MY ENGLISH BLOG

neljapäev, detsember 29

Ema sall


Emale tegin jõuludeks salli. Täna sai alles pildi:) Sall on tehtud Susa blogist saadud mustri järgi aga neid volange ma ei teinud. Ma tahaksin nüüd endale ka sellist salli:)

esmaspäev, detsember 26

Jõul


Ilusaid pühi kõigile! Nii ilusat jõulu esimest püha pole vist tükk aega olnud. Käisime täna ema juures ja terve tee imetlesime seda vapustavat loodust. Kahju et polnud mahti päriselt metsa minna. Kuigi plaan oli. Plaan oli "esimesed jõulud meie maakodus". See kõlab väga idülliliselt aga sellel aastal võitis pessimism optimismi. Esiteks ei saanud Andres enne jõulusid puhkust, mis tähendas, et me poleks jõudnud kõike korda seada jõuluks. No meil on kõik talveks hiirte eest ära koristatud (nad söövad meil diivanit ka muide, ja täitsa uhiuut veel pealekauba, nii et minust on saanud täielik hiirevihkaja, enne olid nad minu meelest armsad) ja need asjad mida meil topelt pole, on linna viidud, nii et maja kordaseadmine jõuluks oleks paar päeva võtnud ja meie pisikese preili tõttu oleks minu panus olnud suhteliselt nullilähedane. Ja pealegi polnud me kindlad kas jõulud tulevad valged ja pelgasime, et äkki vihmaga polegi nii idülliline. Ja nagu Kalakajakas kirjutas oligi Roostal vihm (me oleme Roostalt vähem kui 2 km). Aga no tänane püha oleks selle eest muidugi super olnud. Igastahes, maale me ei läinud ja olime kodus. Ja see oli ka väga tore. Õde ja õemees tulid kingijagamiseks ja koogisöömiseks ka meile. Ja kuna meil on nüüd Maibrit, siis jõulud oma kodus oma perega on muutunud tõeliseks oma perega olemiseks. Kui me veel Andresega kahekesi olime, siis oli vahel tunne nagu mängiks kodu :) et nagu üksildane vahest.... mitte et meil koos tore poleks olnud, aga no polnud ikka päris pere nagu :)
Aga ehk tulevad jõulud maal järgmisel korral või ülejärgmisel või... ükskord ikka!

Ja elu pahupoolelt ka - ma kutsusin sel härdal jõulupühaööl oma naabritele politsei :( Sest ärkasin kell kolm järjekordse kätši peale. Aasta oleme kannatanud nende sõimu ja nüüd viskas ikka nii üle. Ja minu suureks üllatuseks oli politsei suhtumine... See dispetšer oli juba äärmiselt sümpaatne ja kaastundlik. Ja politsei oli nii vastutulelik, arusaaja ja kaastundlik et nagu oleks jõluvana politseiks kehastunud. Ma pole muidugi kunagi politseid kutsunud ega üldse politseiga eriti kokku puutunud, aga nii head inimest politseimundris kohata oli ka paras üllatus! Lisaks julgustas ta alati politseid kohale kutsuma kui naabrid möllavad, et "me läheme ja hirmutame neid siis natuke, et muidu arvavadki, et võivad karjuda kogu aeg".Sellised lood siis. Seekord ülteks küll, et suur kummardus sellistele politseidele!

reede, detsember 23

Jõulupidu

Täna oli Andrese firma jõulupidu. Nende uues, päris oma kontoris... Andres saigi siis lõpuks selle maja valmis ja soolaleib ja jõul olid koos. Ja sai uues majas pidutseda. Emil Rutiku juhtis seda üritust seal aga no minu meelest polnud see suurem asi juhtimine. Ja Tuberkuloited laulis, aga mingit nuppu oli ilmselgelt üle keeratud või oli ruumi akustika nii halb, aga muusika asemel oli müra. Kui makk mägnima pandi, oli palju lõbusam. Sai süüa ja tantsu keerutada ja oli tore. Aga sellist teemat nagu "rokck" ei soovitaks küll rohkem kellelgi peo teemaks võtta. Liiga ebamäärane ja ei toimi. Aga tore oli ikka.
Ema hoidis Maibritti ja ta oli kohe väga hea laps olnud. Mulle meeldib seegi, et järjest rohkem sõbrunen Andrese kolleegidega ja nende kaasadega ja varsti tunnen end Andrese firmapidudel juba kodusemalt kui enda omadel. Ja taas tuleb tõdeda, et peale seda kui lapse saime, olen kohe palju rohkem tuttavaid ka selles ringis saanud. Sest muidu inimesed nagu ei tule niisama juttu alustama, aga laps on kohe heaks põhjenduseks, eriri kui ta kaasas on, nagu suvepäevadel oli. Ja ma lähen ise ka inimestega juttu alustama, kui tean, et neil väike laps :) Seal üks tore kaasa ütles, et kõik koeraomanikud ja väikeste laste emad on omavahel default tuttavad :))

aa, ja kuna ma ikka ka veel otsapidi käsitööblogide listis, siis kindlasti pean mainima, et seeliku selleks puhuks tegin ise ... aga pilti mul pole ja vist ei tule ka sest minu meelest keegi seal küll pilti ei teinud. ma loodan, et peale jõule saan teha ka käsitöö alase postituse... sest tegelikult ma ikka nokitsen vaikselt vaikselt...

teisipäev, detsember 13

Kiku, sünnipäev, sünnipäev ja kalendritüdruk


Minu väsinud ja tüdinud olek muutus paugupealt rõõmsaks ja erksaks kui Maibrit otsustas minu sõrme oma suhu panna ja ma järsku seal midagi teravat tundsin! Maibriti esimene hammas, või noh, mis hammas, see ikka kiku :) Ma ei tea miks see mind nii õnnelikuks teeb aga no kohe nii hea tuju tuli :) minu väike beebi hakkab suureks saama. Ja roomab kah juba nädal aega :) roomamine on siis see haavatud sõduri roomamine, kus edasiliikumiseks kasutatakse vaid käsi. Jalad ei käi kätega veel üldse sünkroonis.
Ja eile oli jälle Maibriti sünnipäev, nüüd siis laps seitse kuud vana. Tegin uuest tordiraamatust ühe soolase ja ühe magusa tordi - kilutordi ja maasika-küpsisetordi. Mõlemad olid head, kilu oma oli nats parem.
Ja täna käisime ka arstil, paraku polnud laps kasvanud ja juurde oli tulnud ainult 150 g... No on selline närb sööja ja ma ei saa ju toppida ka kui ta suu kinni paneb. Või nutma hakkab. Aga kogenud ema Krista ütleb, et ei tasu muretseda ja need on need teised lapsed, kes püreed isukalt söövad. Ma siis üritan mitte muretseda.
Mis siis veel uudist....
Ketlinil oli laupäeval sünnipäevapidu, Ketlin sai üheaastaseks.
Ja siis käisime veel laupäeval kalendri jaoks pildistamas. Andrese firmal on kombeks teha selline firmakalender, kus töötajate lapsed on kontori hõivanud. Seekord oli meilgi siis asja sellele pildistamisele. Maibrit pandi pildistamise ajaks sahtlisse :)

neljapäev, detsember 8

Sünnipäev


Andres sai esmaspäeval kolmekümne aastaseks. Pidu oli teisipäeval. Esmaspäeval käisime kolmekesi Olümpias Sensos söömas. See on väga minu maitse järgi sisekujunduse ja heade söökidega koht :) Põhiliselt olid seal välismaalased, mis ühe hotelli jaoks on normaalne. Ja välismaalased on ikka nii erinevad eestlastest - eestlased, vaatamata sellele, et sa oled turvahälli tassimisest juba täitsa punane ja higine, trügivad sinust ikka ette ja tormavad mööda nii et vaata et pikali ei kuku. Välismaalased on lapsega naisterahva suhtes ääretult viisakad, kogu olemusega väljendavad suurt sümpaatiat sinu lapse suhtes ja tulevad kohe ütlema kui ääretult ilus laps sul on. Ja no midagi paremat ühele emale ei saagi ju öelda. See ja kõik muud asjaolud tegid esmaspäevaõhtust väga ilusa õhtu.
Aga peost ka. Kuna minu ja seega ka Andrese :)))) arvates on kolmekümnes sünnipäev ikka väga ümmargune ja tähtis ja mees-parimas-eas, siis otsustasime kohe suurelt pidada. Nii et kutsusime palju sõpru, üürisime Seewaldi klubi ja palusime Kalle (Krista mehe ja Ketlini issi) koos Taneliga (Andri) õhtut juhtima. Ja tänu nendele oli meil ülilahe sünna. Ma polegi nii tükk aega nii palju naernud ja külalistel oli ka lõbus. Sest millegipärast, ma ei tea miks, inimesed end tänapäeval enam eriti ise lõbustada ei oska. Minu vanaema ealised ja ka minu vanemate ealised - laulsid ja tantsisid ilma juhtimiseta, aga meie generatsioon on end tööga vist nii ära rusunud, et jaksavad vaid lauas istuda. Aga Kalle ja Tanel panid rahva igasugu lollusi tegema ja täna ma mõtlesin, et kuidas mina julgesin teiste ees kõvasti laulma hakata! Aga no meie võistkonnale oli numbrilaulu võistluses ju punkti vaja... Ja Krista tegi ilusaid pilte nii et on mida meenutada ja vaadata.

laupäev, detsember 3

Kirjutamisest


"Kirjutades on kergem end kellelegi avada, ei ole vaja valvata oma näoilmet ega lasta end eksiteele viia sellest, mida arvad lugevat teiste inimeste näolt. On rohkem aega, et raskesti tabatavate tunnete jaoks täpseid sõnu leida, ei pruugi karta mõistmatut pilku." Käbi Laretei "Otsekui tõlkes" lk 95.
Ma arvan, et mullegi meeldib rohkem kirjutada kui rääkida. Sest räägin ma tavaliselt liiga palju või siis liiga vähe. Palju siis, kui olen turvalises keskkonnas. Tööl koosolekul aga ei suutnud tihti midagi öelda. Just see mõistmatu pilk teisel pool paneb mind tihti oma sõnades kahtlema, halvab mõttekäigu ja see põhiline, mida ma tahan öelda ei koorugi sageli välja. Kui ma kirjutan, siis saan oluliselt täpsemini jutu mõtet juhtida, lauseid sõnastada ja mis kõige olulisem - saan üleliigse ära kustutada, kui selleks peaks vajadus tekkima. Kahjuks ei saa kunagi ära kustutada välja öeldud sõna. Ja vahest on sellest ääretult kahju.
Igatsen taga neid aegu, kui sõprade ja tuttavate vahel veel kirjavahetust peeti. Mitte ei tipitud kiireid ja konarlikke lausejuppe msn-s või ei kirjutatud lakoonilisi e-maile. Vaid kirjutati - pliiatsi, pastaka või sulepeaga valgele, joonelisele või ruudulisele paberile. Tunnen siiani sellist raskesti kirjeldatavat tunnet ku võtan valge paberi ja pliiatisi, et alustada kirja lähedasele inimesele. See on hea tunne. Ja kui palju üks käsitsi kirjutatud kiri väljendab... Käekirja muutumine, mahakriipsutatud sõna, kirjale kukkunud pisara jälg... need annavad sõnadele veel poole juurde. Miks me kirjutame nii vähe?!

PS. Ükskord otsustasin oma mehele, kellega ma siis juba koos elasin, kirja kirjutada. Litsalt tuli selline elev mõte. Ma ei mäleta enam täpselt millest ma kirjutasin. Aga see kiri läks "pikal" postiteel kaotsi - meheni see kunagi ei jõudnudki. Ju siis pole kirjadele ette nähtud jõuda tagasi sinna kust nad posti pandi. Ju võttis kirjatuvi selle endale. See on siiani ainuke kiri, mille ma talle kirjutanud olen. Ja käsitsi kirjutatud kirja ju uuesti välja printida ei saa...

teisipäev, november 29


Täna käisime Andrese kursavennal külas. See küllakutse oli minu jaoks üllatav, sest väljaarvatud too kord, kui selle kursavenna juures pratktiliselt kursuse kokkutulek oli pole me neil üldse külas käinud ega suhelnud. Nende laps on Maibritist kaks kuud noorem ja tundub, et see ongi meid lähendanud, vähemalt oleme ühes klubis :) Ja nagu noortele emadele kombeks rääkisime ainult lastest, nii et üks teine paar, kes ka külas oli aga kellel last pole, istusid ja kuulasid:) Ok, tegelikult mehed rääkisid ikka ehituse juttu sest TTÜ ehitusteaduskond neid ju ühendab. Aga naistel ikka titejutt.
Nii tore on teiste samasuguste emadega rääkida - samad mured, samad rõõmud:) Ja tore on avastada uusi ja lahedaid inimesi. Me oleme Andresega nii viletsad küllakutsujad et hea kui teisedki aktiivsed on, muidu oleks puhta omaette :D
Rääkides Andrese kursusest, siis on nii hea vaadata, kuidas nad omavahel ka peale kooli lõpetamist suhtlevad. Ikka mõni aktiivne kutsub enda juurde külla või siis suhtlevad tööalaselt. Sest viimne kui üks töötab oma erialal edasi ja Eesti on ju nii väike.
Aga mina ole alati sattunud väga passiivsetesse kollektiividesse (va. töökaaslased:)). Ei tehtud meil suurt klassiõhtuid ega kursusepidusid ja peale koolide lõpetamist suhtlen ka ainult koolidest leitud sõbrannadega. Teiste klassi- või kursusekaaslaste tegemisest pole suurt aimu. Nii kahju! Huvitav oleks ju kokku saada ja nats teiste kohta kuulda... Aga näe endal ka seda aktiivsust pole, et võtaks kokku ja korraldaks ära.

reede, november 25

Käsitöö vallast


Mul hakkasid siiski süümepiinad, kuna Maibriti kampsun on juba ma ei tea kui kaua pooleli ja ilmad lähevad järjest külmemaks... Nii ma siis tegin Maiu kampsuni valmis (nööbid on tegelikult veel puudu) ja nüüd siis hakkan jõulukinke tegema. Igal juhul uusi asju alustada on sada korda põnevam kui tükk aega pooleli olnud asju lõpetada :D (nagu see oleks mingi uudis).
PS. Algul ma mõtlesin nagu rohkem käsitööblogi teha, aga selgunud on, et käsitöö on haledalt minu uitmõtete varju jäänud:) Ehk mul on juhtunud ka nii, nagu Vardamooril (vähemalt oma blogi sissejuhatavas osas ta nii räägib). Ja no ma pole ikka nii suur tegija ka, et koguaeg saaks käsitööst kirjutada. Ei viitsi aru anda ka kui mitu rida täna tehtud sai...

neljapäev, november 24

Vaimustus

Tegelikult ma olen tänulik IseTegijale. Sest. Ma poleks ilma selleta vist veel tükk aega seda blogimaailma avastanud. No pole selline suur ringisurfaja. Minu meelest see võtab liiga palju aega. Aga tänu IseTegijale ma avastasin blogimaalilma ja nüüd ja nüüd ja nüüd.... ma olen avastanud nii-nii palju lahedaid inimesi! Kuidas ma neid siis reaalses elus ei näe! Kus nad päriselt on?! Või oleme me nii tagasihoidlikud et ei avalda oma mõtteid? Või äkki me hoopis ei tunne teiste vastu huvi, ikka mina, ikka mina, ikka minu probleemid ja hädad ja rõõmud.... See paneb mind tõsiselt järele mõtlema. Aga ma olen nii hämmeldunud, kui palju toredaid blogiinimesi ma iga päev leian. Selliseid maitsekaid, mitteülepakutud, piisavalt minimaalsete sõnade ja maksimaalsete mõtetega bloge! Ma pean ennast tõsiselt tagasi hoidma, et mitte hullult kommenteerima hakata. Aga kui minus tekib äratundmisrõõm, siis nii nii nii tahaks:)!!!

teisipäev, november 22

Heategevus ja pahteldamine


Lõpuks sain valmis ka paar asja Eesti Loomakaitse Seltsi heategevusmüügiks - vilditud kindad Novita ajakirjast ja siis veel ühe vöö, mille lille saab ka prossina kanda.
Tegelikult tahaks rohkem teha, aga avastasin, et jõulud on juba kuu aja pärast käes ja ma pole veel mitte ühtegi jõulukinki teinud! Nii et panen mehe kampsuni ootele, oma kamsuniideed ootele ja hakkan jõulukinke meisterdama! Üks õige jõulukink on ikka ise tehtud :) Igal juhul omatehtud asja kinkimise rõõm on küll mitmekordne!

Täna tuli Andres juba kell viis koju ja saatis mu poodi või kuhu iganes ma tahan minna :) Et ta veedab Maibriti seltsis aega :) Suure ähmiga ei tulnud mul ühtegi asja meelde, mida mul tegelikult vaja oleks ja läksin siis Viru keskusesse ühele nelja-aastaseks saavale tüdrukule kinki ostma. Päris tore on seal lasteosakonnas neid nukkusid valida - tahaks kohe ise nendega mängima hakata :))) Mulle meeldivad eriti need nukuköögid millest ma oma lapsepõlves unistasin... Ja nukuvankrid... :))
Aga enne äraminekut lugesin siis sõnu peale, et kuidas tuleb lapsele püreed anda (issi polegi veel iseseisvalt seda keerulist asja teinud). Rääkisin siis detailselt, kuidas lusikas suhu pista, kuidas ta seejärel vähemalt poole välja ajab ja kuidas siis püree suu ümbert jälle kokku korjata ja edasi üritada jne... Andres võttis mu jutu kokku nii, et "see on nagu seina pahteldamine" :)) Ten points!!!

neljapäev, november 17

Emadusest


Olles nüüd ise ema hindan ma kõiki naisi selle põhjal - kas tal on lapsi või ei ole. Kui on, siis oleme nagu ühes klubis, seda esiteks. Aga teiseks, ma imetlen kõiki emasid! Täiega, nagu öeldakse :)) Sest nüüd ma tean, mida tähendab see ematöö ja kui väga vastutusrikas ning emotsionaalselt ja füüsiliselt raske see on! Kusjuures "raske" pole üldse õige sõna, aga ma praegu ei leia ühtegi õigemat sõna selle jaoks. Sest nagu häbi on öelda raske, kui ma mõtlen sellele, kui õnnelik ma tegelikult olen, et mul on laps, et ta on terve ja et ta nii väga nunnu on. Kui ma mõtlen sellele, et nüüd saan ma kõike nn "omi asju" teha siis, kui a)laps magab ja siis enda uneaja arvelt või b)kui laps on nõus omaette mängima, ja neid asju mida ma teha tahaks on miljon, siis nagu võiks kasutada sõna "raske". Mis vägi suudaks sundida mind öösel üles tõusma, oma lemmiksaate vaatamist katkestama, loobuma igasugustest mittelapsesõbralikest meelelahutustest, käima enamuse ajast "mugavate riiete ja jalanõudega", tassima kogu aeg kaasas u 10 kg kandamit (laps+turvahäll)? Mitte miski peale minu lapse, kelle jaoks teen seda kõike siiski suurima rõõmuga. Minu meelest on emadus üks looduse imelisemaid müsteeriume, see on ju tegelikult meie eksistentsi võtmeküsimus.
Mulle meeldis, kuidas minu lemmikfilmi "Tõlkes kaduma läinud" meespeaosaline ütles "Kui sul sünnivad lapsed, siis kogu sinu senine elu, nii nagu sa seda tead ja mäletad on läinud, igaveseks läinud. Aga lapsed kasvavad, õpivad käima ja rääkima ning ühel hetkel avastad, et pole olemas imelisemaid inimesi, kui sinu laps(ed)" See võtab tegelikult minu heietamise ilusti kokku. Seda ma tegelikult tahtsingi öelda.
Minu kõige kallimad "kaas"-emad Krista ja Ingrid - kallistan teid kõvasti ja tulge mulle külla või lähme kuskile koos, kui asi raskeks läheb, eks!

teisipäev, november 15

Pidu ja pidu


Laupäeval sai Maibrit pooleaastaseks! Nüüd saan tervelt kuu aega oma lapse vanusest rääkides kasutada sõna "aasta":) Pidu kestis terve päeva ja külalisi oli palju, nii pisikesi kui suuri. Loomulikult oli tort ja oli kingitusi, mis sünnipäev see ilma nendeta oleks. Tassid paraku täpilised polnud:)
Pühapäeval oli jälle pidu, isadepäevapidu. Meie kodus siis esimest korda! Laulisme issi ülesse lauluga "isa tõstab õhku mind, olen tema naerulind..." ja edasi ma ei jõudnudki, sest kõik hakkas hoopis silmadest välja voolama. Oh neid titeema emotsioone! Kuigi mul on alati tihenditega midagi korrast ära olnud:) Päeval, kui meie emaga Mardilaadale läksime, läks Andres Maibritiga oma isa ja Maibriti vanaisa juurde kooki sööma. Õhtul oli pidu minu isa juures:) Nii et terve nädalavahetus läks pidutsedes. Lahe! Ahjaa, Maibriti abiga kudusin Andresele isadepäevaks sokid, täitsa tavalised, mustad. Aga see on siis ühtlasi ajaloo esimene asi, mida ma Andresele kudunud olen... Ja selgus, isalgi pole enam sokikudujat, vanaema on mulla all, tema tädil pole enam silmi.... nii et nüüd pean vist mina selle sokikudumise töö enda peale võtma. Poest on ikka imelik villast sokki osta.
Mardilaadast ka natuke. Kuna ma olin seal koos oma emaga, siis oli see asi kohe poole lahedam. Nii palju andekaid ja osavaid inimesi on, et enda oskused ja ideed kohe kahvatuvad seda küllust nähes. Aga mulle meeldis see, et paljud müüjad ja pitsitegijad olid sellised mõnusad suhtlejad, nii et pool aega läks meil suhtlemise peale ja nii see õige "laat" käibki. Igal juhul Maibrit sai endale lambanaha vankrisse ja mina suurräti-mida-saab-ka-seelikuna-kanda ja ema sai endale kindad. Ja Anu Pinki tikkimise raamatu ostsin ka ja sealt sain suure portsu julgustust ka tikkimist katsetada. Igaljuhul ideede ja materjali poolest olen pensionini kindlustatud...ajaga on ainult kitsas käes...
Pilt1. Maibriti sünnipäevast "Häid lapsi mahub palju ühe toreda tädi sülle", Maibrit on siis Ketlini ja Arturi vahel:)
Pilt2. Sünnipäevahommikusest fotosessioonist. Vanaemad ja vanaisa said selle pildi endale mälestuseks kaasa. Ja tädi Krista ka :)
Pilti isadepäevast ei saa panna, sest Andres on seal nii unise näoga ja ta ei lubanud :)

laupäev, november 12

Mis on oluline?


Eile öösel pidasime kella ühest kolmeni mehega strateegilist koosolekut. Tavaliselt ta magab sellel ajal ja mina, ööloom, toimetan ringi, aga kuna ta läks juba kell seitse õhtul "korraks pikutama" siis läks kella ühe paiku uni ära. Teemaks oli siis meie edaspidine elu, Andrese edaspidine töö ja üldse üritasime mingit kujutluspilti luua, et millisena me tahame oma elu tulevikus näha. Ega kõik muidugi meie kätes pole, aga palju on küll.
*Mõtlesime, et kas on oluline saada ruttu siit Lasnamäelt minema kuskile sellisesse kohta elama, et kui ma ütlen teistele, kus ma elan, et nad siis ei peaks kaastundlikult vaatama?
*Kas on oluline teenida veel rohkem raha et näiteks reisida?
*Kas on oluline, et Andrest teeb ainult ja ainult tööd või on oluline et ta saaks ka oma hobidega tegeleda ja olla niisama?
*Kas Andres peaks jätkama oma seinist tööd või minema uuele jahimaale et seda uut tööd tehes olla rohkem rahul ja innustunud?
*Millised lapsevanemad me tahame Maibritile olla?
Minu seisukohad olid siis sellised:
-kuna me elame peaaegu et kõige ilusamas Lasnamäe osas ja ma olen siin juba seitseteist aastat elanud (miinus kaks aastat, mis me ämma-äia juures Meriväljal elasime, mis oli palju hullem) ja üha vähem ja vähem huvitab mind, mida teised arvavad ning kuna meil on siin väga armas elamine, siis ei kipu ma kuskile ja olen siin elades väga rahul, see on minu Kodu;
-raha on normaalseks elamiseks piisavalt hetkel, mul ei ole vaja rohkem asju, rohkem kulutada, rohkem rohkem rohkem... ja reisimine pole mind kui paadunud kodu-inimest ja Eestimaa fänni kunagi niiväga innustanud, pealegi on käidud juba piisavalt komandeeringutes;
-kuna mina olen siis õnnelik, kui Andres on õnnelik ja Andres on siis ikka palju õnnelikum, kui ta saab ka natuke hingata ning oma hobidega tegeleda siis ma palusin, et ärgu tehku niipalju tööd;
kuna Andrese probleemid ei tulene mitte tema tööst vaid temast endast ja väga paljude stressitekitajate kokkulangemisest, siis uus töökoht ei lahenda tema probleeme vaid seda saab ta ka kohe praegu teha;
-me mõlemad tahame, et Maibrit ei peaks otsima kuskilt ema-isa asendust, vaid et ema ja isa oleksid talle olemas, et oleks aega olla koos, teha koos, mõelda koos... sest me kolm oleme ju kõige kõige kõige tähtsamad!
Andres oli minu mõtetega täitsa päri ja peale koosolekut tuli tal kohe hea uni.
Ja taas tõdesime, Kui sarnased me Andresega oleme! Meil on samad probleemid, samad rõõmud, samad "pahad kombed", samad mõtted... Aga Andres ütles, et ta otsis mind ikka tükk aega ka ja valis hoolega :)

neljapäev, november 10

Kaks mõtet (või üks?)...

Mind kummitab kogu aeg üks intervjuujupike ühe pisikese tüdrukuga, Ivar Musta ja Enel Eha tütrega, saates Sõber Koer. See oli umbes selline:
saatejuht: Kes on sinu lemmikkoer? (neil oli kolm koera)
tüdruk: Bahira
s: miks ta sinu lemmik on?
t, mõtleb natuke: sest ta meeldib mulle...
s: oskad sa öelda miks ta sulle meeldib?
t, mõtleb veel kauem: sest ta on mulle armas...

Kas oleks olnud vaja veel rohkem öelda? Hakata pikalt laialt rääkima kui sõbralik, tark, truu jne on Bahira? Ei! Sest kõik saavad ju aru, mis tähendab see, kui keegi või miski sulle armas on. Eks. Kui öelda, et ema on mulle armas, siis keegi tavaliselt ei küsi et miks, sest see on arusaadav. Teiste asjadega on ka nii. Mitte et ei võiks kirjeldada ja iseloomustada ja analüüsida.... see on ka tore, aga piisab ka täiesti sellest, et öelda: ta (see) on mulle armas. Põhjendust pole vaja.

Üks teine asi mis mulle veel väga meeldis oli see, kui üks (kahjuks ei mäleta kes) kunstnik ütles, et tema ei tahaks oma kunsti mõtet vaatajatele selgitama hakata. Et kui ta seda teeb, siis vaataja hakkabki nägema seda mis ta ütleb, aga tõlgendamisvõimalusi on kindlasti palju-palju rohkem ja see ongi asja võlu - et igaüks võib tema kunstist oma iva leida. Mulle see mõte väga meeldis, sest tihti on mul jäänud selline tunne, et kogu see kujutava kunsti maailm on nii hirmus tähtsaks ja peeneks aetud, et inimene ei julgegi näitusele minna -äkki ma ei saa aru mida kunstink on mõelnud? äkki ma saan valesti aru. ei ma ei julge kellelegi rääkida mida mina sellest aru sain, äkki on see täitsa vale.
Kas kunst peaks kutsuma kaasa mõtlema, ise tõlgendama, ise mõtlema või on see kunstniku väljaelamise koht?
Võiks olla see esimene variant, siis kuuluks kunst natuke rohkem rahvale ja kunstnik omandaks teatud mõttes ka hingetohtri rolli. Ajal, mil enamus inimesi teeb tööd, teeb tööd, ikka teeb tööd. Ajal kui väga paljude elu keerleb uue elamispinna, uue auto, uue töökoha ümber. Ajal, mil keha eest hoolitsetakse kordi rohkem kui hinge eest.
Sellepärast võikski olla rohkem selliseid avatud kunstnikke nagu see seal telekas oli.

teisipäev, november 8

Plirts-plärts

Täna on jälle põhjust rõõmustamiseks - käisime Maiuga ujumas ja ta oli sellega ülimalt rahul. Ei piiksugi! Talle paistis see ujutamine meelidivat - vehkis kätega nii et vett lendas. Issi tegi kaldal pilti. Edaspidi lubas issi lapsega ise vette minna. Üldiselt käivad emad seal ikka oma lapsi ujutamas, aga eelmisel ja üleeelmisel korral oli üks vapper isa - ilma abiliseta (ja ilma abiliseta on ikka paras mässamine see enda ja lapse riietamine ja pesemine). Isa oli rahulik ja laps oli rahulik ja nii tore oli neid vaadata! Ja polnud midagi, et laps oleks pärast ujutamist paljas või näljas - ilusti olid tal vatitropid kõrvas ja kotist võeti piimapudel... Kuigi mul tekkis paratamatult küsimus, et kus ema on, sest olemas ta oli, korra ilmutas ennast ka. See on imelik meie ühiskonnas, kui isa, kes ju ka täieõiguslik lapsevanem, on üksi lapsega, siis mõeldakse, et miks ema pole või et kus ta on... Huvitav miks on kujunenud nii, et isad on ikka nagu abistaja rollis või siis kõrvalt vaatajad ja ema on siis see põhitegija. Aga tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et väga tore on Maibritiga ujumas käia kui see talle meeldib - rõõmu kohe kogu perele!

Pisike rõõm

Oh ma olen nii õnnelik! Sest Andres viis vankri parandusse ja see sai täiesti korda ja parem veel kui uuena:) Vanker oli siis katki sellepärast, et suvel hakkasin seda valetpidi oma miniatuursesse autosse pressima ja pressimise käigus läks üks jublakas kõveraks. Ja edaspidi sai seda ainult Andrese abiga kokku. Aga nüüd tehti korda ja seda samal päeval ja täiesti tasuta! Jee jee jee! Kuigi olin hirmus pahas tujus kui Andres töölt tuli, siis funktsioneeriv vanker tõi päikse välja! Peaks nüüd kohe sellise käigu ette võtma kus saab vankrit lahti-kokku teha-panna. Õnneks on tõesti vähe vaja!
Seetõttu ponnistused Maiu öiseid söögikordi ära jätta ei lähe nii libedalt. Tund aega nutmist ja siis magas 20 min. Ja sai oma tissi kätte. Ainuke lootus on see, et ta ise ei saa aru, et ta nii vähe magas. Selle tunni aja jooksul tekkis mitu korda mõte, et annaks siis talle süüa, et äkki ikka on nii näljas, aga nagu raamatud räägivad - tuleb üles näidata järjekindlust ja mitte alla anda. Aga jäi ju magama ilma tissita, mis sest et magas 20 min. Ja jaa, see saab raske olema, ma tean...

esmaspäev, november 7

Reedel helistas Ingrid ja jutt läks jälle kudumise peale. Ingridiga on hea kudumisest rääkida, sest kuna ta on samasugune sõltlane nagu mina, siis mõistab ta mind sajaprotsendiliselt (huvitav on see, et me reaalselt ei koogi nii hirmus palju, aga vadrata sellel teemal, et mida teeks võib lõputult). Selgus, et tema mees teeb laupäeval metsas puid ja minu mees teeb laupäeval metsas pilti. Mõtlesime, et me võiks siis väikest padjaklubi aretada ehk et Ingrid tuleb koos Arturikesega meile ja me siis koome. Mõeldud, tehtud... ainult et kudumisest ei tulnudki midagi eriti välja, sest lapsed nõudsid tähelepanu. Ma polnud Arturit nii ammu näinud (see kord kui ta turvahällis magas ja ainult nina paistis, ei lähe arvesse) ja ta on niiiii suureks kasvanud! Kuigi neil on Maibritiga 2,5 kuud vahet, on nad ühesuurused! Ainuke vahe on selles, et Maibrit sahmerdab rohkem. Ja nüüd siis pöörab ka ja sellel päeval poosetas oma pööramisega eriti palju. No on ikka lahe, kui sõbrannad saavad üheagselt lapsi:) ja nagu ma loen, teeb Ketlin juba esimesi samme!
Ingridi ja kudumisega tuleb mul meelde meie nahaalsus kooliajal - istusime esimeses! reas piimatehnoloogia loengus ja südamerahuga lõime oma kudumisajakirjad lahti ja arutasime mida teha.... hmmm, hea et ainult noomitusega pääsesime ja meid välja ei visatud. See kudumine on ikka mingi kiiks, ma ei tea kuidas ta niimoodi inimese sisse poeb ja seal endale mugava pesa teeb. Isegi unenäod on mul vahest kudumiseteemalised, eriti kui olen õhtul mõnda kudumisajakirja sirvinud.
Pühapäevane tähtsündmus oli Maibriti esimene püreesöömine. Uskumatu, minu laps sööb juba inimese toitu (ok, seekord veel jänese oma ehk porgandit). Katsin talle kõik laua ja salvräti panin ka:) Ja talle tundus see püree täitsa maitsvevat, ta oleks isegi rohkem söönud, aga öeldi, et esimest korda aitab ühest teelusikatäiest. No aga eks me oleme pingutanud ka - ema kasvatas spetisaalselt Maibriti jaoks porgandeid ja need on tõesti magusad. Aga seekord on selline kummaline lugu, et pilti polegi püreesöömisest, ainult video on ja sellest pilti aretada ma ilma Andreseta ei oska ja ei lähe seekord teda selle pärast nüüd üles ka ajama.

neljapäev, november 3

Lihtne elu

Vahest mõtlen, et polegi nagu millestki kirjutada... päevad kulgevad oma rütmis ja rutiinis... et midagi nagu ei "juhtu". "Rutiin" on nagu negatiivse alatooniga sõna. Miski mida nagu peaks vältima või miski mis on hall ja igav ja rusuv. Minu jaoks on see aga nagu skelett, mis hoiab kõike püsti. Ma arvan, et oleks väga väsitav ja kurnav ja hüsteeriline kui mul poleks ühtegi kohustust, ühtegi päevast päeva korduvat tegevust, vastutust. Minusugune ei saaks siis vist küll hakkama. Nagu Alliksaargi on öelnud - raske on vabadust kanda. Mitte et ma oleks nagu see Juuli või Maali, kumb ta oli seal Sügises, kes ütles et "mulle meeldib kõik mida mind tegema pannakse". Aga mina ei kadesta neid vagabunde, kel hommikul ärgates pole õrna aimu kus nad õhtul on... Mulle meeldib selline lihtne elu, mulle meeldib palju kodus olla, isegi hobid on mul sellised kodused, mulle meeldib teha üks tass teed ja lugeda ajakirja või netis midagi huvitavat vaadata...ja kududa ja õmmelda ja midagi head süüa... no täitsa igav elu ju... aga mulle meeldib, vähemalt praegu.
Kui aga hakata lähemalt vaatama, siis selles igapäevases tavalises, lihtsas elus on peidus nii palju mõtteid, mõtestamisi, pisikesi rõõme, pisikesi muresid. Kas nad on siis tühised? Tühised sellepärast et nad on pisikesed või sellepärast et nad tekivad näiteks samal ajal kui ma pesu triigin või süüa teen? Ei, aga õhtuks on ikka kõik meelest läinud ja on tekkinud tunne, et täna ei juhtunudki midagi erilist. On tunne et oli jälle üks täiesti tavaline päev minu lihtsast elust. Aga tegelikult mahtus tänasesse päeva lisaks rutiinsele söömisele, pesemisele, Maiu tissitamisele, mähkmevahetusele, kussutamisele, massaažile, mängimisele ka näiteks: avastus, et puud minu akna all on järsku absoluutselt raagus ja ma alles täna nägin seda, üks pisike heategu ühele teisele inimesele, telefonikõne ühelt sõbrannalt, kel oli heameel minu saadetus sms'i üle (sms sisu oli, et uus kudumisajakiri on kioskisse müügile tulnud), teise sõbranna blogi esmakordne lugemine, õnnetunne oma Maiu ja Andrese pärast, Maiu iseseisev pööramine kaks korda, ema külaskäik, postiljon tõi mulle minu tellitud Käbi Laretei raamatu (ja seal nägin ühte uut pilti oma palavalt armastatud Ingman Bergmanist, raamatut pole veel jõudnud lugeda kahjuks)... ei ole ju tühi päev kui ligemalt vaadata... ja sellepärast tulebki alati ligemalt vaadata, mitte kaugelt või üldiselt...
Aga Ingmarist ma kirjutan mõni teine kord. Ma tõesti armastan teda ja austan. Pikka iga talle.




pühapäev, oktoober 30

Jalutuskäik


Täna toimus meie selleaastane traditsiooniline sügisjalutuskäik. Kuigi lumi oli juba maas ja külm oli. Aga toimus ikkagi. Kuna eelmisel aastal käisime Palmse mõisas, siis sellel aastal otsustasime ka mõne mõisapargi valida. Valisime Kalvi mõisa pargi. Võrreldes Palmsega on seal kõik algusjärgus, aga vaade on väga ilus, mõis on ka ilus (kuigi sees ei käinud) ja park ka, aga seal on veel palju pooleli. Aga kuna oli külm-külm-külm, vähemalt minusuguse külmavarese jaoks, siis me väga palju ei jalutanud. Õnneks ma võtsin termosega teed ja küpsiseid kaasa, sai natuke soojemaks. See Kalvi mõisa kant vajab mõnikord lähemat uurimist, polegi sealkandis suurt käinud. Võibolla järgmisel suvel? Või talvel?
Siis läksime Rakverre sööma. Hagari kohviku nimeline koht oli täitsa hubane ja neil oli isegi kuuma šokolaadi! Selle nime all ei serveeritud mitte lääget kakaod, vaid täitsa head šokolaadi!
Huvitava asjana nägin täna rekonstrueeritud Peterburi maantee ääres loomade tunnelit. Metsatukale oli võrkaed ette tehtud ja siis selline tunnel ehitatud, mis teeäärest nägi välja enam-vähem nagu Kaubamaja ristmikul, ainult palkidega oli kaunistaud. Hea et veel lifti polnud. Huvitav, kas loomad seda kasutavad ka? Ja kust need põdrad siis huvitav käivad, põdrad sinna küll ei mahu. Varsti ehk tehakse põtradele sild? :) Sellel uuel teelõigul sõites tekib tunne justkui oleks välismaal - nimetatud võrkaed tee ääres, teele on joonistatud suured põdrad, siis on sellised viisakad puhkamiskohad ja lisaks sellele, kui kaugel asub Tallinn, on toodud ka kui kaugel asub Stockholm (416 km). See on küll nats imelik, huvitav, kas mõnele inimesele on see teel olles hädavajalik teave või teevad maanteeametnikud ka nats pulli?
Kokkuvõtteks oli tore sügispäev ja lõpetangi praegu nii nagu teises klassis kirjandit kirjutades:)

Emal-vanaemal külas


Täna käisime ema juures külas. Andres oli terve päeva maal ja viis meid Maiuga ema juurde. Oli tore nagu alati, sai palju head süüa, juttu puhuda ja ema tegi mulle mantli proovi ka. Alustasin ka Maiu kampsuni kudumist aga soonikust kaugemale ei jõudnud. Seevastu eile alustasin Andrese kampsuni kudumist (mul peab ikka mitu rauda korraga tules olema) ja kudusin kohe kella neljani hommikul (mitu korda harutasin üles ja hakkasin otsast peale). Kui siis magama läksin, hakkas Maiu siplema ja nii sain magama alles kell kuus hommikul umbes. Seetõttu möödus ka päeva esimene pool ema juures magades...
Teen esimest korda mehele kampsunit ja olen üsna elevil selle pärast... Ta ise valis ajakirjast välja sellise mis talle meeldib. Lianni lõngapoest sain ka ilusat lõnga, see on ikka kõige praktilisem pood minu jaoks. Filati on rohkem efekti-värk vist.

reede, oktoober 28

Produktiivne päev


Täna oli väga produktiivne päev võrreldes viimase aja päevadega. Kõigepealt läksime Maiuga ujuma. Nii kui ta Andresega vette sai, hakkas nutma, lohutasime teda, see ei aidanud, tulime ära. (Ettevalmistus ujuma minemiseks ja tulemiseks - 2,5 h, ujumise aeg - 2 min). Siis koju, söök valmis, kõht täis, tagasi linna Maiuga massaaži. Ma arvan, et nendel taastusravi inimestel on selline nipp - kui laps ei taha pöörata ja muidu aktiivne olla, siis väsitatakse ta nende massaažide ja ujumistega nii ära, et laps leiab kergema olevat natuke pöörata ja roomata emme rõõmuks, peaasi et see mudimine ja leotamine ükskord lõpeks! Siis minule trikood ostma - äkki laps lepib emmega basseinis paremini kui issiga? Aga kuna on oktoober, siis poes trikood pole! Aga mida siis need teevad, kes tahavad lõunamaale puhkama minna?
Siis koju, natuke ninnu-nännu ja siis Maiu magama. Siis vähendasin triikimata pesu hunnikut poole võrra, siis koristasin ja siis kudusin õe mütsi valmis. Nüüd peaks vist magama minema, muidu Andrese mobiil heliseb jälle enne kui ma uinuda jõuan...
(Killuke tänasest tööst: õe musta-roosa kirju ja minu punasekirju (pole täna tehtud) müts puhtal põrandal :))

kolmapäev, oktoober 26

Sügis alistub tasapisi


Nii kahju... Sügis on ikka kõige ilusam aastaaeg (aga kevadel on kevad kõige ilusam:) ). Saabki selleks korraks jälle läbi...Paar nädalat tagasi kui ma maal olin, lendas meie maja kohalt terve see aeg kureparvi üle. Sellel aastal see enam nii nutma ei ajanud, aga eelmisel aastal, kui ma esimest korda oma elus nägin Sügist - kui kümnete ja kümnete parvede viisi lendas kurgi üle meie maja, ja mis häält nad tegid.... siis ma ikka lahistasin ja lahistasin nutta. See oli ääretult habras ja kurb hetk, hüvastijätt.... Teele, teele kurekesed... tulge jälle tagasi!
Õnneks tulevad varsti jõulud, muidu ei jõuaks küll vist taluda seda pimedat aega. Sest tavaliselt ju lund ei ole ja on kõle. Viimastel aastatel oleme nii kaua viivitanud oma traditsioonilise sügisjalutus(pildistus)käiguga, et hirmuga vaatan igal hommikul aknast välja - ega veel kõik lehed pole puudelt langenud. Nüüd leppisime kokku, et pühapäeval läheme siis selleaastasele sügisjalutusele. Ja sellel aastal oleme ju kolmekesi! Vahest ma ei suuda ikka veel uskuda et ma olen nüüd ema... ja see kes seal issiga suures voodis magab on minu laps, täitsa minu oma! Eitea millal mul see vaimustus üle läheb? Ema arvab et mitte kunagi. Mina arvan ka nii...
Andres tegi täna "leheke viimne ma külmunud puul" pilte... Oli kohe auto seisma jätnud ja pilti teinud, et nii ilus oli! On küll!

teisipäev, oktoober 25

Tere mina ka siin:)


Ja ongi jälle üks blog maailmas rohkem:)
Tahaksin siia koondada oma mõtteid ning igapäevasündmusi. Nagu mu kallis mees ütleb "Elu mis ei ole väärt kirja panemist pole ka väärt elamist". Võibolla küll mitte nii radikaalselt, aga oma tõde seal siiski on. Iga päev juhtub imesid - väikeseid, suuri - pannes need kõik kirja võib saada muinasjutu! Ja peategelane oled sa ise!
Isegi kirjanikud ütlevad, et enamuse ainest ammutavad nad "päris" elust kuna nii imelisi asju nagu elus juhtub ei suudaks nad küll ise välja mõelda!
Aga asja juurde siis... täna käisime peale Maiuga massaažis käimist perega kohvikus ja raamatupoes:) Ja loomulikult ei tulnud ma sealt ostuta tagasi:) Leidsin ühe laheda raamatu väikeste laste kudumitest. Raamatus on väga-väga ilusad pildid aga mitte nii väga mõistlikud õpetused. Olen tähele pannud, et inglise keelsetel õpetustel on harva jooniseid... Aga see ei vähenda üldse raamatu headust. Lisaks veel kaks vana soome käsitööajakirja ja Ottobre kah:) Nüüd peaks hakkama siis õmblema ja kuduma Maiule. Pisikesi asju on hoopis lahedam teha, mitte selle pärast, et ruttu valmis saavad, aga lihtsalt laps on nii armas et kõik on tema seljas nii ilus:)