Liina seelik. Liina's skirt.

Edev, nagu ma olen, tahan ikka oma saavutustega lehvitada :) Ega see alati ei õnnestu - siis näiteks kui ma mõne asja enne ära kingin, kui pilti tuleb meelde teha. Õe vestikesest näiteks unustasin pilti teha ja ei saagi lehvitada :) Selle eest oli oidu Liina seelik jäädvustada. Liina tõi mulle ükskord kotitäie kangaid, et ma talle spiraalseeliku teeksin. Selline tuli välja ja Liina jäi minu meelest rahule ka. Kangaks on linane, lilleline on väga õhuke velvet.

Aga tegelikult on käsitööga hetkel nii, et vardad on nurgas ja kastekann on käes - ehk et üritan aiale pühenduda. Eelmise aasta kogemus näitas, et kui ikka ei hoolitse taimekeste eest nagu väikeste laste eest (minu kalli sõbranna väljend), siis pole mõtet ka midagi suurt loota... Kui mul sellel suvel aiaõnne on, ehk siis hakkate siin hoopis kurke ja kõrvitsaid ja astreid nägema :)

Ja homme (loodetavasti) kirjutan Sandri sünnipäevast ja peost ka :)
This is a spiral skirt I made for Liina. She chose the fabric, I did the sewing part. I was happy with the result, so was Liina.

At this time of year I spend more time in my garden than with knitting-sewing. So, maybe you will soon see pictures of cucumbers and pumpkins here :) 

Maibriti sünnipäev

Meie pisikene Maibrit sai teisipäeval nelja aastaseks... Alles ta ju sündis... see päev, minu elu õnnelikeim, on nii värskelt meeles. Ja nelja aastane on ju juba täitsa preili. Ja sõber.
Loomulikult ootas Maibrit oma sünnipäeva pikisilmi. Algul lugesime kuid, siis nädalaid ja lõpuks päevi. Ja lõpuks ta siis saabus :) Ausalt öeldes olin mina sama ärevil kui Maibrit.
Peale hommikust laulmist-tordisöömist läks Maibrit lasteaeda. Peale lasteaeda sõitsime linna, et vanaemad, onud-tädid ka Maibritile õnne saaksid soovida. Maibrit valis kohtumispaigaks Olümpia hotelli kohviku, sest seal on ju mängutuba :) Suurem pidu tuleb meil kuu lõpus.


Milline on siis neljane Maibrit?
Maibrit on väga südamlik ja kaastundlik. Kui keegi nutab või saab haiget, siis Maibrit on kohe lohutamas. Kui Sander vahel minu käest riielda saab, siis Maibrit läheb kohe talle moraalseks toeks.
Maibrit on äärmiselt sõnakuulelik ja viisakas. Väga harva, kui me Maibritiga kokkuleppele ei jõua. Kui ma talle ikka ära põhjendan, miks ühte või teist asja on vaja teha, siis ütleb Maibrit oma lemmikväljendi "Hea küll siis!" ja teeb asja ära. Samuti on ta väga viisakas - aitäh, palun ja vabandust on kogu aeg käibel.
Maibrit on jutukas. Seega minusse. Tal kohe on vaja rääkida. Samas, kui tuju pole kõige parem, siis ta tahab vait olla.
Maibrit on vapper. Pidevalt ta komisab ja kukub ja lööb end kuhugi ära, aga väga harva saab haiget. Vahel ta kukub ikka suure kolinaga ja kui ma tema juurde tõttan, siis ta lohutab tavaliselt mind, et "ära muretse, ma ei saanud haiget".
Maibritile meeldib endiselt mängida puslede ja legodega. Lisandunud on ka nukudega mängimine, värviraamatu värvimine ja joonistamine. Hea meelega joonistaks ta kogu aeg vesivärvidega :)
Tähti ja numbreid olen ma ikka vahel proovinud talle õpetada, aga kuna ta nende suhtes erilist huvi pole üles näidanud, siis ma olen õpetamise paremaid aegu ootama jätnud. Numbreid lugeda ta oskab, aga ära tunneb vaid osasid. Ka tähti tunneb ja kirjutab valikuliselt. Ja ega ma ei taha talle seda koolitarkust veel väga peale suruda ka, ma arvan, et igaks asjaks on oma aeg.
Maibritile meeldib, kui ma talle raamatuid ette loen. Me vist võiks terve päeva sellega sisustada. Tavaliselt ma loen siiski enne magamaminekut.
Maibrit magab enamasti hea meelega lõunaund.
Endiselt on Maibrit niru sööja. Hommikupuder läheb hästi peale, aga muul ajal on ta väga valiv. Õnneks sööb ta hästi lasteaias.
Maibritile on siiani jäänud külge mõned "titesõnad". Näieks lõksikas (lusikas), kakssugune (samasugune), anksäkik (salvrätik), unistama (unustama). Need on nii armsad, et kuidagi ei raatsi neid välja juurida :)
Maibriti lemmikinimesed on (peale oma pere): vanaema, ati ja inno (tädi ja tädimees), Anetta (onutütar), onu Albert.


Vahel ma vaatan Maibritti ja mõtlen, et kas on võimalik, et üks laps oleks veel parem ja armsam...ja et kuidas just tema meie juurde tuli... selline imeline väikene tüdruk.
Palju õnne, kallis Maibrit!
My little girl turned four on Tuesday. Can't belive that she is four already! We celebratey her birthday within family on Tuesday but there will be a bigger party at the end of the month.
She is a really sweet girl and I feel blessed having her.

Emadepäev. Mother's Day

Emadepäeva hommikul äratati mind lillede ja ühe väga armsa kaardiga :) Järgnes pidulik pudrusöömine. Seejärel võisin mina veel edasi pikutada ja Andres läks lastega vanaemadele nurmenukke korjama. Lõuna ajal startisime linna, kuna ema kutsus meid pidulikule lõunasöögile Kolmes Ões. No oli see alles peen söömaaeg :) Ja sellist kuninglikku teenindust pole ma vist ka varem kogenud.


Ööseks jäime linna minu ema juurde, et talle järgmisel hommikul sünnipäevalaulu laulda. Meil on ju mai keskpaik väga tähtpäevaderohke.
Õhtul oli Maibriti lasteaias emadepäeva kontsert. Oh, see oli nii tohtult armas ja helge... Maibriti lasteaed on üldse selline pingevaba õhkkonnaga koht ja samasugune oli ka kontsert. Lapsed laulsid, emad laulsid, kõik tantsisime koos, meisterdasime, sõime kooki. Lapsed olid kingitused ka teinud - kadakapuust kuumaalused :) Ja mina kui teeneline pisardaja ei suutnud ka seegi kord end talitseda... Koju saabusime igastahes väga helges meeleolus.

Last Sunday we celebrated Mother's Day. Children woke me up with flowers and a handmade greeting card. Then we went to Tallinn to meet my mom and sister. We had dinner at The Three Sisters Hotel restaurant, which is a really posh place.
Next day was my mother's birthday, so we stayed overnight at her place to wake her up with our traditional birthday song. Later that day I was invited to Maibrit's kindergarden Mother's Day concert. It was a really warm and beautiful afternoon :)

Kaheteistkümnes Esimene Mai

Siis kui eeskujulikud kodanikud mõttetalguid pidasid, käisime meie oma perega traditsioonilisel 1. mai piknikul. Kaheteistkümnendat korda juba :)

Kui ma Maibritile eelneval päeval ültesin, et piknik kavas, siis ta hakkas emotsionaalselt seletama, mida kõike on vaja kaasa võtta. Nt halli ja mustaga purk kust tuleb kaks kruusi välja (termos, mida ma üles ei leidnudki). Panen selle siia just ajaloo huvides kirja, sest vaatasin eelmise aasta sissekannet ja siis oskas Maibrit kogu asja kohta vaid "mikmik" öelda. Sander on meil veel sõnadega kitsi, nii et verbaalselt ta oma rõõmu pikniku üle ei osanud väljendada.

Esimese mai hommikul leidis meil Maibritiga aset järgnev dialoog:

Maibrit: "Emme, lähme mänguplatsile piknikule!"

Mina: "Ei tea... läheme ikka loodusesse."

Maibrit: "Aaa.. Kas metsikusse loodusesse?"

Mina: "Nojah.... ikka vist metsikusse..."

Maibrit: "Kas džunglisse???"

Oleks ma teadnud, kui raske meil lõpuks seda džunglit leida oli!

Nimelt otsustasime minna Matsalu kanti sobivat piknikukohta otsima. No oli kohe tunne, et küll seal kandis võib ilusaid kohti leiduda.... Leiduski, aga kõik puhta tsiviliseeritud! Igal pool suvilad. Eeskujulikumad külad olid kõik viitadega ja kaartidega ja puhkepinkidega varustatud, üks suvila ilusam kui teine. Ja kuna oli vaba päev, siis oli igal pool ka ujumispükses ja päevitusriietes iduvalgeid inimesi aiatöid tegemas... Ei mingit džunglit! Aga me ei taha kuskile suvilate vahele oma kanakoiba sööma minna ju. Eriti nüüd, kus me ju elamegi peaaegu et džunglis.....

Kaks tundi otsisime ja siis kadus lootus ja kõht läks üha tühjemaks. Lõpuks sõitsime koju tagasi ja läksime meie "oma" pisikesele inimtühjale ja looduskaunile rannale piknikku pidama :) Nii et siit moraal - kuskil kaugemal pole sugugi parem kui seal, kus sa parasjagu oled :) Meie oma kodukoha reiting tõusis meie silmis tublisti. Nii et kunagistel piiritsoonidel on ka oma hea külg - metsikut loodust jagub :)

Vahetult enne meie rannakesele jõudmist läks autol kumm (ma ei suuda öelda rehv) katki ja seetõttu sai Sander põneva vaatemängu. Maibritti jättis rattavahetus täiesti külmaks - tema võttis kommikoti ja maiustas sellega, ise unistavalt kaugusse vaadates :)

Menüüs olid kartulisalat, suitsukanakoivad ja eelmise aasta magustoit - mascarpone-laimi kreem maasikatega :) 

Ma arvan et meie oma pere mõttekojas jäid kõlama kaks põhilist tõdemust - oma pere traditsioonid on need kõikse kallimad ning õnn ja rõõm on su oma koduõuel ja südames.

My husband and I met 12 years ago on May 1st. Every year we celebrate our anniversary by having picnic. This is our dearest tradition :)

Picking the perfect place for picnic is usually the hardest part... This year we drove about 2 hours to find the perfect place and finally we ended up in our own neighborhood :)  We had a really nice day and I am so glad, that 12 years ago I decided to go to the same nightclub where my husband :) It is really good thing that we met and it is worth celebrating :)