MY ENGLISH BLOG

Pühapäev, veebruar 13

Meandering sall ja kleidisaaga


Kudumismaailma rock star Stephen West korraldab igal aastal oktoobrikuus salakudumise (aka MKAL ehk mystery knit along) ja sel sügisel otsustasin millegipärast sellest osa võtta. Sest nii väga põnev on niimoodi kududa ja pealegi on tore seda teistega samaaegselt teha ja vaadata, mis teistel varraste alt välja tuleb. Mul olid kõik lõngad kapist võtta ja kuin neid seal sobitasin, siis sain oma arvates täitsa ilusa kombinatsiooni kokku.



Siiski, kui MKAli kuduma hakkasin, sain aru, et minu lõngad ja see muster annavad kokku tulemuse, mis meenutab seitsmekümnendate diivanipatju. Mida vihje edasi, seda uljamaks need mustrid seal läksid, nii et ühel hektel sain aru, et asi tuleb üles harutada. Ei ole mõtet ilusaid lõngu raisata millelegi, millega ma niikuinii ei käiks. Niisiis harutasin kõik üles, aga suur isu mõnda Stephen Westi mustrit kududa oli alles (sest ta on nii lahe inimene ja tal on toredaid salle küll). 


Valisin siis tema Meandering mustri ja kaks lõnga harutatud sallist, lisasin veel mohääri ka ja hakkasin kahevärvilist patentkudet kütma. Ma polnudki varem kahe värviga patentkudet teinud, aga see hakkas mulle kohe väga meeldima.  Lõngadeks olid siis: heledam lõng on 2018 aastal Pariisi reisilt, La Bien Aimee poest (mida füüsilisel kujul enam ei olegi) ostetud suveniirlõng Merino Singles (San tokki) ja lisaks on juures Rowan Kidsilk Haze (674, lillakaspruun). Tume lõng on Hedgehoge Fibers Skinny Singles (Graphite) ja must mohäär.



Seda La Bien Aimee lõnga oli mul kaks tokki, aga tumedat üks. Ja paraku sai üks tokk otsa natuke enne salli lõppu. Pruuni lõngaga polnud muud kui teine tokk ka ära kerida, aga tumedat ei olnud isegi lõngavärvija oma kodulehel parasjagu olemas. Kuna mul oli kodus sarnast ühekordset ja sama metraažiga valget lõnga, siis värvisin ise lõnga juurde. Endalegi üllatuseks õnnestus mul värvida peaaegu identne mustjas-tumesinine toon, nii et kui mohääriga koos kududa, siis vahet originaaliga peaaegu ei paista. 




Kui patentkoes kudumit pesta ja venitada, siis tranformatsioon on sama muljetavaltdav kui rööviku muutumine liblikaks. Esialgne kohev ja pontsakas kudum kasvab mõõtmetes kaks korda ja muutub õhukeseks ja lendlevaks. 

Kudusin salli väiksema versiooni, ometigi tuli seegi üsna suur. Ainuke muudatus, mis tegin, oli see, et kui kudusin salli silmuseid maha I-cord tehnikas, mis siis tekitab sellise ilusa kolmest silmusest koosneva "nööri" salli äärde (see oli mustris kirjas), kudusin iga viienda nööri rea tühjana, ehk ei kudunud kolmandat silmust kokku salli silmusega. Seda põhjusel, et nägin paljudelt valmistööde fotodelt, et salli serv tõmbas ja neid ilsaid tipukesi ei moodustunud. Kui uuesti kooksin, siis teeksin neid tühje ridu isegi tihedamalt, sest serva tuli ikkagi korralikult sikutada, et tipud välja joonistuksid. 

Väga mõnus suur ja pehme ja soe sall tuli. Kui väike "aga" asja juures on, siis see lõng, mille ma ise värvisin ja mis koosneb pooleks meeriinost ja mohäärist, ajab natuke karvu. Nii et vahel satub mõni karv suhu aga mitte nii sageli, et ülemäära segav oleks. Järelejäänud lõngast tuleb ilmselt sokid kududa, siis on suu ja silmadega piisav distants. 



Siis veel kleidijuttu, mis on jätkuks eelmises postituses näidatud ruudulisele kleidile. Mainisin, et kleit tõmbab taha ja surub kõri peale. Paraku ma seda viga parandada ei suutnudki. Proovisin teha kaelaauku suuremaks, aga seda rohkem ta taha tõmbas. Proovisin panna raskuse õmbluse külge, see isegi aitas, aga väga imelik on, kui midagi rasket vastu kõhtu kolksub. Proovisin ka esitüki õlaosa pikemaks teha, aga see ka ei aidanud. Kogu asi ei andnud mulle ikka rahu ja tahtsin välja selgitada, et kas küsimus on Florence kleidi ülemise osa konstruktsiooniveas või on ikkagi asi selles, et tagumisel poolel on kangast rohkem ja see tõmbab oma raskusega kleiti taha.


Otsustasin kasutada Named Clothingu Inari Tee kleidi ülemist osa, sest selle järgi olen varem õmmelnud ja istus hästi. Võtsin seekord küll nr 38 suuruse (tavalise 36 asemel) et oleks natuke lohvakam, nagu originaal Florence ja joonistasin talle samasuguse asümmeerilise allääre. 


Paraku ka see tõmbas taha. Mis lasi järeldada, et tegu on siiski sellega, et raskem tagaosa üritab kergemat esiosa taskaalu tõmmata. Küsisin isegi Andrese käest nõu ja tema arvas, et see hüpotees on igati kooskõlas füüsika reeglitega. 

Õnneks oli mul seda kangast kohe palju, sest kui suvel Abakhanis selle leidsin, tõin kõik koju :))) Ei juhtu just tihti, et Abakhanist nii ilusat värvi ja nii paraja kaaluga linast leiab. See oli laiusega üle 2 meetri, seega on sellest ilmselt kas voodipesu või kardinaid tehtud. Õnneks oskasin ette kujutada, milline see kangas jääb peale pesu, sest poes oli ta apreteeritud kujul ja seega üsna kange.


Harutasin siis jälle kleidi lahti (õnneks olin targu overlokitamata jätnud) ja lõikasin taaskord Inari Tee lõike järgi, kuid seekord tasase alläärega uue kehaosa. Varrukaid sain uuesti kasutada. Tegin taha nööbikinnise ja kui kehaosa ilma allosata selga proovisin, siis isegi see tahtis natuke taha tõmmata, sest need topelt pööratud nööbiliistud, nööbid ja liimiriie andsid juba nii palju raskust juurde. Seetõttu panin seekord laiema poolega seelikuosa ettepoole (originaallõikel oli tagumine pool rohkem kroogitud kui esimene) et asja tasakaalustada. 


Ja nüüd lõpuks sain siis sellise kleidi, mis mind puua ei taha. 
Sain kindlasti hea õppetunni ja edaspidi hoidun sellistest lõigetest. Minu suure õmblemiskogemusega ema ütleb küll, et see ei ole eriti loogiline ja et selliseid asümmeerilisi asju on ennegi tehtud, aga võibolla siis just selline lai telk, mis ainult õlgadele toetub ja rohkem kehalt tuge ei saa, tahab hakata oma raskuskeset paika sättima. Või on asi minu kehas. Ei tea ja rohkem ma ei viitsi selle teemaga tegeleda ka. Sest olen emaga vist juba mitu tundi telefoni teel arutanud, et mida teha ja siis muidugi kokku kolm kleiti õmmelnud.

Selle ruudulise kleidi osas on plaan selline, et õmblen talle uue ülemise osa. Tellisin kangast juurde ja ei mõtle postikulule :D Sest see ruuduline kleit mulle ikka väga meeldib. Kahjuks pean kõige ilusama osa ära lammutama, aga noh, ma ise niikuinii ju seljataha ei näe :)


Ma ei tea, kas see on nüüd blogipausi pärast või asi vanuses :) aga tundub, et mul juttu muudkui jätkub ja postitus aga venib. Seega ma kirjutan ülejäänud asjadest järgmisel korral. Mitte et ma iga nädal uue kampsuni jõuaks teha, aga need asjad, mis hiljuti valmis on saanud ja mille tegemine mul veel meeles on, panen ikka siia üles ka. 
Ja see kasvuhoone, kus me pilti teeme, eriti selle vundament, on Andrese käsitöö. Aga ilmselt teen suvel sellest paremad pildid, siis kui kasvuhoone seest roheline on. Igal juhul oli hea koht, kus tuul ei puhunud ja lörts kaela ei sadanud aga valgust ikka natuke oli. 





 

Esmaspäev, veebruar 7

Tere üle pika aja :)

 

Mõtlesin, et proovin jälle blogimist. Kõik on meelest läinud - kui suured fotod tuli teha, mis järjekorras laadida, et õiges järjekorras blogisse tuleks jne. Ja kus inimesed üldse teada saavad, et uus blogipostitus on ilmunud? Ma ise kasutasin kunagi Feedlyt nagu ma nüüd kasutan Instagrammi - et muudkui skrollid ja vaatad mis uut maailmas juhtunud on, aga nüüd tuli mul tükk aega meenudada, et mis selle Feedly nimi oligi :)

Need kolm ja pool aastat, mis viimasest postitusest möödas on, olen ikka usinalt õmmelnud ja kudunud, aga fotodele pole eriti midagi jõudnud. Vahel Instagrammi jaoks ikka olen pilte teinud ka, aga Instagram nagu väga ei motiveeri seda hirmus tüütut asja, milleks on fotosessioon, ette võtma. See poseerimise värk mulle kohe üldse ei meeldi:) Aga proovin siis end ikka jälle kokku võtta ja oma enesekriitikat natuke maha suruda :) Sest mulle meeldib väga vaadata, et mida teised on teinud ja eks siis tuleb ise ka natuke panustada.

Täna kirjutan siis kahest kõige viimasest asjast, mis valmis on saanud. Pilte tegime Andresega rohkematest asjadest, nii et vähemalt üks postitus on veel fotodega kaetud. 

Merchant&Mills Florence kleit

Mul oli vaja Merchant & Millsist tellida üks kanganäidis meie diivani katte jaoks ja muidugi ei saa nii kaugelt ainult ühte näidist tellida. Nii ma siis tellisin ikka paar kangast ja lõiget ka. See kangas, Ava Check, on olnud mul hinge peal juba tükk aega. See nii hästi sobib mu garderoobi ja on peaaegu nagu must kleit (mis on alati väga universaalne) aga siiski natuke huvitavam. Nüüd siis otsustasin natuke priisata ja selle endale tellida. Tellisin 2 m, nagu ma tavaliselt kleidi jaoks tellin, kui ei tea täpselt millist kleiti teha. Tellisin ka M&M Florence kleidilõike, mida ei plaaninudki esialgu sellest kangast teha, aga siis vaatasin, et selle annab 2 m välja pigistada küll (kuigi pidin lappima, lõige nõuab 2,5 m kangast). 


Õmblemine läks väga sujuvalt, mulaaž istus ilusti ja parandusi ei pidanud tegema. Kaks asja, mida tegin teisiti - lisasin taskud (kahjuks suts liiga kõrgele) ja kaelaaugu kantisin lõikekohase kandiga mitte diagonaalkandiga, nagu juhendis soovitati (selline jääb minul alati natuke turritama). 



Voodrit otsustasin seeliku osale mitte panna, sest tahan kleiti kanda ka suvel ja mulle ei meeldi viskoosvoodri tunne vastu ihu (kui just pole vältimatu). Mõtlen et talvisel ajal sukkpükstega kandes panen lihtsalt eraldi voodriseeliku kleidi alla või siis õmblen omale "kombinee" :)  

Kuni pildistamiseni arvasin, et tegu on maailma kõige mugavama kleidiga, aga selgus, et see kleit tahab mul natuke tahapoole tõmmata ja kuna kaelaauk on üsna väike, siis surub see ühel hetkel kõri peale. Mõtlen, et kannan paar korda ja vaatan, et kas pean tihti seda ettepoole siktamist tegema ja kas see tüütab ära. Kui jah, siis proovin panna kleidi esiosa alläärde natuke raskust, sest ma ise arvan, et ta tõmbab, kuna tagumine satsiosa on laiem ja seega ka raskem. Kui see ei aita, siis teen kaelaaugu suuremaks, kuigi mulle praegune just meeldib.  Alati peab ikka mingi "aga" asjal olema..... Aga visuaalselt meeldib kleit mulle väga ja kuna selle õmblemine läks nii sujuvalt, siis tuli mul jälle natuke seda päris õmblmise isu tagasi. No et nii kui hommikul üles tõused ja natuke toibud, et mis kell ja mis päev, ja siis tuleb järsku meelde, et üks tore õmblemise asi on pooleli ja siis kohe rõõmuga ja kiiruga hüppad voodist välja et saaks aga rutem jälle õmblema :) Seda tunnet pole ammu olnud enam.



Sandnes kampsun

Umbes aasta tagasi avastasin, et selline vana Norra lõngafirma nagu Sandnes, teeb täitsa ägedaid kudumisjuhendeid ja ülimalt esteetilisi mustrivihikuid. Sellised lihtsad, kantavad ja samas rütmis sellega, mis parasjagu moes on. 

Sandnesi lõngu ja ajakirju minu meelest Eestis ei müüda, nii et mina tellin neid Titityy poest Jyväskyläs. Väga hea teenindusega pood. Nad saadavad DHL-ga ja ükskord olid mul lõngad 36 tundi pärast tellimist siin Noaroosis ukse taha.  Neti teel lõngade tellimine ei ole muidugi ideaalne variant, aga elades maal pean ma niikuinii enamik asju neti teel tellima.  Odav lõbu see ka pole, aga olen nüüdseks aru saanud, et kui ma koon midagi lõngast, mille ma pean endale ilusaks ja pehmeks mõtlema, siis jääb see kampsun mul lõpuks ikka kappi seisma. Ehk et lõng peab olema pehme, värvitoon selline, mis mu garderoobi sobib ja ta võiks ka olla võimalikult eetiliselt toodetud ning ka vastupidav. Mul on üks kampsun, mida juba komandat korda selga pannes nägin välja nagu pulstunud kodutu koer. Nagu mu ema ikka ütleb: ma pole nii rikas, et osta odavaid asju. Ja lõngaga on minu meelest küll nii, et odav hind ei tõota head kvaliteeti (on muidugi ka erandeid). Jah, võiks ju kududa maavillasest, aga minu jaoks on see liiga kare. 


Kudusin siis Sandnesi ajakirjast nr 2111/Double Sunday kampsuni Haley. Kasutasin soovitatud lõngu: Double Sunday (100% meriino ja non-superwash) ja mohäär (minul oli poolil olev mohäär). Vardad 5 mm. Juhend oli paras arvamismäng ja absoluutselt toimetamata. Numbrid klappisid küll kenasti, aga viis, kuidas midagi seletatakse on väga segane. Üldiselt oskan ma nii kududa kui õmmelda ilma juhendita ka, aga sellist konstruktsiooni, nagu sellel kampsunil, pole ma varem kasutanud. Selleks, et saada kaldu õlajoont, tehakse kõik kasvatused (kootakse ülevalt alla) tagatükil, nii edasi- kui ka tagasireal (tulemuseks selline trapets), hiljem korjatakse esitüki joks silmused õla pealt üles ja kootakse sirgelt edasi, kuni vaja kaelauku kujundada. Seda meetodit kutsutakse English tailoring ja kasutatakse palju "poekampsunite" puhul. Siiski tekkis mul küsimus, et kui palju esitükki kududa,  kuna õlg ei ole ju õige koha peal, seega tuleb esitükk pikem kududa kui tagatükk, enne kui kõik keha kudumiseks ühele vardale võtta. Samas on mustrikord ka päris suur, see peab ka ju klappima. Ütleme, et ehku peale kõik klappiski, aga juhendi selgitused oleks võinud kindlasti selle koha peal paremad olla. 


Olen selel kampsuniga väga rahul. Peale pesemist läks ta mõnusalt pehmeks ka. Tegelikult pesin kehaosa enne varrukate kudumist ära, et näha, kui palju venib ja teada saada, kui pikad varrukad kududa. Paraku peale varrukatega kampsuni pesemist olid varrukad ikka liiga pikad ja tuli natuke harutada. Mul on tavaliselt alati nii, et peale pesemist varrukad venivad. 

Kõik soonikud lõpetasin "tubular bind off" tehnikas, mis mulle väga-väga meeldima on hakanud. Enne seda teen alati kaks rida topeltkude, siis jääb äär eriti ilus ja ümar. Võtab aega küll, aga tulemus on seda väärt ja ega kiiret ju pole ka.


Ongi ületatud see imelik kolm ja pool aastat mitteblogimist :) Roostes tunne on küll. Tahaks ikka nüüd järgmise postituse kiiremini teha. Õnneks läheb varsti ka valgemaks ja soojemaks ja saab õues paremini pilti teha.