ka, et paljud kämpingud eeldavad mingisuguse kämpingukaardi olemasolu ning sedagi, et on tavaline, et telkimiskoht on koos elektriga. Ahaa! Sellepärast ongi meil telgi põhjas üks punasega kanditud ava :) Aga meiesugused ei oska muidugi elektrit telki tahta, meil ikka taskulamp ja priimus kaasas.

Vaade kindlusest meie telgile. Telk on keskelt vaatama hakates kella kaheksa suunas.

Esimese rootsi päeva me planeerisimegi sõidule, sest Stockholmist Götebori on 500 km. Mulle anti kämpingu poolt kõik koodid ja kaardid, et saaksime end ise sisse seada, sest õhtul vastuvõtu inimest enam pole. Võtsime seda sõitu siis rahulikult ja tegime kohe ühe Ikea külastuse ka, sest natuke Ikeat teeb kohe mõnusa tunde sisse :))) Tee Göteborgi on ka väga ilus, enne Jonköpingut kulgeb see mööda Vättern järve kallast, teisel pool kõrged mäed. Väga-väga ilus. Göteborist väljasõit kämpingu poole oli küll üsna kaelamurdev, sest neid mahasõite on seal miljon ja saa sa siis aru, millist see navi täpselt silmas peab :) Õnneks mina polnud autojuht! 
Kui me kohale jõudsime, olime väga positiivselt üllatunud, sest see koht on ikka nii armsake. Seal on üks vana maja korda tehtud, kus pakutakse ka majutust. Siis on kämpingu ala ja kõige kaugemal telkimisala. Koht on üsna väike ja asub kaardi pealt vaadates juskui jõe saarel. Ainukeseks miinuseks oli see, et läheduses asus suurte magistraalide sõlmpunkt, mida küll kuskilt silm ei näinud, aga kõrv kuulis. Kohe üle tee oli Bohus kindlus, mida me hiljem ka külastasime. Ühesõnaga kena koht.
Uni oli meil kõigil telgis hea.


 Kui ma meie telgikohta broneerisin, siis hoiatati mind, et ühel hetkel tulevad sinna kämpingu veteranid oma iga-aastast kokkusaamist pidama ja võib pisut lärmakaks minna. No mul oli niikuinii plaanis kõrvatropid kaasa võtta ja see mind ei heidutanud. Oleks ma siis aga teadnud, missugune üks kämpinguveteranide kokkusaamine välja näeb! See oli nagu mängufilmi võtetel. Vanaaegseid autosid ja karavane vuras kohale aina ja aina. Tänapäevaseid või tavalisi karavane ja autosid peaaegu et polnudki. Kõik lõid oma laagrid üles, kaunistasid oma "majaesised" tulukeste, kujukeste ja muude iluvidinatega. Püsti pandi lauad ja toolid, maha vaibad, heisati lipud. Õhtuks vedasid nad oma lauad kõik ühte pikka rivvi, süütasid küünlad ja tundsid elust rõõmu. Vaatepilt oli igaljuhul vägev ja me muudkui tegime asja pesemismajja, et saaks teepeal veterane imetleda :)


Kärbseseene teemaline karavan :)









 Kui ma alguses kartsin, et kuidas need neli ööd telgis üle elan, siis tegelikkuses kujunes just telkimisest meie reisi kõige ägedam osa. Sest lisaks meeleolukale ja värvikale karavanialale oli kämpingus ka telkimisala, kus peatusid sellised inimesed, kellest oleks tahtnud dokumentaalfilmi teha. Alustuseks imestasime selle üle, et platsil peatusid mees ja naine motika ja telgiga, kellel oli kaasas ka koer. Kui nad minekule sättisid, siis me kohe ekstra passisime, et näha, KUHU nad selle koera panevad! Aga selgus, et motikale oli paigaldatud spets boks, kuhu koer sai pandud ja kust ta soovi korral sai ka pea välja pista ja tekonda nautida. Siis oli üks hallipäine vanem proua jalgratta ja üheinimese telgiga, kes reisis täiesti üksi. Ja ühel õhtul oli tekkinud meie telgi kõrvale üks üheinimese telk ja mees ja ei ühtegi sõiduriista. Tema matkas jalgsi. Jah, see seltskond meie telkimisalal oli ülimalt inspireeriv ja romantiline. Tõesti oleks tahtnud neist inimestest rohkem teada.
Meie telk võrdluses jalgsimatkaja üheinimese telgiga (see must seal). Taustal on Bohus kindlus, mille otsast oli jälle mie telk näha :)

Telgiga reisides on seda majandamist muidugi tohtult palju. Hirmus palju asju tuleb kaasa vedada. Kuna me sõime hommikust ja tihti ka õhtust laagriplatsil, siis saime päris palju samme telgist peamaja pesuruumi kõndides et nõusid pesta või vett keeta. Meil oli priimus ka ja tegime ka sellega süüa, aga vee keetmine läks elektrikannuga kiiremini. Aga see kõik oli väga lahe ja üldsegi mitte tüütu. Ainuke asi, mis vajab kõvasti parendamist, on asjade organiseerimine telgis sees - et kõik nõud, toidud, jalatsid ja riided ei oleks põrandal segamini. Mingi riiulisüsteemi peaks välja mõtlema :)
Nii me muudkui tassisime oma nõusid seal :)

Esimene õhtusöök. Mul oli seljanka, supiroheline, viinerid, Muhu leib ja ema tehtud lihapirukad kõik kenasti kodust kaasa võetud. Reisisime välismaale nagu nõuka ajal - oma konservid kaasa! :)

Me muidu sõime õues ka, aga vahel sadas vihma.

Esimene koht, mida me külastasime, oli lõbustuspark. Selleks võtsime terve päeva, aga siiski mitte kaks päeva, nagu me ka vahel oleme teinud. Laste sõnul on Lieseberg kõige ägedam lõbustuspark, kus nad on käinud (võrreldes siis Gröna Lundiga, Tivoliga, Legolandiga, Linnamäega). Seal oli tõesti palju suurte laste atraktsioone, mis minu ikka täiesti kiljuma võtsid, lapsi aga enam mitte. Me oleme uued lõbustuspargi hundid välja koolitanud! Järjekorrad olid popimatele kohtadele üsna pikad, ühe atraktsiooni järjekorra jaoks oli kohe mitmetasandiline järjekorra maja ja isegi äpp, mida mängida järjekorra ajal. Mina siiski kudusin :) Sest 45 minutit on ikka pikk aeg järjekorras seisimiseks. Õhtupoole, nagu ikka, kõik järtsud lühenesid ja lõpuks jooksid lapsed väljapääsust jälle otse sissepääsu ja nii mitu korda.
Uus põlvkond lõbustuspargihunte on peale kasvanud.

Lõbustuspark pole ainult lõbus vaid ka ilus.

Ilma suhkruvatita ei saa ju. Kuigi seda müüdi vaid ühes kohas.


Järjekorra jaoks ehitatud maja ja äpp, mida kõik kasutasid. Seal sai mängida, ja kes võitis, sai ilma järjekorrata sisse.





Järgmisel päeval läksime siis oma kindlusesse üle tee. Täitsa lahe koht oli. Selline väga minimaalselt ja maitsekalt kujundatud, jättis sellise võimsa kuid mitte turistika tunde.





Parvetada sai seal ka. Ja nagu pildilt näha, oli Andres ikka ka reisil :)

Mul läksid nii kõrgel põlved nõrgaks ja ma sinna ei roninud.




Panime siis kostüümid ka selga. 

Ikka tuleb vaadata, kuidas tehtud on.



Natuke käsisime ka Götebori linnas ringi. Mul oli kaardile märgitud üks lõngapood, mida tahtsin külastada. Paraku selgus kohale jõudes, et pood oli tegevuse lõpetanud, selle eest aga olime sattunud kenasse vanalinna, kus oli oi kui palju armasid poode, mis küll kõik varsti sulgema sättisid. Aga poed olid ikka sellised, et oh ja ah. Näiteks meeste jalanõude pood, kus kõik kingad olid ilusad. Või siis selline pood, kus kus on kogu eluks vajalik, aga kõik asjad on ilusad :) Maibritile leidsime ka hobipoe, mina sain käia nõudepoes :) Ega ostma ju niiväga ei peagi, niisamagi on tore vaadata :) Aga sellest linnapeal jalutamisest jäi mulle väheks, nii et järgmisel korral ma jätan kohe ühe terve päeva linnas kolamiseks.



Ja siis jäigi veel Universeumi külastus. See on selline natuke meie Ahaa keskuse moodi, aga tal on juures ka suur looduse osa, kus nii Rootsi metsa kui vihmametsa. Linnud kõnnivad seal vabalt ringi. Klaasi tagant sai näha ka laiskloomi, mis oli eriti äge. Siis on seal veel suur akvaarium.
Jõu ja ilu numbrid.





No on lahedad loomad!


Pean ütlema, et see reis oli üks lahedamaid, mida me teinud oleme ja seda just tänu sellele kogemusele, mis me saime telkimisega. See koht ja need inimesed seal olid natuke nagu kuskilt teisest maailmast. Samas järgmisel korral ma võibolla läheks Göteburgi hoopis lennukiga, sest saab ju otse. Lapsed igal juhul tahavad sinna Liesebergi jälle tagasi minna, neile jäi väheks. Mina jälle jalutaks linna peal ja külastaks kohvikukesi. Siis võiks teha ka ühe laevasõidu saarestikus. Telgiga tahaks aga proovida kuhugi põhjapoole minna.