Minu isa

Enne jõule lugesin iga päev blogidest jutte sellest, kuidas nii palju on veel teha aga aega ei ole - ei jõua kõike kinke ise teha, ei ole aega piparkooke küpsetada, lund pole, jõulutunnet pole jne. Tõenäoliselt oleks ma ise tavaolukorras täpselt samade asjade pärast rõõmustanud ja muretsenud. Seekord tundusid aga kõik need jõuluaskeldused nii mõttetud. Seekord läks kõik teisiti, kui plaanitud. Inimene teeb plaane, Jumal juhib.
Sest sellel aastal, nädal enne jõule suri minu isa... Absoluutselt ootamatult, viiekümne üheksa aastasena, oma kodus, köögilaua taga. Süda... Meile ei antud ühtegi hoiatust, see tuli šokina ning siiamaani on mul väga raske seda endale teadvustada. Mul on selline tunne, et isast oli vahakuju tehtud ja kirstu pandud ning varsti näen ma isa jälle ja saan teda kallistada. Kujutluspilt isast on nii selge ja nii reaalne, et täiesti võimatu on mõelda, et isa enam lihtsalt ei ole ja ma ei näe teda enam iialgi. Ma tõepoolest usun, ja muudmoodi ma ei saa, et see, mis tegi minu isast minu isa, see, mida tegelikult ju ei näinud, et see ei ole surnud. Ma usun hinge surematusesse. Keha väsis aga hing on alles. Ja ma tõepoolest usun, et isa käib meid vaatamas. See usk aitas matustel ja aitab nüüd ka.
Ma ei hakka siinkohal oma isa kirjeldama. Minu jaoks oli ta parim isa - vaatamata sellele, et me temaga koos ei elanud, oli ta siiski parim. Ta oli kõige parema südamega isa. Kahjuks vedas just süda teda alt. Mul on ääretult kahju, et Maibritile ei jää mälestust oma vanaisast. Isa oleks kindlasti ka maailma parim vanaisa olnud, sest lapsed (ja koerad) armastasid teda tohutult. Öeldakse, et lapsed ja koerad tunnevad hea inimese ära.
See pilt on kõige ilusam, mis isast viimase paarikümne aasta jooksul tehtud on. Seda ütlesid ka kõik matuselised. Isal olid just sellised helesinised silmad, mida väga harva tõelistena pildile püüda õnnestus. Selle pildi tegi Krista Maibriti ristsetel ning mul on tohutult hea meel, et mul on isast nüüd nii tõeline mälestus.
Selle aasta jõulud ei jäänud meil pidamata. Vaevalt, et isa selle üle oleks rõõmustanud. Kuusk oli, jõulukingid olid aga jõulultunnet loomulikult polnud. Ja ühtegi jõululaulu ma ei suutnud kuulata.
PS. Ma mõtlesin väga tükk aega, kas ma teen seda postitust või mitte. Aga ma tundsin, et ma ei saa enne mitte millestki muust kirjutada, kui ma pole kirjutanud sellest, mis juhtus. See blogi on siiski palju isklikum ja lähedasem, kui ma oskasin arvata.

Kodu korda

Ajendatuna Heidi jutust, mõtlesin oma saavutusest kirjutada. Nimelt otsustasin ühel päeval kõik triikimata pesud lõpuks ära triikida ning triigitud asju kappi pannes selgus, et need enam lihtsalt kappi ei mahu, nii et nad kortsu ei läheks. Otsustasin, et nüüd tuleb küll natuke elamist tühjendada, maksku mis maksab. Hakkasin halastamatult oma riidekapist riideid väja loopima. Ja mitte selle alusel, et mis enam ei meeldi, vaid selle alusel, mida ma vähemalt aasta kandnud ei ole. Ja neid asju sai kolm kilekotitäit ehk siis üks suur must kilekott. Ma ei lasknud üldse mingil kahjutundel tekkida. Kujutasin vaimusilmas ette mõnusalt hõredalt täidetud kappi ja muudkui viskasin asju kotti. Nüüd ootavad need kotid minu õde, kes teeks veel igaks juhuks ühe revideerimise, et äkki läheb tal midagi „vaja”. Seejärel saadan need ruttu Taaskasutuskeskusesse või Emmasse, sest juba mul hakkas ühest pluusist kahju ja võtsin selle endale „tagasi”.
Seejärel valdas mind üleüldine korraloomise tuhin ning ma koristasin ja korrastasin hiljaõhtuni. Isegi keeletundi ei läinud vaid pidin minema kaste ostma. Sest järgmine kord oleksin saanud seda teha alles nelja-viie päeva pärast ja ma ju teadagi ei suuda midagi oodata. Eriti kui mul veel tuhin peal on. Järgmisena peaksin ma ära revideerima oma kangad, mida ma olen liiga palju kokku ostnud.
Nädal aega tagasi viskas Andres kõik mu naisteajkirjad ära (minu nõusolekul muidugi), nüüd peaks veel koduajakirjad ka läbi vaatama... Osad raamatud viime ka maale. Ning Maibriti mänguasju tuleks ka vähendada...

Liigsete asjade vaba elu on mõnus.

Hiljem: Leidsin Emma kodulehelt ühe väga hea jutu asjade äraviskamise kohta

Kingitus salasõbralt

Tänane päev tõi mulle ühe suure mure ja õhtul tõi vastukaaluks SKS kingituse.
Õnneks jõudsin kohe peale teatise saamist postkontorisse - viimasel minutil - ning kohe autos tegin kingi lahti! Kinki avades ma kohe ei suutnud oma silmi uskuda! Enam rohkem minulikku kingitust pole võimalik välja mõelda! Roosast mohäärist siidilipsudega randmesoojendajad! Imeilusad, imepehmed! Selles kaunis päkapikuga pakis oli veel pärlitega juuksekumm, maitsvad glasuuritud kirsid ja kuldkalake Maibritile (mis on ühtlasi ka magnet)!
Kallis salasõber - tänan Sind südamest! Sinu kingitus tegi minu tänase kurva päeva palju-palju helgemaks ja soojemaks. Ma tunnen, kuidas Sa oled selle spetsiaalselt minu jaoks teinud. Aitäh!
PS. Nuhkisin mis ma nuhkisin ja mina arvan, et minu kingituse tegi Evvei :)

Kokkamise lainel

Sellel nädalal olen kõvasti kokanud. Kõigepealt kokkasin Andrese sünnipäeva puhul. Inspireerituna Kajaka suurepärastest sünnipäevamenüüdest otsustasin ma seekord ka natuke teistmoodi menüü teha. Esiteks sooja toitu, mida ma tavaliselt ei tee, ja siis et oleks veel selline põnev ja kaasaegne. Menüü oli järgmine:
Ahjuköögiviljad palsamiäädikakastmes (retsept "Köögiviljaraamatust" sarjast 100 rooga)
1,3 kg värskeid kartuleid
5 erivärvi paprikat
3 punast sibulat
10 koorimata küüslauguküünt
värsket tüümiani
Kaste:
1 dl oliivõli
0,5 dl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
1,5 tl soola
0,5 tl musta pipart
Köögiviljad tükeldada, kastme ained segada ja valada köögiviljadele, segada veelkord. Küpsetada 200 C juures 40 min, aeg-ajalt segades.
(raamatus oli tehnoloogia pisut teisem, mina kasutasin tavalisi kartuleid ja ahjus küpses asi poole kauem).


Suitsupeekonisse mähitud broilerifileed tomatikastmes (retsept "Linnuliha" raamatust sarjast 100 rooga)
6 broilerifileed
200 mozzarellat
3 sl hakitud basiilikulehti
12 viilu suitsupeekonit
1,5 dl päikesekuivatatud tomati kastet (Heinz)
3 dl vahukoort
1 tl soola
0,5 tl musta pipart

Broilerifileesse lõgata tasku, täita see mozzarella ja basiilikuga, hõõruda fileed soola-pipraga, keerata filee peekonisse ja panna vormi. Segada tomatikaste, vahukoor, sool, pipar. Valada segu vormi rullide peale. Küpsetada 200 C juures 30-40 min.

Napoleoni tort ("Tordiraamatust" sarjast 100 rooga)
Seda torti tegi Krista meie tordivõistlusel ja kuna see mulle tohutult maitses, siis ma otsustasin selle suure töö ka nüüd ise ette võtta)
Tainas:
250 g võid
200 g hapukoort
5 dl jahu
1 tl soola
Kreem:
1 l piima
3 dl suhkrut
4 sl jahu
4 muna
250 g võid
2 tl vanillisuhkrut
1-2 tl konjakit

Taina jaoks segasin kõika ained köögikombainis kuni tekkis tainapall. Seda tuli hoida 1 tund külmkapis. Seejärel tuli teha 10!!! põhja. Iga põhi lõigata enne ahju panemist ringiks (tordivormi abil), ääred hoida alles ja küpsetada kõige viimasena, sellest saab tordi peale puru. Kõgie parem on rullida kohe küpsetuspaberi peal. Iga põhja küpsetada 225 C juures 5 min. See töö tüütab päris ära...
Kreemi jaoks kuumutada piim ja suhkur keemiseni.Kausis kloppida munad ja jahu ühtlaseks. Piim valada munasegusse ja segada ühtlaseks. Kallata segu potti tagasi ja kuumutada paksenemiseni. (Mina tegin seda vesivannil, et põhja ei kõrbeks. Kindlasti ei tohi keema lasta!). Jahutada täielikult. Maitsestada vanillisuhkru ja konjakiga. Teises kausis vahustada toasoe või. Lisada kreem vähehaaval ja pidevalt vahustades või hulka (mina panin korraga ja see oli viga - konsistents kannatas). Kreem määrida jahtunud põhjade vahele. Kõige viimaseks jätta kreem, siis pudistada sinna peale küpsetatud tainaääred.
Tort on tõesti imehea, ainult et hirmus rammus, nii et isegi minul oli terve tüki söömine korraga paras katsumus.

Märkusena veel, et minu isiklik sünniäev pole mingi sünnipäev ilma Napoleoni tordita, mida ema on mulle (ja õele) alati teinud. See on aga hoopis teistsugune Napoleon ja retsept pärineb ema vanaemalt, kes tegi seda minu ema igaks sünnipäevaks. See oli ühtlasi vanema sünnipäeva kingitus emale ja ema seda külalistele ei pakkunud. Pani sahvrisse ja sõi nädal aega. Peale sõda oli teadagi ju magusaga kitsas käes. Eks mina võtan ka varsti selle retsepti üle, praegu teeb seda aga minu ema:)

Sünnipäevalaula oli veel üks värske salat kõikvõimalikest erinevatest salatilehtedest, puuvilja- ja juustuvaagen. Külalised olid kõik meeldivalt üllatunud ja kiitis isegi Andrese isa, kes muidu eriti midagi ei kiida. Ema ütles, et oleks nagu restorainis käinud. Mina mõtlen õnnestunud kokkamisele siiamaani suure rahuloluga:))

Sünnipäevaga minu kokkamisisu veel ei raugenud. Olen siin vahepeal igasugu uusi asju katsetanud, üks päris hea magustoit, mida eile tegin, on selline:
Soe ahjujuust murakamoosi ja mascarpone-kreemiga (retsept "Juusturaamatust" sarjast 100 rooga)
300 g küpsetatud juustu (Ahja või siis Valio)
100 g mascarponet
2 sl tuhksuhkrut
0,5 tl vanillisuhkrut
poole laimi riivitud koor ja mahl
2 dl murakamoosi

Juust lõigata neljaks ja küpsetada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200 C juures 15 min. Kreemi jaoks segada laimi koor ja mahl, tuhk- ja vanillisuhkur ning mascarpone. Serveerida juust mascarponekreemi ja murakamoosiga.

PS. Nagu näha on kõik retseptid 100 sarja raamatutest ja ma lihtsalt ei jaksa enam neid raamatuid kiita, need on nii head!
PPS. Pildid on meil nats kehvakesed, sest õige aparaat on hoolduses.

American Eagle Outfitters - hilpharaka pihtimus

Läheteandmetena võiks olla öeldud, et 1) mul ei ole siiamaani mitte ühtegi rõivabrändi suhtes tekkinud mingeid kultuslikke tundeid, mul on ükskõik, mis firmamärki riied kannavad, peaasi, et nad mulle meeldiksid; päris Hinnapommist ma riideid ei ostaks aga Dieseli poest võin suhteliselt rahulikult mööda minna 2) ma jumaldan teksapükse 3) ma jumadan ilusaid riideid ja kingi ning võiks kõik oma säästud ilusatele riietele ja kingadele kulutada.

Kui ma kolm aastat tagasi Ameerikas õppereisil käisin, siis sattusin sellisesse poodi nagu American Eagle Outfitters (AE). Mul oli lihtsalt soov osta edale Ameerikast „suveniiriks” teksased ja selles poes tundus neid palju olevat. Teksad ja ühed vabaajapüksid said soetatud ning kui mitte arvestada kultuurilistest erinevustest tulenevat iseenda lollikstegemist poes läks kõik ladusalt. Teksad istusid superhästi ning aasta pärast selgus, et ma ainult oma AE teksade ja vabaajapüksetega olingi käinud, kõik ülejäänud teksad lihtsalt seisid kapis. Ükskõik kuhu poodi ma ei läinud teksasid vaatama (seda teen ma siis ka kui mul otsest vajadust teksade järgi polegi, sest siis kui on vajadus, sobivaid pükse raudselt ei leia) siis tundusid kõik sellised „mitte päris” ehk mitte AE. Ainukesed ilusad teksad olid minu meelest AE kodulehel. Niimoodi, tasapisi, ma armusin AE-sse.

Peale seda, kui Maibrit sündis, kahanesid aga mu mõõdud väiksemaks, kui need enne Maibritti olid ja minu armastatud AE teksad jäid hirmus lohvakaks. Käisin AE kodukal unistamas niikaua, kuni õemees rääkis, kuidas ta omale läbi Netikulleri Foot Lockerist kossu tossud oli tellinud. Väike shoppamiskuradike minus elavnes ning jõudu hakkas koguma mõte tellida endale AE-st teksad Netikulleri vahendusel. Sest sellisesse tundmatusse riiki nagu Eesti, AE oma kaupa loomulikult ei saada. Võtsin küll rahunemiseks nädalakese, sest neti teel teksade ostmine pole just kõige mõistlikum tegevus. Soov aga ei kustunud ning nii ma laotasin oma armastatud teksad põrandale ja panin arvuti kõrvale ja siis muudkui mõõtsin ja võrdlesin , et saada samasuguseid. Kui ma oma tellimuse Netikullerile olin esitanud, siis ma ei julgenud sellest kellelegi rääkidagi, sest keegi ei saaks niikuinii aru, miks mul on vaja enale Ameerikast teksapükse tellida. Sest nii nagu ikka armastusega, on ka armastust brändi vastu väga raske põhjendada. Ma ju võin selgitada, et AE-s on ilusad, mugavad ja äärmiselt kvaliteetsed riided, aga mõistmatut pilku see ei muuda. Minu armatuse olid võitnud ka kõik muud AE riideesemed. Need sobivad täpselt minu praeguse elustiiliga, kuigi ma olen nende sihtgrupist, kelleks on peamiselt tudengid, juba ammu välja kasvanud. Mittearmunu jaoks on need kindlasti äärmiselt tavalised riided.

Siinkohal peaks kiitma ka Netikullerit. Netikuller on selline firma, milliseid meil napib ehk kes teeb oma tööd professionaalselt ning kiiresti, on paindlik, kaasaegne ning äärmiselt kliendisõbralik. Julgen seda rahuliku südamega soovitada. Ainuke miinus asja juures on see, et kauba maksumuselt tuleb peaagu pool juurde, aga selle moodustavad põhiliselt igasugu maksud ja transakulud.

Ma ei mäletagi enam kaua ma oma pükse, pluusi ja plätusid ootasin, igal juhul ärevust jätkus. Kui ma lõpuks oma paki kätte sain ning käte värisedes avasin ja püksid jalga vedasin, siis hakkasin suurest eufooriast lausa hüppama. Teksad olid täpselt! nagu eelmised, ainult siis number väiksemad ehk parajad. Samuti olid viimase peal ka ülejäänud asjad. Küll ma olin õnnelik! Vaikselt rääkisin oma tellimusest ka emale ja õele nende pilk polnudki nii mõistmatu kui algul arvasin.

Nüüd, kui sellest tellimusest on peaaegu aasta möödas, tekkis mul taas Kiusatus. Läksin Andrese juurde ja ütlesin, et mul tuli üks selline jõulu- ja sünnipäevakingi soov, mille üle ma oleksin tohutult õnnelik ja et kas ta tahaks sellest kuulda. See pole küll väga „ilus”, kui ma iseendale kingituse sisuliselt ära ostan, aga no vahel võib. Nii ma siis tegin oma teise tellimuse AE-st ning nüüd jätkub põnevust jõuludeni...

Maibriti palitu

Mulle väga meeldivad väikestel lastel sellised riided nagu mu oma lapsepõlves olid. Kuna Maibrit veel ei avalda soovi, millist palitut ta sooviks, siis ma saan oma maitse järgi teha. Tegin sellise, mille kohta sobib minu meelest öelda palitu, mitte mantel, nagu ma tavaliselt ülten.
Palitu on villasest riidest ja villase vatiiniga. Kuna ma pole eriti vatiiniga asju õmmelnud, siis läks ikka mõni asi mantli puhul nässu ka aga ma peitsin need vead ilusti ära ja sain edaspidiseks kogemusi. Lõike võtsin küll Ottobrest, aga muutsin seda kõvasti, sest Ottobre lõiked on ülemõistuse laiad.
Nüüd on peaagu kogu komplekt valmis - müts, sall, kindad ja palitu. Ainult karupüksid on veel puudu. Pean plaani need hoopis õmmelda, kui vaid sobivat villast trikotaaži leiaks.
PS. Maibrit õnnistas oma uue mantli ilusti sisse ka - viskas pildistamise ajal pikali ja natukese aja pärast ütles "kaka", mis tähendab ka pissit. Kuna ta kodus mähkmeid ei kanna, sest me soovime vaikselt potitamist harjutada, siis sai lisaks bodile ja pükstele ka uus mantel vettida. Oleks ta ilusti püsti seisnud, oleks vähemalt mantel olnud päästetud. Leidis ikka ajastuse :)

Parfüüm

Kui ma kunagi usin naisteajakirjade lugeja olin, siis üks asi, mis ma alati lugemata jätsin, oli uute parfüümide tutvustus. Ma võin ju lugeda, mida ühe või teise parfüümi sisse on segatud, aga mis kasu sellest on? Lõhna peab ikkagi tundma, et sellest ettekujutust saada.

Täna käisime vaatamas filmi "Parfüüm". Režisööri üheks ülesandeks oli väljendada lõhnu läbi ekraani. Kuidas seda teha? Lugesin kuskilt, et vaatamata sellele, et originaalraamatut oli saatnud suur publikumenu peeti seda siiski ekraniseerimatuks, sest olevat tundunud võimatu kõiki neid lõhnanüanse vaatajateni tuua. Läksin põnevusega kinno, kuna olen isegi seda raamatut kümme aastat tagasi lugenud. Paraku oli see raamat trükitud praktiliselt ilma reavahedeta, nii et seda tuli lugeda järjehoidja abiga, et read sassi ei läheks. Kuna lugemise tehnilisele küljele tuli nii palju tähelepanu pöörata, siis ehk selle pärast ei jätnud see raamat minusse kustumatut jälge.
Pean tunnistama, et see film võttis mind täiesti sõnatuks. Vaatamata sellele, et filmis oli üsna palju võikust ja sellist detailsust, millest viisakas inimene mööda vaatab ning mis tegi kokteili joomise filmi ajal suhteliselt võimatuks, siis tervikuna mõjus film meistritööna. Mulle meelidis ka väike süžeemuutus võrreldes raamatuga (kuigi raamatut ma enam nii täpselt ei mäleta, ikkagi ju kümme aastat tagasi lugesin). Film oli igast küljest vaadatuna perfektne. Ma võiksin väikese liialdusega väita, et ma tundsin kinos lõhnu!

Maibriti kuldkalake

Maibriti tädil, kes kuni viimase ajani elas meie kõrvalkorteris, oli suur akvaarium kaladega. Kui tädi uude koju kolis, siis jäid kalad esialgu vanasse kodusse ja me käisime Maibritiga neid söötmas. Maibritile kalad väga meeldisid ning alati hakkas ta akvaariumi ees kilkama. Eriti kui kalad sõid või üksteist taga ajasid. Siis viis aga tädi kalad uude koju. Me käisime küll Maibritile näitamas, et kalu enam pole, aga ta keeldus seda aksepteerimast. Nii kui meil korteri uks lahti jäi läks ta tädi ukse taha nõudma "ka-ka-ka!". Kui ma ütlesin, et kalu enam pole seal, siis hakkas ta nutma. Mul oli temast nii hirmus kahju.
Täna tuli tädi Maibriti 1,5-aastasele sünnipäevale. Nii kui Maibrit tädi nägi läks kohe ukse taha "ka-ka-ka" nõudma. Mina üritasin selgitada, et ei ole enam kalakesi aga tädi ütles, et hea küll, lähme vaatame. Kui nad ukse lahti tegid, oli tädi korteris lalua peal pisike akvaarium kuldkalaga. Tädi oli käinud eile akvaariumipoes ja Maibritile sünnipäevaks kuldkala ostnud ning salaja selle juba eile kohale toonud-sisse seadnud. Ma arvan, et ma pole kunagi nii suurt tänutunnet tundnud ei ühegi oma ega Maibriti kingituse eest.

Oma Maitse

Nüüd on küll juhtunud nii, et ma olen ühest äärmiselt väärtuslikust ajakirjast lihtsalt külmalt mööda käinud. Ajakirjast Oma Maitse. Kuna minu meelest kõik kokandusajakirjad lõpetavad ilmumise peale paari esimest numbrit, siis ma pole kunagi võtnud vaevaks nendega poes tutvust teha või siis osta. Nüüd aga Kajakas oma blogis kiitis seda ajakirja ja mul hakkas kohe tuluke vilkuma. Täna soetasin endale novembri numbri ja kui ma ütlen, et ma olen vaimustuses, siis see on väga tagasihoidlikult öeldud. Ma lugesin selle otsast lõpuni läbi, kell on pool viis hommikul, mul on kõht hirmus tühi ja pea täis igasugu kulinaarseid mõtteid. Pealegi tuli mulle meelde, kui taevalikku suppi ma restoranis Ö sõin ja ma nii hirmsasti tahaks seda praegu! Lisaks tunduvad homseks planeeritud Maibriti 1,5 aasta-sünnipäeva ja isadepäeva söögid nüüd nii igavad ja kahvatud.
Aga ajakiri on fantastiline ja tänasest minu number üks! Aitäh, Kajakas!

Head asjad

Vahel on selline tunne, et tahaks midagi väga head, aga ei tea mis see on. Tahaks nagu midagi erilist. Eile tõi ema mulle Londonist just midagi sellist. Ma ei teagi kuidas selle asja nimi eesti keeles on, inglise keeles on Lemon curd. Koosneb sidrunist, suhkrust, sidrunikoorest, võist, munadest ja sortsukesest liköörist. See oli tõeline maitseelamus. Tänu kõikvõimsale internetile leidsin ka pisut infot selle hea asja kohta ning ka retsepti. Sest purgike hea asjaga on pisike ja tahaks veel. Ma ei tea muidugi kas mul see nii hästi õnnestub, sest Londoni kraam on ikkagi kuninglik, ostedud Buckinghami poekesest :)


Samuti on mul tükk aega olnud selline tunne, et tahaks mingit uut mõnusat eesti muusikat. Enamuse aja mängib mel kodus küll Ave Kumpase "Väikese lapse laulude" plaat aga vahel võiks ka midagi muud kuulata. Leidsin sellise plaadifirma nagu kuula.ee kust saab ka muusikat kuulata, et siis teaks, mida ostad. Tellisin sealt samalt kodukalt "Ema laulud" ja "Kui lähed, mine iseendasse". Ilus eesti muusika, ilus eesti keel, ilusad plaadiümbrised (ei ole plastmassist). Sellised südamega tehtud asjad soendavad ka teiste südant. Lisaks oli Andre Maaker, "Kui lähed..." muusika autor, ka väikese pühenduse plaadiümbrise sisse kirjutanud. See paneb tõesti heldima.

Maibrit käis juuksuris

Nii väga, kui ma ka ei sooviks Maibritile juba patse teha, pidin ma siiski endale tunnistama, et need hõredad narmad, mis tal kuklapeal kasvasid, just eriti ilusad polnud. Mis sellest et lokkis. Lokkide pärast me ei raatsinudki neid kuidagi ära lõigata.
Eelmisel pühapäeval käis Maibrit juuksuris. Juuksuritädi, kes on ühtlasi Maibriti tädi ja minu õde, on Maibritil varem korduvalt tukka lõiganud, aga alati kodus. Seekord läksime juuksurisalongi. Mulle endale meeldib kohutavalt juuksurisalongis käia, sest ma saan seda nii hirmus harva teha - mind salgutatakse kodus. Aga kui mu õde veel polnud juuksur, siis ma läksin meelega natuke varem juuksurisse, et saaks põnevusega vaadata kuidas juukseid lõigatakse ja rulle keeratakse. Mulle meeldib see lokivedeliku lõhn ka, vähestes kogustes:) Juuksuris oli minu suureks üllatuseks olemas isegi laste-juuksuritool ja mänguasjakast. Ja Maibrit isegi lasi juukseid lõigata. Vähemalt niikaua, kui tagant lõigati, oli ta meeleldi nõus nautima minu poolt pakutud meelelahutust. Kui asi tukani jõudis, siis ta enam nii leplik polnud, aga soengu sai ta lõpuks ikkagi pähe. Õde, kes on käinud isegi autos turvatoolis magaval lapsel juukseid lõikamas, arvas, et Mairbit pidas end suurepäeaselt üleval.

Eskimo müts

Eile leidsin Manni blogist ühe väga kasuliku lingi, kus õpetatakse, kuidas leida aega oma hobidega tegelemiseks. Sain sealt kohe nii palju särtsu, et andsin viimase lihvi lapse mütsile, mis mul ammu juba peaaegu-valmis oli. Otste peitmine ja voodri õmblemine on sellised mitte väga ahvatlevad tööd ja nii ta venis.
Müts on tehtud Novita Foxist ja Novita Ainost. Kootud on nii, nagu kootakse soki kanda. Ääred tegin hiljem kuigi esikandi oleks võinud ka kohe alguses kududa. Aga ma niigi harutasin ma-ei-tea-mitu-korda. Sellel pildil näeb ka natuke voodrit.

SKS

Mul langes kohe kivi südamelt, kui nägin, et minu salasõber on oma kingi ilusasti kätte saanud. Sest minu arvates on kaks nädalat liiga pikk aeg selleks, et pakk Tallinnast Tartusse jõuaks. Mõtlesin juba, et pakk on rändama läinud.
Kingist - kuna minu salasõber osaleb juba sokivahetusprojektis ning ma pole suurem asi kinnaste kuduja, siis otsustasin ma teha salli. Sall-varrukad küll tegelikult. Idee sündis töö käigus ja jälle sai kinnitust tõsiasi, et minu puhul on selline asi nagu töö kavand täiesti mõttetu. Ma hakkan tegema ühte asja ja valmis teen hoopis midagi muud. Mulle nii meeldibki. Panen siia omalt poolt ka mõned pildid.

Sügis

Laupäeval käisime selleaastasel traditsioonilisel sügisjalutuskäigul. Kuna me olime juba nädal aega planeerinud, et laupäeval läheme, siis ei lasknud me end heidutada isegi hommikust saati kallaval vihmal ega külmal ilmal. Andres lubas, et seal, kuhu me läheme, ei sajaJ Nii oligi. Kui me tavaliselt tükk aega arutame, et kuhu sellel aastal minna, siis seekord ütles Andres, et me läheme ühte ilusasse kohta Lahemaal, kus ma enne käinud ei ole ja mis mulle kindlalt meeldib. Ma küll mõtlesin, et kas tõesti on mul Lahemaal mõni ilus koht nägemata aga sellise enesekindla avalduse peale ma muidugi ei julgenud piiksuda. Nii me jõudsimegi Joaveskile. Mis oli tõesti ilus koht. Kogu tee Valgejõelt Joaveskile oli tegelikult väga ilus. Tee ääres armsad vuntsitud suvemajad, mis kunagi olid laudad-aidad olnud. Peale jalutuskäiku tegime mõnusa tee-piruka autopikniku ja siis tegime veel väikese tiiru Lahemaal. Käisime Palmses, Altjal, Pihlaspeal, nagu ma juba kirjutasin ja Võsul. Looduse ilu ma siinkohal kiitma ei hakkaks, sest seda on võimatu teha. Pildid räägivad ise. Sügis on hingele...

Lapsepõlvemaa

Alates sellest ajast, kui ma olin kaheaastane kuni selle ajani, kui ma lõpetasin keskkooli, veetsime me igal suvel vähemalt kuu aega Lahemaal, Pihlaspeal. Seal ei olnud mitte minu vanaema ega isegi mitte ühtegi sugulast vaid seal oli minu isa töökoha puhkebaas. Sellise nimega koht. Isa meiega seal koos ei olnud aga vähemalt broneeris ta meile seal igal suvel toa. Sellel ajal meil loomulikult autot ei olnud, nii et alati kui me suvel sinna kolisime, tuli paluda mõnda autoga tuttavat, et ta meid ja meie kompsud Pihlaspeale viiks. Kompsusid oli tohutult, sest kaasa tuli võtta ka enamus sööki, mida ema oli eelnevalt kuu aega hankinud ja konserveerinud. Sest Vergi poes polnud liha kunagi saada – see jaotati juba enne letile jõudmist kohalike vahel ära. Poest ostime vaid saia-leiba ja kommi. Piima tõime „piimatädi” juurest.

Need suved Pihlaspeal olid maailma kõige ilusamad, soojemad, värvilisemad, põnevamad.... need olid üle kõige! Kui ma panen silmad kinni, siis võin ma ette kujutada iga pisematki detaili Pihlaspealt. Ma tunnen karjamaa lõhna, ranna lõhna, lõhna, mis tuli siis, kui piimatädi talu juurest mööda minna. Ma kuulen veel tädi Juulika, puhkebaasi komandandi, hüüdu „Tere, tüttrukud!”. Ma kuulen Tallinna bussi kauget kaja, kui me istusime bussipeatuses ja ootasime ema, kes tuli linnast nädalavahetuseks meile külla, kui ta pidi tööl käima. Ja alati tõi ta meile „midagi head”. Ma mäletan, kuidas minu suur õde ja tema suured sõbrannad suutsid mööda palke ronida aidapööningule et seal „sõjaplaane” pidada ja mina ei jaksanud-osanud veel mööda palke üles ronida ja jäin õnnetult alla ootama. Ma mäletan, kui tohutlt hästi maitsesid need teistmoodi söögid, mida ema seal tegi, näiteks Turistieinest kaste. Vahest me panime linnariided selga, valged põlvikud jalga ja läksime ema ja õega Võsule. Võsul me käisime alati Neptuni restoranis söömas. Alati käisime ka Võsu tööstuskaupade poes sest seal oli alati midagi defitsiitset. Vahel läksime me Altjale, kus me alati kiikusime ja alati viskasime kivihunnikusse kivi, et olla ikka kindel, et me varsti sinna tagasi läheme.

Ma tahaksin, et mõned asjad püsiksid täiesti muutumatuna. Näiteks Pihlaspea. Ma tahaksin, et ma saaksin sinna tagasi minna ja et see oleks täpselt selline nagu siis. Aga ei saa. Sest see müüdi maha ja nüüd kuulub see kellegi eraomandusse. Ja kui ka poleks müüdud, siis poleks see ju ikka see. Lapsepõlve ei saa tagasi.

Me käisime eile seal. Aed oli ette tehtud, trepi kõrval kasvas daalia, kedagi ei tundunud kohal olevat. Eks see vist ongi nüüd kellegi suvekodu. Mul oli selline tunne, et mul on täielik õigus aiast sisse minna, aidapööningule ronida või siis võtta mati alt suure köögi võti ja majja minna. Sest see on ju minu lapsepõlvemaa, seal on kõik minu ilusad mälestused. Ma võin kinnisilmi seal kõik kohad üles leida. Ma ei suuda Pihlaspeast lahti lasta. Ma ei tea miks, aga see ajab mind nutma. Ja samas tundma suurimat tänutunnet, et minul ja mu õel oli Pihlaspea.

Ma loodan, et meie Noarootsi suvekodust saab Maibriti Pihlaspea.

Esimene kinoskäik ja esimesed patsid

Ühel päeval otsustasime kogu perega kinno minna. Mitte beebikinno, kus me pole kunagi käinud, vaid päris kinno. Filmiks valisime Lotte. See oli Maibriti elu esimene kinoskäik. Esimesed kümme minutit, siis kui veel reklaamid jooksid, istus ta nagu kivikuju ja vaatas ainiti ekraani. Kahjuks ma oma rumalusest lõhkusin selle lummuse ja hakkasin talle seletama, et näe see seal on pingviin ja see karu. Siiski jälgis ta Lottet suure huviga. Poole filmi peal hakkas Maibrit ka pisut väsimuse-tüdimuse märke ilmutama, aga õnneks olin ma ettenägelikult talle söögi-ja joogipoolist kaasa võtnud. See sööginipp on mul alles uus. Peale seda, kui ma olin ühele oma koolikaaslasele-kaasemale kurtnud, et ma ei saa lapsega poes käia sest ta ei püsi kärus, jagas ta lahkelt kogemusi kuidas tema kasvatab last nagu dresseeriks koera - taskus on pidevalt palakesi lapsele ja laps on rõõmus ja rahulik. See nipp toimib ka Maibriti peal, kuigi mitte mitu tundi järjest. Kokkuvõttes oli Maibrit väga tubli, kuna istus ilusti kordamööda meie süles ja ekslema ei läinud, samuti ei teinud nii kõva kisa, et ma piinlikkusest oleks pidanud saalist lahkuma. Ja Lotte film oli väga mõnus ja oma.

Kui Andres ootas tükk aega, millal saaks juba lapsega legotada, siis mina ootan hirmsasti, millal ma saaksin Maibritile igasugu patse tegema hakata. Pidevalt mõõdan, kas juuksed juba ulatuvad sabasse või mitte. Nüüd on juuksed nii pikad, et saab kaks pisikest patsi teha, meie kutsusime neid lapsepõlves pipipatsideks, kuigi Pipil on ju hoopis punutud patsid. Kahjuks tõmbab Maibriti peale küllaldase eneseimetlemise peeglist kõik patsikummid ja lõksud peast ära. Sest nii põnevaid asju ei saa ju ometi peas kanda.

Legomaania

Kui Andres oli väike, siis meeldis talle väga legoklotsidest ehitamine. Kuna tema väljamaa sugulased talle lego polnud pakiga saatnud siis pidi ta käima naabripoisi juures legotamas, kuna naabripoisi väljamaasugulased olid lapsesõbralikumad. Andres tõotas endale, et omal lapsele ostab ta kunagi päris tema oma lego. Nüüd on Maibrit juba peaaegu parajas eas, et ta oskaks legoklotsidega ka midagi muud teha kui suhu pista. Nii et nüüd Andres täitis oma lubaduse ja ostis lapsele lego. Esimese lego ostsin küll mina, aga kuna ühe komplektiga ei pidavat midagi normaalset ehitada saama, siis läkisme järgmisel päeval ja ostsime veel mitu karpi. Farmi-lego ja raudtee-lego ja linna-lego. Mina olen lego suhtes sama süütu kui Maibrit, sest lapsepõlves mängisin mina nukkudega ja autodega.
Peale legoostu jõudis Andres vaevu kingad jalast saada kui hakkas pappkarpe lahti kiskuma. Ma küsisin, et miks ta raudtee-lego kõige viimaseks jätab ja ta ütles, et see on magustoit. Tükk aega kostis ainult nohinat ja plastmassiklõbinat, sekka mõni "Maibrit ei tohi". Mõne aja pärast presenteeris Andres raudteed. Aga see polnud küllalt hea, oli vaja kahetasandilist. Taas natuke nohinat ja klõbinat ja oligi kahetasandiline. See kõik oli paar nädalat tagasi.
Tänaseks päevaks on olukord selline, et Andrese esmane hoog on pisut raugenud, Maibriti huvi ja oskused aga kasvavad. Minule meeldib ka seda legomaailma avastada, vähemalt on legoga mängimine palju põnevam kui torni ladumine rõngastest.
Ainuke häda on selles, et koristada on jube tüütu. Kogu elamine on plastmassjubinaid täis. Aga lapsele meeldib ja see on põhiline.

Barett ja sall

Sarnaselt Ematehnikule olen minagi tundnud puudust sellisest sallist, mis mahuks jaki alla ja ei jääks punnitama. Pikad sallid on ilusad küll mitu korda ümber kaela mässida aga vahel tahaks mitte nii "sallisena" ringi käia. Sellepärast ma kudusin endale sellise miniatuurse salli, mis mahub ilusti jaki alla. Kuna lilla on minu täitsa uus värvilemmik, siis pole mul eriti lillasid asju, seetõttu heegeldasin ka lilla bareti ja lillad sõrmikud on valmimisel. Mütsidega on kahjuks nii, et need mulle eriti ei sobi, aga palja peaga on talvel siiski külm käia, nii et midagi peab ikka pähe panema.
Tehnilist infot ka. Bareti õpetus pärineb Novita 2004 aasta talvenumbrist, salli tegin oma peast. Lõngaks kasutasin Novita Teddy Galaxy't, mis on, kasutades Kajaka kõnepruuki, täiesti jumalik lõng :), millele bareti puhul lisasin kõrvale ka Steinbach Wolle Merino Softi. Ostsin seda Merino Softi algul kinnaste jaoks, aga kodus selgus, et see haakub nii ebameeldivalt käte külge, nii et kindaid sellest kindlasti teha ei saa, nii et kasutasin ta siis bareti ja salli sees ära. Sall on Bergere de France Teddy (Novita Palma analoog), lips on eelpool nimetatud Merino softist ja äär Novita Teddy Galaxy'st.

Traksiralli

Kuna ma olin mitmest kodusistumise päevast juba üsna tülpinud ja Maibritile oli vaja trakse, siis läksime täna hommikul Kristiine keskusesse end natuke "tuulutama" ja trakse ostma. Ma mõtlesin, et seal on kõige rohkem laste poode ja seetõttu on see antud hetkel parim. Aga mida polnud, need olid traksid! Ei Mothercare'is, ei POP'is, ei Chiccos, ei Bennetonis, ei Seppäläs... Ma hakkasin mõtlema, et ma olen vist mingi imelik ema et tahan oma lapsele trakse, et juu need on siis nii out. Lõpuks POP'i poe müüja soovitas, et Prismas ta olevat näinud. Oligi, ainult et valik oli kas valged või punased, mis kumbki ei sobinud, lisaks maksid need 165.- Ma võiks sellise raha maksta selliste trakside eest, mis mulle meeldivad. Niisiis mõtlesin, et kas otsin kaltsukast või siis juhul, kui müüakse neid trakside klambreid, teen ise. Juhuslikult jalutasin mööda Mister Minit kingsepatöökojast ja vaata aga vaata! Seal rippus kohe kümmet eri sorti trakse. Värvivalik polnud küll kiita, aga hind oli alla 100 ja suurus oli ka täitsa paras. Ma kodus olin ette kujutanud, kuidas ma pean valima, kas lepatriinudega või südametega või printsessidega või sädelusega trakside vahel :) Säh sulle siis!
Siis ma oleks endale Vero Modast äärepealt kampsuni ostnud aga lõpuks võitis ikkagi kaine mõistus, et mul EI OLE VAJA ühtegi kampsunit OSTA. Selle asemel soetasin endale 100 rooga sarjast Kohviraamatu ja Muffinid 2. Minu meelest on need 100 rooga sarja kokaraamatud parimad. Ma ainult nende retseptide järgi teengi süüa :)
Ja taas tõdesin, et üks maailma parimatest kooslustest on kooslus raamatupood-kohvik. Peale raamatuostu läksime Maibritiga kohvikusse. Vaatamata sellele, et ta kukkus kahe diivani vahele ja sai sellest, nagu nüüd paistab, silma alla sinika, oli meil kahekesi väga tore kohvikuskäik.

Papi

Täna hommikul oli nii ilus ilm ja tuli ära kasutada, et mina, unekott, olin hommikul vara üleval. Mõtlesin, et läheks õige Vabaõhumuuseumi. Maibrit saaks seal vabalt ringi joosta ja üldse see koht meeldib mulle väga. Mul polnud üritusest aimugi. Ma küll teadsin, et septembris millalgi on seal Sügislaat, aga millal see täpselt on, ma ei teadnud. Kuna eile sai kõvasti mööda kaltsukaid ja poode käidud (muuhulgas sain ka Maibritile talvesaapad, nii et nüüd on kohe süda rahul, teate küll neid perekooli hirmujutte, et saapad juba otsas :D ), siis soovisin täna täiesti tarbimisvaba päeva. Seetõttu tegin isegi meile võileivad kaasa ja termosesse panin tee. Et mul ei tekiks mingit soovi Kolu kõrtsi minna. Sest värskes õhus läheb ju kõht tühjaks. Kohale jõudes võttis meid vastu rodu autosid juba Rocca kooli juurest alates ja kohapeal siis selgus, et sooviga mitte tarbida olime sattunud laadale... Ikka läksime sisse saime oma väikest piknikkugi pidada. Ja muidugi uudistasin ka laata. Ma kujutasin ette, et see sügislaat on seal kuidagi huvitavam, aga oli üsna igav. Aga üks asi on mul ikkagi hinge peal. Nimelt seal oli üks vana onu oma naisega ja nad müüsid puidust taburette, pinke ja laudu. Iseenesest olid täitsa ilusad, aga need olid lakitud sellise kõrgläikelise lakiga, mida kasutati nõuka ajal. Nii need lauad ja taburetid seal päikese käes läikisid. Ma mõtlesin, et miks keegi talle ei ütle, et kui ta neid asju niimoodi ei lakiks, siis läheks ta kaup poole paremini. See onu, kes neid müüs, oli ääretult armas vana papi ja mul on selliste vanade papide suhtes suur nõrkus. Nad on sellised kurb-armsad ja täiesti ilma põhjuseta, on mul neist kuidagi alati natuke kahju. Ma ei tea miks. Aga kui ma mõnda armast papit näen, siis terve päeva mõtlen, et kuidas tal ikka läheb ja kuidas ta ikka hakkama saab. Vanade naiste pärast ma ei muretse eriti, naised on palju tugevamad, hakkajamad ja sitkemad. Näiteks kui ma Vabaduse platsi lilleleti ääres valin, siis ostan pigem natuke kehvemad lilled, aga ikka papi käest. Nii ma siis käisin kolm korda vana papi leti juurest mööda, ja lõpuks ostsin maale väikese pingi. Ainult papi pärast. Ja ei mina ega Andres ei julgenud läikiva-mati laki teemat tõstatada. Sest kuigi me soovikisme ainult seda, et papil edaspidi suurem müügiedu oleks, kartsin ma rohkem, et äkki me kuidagi solvame teda. Mida ma mingil juhul ei tahtnud. Nüüd ma olen terve päeva papile mõelnud ja palunud Andresel kinnitada, et papil läheb kõik hästi ja et ta ei kulutanud tervet oma pensioni laadaplatsi maksuks ja et mina polnud tema ainuke ostja. Apppppi, ma ei saa niimoodi elada, kui ma kõikide maailma armsate papide pärast muretsen.

Sügisjakk

Õmblesin endale sügisjaki. Olin sellisest juba tükk aega puudust tundnud. Tegelikult alustasin õmblemisega juba ammu aga kogu aeg oli midagi segavat ees nii et jakk muudkui seisis mul poolikuna. Nüüd aga tegin kibekähku valmis, kuna natuke veel ja tuleb juba talvemantel selga panna. Siis pole enam üldse motivatsiooni tööd lõpetada.
Lõige on pärit Burda Easy Fashionist, mis on üks väga hea ajakiri. Need lõiked kuidagi sobivad mulle (va püksid). Kangas on Baltika vabrikupoest, nööbid lasin Saanas teha. Kangas meeldis mulle rullis väga ja ma ostsin selle ilma pikemalt mõtlemata ära. Oleks võinud aga pikemalt mõelda ja ka peeglist vaadata, sest jakina ja kaugelt vaadates on ta kuidagi ebakonkreetne ja need ilusad pisikesed ruudukesed pole üldse näha. Kuna tegu on üleriidega ja kangas ise on üsna hõre, siis panin voodri ja põhiriide vahele tuuletõkkeks kihi flanelli.

Maibrit valmistub talveks

Kudusin Maibritile mütsi. Novita Woolist, sooniku-kõrvaklapi tegemisel kasutasin Novita Sügis 2006 õpetust. Seda oli päris huvitav kududa, kuna ma pole varem midagi short-row tehnikas teinud. Mütsi muster pärineb Tiina Meeri raamatust nint tegu on jällegi venitatud silmustega koepinnaga. Ma kohe armastan neid venitatud silmuseid.
Teglikult ei saanud see müts nii kergelt valmis midagi. Kõigepealt ma heegeldasin nende värvidega hoopis bareti. Kuna ma pole varem baretti teinud, siis ei tulnud see sugugi selline, kui ma ette olin kujutanud. Lisaks oli see pisut väike ka Maibritile. Siis mõtlesin hoopis kududa. Aga ega seegi ilma harutamiseta läinud - mütsil polnud piisavalt sügavust ja nii lõppes ta juba juuksepiiril ära. Ja vaatamata sellele, et mul olid kõik otsad peidetud ja voodergi alla õmmeldud, otsustasin ikka üle koera saba ka hüpata, sest mulle ikka ei meeldi sellised poolikud asjad.
Samast "kollektsioonist" on tulemas veel: kindad, sall, karupüksid, palitu..... eks siis kevadel loeme tibusid:)

Saapajuttu

Kui ma olin 13-aastane, see oli 1991 aastal, töötasin ma suvevaheajal kuu aega postiljonina. See oli minu esimene töökoht. Ja täiskohaga postiljonitöö pole mingi kerge töö. Esiteks pidin posti jagama Meriväljal, kus on kõik eramajad, nii et muudkui aga vänta ühe maja juurest teise juurde ja kogu aeg tuli leida mingi puu või post, mille najale jalgratas toetada. See võttis kaua aega. Lisaks käis sellel ajal absoluutselt igas majas vähemalt üks väljaanne. Kaks maja olid sellist, kus käis ainult teleleht, mis sellel ajal oli nelja lehekülje "paksune". Et kõik lehed saaks minu piirkonnas postkastidesse jagatud, Merivälja oli jaotatud kolme postiljoni vahel, pidin tegema neli ringi, ehk neli korda oma postikoti postkontoris täis toppima. Enne jaotusringi kulus mitu tundi, et kõik lehed saaks komplekteeritud. Ja kui mõni leht minule jaotatud patakast jäi üle või puudu, tuli kõik komplektid uuesti üle kontrollida. Mõnikord läks ikka täppi ka. Ma mäletan, et esimestel tööpäevadel läks mul jaotamisega nii kaua aega, et viimane pakk tõsteti postkontori ukse taha, sest postkontor pandi kinni. Palka sain ma 42 rubla. Teenitud raha eest tahtsin endale sügisel saapad osta. Sellised popid ja just nagu ma ise tahan. Kui sügis kätte jõudis, maksid ainukesed kõlbulikud saapad 79 rubla. Mis tähendas, et vaatamata kuuajalisele töörügamisele ei saanud ma oma palga eest isegi saapaid, vaid ema pidi vahe kinni maksma. Saapad olid pruunid, väikese kontsaga, tagant nahknööridega põimitud ja iga kord kui astusid, siis rippuma jäetud nahkribad tantsisid kaasa. Väga popid saapad olid.

Mõni aasta hiljem, siis kui väljamaine kaup oli üüratult kallis aga kodumaine jalats tuli kas Välgust või Kommunaarist ning oli so last season, müüs mu õe peika oma Šiguli maha. Ja KOGU raha eest ostis õele saapad. No see šigull oli üsna romu ka juba.

Täna müüsin mina oma pisikese auto maha ja ostsin saapad. Raha jäi üle ka, ja palju. Saapad on pikad, kõrge kontsaga ja punased. Väga ilusad ja Andres kiitis isegi rohkem kui tavaliselt. Aga vaatamata sellele, et need saapad nii ilusad ja mugavad on, ei usu ma, et ma neid kunagi hiljem mäletaks või meenutaks. Oma rippuvate nahkpaeltega pruunidest saabastest räägin ma tõenäoliselt kunagi ka oma lastelastele. Neid ma ei unusta.

Igal oinal oma mihklipäev

Ma hakkasin just kardinaid ette panema kui märkasin meie maja ees politseiautuot. Jäin nagu vanamutt aknale passima, et mis ja kes. Selgus, et üks auto oli teise täiesti kinni parkinud ja lõksus oleva auto omanik politsei kutsunud. Kuna ma ise olen mitu korda sellises olukorras olnud, kus oleks vaja olnud neid Mentose kommi mehi, kes auto välja tõstavad, siis tõesti väga huvitas, et mis juhtuma hakkab. Tükk aega ei toimunud midagi, siis tuli välja aga ülbikautojuht, kes muide, oli noor naiserahvas (kes pidavatki suured liiklushuligaanid olema ju). Politsei oli nii mugav, et ei tulnud autost väljagi, kuna vihma ju tibutas, hoidsin hinge kinni, et kas tõesti lastakse see ülbik lihtsalt minema? Aga minu õiglustunne sai siiski rahuldatud, nähes, kuidas politsei hakkas protokolli koostama. Ma loodan, et kõik need, kes seda toimingut nägid - ja meie majal on palju aknaid - mõtlevad enne, kui kedagi ülbelt kinni parkima hakkavad. Sest pole midagi närvi ajavamat, kui see, kui sa oled kõik täpselt ajastanud-planeerinud, et lapsega kuhugi minna, ja siis lihtsalt istud autos lootusega, et ülbikautojuht enne õhtut välja ilmub.

Ülistades soome disaini

Ma olen hetkel täiesti armunud Soomesse. Sest mulle tundub, et kõik lahedad asjad tulevad sealt. Näitena võiksin tuua Iitala, Marimekko, Secco, Ivana Helsinki. Suurepärne disain, vaimustavalt stiilsed ja väga inspireerivad. Iitala on minu ammune lemmik. Ma olen paras nõudefriik, söömisel ei ole oluline ainult mida süüa, vaid ka millest. Iitala nõud ületavad künnise :) Näiteks joogiklaas kõlbab ainult Iitala oma. Siiani pole ma täiuslikumat klaasi kohanud kui Kartio klaas. Ego tassi ainuke konkurent on Villeroy & Boch'i New Wave. Tegelikult on enamus Iitala asju ihaldusväärsed ja kunagi, kui ma rikkaks saan, siis ostangi ainult Iitala nõusid :) Sest nii rikkaks, et ainult Villeroy&Boch'i osta ma tõenäoliselt ei saa.
Esimesel kohtumisel Marimekkoga (käisin Vantaa lennujaama poekeses) olin hämmeldunud. Ma mõtlesin, et kuidas on võimalik olla nii edukas müües ainult triibulisi puuvillkotte ja -särke. Lähemal tutvusel (mis toimus eile, kuna Kodukoldes oli Ratiatest jutt ja seetõttu jõdsin ma ka nende kodulehele) sain ma aga aru, miks nad on nii edukad. Lisaks kõigele muule heale on nad kajulged!
Seccoga sain tuttavamaks, kui ma käisin Turus käsitöökursusel "Vanast uus", kus kaks Secco disainerit olid meie õpetajateks. See kuidas nad oma ja teiste loomingust rääkisid oli juba midagi. Nad võisid ühest tööst tund aega rääkida!
Ivana Helsinki tundub tegelikult tuttav, aga ma pole kunagi külastanud nende kodulehte. Tegin seda täna, kuna täna postkastist leitud Suuri Käsityölehti pakub just Ivana Helsinki disaini. Mis on väga lahe. Ja väga põnevad lõiked.
Ja minu uus lemmikajakiri on Suuri Käsityölehti, mis sobib mulle väga hästi. Mulle väga meeldib see peatoimetaja ka, pildi järgi :)
Nii et kui ma järgmisel korral Helsingisse lähen, siis lähen H&M asemel (hea küll, lisaks sellele :) ) Marimekko, Iitala, Secco ja Ivana Helsinki poodidesse. Elamus peaks olema garanteeritud :)

Maibritile meeldib...

... poseerida...

... isaga kärusõitu teha...

... liivakastis mängida...

...asju sorteerida...

... tühi taara...

... ema aias abistada...

... maailma tagurpidi vaadata...

... telefoniga rääkida...

... eest ära joosta...

... ema pärleid ja muid vidinaid pihta panna...

Ootan sügist

Mina ei kadesta üldse neid inimesi, kes elavad sellises kliimavööndis, kus enamus ajast on suvi. Või talv. Igikestvat talve ei kadesta vist keegi, küll aga suve. Mina olen väga õnnelik, et meil mahub aastasse tervelt neli aastaaega. Sest vaatamata sellele, et need aastaajad ei ole aastas igakord ajaliselt võrdselt esindatud, piisab kolmest kuust suvest või siis talvest või kevdest või sügisest mulle täiesti. Näiteks praegu olen ma suvest hirmus tüdinud. Ma ootan väga septembrit, siis on ametlikult sügis käes ja ma võin südamerahuga jälle linnas olla ja teha tubaseid asju. Ma pole lapsest saati eriline õuesmängija olnud, pigem ikka tegin toas käsitööd või lugesin. Seega on mul tubaseid hobisid rohkem kui väliseid. Pealegi on kolm kuud maal olemist täiesti piisav. Nüüd oskan ma jälle linnaelu ja linnas elamise privileege nautida. Kuigi metsa seenele minemise vastu poleks mul midagi. Kui vaid vihma tuleks ja keegi last hoiaks.
Igal aastal 1. septembril tekib mul väljakannatamatu igatsus kooli järele. Juba praegu käin poes ja piidlen neid hästi lõhnavaid vihikuid ja läikivaid koolitarbeid. Nõrkus kirjatarvete vastu on pärit juba lapsepõlvest. Aga hirmsati tahaks kooli minna! Tegelikult ma natuke lähengi, keeltekooli nimelt. Ja varsti saabub aeg, kus Maibrit läheb kooli, nii et me saame neid hästilõhavad vihikud isegi koju tuua. Ja 1. septembril astreid osta ja torti süüa.

Hea raamat

Eile käisime Krista juures tema uut välikööki ja aeda imetlemas, mis olid fantastilised. Nii ilusat aeda, kui Kristal, ma polegi ammu näinud, täielik paradiisiaiake. Ühtlasi ulatas Krista mulle mu raamatukriisis abistava käe ja laenas mulle neli raamatut. Õhtul lugesin läbi Amelie Nothomb'i "Jahmatus ja värinad" ja see oli üks väga hästi kirjutatud raamat ja sellilne väga mõnus lugemine. Natuke mängis rolli ka see, et raamatu tõlkija on üks tuttav inimene, keda ma väga-väga imetlen ja nii ma siis imetlesin ka tema tõlkimistööd. Tavaliselt ma ei pööra tõlgi tööle tähelepanu millegi pärast. Kuigi vahel ikka, näiteks ei saa ma aru, kuidas on Virginia Woolfi poole lehekülje pikkuseid lauseid võimalik tõlkida.
Ühesõnaga jutu poin oli selles, et olen õnnelik et sain midagi mõnusat lugeda ja väga tänulik kõikidele soovitajatele ja tundub, et lugemist jätkub:)

Suvekampsun

Lõpuks ometi sain ma valmis oma suvekampsuni. Ilusti enne sügist :) Ma olen selle kudumisest nii tüdinud, sest pole ju ammu nr 3 varrastega midagi suuremat teinud. Iseenesest on peenikesest lõngast mõnus kududa, kudum jääb selline mõnus õhuke ka. Aga edeneb visalt. Snitti võtsin ühest Burda kampsunist aga muutsin tegumoodi ja mõõtmeid. Lõnga tellisin Harrietist, oli selline hea odav ka :) Ja nüüd ma saan siis ilma süümepiinadeta hakata midagi uut kuduma (kuigi tegelikult on mul üks kampsun veel pooleli, aga see on juba talvest saati pooleli).
Ah jaa, pildid on hirmsad, ma tean, aga ma ise tegin, peegli abiga, sest Andrest pole kodus.
Üks udupilt ligemalt ka.

Mida lugeda?

Probleem on selles, et tahaks midagi lugeda, aga ei tea mida. Nimelt, praegusel eluperioodil sooviksin ma lugeda selliseid kergemaid ja köitvamaidd raamatuid (üritasin hakata lugema kunagi soetatud Saint-Exupery Tsitadelli ja ei suutnud nii, et mõte mujale poleks läinud). Et oleks nagu meelelahutus, mitte püüd oma hinge ja vaimu harida. Sest haarava raamatu lugemine on väga hea ja odav viis lülitada oma mõtted välja, tõmbuda argipäevast eemale ja lihtsalt süveneda mingisse uude maailma. Koduperenaisele kohaselt olen ma hakanud hirmus palju telekat vaatama ja see mulle ei meeldi. Enne kodustumist ei vaadanud ma telekat peaaegu üldse. Mulle ei meeldi see teleka vaatamine, see muutub kergeks sõltuvuseks ja dikteerib päevakava. Raamat on palju leebem meelelahutus.
Ühesõnaga, kuna ma olen juba hulgaliselt lasteraamatuid taaslugenud, siis ma mõtlesin, et võiks ka mõne mittelasteraamatu läbi lugeda. Laenutasin raamatukogust kolm raamatut. Üheks oli Laikmaa raamat, mida Vardamoor kiitis, teine oli Doris Lessingu "Hea naabri päevik" ja kolmas Varraku "ajaviiteromaan". Laikmaa raamatu laenutasin sooviga harida vaimu aga ma pole seda veel lugenud ja kuidagi nagu ei taha seda kätte võtta. Lessingu raamat osutus väga heaks, just selliseks nagu ma praegu tahan lugeda. Ja see ajaviiteromaan tõesti hakkas aega viitma ja mis kõige hullem, see ajas mind täitsa närvi. See oli nüüd teine katse järjest peale aastatetagust romantiliste romaanide vaimustust ajaviiteromaani lugeda ja nagu eelmisegagi, piirdun vaid esimese peatükiga. Sest see on nii kohutavalt närvidele käiv, kuidas kõik peategelased on nii hirmus positiivsed ja tublid inimesed, kuidas kohe raamatu alguses on aru saada, kuidas paarid jaotuvad ja et raamatu lõpus jalutavad nad "koos päikeseloojangu poole" ja jubedalt käib see närvidele, kuidas need aega viitvad romaanid on kirjutatud nagu käsiraamtu järgi: on täpselt teada, mis naistele peale läheb ja kogu aeg kasutatakse neid elemente.
Ja nüüd ma siis püüan paaniliselt leida midagi mõnusat lugemiseks, mis mind närvi ei ajaks :) Tundub, et Merikarbiotsijate ajastu on minu jaoks pöördumatult möödas aga asendada ma seda ei oska.

Tahan, et mu prillid pole seks, et peita tühje silmi
vaid et hoopis paremini valgust vaadata
kui mu tütar jälgib mind kui veidrat õppefilmi
hea kui päris kõik ei tuleks välja lõigata ...

Dagö
"Isaga Draakonil"

Mulle lihtsalt niiväga meeldib see laul ja tahan selle lemmikread siia, oma "päevikusse" kirjutada.

Algaja aedniku ülestähendusi

Sellel aastal, nagu ka üleelmisel (eelmisel aastal tuli Maibrit ja siis mul muuks mahti ei jäänud) aastal haaras mind kevadel suur peenarde tegemise ja külvamise tuhin. Sellel aastal olin natuke nutikam ja näiteks kurke ei pannud maha, sest neid peab hirmsasti kastma. Samuti loobusin tomatite kasvatamisest lauda ääres, sest ma ei osanud neid võsusid õigel ajal ära võtta ja sidusin ka viletsasti nii et jama kui palju ja tomateid njeetu. Sellel aastal otsustasin kasvatada maitsetaimi, sest kevadel soetatud Anni Arro kokaraamat (mida ülistab ka Kajakas ja mille pärast tuli mul meelde oma põllupidamise saavutustest kirjutada) mõjus väga innustavalt ja lisaks rääkis Anni oma põllupidamisest ka Suvekodu ajakirjas. Niisiis panin ma maha basiilikut, tüümiani, rosmariini (mis ei tärganudki), spinatit, ube, tilli (loomulikult), salatit (loomulikult) ja rucolat. Rucola osutus väga tänuväärseks ja maitsvaks salatiliigiks. Esiteks oli tema esimene, kes kohe tärkas, siis ta kasvas hästi kiiresti ja oli väga omapärase maitsega. Algul oli natuke võõras aga nüüd on minu suur lemmik. Spinati kasvatamine läks sutsu nihu. Ma muudkui ootasin ja ootasin, et millal siis ta kasvatab sellised piisavalt suured lehed, et sööma hakata, aga vahetades laupäeval Vardamooriga spinatikasvatamise muljeid selgus, et spinatihooaeg on ammu möödas, mis tähendab, et minu spinatite kasv lihtsalt pidurdus. Nii et ma ei saa teha seda spinati-oa-kartulil vormi sealt Anni raamatust, mille pärast ma ausalt öeldes ube ja spinatit üleüldse külvasin. Basiilik kasvas aga nii mis mühises ja ma sõin sellest ilusasti isu täis. Ja tilli panin sügavkülma. Ja nüüd, augustiks, on mul sellest põllupidamisest küllalt kah. Võitlen endaga, et seda veel rohida, sest ega eriti enam ei viitsi. Aga ma tean, et järgmisel kevadel on mul taas suur peenrategemise ja külvamise tuhin. Ja katteloori kergitades, et näha, kas ka midagi tärganud on, olen ma lapselikult elevil ja põnevil ja nähes esimesi taimevõrseid plaksutan ja hüppan rõõmust õhku :)

Kodukoht

Käisime täna Keila-Joal Draamateatri "Kodukohta" vaatamas (piletid saime tutvuse kaudu, nagu vanasti!:) ). Ma olen vaimustunud, vaimustunud, vaimustunud.... Fantastiline etendus, koht, näitlejad, kunstniku töö, kõik... Selline tunne, nagu oleks lukuaugust kellegi "päris" elu jälginud. Ohhhh, kuidas mulle meeldis!
Hiljem käisime Olümpia kohvikus ja üldse oli selline äärmiselt idülliline päev :) Uskumatu, et veel hommikul ma olin maal... Kui päevas igasugu asju juhtub, siis aeg nagu veniks ja päev oleks kummmist :)

Maibriti uued riided

Õmblesin Maibritile dressid ja pluusi. Samasuguse pluusi, ainult A-tähega, tegin ka Ingridi polaje Arturile. Riided on väikese varuga tehtud, seega nats pikad ja laiad aga küll Maibrit kasvab.
Kuna aga dressiõmblemise tuhin juba peal oli, siis tegin kodudressipüksid ka Andresele ja minu omad saavad ka kohe valmis. Maibriti ja Andrese dressi lõiked on pärit Ottobrest ja kangad Abakhanist.