Palmikumüts

Kui ma reedel oma imeilusale punasele Silk Woolile Veimevakka järele läksin, jäi täitsa kogemata silma üks tõeliselt lahe lõng - Gedifra Highland Alpaca. Ma olen küll juba jämedate lõngade vaimustuse üle elanud ja väga nende poole ei vaata, aga see lõng kohe kutsus kuduma :) Ja niiii jämedast lõngast pole ma varem kudunud ka. Sellise kudumine läheb nii kärmelt, et kaks tokki võtsid koju jõudes justkui ise mütsi kuju. Mütsi improviseerisin ise - hakkasin otsast kuduma ja sujuvalt tuli ka tegumood:)

Tegin ta nii:

Kõigepealt lõin nr 10 varrastele 40 silmust ja kudusin ringselt 2 parempidi/2 pahempidi soonikut 6 rida. Viimasel soonikureal kasvatasin ühtlaselt juurde 9 silmust, kokku sai siis 49s. Seejärel hakkasin kuduma nr 12 varrastega nii: 4 parempidi, 3 pahempidi. Kui ma olin 2 rida nii ära kudunud, siis tegin parempidiste silmustega palmikukeeru ehk siis tuleb tõsta kaks esmest silmust kudumata abivardakesele ja viia need töö taha, kududa järgnevad 2 silmust parempidi ja seejärel kududa abivardakeselt 2 silmust parempidi. Peale palmikute "keeramise" ringi kudusin kolm ringi keerutamata ja siis kordasin keerutamist jälle. Kokku tegin 6 keerutamist. Peale viimast keerutamist kudusin veel 3 rida, igal real kahandasin pahempidiste silmuste tulbast ühe silmuse. Kokku jäi siis 35 silmust, mille tõmbasin lõngaga kokku. 

Lõnga kulus 2 tokki. 

Lihtsalt Kiisu

Paar päeva tagasi läksin lastega jalutama eesmärgiga tuua Maaleht postkastist ära. Jah, maal peab ikka pika jalutuskäigu selleks tegema :) Paraku me aga postkastini ei jõudnudki, sest umbes poolel teel, ühe rohtu kasvanud vana maja vundamendi juurest kuulsime väga haledat näugumist. Asja uurima hakates selgus, et üks pisike kassipoeg on seal täitsa üksi ja kutsub abi. Pöörasime siis otsa ringi ja läksime talle kodust piima tooma. Peale seda, kui kass oli mõnda aega oma piima limpsinud ja me mõtlesime kodupoole tagasi minema hakata, otsustas kass koos meiega tulla. Maibrit oli nii kurb, kuuldes, et kassi ema on vist kadunud, ning pakkus kiisule lahkesti oma kodu. Ja sellises olukorras ei suutnud mina küll ühtegi vastuväidet esitada. Ega välja mõelda. Sest ruumi meil ju on ja süüa ka jagub, nii elusat kui elutut, ja ühtegi looma meil ka pole.... Nii et niisama lihtsalt ja planeerimata saimegi endale uue pereliikme...
Maibrit arvas, et nime pole kassile vaja, ta on Lihtsalt Kiisu.

Kohupiimakook õunapõhjal

Seda "kooki" on meie peres tehtud juba umbes viisteist aastat. Tegelikult ta nagu polegi kook, sest mingit tainapõhja tal ju ei ole. Aga kuna me teeme ta ümmargusse vormi ja sööme nagu kooki tee kõrvale, siis kutsume seda ikka koogiks. Ja just selle tainapõhja puudumise tõttu on see kook üks mu suuri lemmikuid, sest "tavalised" õunakoogid mulle eriti ei maitse. Eriti hea saab ta oma aia õuntest!
"Tainas"
7-8 hapukat õuna
50 g võid
suhkrut
kaneeli

Kate
400 g kohupiima
4 muna
4 spl suhkrut
kaneelisuhkrut

Sulata pannil või ja prae selles puhastatud ja viilutatud õunu umbes 10 min või kuni nad on pehmenenud. Pane õunad võitatud vormi ja puista üle suhkru ja kaneeliga. Suhkru kogus oleneb õunte hapukusest ja sellest, kui magusat kooki tahad. Mina panin umbes 2 spl. Seejärel klopi munad suhkruga (vahustada pole vaja), lisa vanillisuhkur ja kohupiim, sega ning vala õunte peale. Küpseta 200 C ahjus umbes pool tundi või kuni kook on pealt kenasti kuldpruun.
Üldiselt oleme me seda kooki kogu aeg tunde järgi teinud, täna ma siis spetsiaalselt vaatasin, et palju mida panen.

Minu teine lemmik õunatoit on riivitud õunad suhkru, kaneeli ja kohvikoorega. Kui esimesed õunad valmisid, siis sõin ma seda ikka mitu korda päevas :)

Uus blog

Mul on uus blog! Olete lahkesti oodatud lugema-vaatama!
Rohekas Kleidike