Manti kampsun. Manti cardigan.

Paar aastat tagasi kudusin ma Maibritile ühe palmikutega valge kampsuni. Kampsun meeldis nii minule kui Maibritile, seega sai üheks lemmikuks. Kuna nüüdseks on kampsun juba ammu väike ja kuna Ravelrys mõned inimesed avaldasid soovi, et ma sellele kampsunile ka juhedi kirjutaksin, otsustasin kududa veel ühe sarnase. Kuna kahe aastaga on minu kudumisoskused pisut paranenud, siis tegin ka uue kampsuni parema. See puudutab just seda osa, mis jääb käeaukudest ülespoole. Kampsun on kootud ilma õmlbusteta (va. kaenlaalused õmblused) kuna nii on mugav, eriti jämedast lõngast kampsuni puhul.
Siiski on kudumine juhendi kirjutamise kõrval üks suur lust ja lillepidu. Juhendi kirjutamine on siis see Töö osa. Eks ma tean seda juba Eesti Naise kogemuse põhjal, aga just see silmuste arvutamine erinevatele suurustele nii, et kõik ilusti klapiks ja kokku jookseks - see vajab nokitsemist. Siiski võin öelda, et see on töö, mis mulle meeldib!
Lõngast ka. Kui esimest korda seda Katia Peru lõnga Pirita Selveri lõngariiulis katsusin, siis kohe kujutasin ette, et selles lõngas on koos vaid kõige paremad looduslikud kiud. Nii naturaalne ja mõnus tundus ta mulle. Oma suureks üllatuseks avastasin lõngavööd lugedes, et lõngas on suisa 40% akrüüli. Tavaliselt ma selliste asjadega ei eksi ja võin katsumise järgi umbkaudu öelda, mis sorti lõngaga tegu. Aga kuna see lõng mulle siiski hinge peale jäi, siis sai ta uue kampsuni jaoks ka Pulloverist tellitud. Ja kududes suurenes mu vaimustus veelgi - muster tõusis väga kenasti esile ja kootud pind tundus õige pisut juskui siidiselt läikiv.

Ja kuna teatavasti maal kanga- ega nööbipoode ei ole ja ma ju ometi nööpide pärast linna sõitma ei hakka, siis käis nööbipoes Andres ja tegi oma parima valiku. Valik on mu meelest hea, kuigi algul oli kontrast nööbi ja lõnga värvuse vahel pisut ehmatav. Ma arvan et ehk selle pärast, et minu ema, kui vana kooli õmbleja, on treeninud mindki nii, et näiteks jaki kangas, vooder ja nööbid oleks kõik võimalikult ühte tooni.

Juhend on hetkel testimise faasis - tublid kudjuad kontrollivad selle vettpidavust. Peale seda läheb muster Ravelrysse müüki ja seetõttu oli vaja talle ka nimi panna. Kui ma küsisin Maibritilt, et mis me siis kampsunile nimeks paneme, vaatas ta mind õite kummaliselt ja nentis, et kampsunitele ju ei panda nimesid! Aga kuna väljamaal on kampsunitel nimed ja juhendki ju inglskeelne ning mina ise üsna vaimuvaene siis sai kampsunile nimeks Manti. Ma ei tahtnud panna "Maibriti kampsun" aga kuna kampsun ju ometi Maibritile kootud sai, siis kasutasin ära Sandri leidlikkust. Nimelt on Maibriti nimi Sandri jaoks liiga pikk ja keeruline ja seetõttu võttis ta kasutusele ratsionaalse lühendi ja hakkas oma õde Mantiks kutsuma.


Lõng/Yarn: Katia Peru, 4 balls, shade 11
Vardad/Needles: 6 mm
Ravelrys

Few years ago I knitted white cabled cardigan for Maibrit. We both liked it, so it became one of her favorite garment. As cardigans don't grow along with child, I decided to knit a new one. But also because some knitters in Ravelry asked me if I'd write a pattern. So I knitted a new one. As my knitting skills have improved during last two years, I improved the design as well. Mainly in the yoke part. So now it is knitted seamlessly, body an sleeves separately until armholes, then joined at yoke. Although I like sewing as much as knitting, I don't like sewing knitted garments. Especially garments knitted from chunky yarn.
About the yarn. When I first touched it felt so natural and soft that I was very surprised to find out the 40% acrylic content. But I liked it anyway and I like it even more after knitting.
And about the name Manti - my two year old son finds it hard to pronounce his sister name "Maibrit", so he shortened it a bit and calls her "Manti". So it is my daughters nickname.
The pattern is being test knitted at the moment. After that I will upload it to Ravelry, in case you are interested.

Tänasida tegemisi.

Kui me täna hommikul üles äraksime, siis sadas õues paksu laia lund. Õu oli kui tõeline talvevõlumaa. Kuna aga termomeeter akna taga näitas 0 kraadi, siis panime kohe peale pudrusöömist kihku-kähku riidesse ja läksime õue lumememme tegema. Sest kohe ju võib lume asemel vihma sadama hakata. Ja päris esimest lund, mida Maibrit nii kaua ootas, ta nautida ei saanudki, sest oli haige.

Kui õue jõudsime tibas tegelikult juba rohkem vihma moodi asja aga memm sai tehtud ja Sander kasutas igat võimalust, kui ma ei vaadanud ja pugis lund. Ma mäletan lapsepõlvest, et see oli tõesti üks hea suupoolis :)

Ja kuna ma olen endiselt vaimustunud oma võimsast tainasegamismasinast, siis töötab ka mu pagaritöökoda üsna intensiivselt. Täna oli toodanguks biskviit (mida me sööme niisama ja mis haihtub üsna ruttu) ja tavaline sai. Tavalist saia hakkasin ma tegema just sellepärast, et poest sellise saia leidmine, mis ei sisalda lisaaineid, muutub üha raskemaks. Ja muidugi see krõbe koorik ja saia lõhn! Seekord surusin kogu taina ühte vormi ja tuli selline hiigelsai.

Tahaksin tähelepanu pöörata ka sellele köögirätikule, millel sai lebab. Kui me Andresega abiellusime, tuli Andrese emale meelde, et vanavanaema oli jätnud Andresele pulmakingituse. Vanavanaema oli selleks ajaks juba kümme aastat meie seast lahkunud ja mina teda polegi kunagi näinud. Aga kuna ta Andrest nii väga hoidis, siis tahtis vaatamata sellele, et ta ise pulma tulla ei saa, Andresele siiski kaasavara jätta. Kui ma kingitusest teada sain, aga näinud veel polnud, siis arvasin et kindlasti mõni hõbelusikas või midagi sellist. Aga tegelikult oli hoopis kümme köögirätikut:) Ilusti palistatud ja tripid küljes. Algul ma olin natuke üllatunud sellisest kingist. Aga nüüd, alati kui ma neid rätikuid kasutan (need on mu lemmikud, sest tehtud heast, imavast köögirätiku kangast) tuleb mulle Andrese vanavanaema meelde, kuigi ma teda kunagi näinudki pole. Ja südamesse tuleb kohe selline hea soe tunne ja kindel veendumus, et Andrese vanavanaema kuskilt kõrgemalt endiselt tema tegemistele kaasa elab ja pöialt hoiab. See oli üks parimaid pulmakinke, mis me saime.

Testkuduja. Testknitting.

Esimest korda elus oli mul au ja võimalus olla testkuduja. Testisin Villapeikko loodud juhendit Pikkuveli. Testkudujaks pakkusin end ise, ikka Teele moodi :)
Ja see oli üks väga kiire ja põnev kudumine. Alustuseks tuli teha varrukad, mis on ju nii kudujasõbralikud - ei hakka üldse igav! Seejärel tuleb varuda pisut kannatlikkust kehaosa kudumisel ja seda on hea teha telekat vaadates. Ja siis tuleb varrukate ja kehaosa ühendamine, mis ei lase jälle tukkuma jääda. Ja preemiaks on kudujale esikinnis, mis on täiesti eriline ja ma pole kunagi varem selliseid nööpauke kudunud. Ja ma pole vist kunagi ka nii kiiresti ühtegi kampsunit valmis kudunud. Aga juhend oli hea ja kudumine põnev - kasutasin selleks iga vaba hetke ja mõned ka ööune arvelt :)
Pildistamise osas polnud Sander kuigi koostööaldis - ainukene viis, kuidas ta oli nõus pildile jääma, oli minu lapsepõlvetoolil istudes. Nii pole kahjuks ühtegi ülevaatlikku pilti.
Lõng pärineb mu lõpututest varudest. Ostsin küll natuke parema lõnga selle kampsuni tarbeks aga see osutus liiga jämedaks ja kuna tegu oli ju ikka testkudumisega, siis ma ei tahtnud väga omaloomingut teha. Lõng pole küll pehmemate killast aga pärast Perwolliga pesemist on üsna kandmissõbralik.
Ma ise olen kampsuniga väga rahul ja küll on tore vahel täpselt juhedi järgi kududa!
Aitäh Villapeikkole!


Pattern/Juhend: Pikkuveli by Suvi Simola
Yarn/Lõng: Novita 7 Veljestä; Novita Jussi
Needles: 3,5 mm
Size: 12 months (I needed years, but had thicker yarn, so I chose 12m)

In Ravelry

This is my first time to be a testknitter. I tested Villapeikko's Pikkuveli pattern. And I really love this pattern! First of all - it is beautiful. And the pattern is easy to follow and clear. And it is knitter-friendly project - it gathers many interesting techniques - double hem, honeycomb pattern, i-cord button band etc.
It didn't go so smoothly with the photo shoot though. Sander wasn't very excited about being a model, so he agreed only to sit on my old chair. No standing up:)
I am very pleased with the outcome and for a change, it is so good to knit following the pattern exactly as it is written.
Many thanks to Villapeikko!

Sandri sall. Baktus for Sander.

Mõtlesin tükk aega, millist salli Sandrile selleks talveks teha. Eelmisel aastal oli kaelussall, sellel aastal tahtsin midagi teistmoodi. Kudusin Baktuse salli. See on üks imelihtne sall - tuleb luua 4 silmust ja hakata ainult parempidi kuduma, ripsi siis. Igal 4. real tuleb ühest servast 1 silmus kasvatada. Kui sall on piisavalt pikk, tuleb hakata vastavalt kahandama. Ja ongi kõik!
Sall meeldib mulle sellepärast, et kui tavalise salliga jääb kurgualla tihti katmata "auk", siis see all on keskelt laiem, nii et katab kurgu ilusti ära, samas on otsad mõnusalt kitsad, nii et saab mõnusasti siduda. Ta on selline tavalise ja kolmnurkse salli vahepealne. Ma plaanin ka teistele pereliikmetele sellise kudumist.
Lõng: Titan Wool Winner (Hobipunktist, ostetud ammu)
Vardad: 2,5 mm
Juhend: Strikkeliselt
Ravelrys

Last year I knitted cowl for Sander, this year I wanted something different. So I knitted Baktus. I love this scarf! It is wide enough to cover neck and has narrow ends so it is comfortable to tie it without extra bulk. I plan to knit Baktus for every member of our family -that is how much I love this pattern :)

Jäälilled. Ice flowers.

Novembri Eesti Naises on käsitööle küll mitu lehekülge pühendatud, aga minu panus on siiski vaid traadist ehted. Mulle endale meenutavad need jäälilli. Ehted on heegeldatud 0,25 mm traadist (Helmehaldjast). Traadiga heegeldamisel peab küll pisut rohkem jõudu rakendama kui lõngaga heegeldades aga midagi ületamatut seal pole. Hõbedane taat annab pidulikuma tulemuse, värviline igapäevasema.
Ehete fotod ikka Andreselt. Ja ka motiivi skeem on Andrese kätetöö :)

In Eesti Naine magazine november issue there are my crocheted wire earrings and necklace. This is really easy and quick project and also a good christmas present idea. I used 0,25 mm wire and 2,5 mm crochet hook.