3xAnnis ja 2xPross. 3xAnnis and 2xBrooch.

Annise salli populaarsuse kõrgaeg läks minust nii mööda, et ma ei märganudki. Avastasin selle salli alles nüüd ja olin üllatunud, kui nägin, et Ravelrys on üle 3000 projekti. Ja kudusin neid kohe neli tükki. Vaid üks jäi endale ja see on veel venitamata. Pildil olevad kolm salli on kootud Drops Alpacast ja 4,5 mm varrastega. See muster tekitab lausa sõltuvust, tahaks veel ja veel kududa! Algul, kui oli plaan kolm salli teha, siis kujutasin küll ette, et ma ei taha peale seda Annise mustrit enam kaugelt ka näha, aga teglikult on hoopis vastupidi:)

Veel tegin mõned prossid, ikka needsamad Eesti Naise omad:) Nende prosside tegemine on nii tohutult mõnus nikerdamine ja sättimine, et kogu argielu ja kohustused jäävad juskui kaugele-kaugele - sina muudkui sätid ja välgutad nõela ja hõõgud loomistuhinas. Ja kui kellelgi soovi peaks olema, siis see fuksia-pruuniga pross on veel saadaval.

It is interesting how the Annis shawl wave passed me without noticing. I "discovered" the pattern two months ago :) I had a plan to knit three shawls, instead I made four and I would knit it more and more. I really love this pattern! I used Drops Alpaca yarn and 4,5 mm needles.

I also made two brooches. Making these was like a therapy - while choosing the right ribbons, fabrics, buttons etc. I totally forgot the rest of the world and had kind of creating-fever :) I love this kind of moments!

Minni

Nüüd on see siis tehtud - me võtsime omale koera!!!

Me olime seda kogu aeg edasi lükanud ja ma mõtlesin, et võtame koera siis, kui lapsed manguma hakkavad. Ma mäletan küll, kuidas mulle 10 aastasena tundus, et ilma koerata ma enam edasi ei suuda elada. Õnneks on mu ema aga suur koerasõber ja ma manguma ei pidanudki. Nii kui uue korteri saime, panime end lisaks sektsioonkapi järjekorrale ka koerajärjekorda. Nüüd juhtus aga hoopis nii, et sõbranna koer käis jaanuaris ulapeal ja märtsis oli suur üllatus, kui ühe koera asemel oli äkki neli. No ja kui ma neid kutsikate pilte nägin, siis tundus, et nüüd ongi see koeravõtmise aeg käes.

Ma ikka vaagisin seda otsust tükk aega ja kaldusin küll ühele, küll teisele poole. Andres oli keskel ja ütles, et otsustagu ma ise. Ema kiitis muidugi koeravõtu mõtte heaks, samuti õde ja kõigi-koerte-sõbrast õemees.

Viimase hetkeni oli lahtine ka see, kas emane või isane. Minu ema soovitab alati emast koera võtta, sest emasel koeral on kaks korda aastas jooksuaeg ja ülejäänud aja hoiab kodu, isasel on terve aasta jooksuaeg:)

Igal juhul võtsime koeratüdruku. Tema kaks venda olid oma ema moodi musta-valge kirjud, tema oli ainuke pruuni-valgega. Ema on tal puhtatõuline bordercollie, kes on inglismaal aretatud lambakarja koeraks ja pidavat olema üks kõige targemaid koeratõuge. Et filmides on just nemad need, kes igasugu trikke teevad. Isast ei tea me kahjuks midagi, loodame, et päris kaukaaslane polnud:)

Kui koju sõitsime, siis oli kuts nõus vaid minu süles olema ja natuke enne kodu tõusis korra püsti, selles et mu käekotti oksendada:))) Ja öösel ta muidugi nuttis. Ma lugesin poole ööni veel koerakasvatuse raamatut ja just sain silma kinni, kui hakkas kaeblik ulgumine. Nii et ööotsa ma jooksin koera lohutama, aga seda viga ma küll ei tee, et teda voodisse võtan. Temast peaks meil tulema ikka õuekoer.

Ja eks piltideltki ole näha, kui armas ta on. Andres arvas, et kõik mängukoerad ongi tema järgi tehtud. Silmad on tal ka huvitavad - ühe ümber on konkreetne must joon, teisel aga hele laik ja valged ripsmed, mistõttu tundub see silm väiksem. Ehk et üks silm on meigitud ja teine mitte.

Kuna ta on enamuse oma elust olnud õues, tunneb ta end õues kõige rahulikumalt. Käib mul muudkui järgi ja on üks suur mürakaru. Loodame, et öised nutuhood ununevad peagi, sest täna hommikul tundsin ma end täpselt nii, nagu siis, kui Maibrit oli esimese öö kodus olnud :)

Mul on küll komme igasugu uutest asjadest kergesti süttida ja siis mingil hetkel entusiasm kaob, aga praegu ma olen küll südameasjaks võtnud, et ma teen kõik mis suudan, et sellest koerast tuleks üks hästi käituv ja sotsiaalne loom. Eks näis siis kuidas läheb. Uurin raamatuid ja kuulan ema, tema on kaduma läinud koertekoolitaja-talent.

Ja nime Minni mõtles Maibrit välja. Algul ta tahtis Iti panna, aga kuna kass on meil ju Kiti, siis tekitaks see pisut segadust.

Nüüd on meil siis siin suviotsa tegemist - tuleb uurida nähtamatu aia kohta (kui keegi oskab nõu anda, oleksin väga tänulik), kuut ehitada ja üritada aru saada, kuidas koerad mõtlevad:)

Ja meil on nüüd üks suur-suur sõber juures!

Maibrit 6

Nädal tagasi sai Maibrit kuue aastaseks. Järgmine kohustuslik lause on: kuidas aeg lendab!!! :)
Kui Maibrit oli veel väike-väike beebi, siis ma muudkui imetlesin teda ja mõtlesin, et nii kahju, et see beebiaeg nii ruttu otsa saab. Tegelikult on nii, et mida vanemaks laps saab, seda põnevamaks elu läheb. Naerda saab palju, vahel ei tohi seda muidugi välja näidata, kui teine tähtsalt maailma asjade üle arutab näiteks. Imestamist on ka palju, et kus see laps kogu selle tarkuse võtab. Maibritist on ka palju abi, eriti Sandri "hoidmisel"- kui nad koos omavahel mängivad, siis kuulen ma Maibriti suust manitsusi ja õpetusi, mis niiväga sarnanevad minu sõnakasutusele ja hääletoonile:) Vahel ma muidugi ka ehmatan ja hakkan kohe end analüüsima, et kas ma siis tõesti nii rangelt räägin.
Ajaloo huvides panen kirja ka Maibriti lemmikud.

Lemmiktegevuseks on endiselt joonistamine. Peale seda tulevad pusled, meisterdamine, nukkudega mängimine. Lemmikmänguasjadeks on ikka veel "petsid". Nendega mängib ka Sander, muide, ja küll need petsid käivad siis Sandri kraanaga sõitmas, küll lähevad lasteaeda, küll magama. Ka kingisooviks oli just petsimaja. Igasugused meisterdamise ja nuputamise raamatud on ka väga au sees.

Riietuse koha pealt on Maibrit üsna iseteadlik ja siiani olen mina ka kõik tema valikud heaks kiitnud. Seelikud-kleidid on alati esimene valik, vahel sobib ka teksaspüks. Roosa ja sädelev on ikka veel kõige eelistatumad valikud.

Maibriti üheks lemmiktegevuseks on ka lillede korjamine - seda teeb ta igal võimalikul juhul. Lumikellukestel polnud veel õieti vartki, kui juba tuli korjata. Praegu on nurmenukkude aeg. Õnneks jätkub meil siin aasa- ja metsalilli sügiseni.

Oskustest rääkides, siis tundub Maibrit oma isasse olema - arvutamine tundub talle palju lõbusam tegevus kui veerimine:) Esimesi harjutusi teeb Maibrit ka köögis ja mina pean siis rahulikult kõrval seisma ja vaatama, kuidas ta terava noaga tomatit lõikab:)

Kui ma Maibritti vaatan, siis mõtlen, et ega enam palju parem laps ei saakski üks laps olla. Mu ema räägib, et ka mina olin kunagi väga hea laps, nii et ju siis on Maibrit midagi ka minust saanud:) Oskaks ma ainult piisavalt hästi teda toetada, julugstada, kuulata. Lasta tal kasvada selliseks, nagu ta loodud on ja mitte liigselt sekkuda, kamandada, keelata. Et ta saaks vabalt sirguda ja tiibu sirutada ja olla õnnelik iseenda ja elu üle.

Palju õnne, kallis Maibrit!

PS. Ja täpselt Maibriti sünnipäevahommikuks tulid ka pääsukesed tagasi!

Talgud 2011

7. mail pidasime talgupäeva. Siiani on talgud alati 1. mail olnud aga kuna see päev on meil ju pikniku jaoks broneeritud, siis pole me eriti usinad talgutajad senini olnud. Nüüd otsustas Andres aga naabrid kokku kutsuda ja külatee võsast puhtaks teha. Õnneks olid kõik naabrid ka rõõmsalt nõus osalema ja nii me siis kõik laupäeva hommikul kohtusimegi. Me oleme sellised tüüpilised eestlased, kes muidu eriti oma naabritega ei suhtle, nii et talgupäev oli samaaegselt ka sotsialiseerumise üritus.

Peab ütlema, et naabrimehed on meil kõik väga töökad ja usinad, nii et võsa ja puid langetati ilma ilutseva jutu ja kaalumiseta. “Selle võtame maha!” kõlas kindlalt ja resoluutselt ning meie võssa kasvanud külateest sai peaaegu et allee. Naiste-laste töö oli okste kokkutassimine ja neid oksi oli ikka palju! Lapsed said peale igat kärukoormat ka kärusõitu, suuremad said ka roolimist proovida.

Minu ülesanne oli talgusuppi teha, selleks valisin universaalse rassolniku. Siinkohal kiidan Pereköögi kokaraamatu rassolniku retsepti – sellejärgi tuleb üks eriti hea supp (kuigi ma lõpus timmin soola-suhkru-kurgivedelikuga maitset ikka oma maitsele vastavaks). Naabrinaised olid pirukaid ja kooki küpsetanud ja nagu ikka jäi meil pool toitu alles.

Õhtul pakkusid ainukesed saunaomanikest naabrid ka sauna ja unega ei olnud sellel õhtul vist küll kellelgi probleeme.

Töö oli talgupäevast vaid üks väike osa. Minu, ja ma usun et ka teiste jaoks, on puhta külatee kõrval vähemalt sama oluline see, et me saime midagi koos teha, saime rohkem tuttavaks. Sellel päeval oli natuke selline laulupeo-tunne. Et me oleme koos, me teeme koos tööd ilma isiklikku kasu silmas pidamata, et küla elab ja et lapsed, keda kokku oli vist kümme, jooksevad käsikäes ringi ning silkavad ühest hoovist teise. See oli tõesti Bullerby!

Maibriti kampsun

Mõtlesin, et Eesti Naisesse on nüüd küll igasugu kulinaid ja baretikesi tehtud, aeg oleks teha ka midagi praktilisemat. Nagu näiteks üks puuvillane suvekampsun tüdrukule. Tuli ta jälle triibuline, aga see ei oma tegelikult selle kampsuni juures üldse tähtsust. Pigem on olulised külgekootud nöörkandid ja mulle endale meeldib ka see tagasipööratud nööbiliist.

Kõige esimese külge kootud nöörkandi, või siis I-cordi, tegin oma lillale pitskampsunile. Enne polnud ma midagi sellist teinud ja minu meelest oli see meetod nii lahe. Palju ägedam nöörkant-nööpaugurida sai aga Sandri Pikkuveli kampsunile, mille on disaininud andekas Villapeikko. Selle kampsuni nööpe ei tohi mina kunagi kinni panna - Sander tahab ise! Maibriti kampsunile tegin nöörkandi aga kaelusesse ja varrukasuusse. Kuna ma niiväga tahtsin sinna ka lipsukesi siis selline lahendus tundus kõige kenam. Nööbiliist on kohe külge kootud ning hiljem pooleks murtud. Murdejooneks on venitatud silmused. Ühevärvilise kampsuni puhul jääks see isegi ilusam, triibulise kampsuni puhul on venitatud silmused triipudega veidi nihkes, kuid mitte häirivalt.

Lõnga soetasin peamiselt Karnaluksist, kus seda imeodavalt müüakse. Õige hind on lõngal vähemalt kahekordne Karnaluksi oma. Asenduslõngaks võiks sobida ka näiteks Cotton Time. Rowani Handknit Cotton meeldib mulle eelkõige sellepärast, et kudum jääb hästi pehme ja mõnus.

Ja juhend on siis maikuu Eesti Naises:)

Viimasel ajal olen ma tegelikult päris palju kudunud ja õmmelnud, aga paraku on kõik asjad ära antud/kingitud enne, kui ma neist pilti olen jõudnud teha. Õele sünnipäevaks tehtud mummukeed ja kotike jäid siiski pildile. Õde soovis omale mummukeed, mis ei oleks pidulik ning oleks puna-sini-valgetes toonides. Ükskõik kuidas ma neid kolme värvi ka ritta ei seadnud, tulemus meenutas kohe 4. juuli pidustusi USA-s. Tegin siis hoopis kaks keed:) Kott on kõige tavalisem poekott, aga mis on eriline, on see kangas! Ostsin selle kunagi Kreenholmi poest ja siiani polnud raatsinud kasutada. Aga kuna ka kott oli õe soov, siis vaatasin, et see kangas sobiks just nende mummukeedega hästi kokku. No ja õel on palju sinise ja punasega riideid ka.

Neljateistkümnes Esimene Mai

Nagu pealkirjastki lugeda võib, pidasime seekord oma 1. mai piknikut juba neljateistkümnendat korda :)

Seekord tähistasime isegi Volbriööd - tegime lõkke ja lõime tantsu. Volbripäeval sai ka selle aasta esimest grilli ja värskes õhus einet võetud.

Nagu alati, on üks kõige suuremaid küsimusi - kus piknikku pidada? Sellest oleme juba aru saanud, et meie oma vallas on kõige rohkem kõige ilusamaid inimtühje rannakesi, nii et mõtted liikusid ikkagi Noarootsi piires. Õnneks oleme me selle 14 aastaga juba üht-teist õppinud ja nii valiski Andres koha välja arvestades tuule suunda. Sest tuul oli ikka väga korralik! Ja koht sai valitud priima - imeilus väike rannake, otse Vormsi vastas. Ilus merevaade ühel pool, teisel pool mets, mille taga mühises kõva tuul. Meie istusime mõnusas päikeselaigus kaitsva metsatuka piiril ja mitte ükski kõrreke ka ei liikunud. Ümberringi kasvasid aas-karukellad, sinililled..... Pidi hoolikalt vaatama, kuhu astuda.

Söögiks tegin Mari-Liisi blogist maitsviaid peedipirukaid, Nami-namist Ahvileiba, dippi, beseed, maasikaid... Neid peedipirukaid olen ma juba varem ükskord teinud ja kuna need on niiiiii head, siis arvasin need väga sobilikud olema ka meie pidulikule piknikule:) Ahvileiva idee sain ühest toredast käsitööfoorumist aga kasutasin kindluse mõttes Nami retsepti. Sisuliselt on tegu ju minu lemmikute, kaneelisaiadega, ainult natuke teises vormis. Ja nagu tikuvõileivadki maitsevad hoopis teistmoodi kui sama kattega tavalised võileivad, maitseb ka Ahvileib ikka hoopis teisiti, kui kaneelirull:)

Väga mõnus soe ja helge päev oli! Aga Maibrit otsustas, et talle meeldis ikkagi Volbriöö rohkem, sest lõke olevat nii äge olnud!