MY ENGLISH BLOG

neljapäev, juuni 19

Aastane Sander


28. mail sai Sander aastaseks. Aeg lendab! Tundub, et Sander saab ka ise aru, et aastane poiss pole enam mingi titt, igastahes käitub ta üsna suure poisi moodi. Kisa teeb enamasti vaid siis, kui kõht on tühi. Ja sööb ta mehiselt. Kaks korda rohkem, kui Maibrit. Ei põlga ära peaaegu ühtegi rooga, endiselt on tema lemmik püreesupp.
Kõndima hakkas Sander 13. mail, nii et üheteistkuuselt. Nüüd vudib juba üsna kenasti, muru peal käimine vajab veel harjutamist. Hiljuti mõistis Sander, kui tore on turnimine ja ronimine. Nüüd ronib ta kärmelt ka diivanile, nii et emme kudumistöö või arvuti on pidevalt ohus. Rääkimata sellest, et maha ta loomulikult ei oska ronida, seega tuleb teda turnimisretkedel turvata.
Tissitamise lõpetasime ära juuni alguses. See läks oodatus palju-palju kergemini. Esimesel ööl Sander küll tihkus umbes tunnikese, aga järgneval ööl kahanes tihkumine veerandtunniseks ja kolmandal ööl magas ta ilma probleemita. Kuna lõpetasime tissitamise järk-järgult, siis polnud ka minul mingeid vaevusi. Ausalt öeldes imestan ma siiani, kuidas meil see asi nii lihtsalt läks, sest sõi ta ju igal ööl umbes kolm-neli korda.
Magama läheb Sander umbes kümne-üheteistkümne ajal ja tõuseb poole üheksa-kümne ajal. Magab ta oma võrevoodis, uinumiseks pean tavaliselt laulma. Tal on oma lemmiklaulud, mida ta tahab kuulata ja need pole üldse mingid unelaulud. Päeval magab üks kord umbes kaks tundi järjest.
Endiselt on Sandri suurim sõber Maibrit. Sest emme pole ju Sandrile eriti temavanuseid lapsi tutvustanud.... Aga Maibritiga sujuvad mängud üha ladusamalt. Iseseisvalt oskab Sander päris hästi palli visata ja rõngaid torni otsa laduda. Ma ei tea, kas see on mingi teise lapse sündroom või mis, aga ma ei kannusta Sandrit peagu üldse igasuguseid oskuseid omandama. Tundub, et kui aeg küps, siis hakkab ta ise kõike tegema. Mäletan, kuidas ma kaheksakuusele Maibritile muudkui neidsamu rõngaid kätte andsin, et ta neid torni otsa laoks. Tema aga viskas rõnga laias kaares minema. Nüüd andsin rõnga aastasele Sandrile ja peale teist ettenäitamist paneb ta selle ise torni otsa. Nii et mõttetu on lapsi liiga vara "treenima" hakata.
Sandril on ka palju hüüdnimesid. Mina kutsun teda vist ainukesena Sandriks. Maibrit kutsub teda Sanniks, selle nime pani ta Sandrile ise, kui teda sünnitusmajja vaatama tuli. Andres ütleb enamasti Sander-Poiss. Vanaema kutsub teda Sannu-pojaks. Siilipoisiks kutsume teda aeg-ajalt kõik, see nimi on tulnud ühest lastelaulust, kus tegelane on siilipoiss Sander. Seda laulu on ta alati nõus rõõmsalt kuulama, ükskõik, kas siis emme, issi või Maibriti esituses.
Sander kaalus viimasel arstivisiidil 10,370 kg (Maibrit kaalus sama palju kaheaastasena) ja oli 77,5 cm pikk. Ütleb "emme" ja "aitäh". Hambaid on kuus ja nendega on vahel nii tore emmet-issit näksata!
Selline ta siis on, meie kallis Siilipoiss! Rõõmuks kõigile :)

teisipäev, juuni 17

Uued ja vanad hobid

Mul on nüüd üks uus hobi. Nagu ma juba ükskord mainisin, võtsin oma fimo ja pärli karbid jälle välja ja ei ole neid siiamaani ära pannud. Muudkui voolin, küpsetan, lakin ja väänan traati. See on nii tohtult mõnus ja loominguline tegevus, et ma olen siin korduvalt terve öö kogemata üleval olnud ja ehteid valmistanud. Ja neid on tehtud ka juba päris palju, aga kuna mu õde hakkas lahkesti minu agendiks, siis on paljud asjad juba uue omaniku ka leidnud. Nendel piltidel olevad tegin ma iseendale.
Mulle endale meeldib kanda selliseid lihtsamaid asju :)

Need kõrvakad tegin ma punastest plastmasskuulidest ja Andrese tööriistakarbist leitud seibidest. Need on minu vaieldamatud lemmikud :)
Nende fimokuulide tegemisel võtsin lahti ajakirja "Suvi aias" ja leidsin sealt ilusate kreemikate, peaaegu ära õitsenud rooside pildi. Üritasin järgi teha, tuli nagu tuli :)

Nende kõrvakate puhul oli minu panus vaid konksu ja lille ühendamine.

Unustanud ei ole ma ka oma vanasid hobisid. Viimasest Interweave Knitsist pärit Apres Surf Hoodie on valmimisel. Kui ehteid ja peenrarohimist poleks vahele tulnud, oleks huudi juba ammu valmis. Seda on väga mõnus kududa ja lõng, Rowani Cashcotton 4 ply Veimevakast, on lihtsalt ülimõnus. Hetkel on seljatükk ja üle poole esitükist valmis.
Ja minu kõige vanem ja unarusse jäetud hobi - õmblemine. Eile õhtul tuli suur isu õmmelda ja tükeldasin ära kaltsukast ostetud ühekroonise meestesärgi, eesmärgiga teha sellest üks naiselikum pluusike. Praegu jäi töö seisma, sest liimiriie ja overlok on linnas. Nädalavahetusel jätkan siis.
Ja nagu mainitud, tegelen hoogsalt ka peenarde rohimise ja kastmisega. Rohimine on üks väga mõnus töö, kui vaid neid sääski poleks. Aga kuna mul on peenrad üsna rohtu kasvanud, siis vaatepilt peale rohimist täidab südame suure töörõõmuga. Aiapidamine võtab palju aega, aga annab palju ka tagasi. Ja ma ei pea siinkohal silmas vaid lilli ja köögivilju :)
Loodetavasti saan varsti juba mõnda valmis tööd ka näidata!

Ringmäng

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas
Mängu tõmbas mind Katu

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Esimene kursus oli just edukalt läbitud. Ma arvan et ma puhkasin eksamitest. Olin Andresega juba aastakese "käinud", elasin emaga koos. Varsti läksin oma vanasse töökohta suveks tööle, et teenida taskuraha ja anda minu asemele tulnud sekretärile puhkust. Ja siis oli see Beach Party ju ka veel elus. Seal me käisime kindlasti. Üldiselt oli tore ja helge.
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
1) voodipesud ära vahetada
2)peenrad lõpuni ära rohida
3)Arpres Surf Hoodie lõpuni kududa
4)ühe raamatu võiks läbi lugeda
5)pap-testi minema tegema
3. Lemmiksnäkid?
küpsised, kommid, suitsuvorst, Rakvere viinerid külmalt, tainas, must leib taluvõiga, banaan, õun
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Ma arvan, et me koliks maale ja teostaks ennast siin - mul on üks suur unistus, mida ma siin maal tahaks teha. Ostaks rootslaselt metsa ja Andres saaks seda siis majandada. Reisiks kindlasti. Ema saadaks välismaale silmaarsti juurde.
5. Kohad, kus oled elanud?
Tallinn ja Noarootsi.

Ma tõesti enam ei tea, kes siia mängu on või ei ole kaasatud.
Ma paluksin küsimustele vastata Kristal, Triibikul, Katariinal, Tiinal, Mannil,

teisipäev, juuni 10

Niisama

* Täna käisin Haapsalus eesmärgiga kolada kaltsukates ja emaga kohvikusse minna. Ja täna oli kaltsukaõnne kõvasti. Ma ei hõiska niiväga teksade ja linase püks-seeliku pärast. Vaid ühe imelise kampsuni pärast, mida ma tegelikult ise ei avastanudki. Kui läksin oma proovitud asju tagasi viima, piidlesid ühed punk-boheem tüdrukud ühte imelist laimirohelist kampsunit. Ma ei saanud üldse aru, kuidas see mul kahe silma vahele sai jääda, kui see on minu üks lemmikvärvidest hetkel. Nii ma siis tegin seal nende juures asja ja silmanurgast piilusin, et mis kampsunist saab. Ja tüdruk ütleski "Seda kollast ma ikka ei võta" (ma ei tea kumb meist värvipime on, mina loen seda laimiroheliseks). Kui oli möödunud viisakad viis minutit, siis läksin nagu muuseas ja haarasin oma kampsuni ja jooksin proovima. Ja oli oi kui mõnus. Selline mitte liibuv ja pikemat sorti. Ja kui lugesin koostist, hakkasid käed värisema (85 siidi 15 kašmiiri!). Sellepärast mulle meeldibki kaltsukates käia. See on hasart ja õnnemäng. Ja kampsun maksis 15.- Ja linane tikitud linik 1.- Olge tänatud kõik kaltsukate head inglid!
* Mul on puhkus. See näeb välja nii, et Andres võttis puhkuse ja teeb kõiki neid asju, mida mina igapäevaselt teen. Mina võin magada, peenraid rohida, kududa, kaltsukates käia jne. See puhkus pole veel väga kaua kestnud, nii et väga puhanud tunnet ei ole, aga eks see saabub. Sest väsimus ja tüdimus ja meeleheide olid enne vägagi peal. Ja ma enam-vähem nõudsin puhkust.
* HU? plaat on vaimustav. Kui ma poest tulles esimest korda raadiost Depressiivsetest Eesti Väikelinnadest kuulsin, siis pöörasin auto ringi ja läksin tagasi poodi. Sest kui nii ilus lugu plaadil on, mis seal siis veel võib olla? Seda muusikat on väga raske kirjeldada... No kui võrrelda nt taburetiga, siis keskmine eesti muusika on männipuust taburet. Nt Inese muusika on valgeks peitsitud taburet, millel on üks väänelev lill peale joonistatud. HU? muusika on taburet, mis on tehtud eebeni puust, tema kõrgust saab puldiga reguleerida, ta on kokkupandav ja käekotina kaasaskantav ja ta helendab pimedas.* Kõikidele rohelisele inimestele üks väike rõõmusõnum, kes veel ei tea. Meie ligidale ehitatakse tuuleparki (Aulepas). Öösel ja päeval voorivad betooniautod ja tornid (93 meetrised) muudkui kerkivad. Nii et väga väike, aga siiski väga roheline panus Maa heaks. Tuulikuid tuleb kokku 13 ja nad katavad 35 tuhande pere keskmise energiavajaduse.
* Sander on ka vahepeal suureks saanud, aga sellest ma kirjutan eraldi.

teisipäev, juuni 3

Uus level ja arstisüsteem

Level 1: Magada sisse, kuid siiski jõuda õigeks ajaks arsti juurde.
Level 2: Magada sisse, kuid jõuda koos lapsega õigeks ajaks arsti juurde.
Level 3: Magada sisse, kuid jõuda koos kahe lapsega õigeks ajaks arsti juurde.

Ma olen peaaegu saavutanud kolmanda leveli. Ausa mängu huvides tuleb tunnistada, et jäin ikkagi viis minutit hiljaks, aga samas suutis Maibrit lühikesel teel autost arstini kaotada ära nii mütsi kui ühe kinga, mida ma pidin siis, Sander süles (10.3 kg) tagasi otsima minema. Ja parkimiskoha leidmine võtab Keskhaigla juures ka oma jagu aega. 

Aga sellest meie arstisüsteemist... mul oli vaja minna Maibritiga kardioloogi juurde. Lastearst käskis registratuurist numbri võtta. Helistasin. Seekord sõimata ei saanud. Numbreid kardioloogile ei olnud, oleks pidanud helistama n nädala pärast uuesti. Sain siis numbri lastearsti käest ja seda ka umbes kuu aja pärast. Ükskord saabus siis see päev, mil saime kardioloogile. Kuna ta kuulis kahtlast undamist südames, siis saatis ta meid ultrahelisse. Kuue nädala pärast. Ning tagasi kardioloogi juurde kahkesa nädala pärast. Kuus nädalat südamevalu ja pabinat. Tänu taevale osutusid kahinad siiski kasvukahinateks. 
Nüüd on mul vaja Maibritiga minna gastroenteroloogi juurde ja silmaarsti juurde. Esimesele sain numbri oktoobriks ja teisele septembriks. 
Samuti oli vaja minna tagasi lastearsti juurde. Helistasin registratuuri. Nagu ikka tulistatakse sulle ette mingi iks kuupäev ja kuna ma suutsin kolm korda uut aega paluda, siis sain preemiaks sõimata ka.
On see normaalne? Millest sellised järjekorrad põhjustatud on? Ning registratuuritöötajate ebaviisakas käitumine - see kuulub kategooriasse "koristaja on maja kõige tähtsam töötaja". 
Mulle tundub, et meie arstisüsteemis on patsient kõige tüütum ja ebameeldivam tegelane, kellest püütakse võimalikult kiiresti vabaneda.