Täna oli ilus päev. Ilus nädalavahetus oli. Mina ei tea mis see on, aga mida aasta edasi, seda härdamaks ma Eesti sünnipäeval muutun.... Nii hea meel on mul, et meil on oma riik ja järjest rohkem hakkab kohale jõudma, kui palju on selle maa rahvas pidanud kannatama. Ja et meie oleme siis need, kes saavad seda vabadust tunda ja oleks meil ometi tarkust seda hoida ja seda väärtustada.
Selle Pika Hermanni tegi Sander lasteaias ja tuli reedel temaga uhkelt koju. Meie lasteaia võiks siin vabalt kunsti- ja käsitöökallakuga lasteaiaks nimetada, sest nad teevad seal ikka nii lahedaid asju. Kasvataja Ene on see ideede generaator ja mis kõige toredam - tema silm särab neid töid välja mõeldes ja lastele õpetades! Ja peaaegu mitte midagi ei kordu, ikka uued ideed. Muidugi mulle see väga meeldib ja igal nädalal saab Sandrile lasteaeda järgi minnes väikest näitust nautida.
Aga nädalavehetusse mahtus ka palju käsitööd. Mõni nädalavahetus kohe on selline, et jõuad igasugu asju teha ja vahel on see jälle lipsti läinud, ilma, et midagi oleks väga jõudnud.
Juba neljapäeval lubasin Maibritile, et õmblen tema Rapuntslile natuke. Maibrit pani Rapuntslile BabyBorni riideid selga, sest Rapuntsel läks kooli, ja sinna ei saa printsessikleidiga minna. Korjasin siis kõik vihjed üles ja tegin nukule koolikomplekti.
Kuna ma armastan Mekkotehdas blogi ja mul on ka nende raamat, siis esialgu võtsin kleidi lõike raamatust ja ilma igasuguse kõhkluseta ja proovimiseta õmblesin kleidi valmis. Selgus aga kurb tõsiasi, et see kleit oli paras, isegi pisut suur BabyBornile, ja hirmus suur Rapuntslile. Ma ei osanud seda kartagi, sest blogis ju on just seda sama nukku riietatud. Seega läks esimene kleit Liisile aka Babybornile, ja uue, siinesitletava kleidi, tegin oma joonistatud lõike järgi.
Siis oli vaja veel pluusi ja sokke. Täiesti juhuslikult ootas pööningule viimist üks kott, kus olid laste titeriided, mis ma õele saadetavatest kottidest välja olin praakinud kui liiga väiksed. Niisiis tõmbasin sealt ühe Sandri bodi ja lõikasin tükid välja nii, et kaelus ja varruka otsad jääksid olemasolevad. Taha tegin nööbikinnise, nööbid õmbles Maibrit ise ette. Sokid tegin ka vastsündinu sokkidest, õmblesin need lihtsalt kitsamaks ja tulid "nagu päris". Siis võtsin ühed Maibriti dressipüksid nr 86 ja tegin neist nukule dressipüksid, sest koolis on ju ka kehalise kasvatuse tund. Lõikasin kõigepealt pükstelt soonikud ära ja pärast õmblesin osa neist tagasi.
Nagu näha, jäi kangast ülegi! :)
Ma olen küll nukudega palju mänginud, aga tuleb välja, et nukkude püsti seisima panemisega jään hätta. Andresel tuli see palju paremini välja :))) Minul kukkus nukk kogu aeg pikali. Ja soengu autor on Maibrit :)
Ja tegelikult alustasin ma oma "õmblemiskarjääri" ju just nukuriiete õmblemisega, aga tookord käis see ikka käsitsi ja ikka mangusin ema ka, et tema mu nukkudele õmbleks. Seega oskan ma end küll Maibriti olukorda panna ja tean, kui tore on, kui emme nukkudele õmbleb. Ja ma ise tundsin sellest tööst ka suurt rõõmu. Justkui üks ammu ununenud eriline rõõmutunne lapsepõlvest oleks läbi selle nukuga "mängimise" üles ärganud. Ja koos sellega tuli mulle üks igatsus ühe maitse järgi ka - hernekommi isu :))) Täiesti eikusagilt.
Aga ei piirdunud ma vaid nukuriietega. Endale tegin ka seeliku. Sattusin natuke oma kangavarusid sorteerima ja leidsin selle sügisel ostetud kanga. Kangas on seda tüüpi, mida ma võibolla ostin umbes 15 aastat tagasi, aga nüüd ma tavaliselt enam sellist sorti ei soeta. Ta on viskoosi raskusega ja lükra venivusega. Koostist ei tea, sest Kangadžungel ka ei teadnud. Aga need täpid kutsusid mind ja oli ka üks järjekordne -50 ale, nii et ma ikka ostsin selle kanga :) Algul pidi tulema kleit, aga nüüd tuli hoopis seelik. Tegin ta ilma lõiketa. Õmblesin lihtsalt toru valmis, siis tegin ette ja taha 6 volti, siis õmblesin kummitunneli koos kummiga eraldi peale ja siis vööaasad. Saladuskatte all ütlen, et fotol on veel alläär tegemata :) Ma panin seeliku selga, et Andres saaks alläärt märkida ja mõtlesin, et kui nüüd pilti ära ei tee, siis see jääbki järgmist nädalavahetust ootama, sest hakkas juba hämarduma jne. Aga seelik on mõnus raske, eks paistab, kuidas temaga käia on.
Kuna ma juba oma kangavarusid sorteerisin, siis leidsin sealt ühe valge siidi (kortsuline šifoon, ma ei teagi, mis selle sordi nimi on), mille ma kunagi Ebayst soetasin ja nii ta oma järge ootas. Kuna tegu oli täitsa kriitvalgega, siis see mind väga ei inspireerinud. Mõtlesin siis, et värvin ta ära. Otsisin kohe ka taaskasutuskastist tugevamat siidi, et saaks kohe voodri kah õiget tooni, et siis teen seeliku, sellise satsilise. Aga kui kangad olid värvitud ja ka kuivanud, siis hakkasin mõtlema, et see šifoon on ikka liiga kerge sellise seeliku jaoks, nagu ma ette kujutasin. Vaatasin kangast ühte ja teistpidi ja otsustasin, et mul on hoopis seda tooni salli vaja. Sest seeliku täpid on täpselt sama värvi, seda tooni kutsub Vello Laumetsa Värvikoda (mille villasele mõeldud värvi ma kasutasin) beežiks, aga tegelikult on ta roosa ja tumebeeži vahepealne. Nii oligi mu siidimure lahendatud. Voodrisiidist teen ilmselt pluusi, sest see sai ju ka nii kenasti ära värvitud. Ja värvimine õnnestus mul üle ootuste hästi. Segasin kenasti 50 minutit ja ei mingeid laike.Täitsa võib korrata.
Ja ühe pikkade varrukatega T-pluusi tegin ka endale, aga seda pildile ei püüdnud.
Selline produktiivne nädalavahetus siis.
Vöö on Humanast, täitsa uskumatu, et keegi on soovinud sellisest loobuda :) Hea tugev nahkvöö! |