Uus mantel ja õmbluskursus

1. MANTEL

Viimasel ajal olen ma püüdnud enne õmblemisse sukeldumist rohkem mõelda, et mida mul kõige rohkem päriselt vaja oleks. Sest kui ma mõtlen ainult sellele, mida mulle väga teha meeldib, siis ma õmbleksin ainult kleite vist. Ja kuigi ma tahaks (ja isegi oleks vaja) ka mõne kleidi endale teha (1 sinine linane, 1 tumehall linane, 1 villane tume, kõikidele kangad olemas), alustasin ma seekord ikkagi mantlist, mida mul kohe väga-väga vaja oli. Talvemantel on mul juba olemas, aga sellist kergemat tumedat sügismantlit mul üldse ei ole. Tavaliselt on selleks, et mõne asja tehtud saaks, vaja ka natuke motivatsiooni (näiteks üritus, kuhu uue asjaga minna). Minu motivatsiooniks oli seekord vajadus helkivaid ripatseid pildistada (seetõttu ka neid fotodelt igalt poolt paistab) ja kuna midagi polnud selga panna, siis tuli asi kiiresti ära teha.

Kanga ostsin ma Kangastuudiost. Viimasel ajal olen ma seal üsna harva käinud, sest mul on kodus kapid kangaid täis ja üritan end distsiplineerida. Aga tookord läksingi selle mõttega, et äkki leian mõne mõnusa kanga sellise pehme mantli tegemiseks. Oli ka mingi allahindluse aeg, aga sellele ma ei keskendunud, mõtlesin, et ostan sellise, mis meeldib ja sobib. Leidsingi selle kanga, aga hinnasilti tal polnud. Mõtlesin, et eks ta ikka üle 20 maksab, selline mõnus kangas. Kui müüja käes koostist ja hinda küsisin, sain vastuseks, et vill ja kolm! eurot meeter. Ma rohkem igaks juhuks midagi ei küsinud ja lasin kanga välja mõõta. Lahti rullides oli muidugi näha, et tegu oli praak kangaga - mohääri tüüpi kiud, mis peaks olema ühtlaselt kangas, olid osaliselt kanga serva kuhjunud.  Selle võrra võtsin natuke rohkem ja kodus hiljem tõdesin, et vooder maksab rohkem, kui mantlikangas ise :) Selles uues Tartu mnt Kangastuudios on aga valgusega natuke kehvad lood - omaarust ostsin pruuni-musta kanga, aga hiljem selgus, et kangasse on kootud hoopis samblarohelist ja musta. 

Lõige on mu oma tehtud, sellist asja juhtub üsna harva :) Voodri ja mantliriide vahele panin kehaossa ka flanellikihi, et tuult paremini peaks. Kinnise osas jõudsin selgusele alles siis, kui mantel juba täitsa valmis oli. Õmblesin selle lihtsalt külge ja liiga sünteetiliselt helkleva lukupaela katsin mati musta kannapaelaga, mis on pärandus mu vanaemalt :) 

Teha just sellised taskud, oli plaan B. Plaan A oli teha suuuuuuured pealepandud taskud, mis katsetamisel tundusid siiski liiga "palju". Kuna ma tahtsin teha ka vöö, millega saab (aga ei pea) mantlit kanda, siis tegin taskud natuke allapoole, kui kõige mugavam kõrgus - muidu oleks nad vöö vahele jäänud. Kui ma taskuid parasjagu õmblesin, helistas ema ja jutt läkski siis õmblemise peale ja just taskute peale. Emale äkki turgatas meelde üks nipp, mida selliste pealt läbi tepitud küljetaskute puhul kasutatakse. Nimelt õmblesin pahemale poole viltu riidest lõigatud kandi, pöörasin selle siis tasku poole ja teppisin pealt lälbi - mulje jääb, juskui oleks taskud peale pandud. Väga nutikas mu meelest :)

Üldiselt oli selle mantli õmblemine väga lihtne ja läks vaid kaks päeva rahulikku tegemist. Kõige rohkem jändasin vööga! Seda isegi harutasin :) Kuna ma tahan mantlit ka ilma vööta kanda, siis trippe ma vöö jaoks ei õmmelnud. Ja siis hakkasin mõtlema, et ega seda vööd ei peagi ju vaid vööl kandma, võib ka kaela siduda :)

Minu armas kallis fotograaf Andres :)

2. ÕMBLUSKURSUS

Olen siin ennegi vahendanud oma ema pisikest õmblemise "kursust". Pigem näeb see välja nii, et ema võtab omale mõned õpilased, kellega koos õmmeldakse kas kleit või jakk. 

Novembri alguseks on üks koht kleidi õmblemise kursusele. Nii et kes tahab ja on tubli, saab jõuluks-aastavahetuseks omale uue kleidi õmmelda. Ema on öelnud, et siiani on kõik ikka supertublid olnud ja seda just tahtmise ja järjekindluse osas. Õmblusoskused tulevad kursuselt kaasa, milleks sinna ju minnaksegi :)

Uuest aastast on aga juba rohkem kohti nii jaki kui kleidi õmblemise kursusele.  Mõlema kursuse puhul on nii, et esimeses tunnis lepitakse kokku, millal on osalejatel kõige sobivam aeg kohal käia, ja nii siis saab olema. 

Kellel on huvi, siis kirjutage mulle (aadress üleval paremal) ja ma saadan kirjad emale edasi, kes annab täpsemat infot ja vastab küsimustele. 

Palju pilte Helsingist + uus kleit

 1. Helsingi

Nagu ikka, siis ka sellel aastal, tegime lastega ühe väikese suvise lõbustuspargi reisi. Eelmisel aastal käisime Copenhagenis (see jäi vist blogimata, aga siis tegid lapsed oma esimese lennureisi) ja sellel aastal otsustasime siis jälle Helsingisse minna. Väga sarnase reisi tegime me ka viis aastat tagasi, aga kuna lapsed kasvavad ja kõike ei mäleta, siis võib vanasse kohta jälle tagasi minna. Seda enam, et mina ei tüdine Helsingist vist kunagi, ma tahan sinna alati tagasi minna. Kesklinn on juba kenasti selge ka ja juhatasin isegi ühtedele turistidele teed :)
Majutuse võtsin seekord Scandic Marski hotelli, siis kui nad pakkusid kolme ööd kahe hinnaga. See hotell on super asukohaga, Mannerheimi teel, otse Stockmanni vastas, aga muidu üsna kulunud olemisega. Samas oli kõik olemas, mis vaja, nii et otsustasin sellest kaheksakümnendate (vist) sisekujundusest lihtsalt mööda vaadata. Muu oli nagu selle keti hotellides ikka, hästi.

See käepael on Maibriti enda tehtud, meil siin tuli väike paracordi hullus peale :)

Alustasime siis lõbustuspargiga ja sellel aastal oli tore see, et mõlemad lapsed on üle 140 cm, mis tähendab, et nad said kõikidele atraktsioonidele. Nii ei jäänud neil mitte kuskil käimata ja peale väikest julgusekogumist läks Sander ka kõige hirmutavamana tundunud Ukko kollasele rajale.

Piletimüüjate huumor, kui Andres läks omale ka templit küsima.

Mina aga sellel aastal lõbustusparki väga ei nautinud... Võibolla sellepärast, et minu sees juba marineeris üks toidumürgitus, mis öösel end täiel rinnal avaldas, võibolla aga hoopis lühikese ööune tõttu. Või on lihtsalt vanus juba selline :) Ühesõnaga läks süda kiirelt pahaks.

See on üks hull tuba.  Kes on käinud, see teab, et seal on võimatu püsti olla, sestap ka need käsipuud seal.

Peale hullu tuba ja hambakontrolli tuleb liikuvatest treppidest üles ronida....

...ja siis kaltsuvaibaga alla sõita.

Kui Andres seda pilti tegi, siis ta nentis, et neid pilte kus mina olen koos suhkruvatiga, on meil juba arvestatav kollekstioon kogunenud :)

Aga suhkruvatt mulle üks kord aastas maitseb ja sellega seonduvad ka lapsepõlvemälestused, kui ma seda Vene tänavalt ostsin. Siis oli ta ilma pulgata ja maksis tervelt 30 kopikat (kui Moskva saia sai 10 ja plombiiri 20 kopikaga!).

 Meie tervisehädad algasid tegelikult juba kodust, kui Maibriti sai vahetult enne reisi nohuviiruse, mis Andresel ja Sandril juba läbi põetud oli. Pildilt on see näha kah, et ega tal hea olla ei olnud, aga lõbustuspargihunt temas ei lubanud alla anda. Mina sain siis toidumürgituse, nagu mainitud ja hommik tervitas mind veel nõgestõvega. Vähemalt oli südamepaha selleks ajaks peaaegu lahkunud, ainult keha oli nõrk ja pea uimane. Aga apteegist sai nii Zyrtecit kui söetablette, nii et kõik läks hästi. Loomulikult ei piirdu meie lapsed vaid ühepäevase lõbustuspargi külastusega, nii et eelmisel õhtul pikendasime oma käepaelu ja järgmisel päeval läksime jälle. Mina siis oma hella kehaga enam atratktsioonidele ei läinud, ainult vaateratas tundus piisavalt rahulik. Mina lugesin kohvikus raamatut ja jõin teed-kohvi :)

Üks kindel koht, kus me Helsingis alati käime, on Akateeminen Kirjakauppa ehk Stockmanni raamatuosakond. See on ikka üks paradiis! Seal käisime kohe mitu korda :)

Mulle meeldis see raamat väga. Ei ostnud küll, sest läksin hoopis apteeki söetablettide järele :)

Paras paik ;)

Kolmandal päeval läksime Suomenlinna. Minu soov oli kindlasti minna mänguasjamuuseumi, peamiselt küll selle muuseumi kohvikusse. Muuseum ise on hästi tihedalt täis pakitud, aga meie kõige suuremaks huviobjektiks kujunes hoopis arvelaud, millel me lapsed arvutama õpetasime.

Üks mänguasjamuuseumi töötaja peakski just selline välja nägema :)

See kohvikukene on seal ikka väga minu maitsele. Kakao tuleb näiteks sellises kristallklaasis ja peal oli tal veel vahukoorekuhi. Koogid olid ka väga maitsvad ja kui kohvikupreili nägi, missuguse hunniku magusat me tellisime, pakkus ta kohe meile ka tasuta vett kaasa :) Seda läks vaja!

Siis tegime natuke nostalgiapilte:

Maibrit 2011

Maibrit 2016. Nüüd pani ta jala toolile ainult pildi huvides :)
 

Sander 2011...

...ja 2016

2011...

...ja 2016

Mulle nii meeldivad need pelargoonid!

Eelmisel korral seda mänguplatsi vist ei olnud või me ei pannud tähele. Maibritile oli see nagu vesi veskile, sest tema ainult roniks igale poole.

Tellis, puit, metall, klaas, uus ja vana - kõik kenas ansamblis Suomenlinna infokeskuses.

Isegi lennukeid on Suomenlinnas tehtud!

Dry-dock

Kindluse sees

Maibrit 2011...

... ja 2016. Tundub, et ka puukene on kasvanud :)

Ilma kaisuloomadeta meie lapsed reisile ei lähe...

Viimasel päeval plaanisime natuke poes ka käia. Õnneks ei pea enam H&M-i peale aega raiskama, saab käia mõnusamates poodides. Alustuseks oli meie hotelli kõrval Globe Hope pood. Siis tahtsime Maibritiga kindlasti "templipoodi" ehk Sinellisse minna.

Sinelli

Sinelli

Sinelli

Sinelli. Inspiratsiooniks sõrmejälje piltide tegemiseks.

Peale seda plaanisime mööda sedasama Yrjönkatu Nudge poodi jalutada, aga tee peal jäi ette matkapood nimega Partioaitta, kus pool poodi oli täis Fjällräveni tooteid, mille suhtes meil Andresega mõlemal nõrkus on. Ma olin juba ostmas omale kauaihaldatud Kankeni (ma ei leia praegu a-mulliga üles) seljakotti, aga jätsin siiki poodi, enda distsiplineerimieks :) Sest mul on juba ilus seljakott olemas. Aga valik oli seal lai. 

Lõpuks jõudsime ka minu lemmikusse, Nudge poodi. Seal on palju ilusat Soome disaini. Ja mitte ainult Soome ja mitte ainult disaini. Selline mõnus pood. Ostsin sealt endale suveniiri, kõrvakad.

Nudge poe tahvel.

Seejärel me lahknesime, mina läksin ilusasse riidepoodi COS (kust ei ostnud midagi, aga sain palju ideid) ja kangapoodi, lastel oli aga vaja kogutud taskuraha laiaks lüüa, nii et nemad läksid issiga Stockmanni mänguasjaosakonda ja ostsid loomulikult kaisuloomad (mis on ka käpiknukud). Nad ei tüdine kaisuloomadest vist kunagi :)
 

Lõpuks läksime läbi veel uuest lemmikust, Expresso House'st, Stockmanni Deli kõrval, sõime imemaitsvaid minibrownie'sid ja jõime teed. Siis võtsime hotellist kotid ja asusime kodudeele.

Panin oma suvniirid kohe kõrva ka. By Poola Kataryna.

Aga enne veel käisin läbi raamatupoest, sest ma ei suutnud leppida, et pean lahkuma ilma Mekkotehdase uue raamatu, Koulutyttöjen tyylita. See pidi just neil päevil poodi jõudma ja viiendal korral ma ta saingi. Miks ma selle raamatu pärast eriti elevil olen, on näha alloleval pildil, aga raamatust ma kirjutan eraldi postituse.

Maibrit-mekko uues Mekkotehdase raamatus!

Koduteel. Järgmisel päeval sain Maibriti nohu endale ja nüüd ma siin kirjutan suu lahti, nina ja silmad tilkumas, vanakooli taskurätt kõrval, sest pabertaskurätid on ammu otsas. Vedas, et enne reisi see viirus mind kätte ei saanud.

2. Uus kleit

Enne reisi õmlbesin endale uue kleidi ka. Sest käisin Abakhanis ja leidsin viskoosikastist ilusa kanga, mis sobis hästi minu kampsuniga, mis siis just seljas oli (muidu on mul alati peamurdmist, mida kleidi peale panna, sest mul on kogu aeg külm ju). Kangast palju polnud, nii jäid ära varrukad ja kleidi alumise osa lõikasin põikikangast. Kangast ei jäänud mitte midagi järele :)

Lõige on 03/2012 Burdast. Selline kena öösärgi lõige :) Neid imelikke trukiga kinnitatavaid volte ma taha ei teinud, samuti ei ole mu kleidil lukku ega muud kinnist, sest tuleb üle pea kenasti, vaatamata sellel, et tegin kaelust pisut väiksemaks.

Selline kangas meeldib mulle, minu emale, ja kindlasti meeldiks ka mu vanaemale :)

Sel päeval oli tugev tuul, nii ma olen kogu aeg õhku täis :)

Mina ja minu assistent :)