Mind ajab natuke ennast ka naerma, et alustan oma blogipostitust teatega, et õmblesin padjakatte :) Et
so what? :) Aga tegu on kõige ilusama padjakattega, mida ma kunagi teinud olen. Suure töö teeb ära muidugi Laura Ashley imeline kangas, mille ma Abakhanist leidsin. Kui ma seda nägin, siis olin täiesti lummatud! Lisaks sobib ta väga hästi ka mu suure toa kardingatega, mis ka Abakhani-Ashley ju on.
Kui ma tavaliselt teen selliseid padjakatteid, et kaks-neljakandilist-tükki-kokku-ja-lukk-külge, siis seekord ma nägin natuke rohkem vaeva ja harutasin diivani originaal-padjakatte küljest ära nöörkandi, et saada sealt kätte see voolik. Seejärel lõikasin sobivast kangast (mida mul lihtsalt juhtus olema, vahel veab!) kandi, panin vooliku sinna sisse ja õmblesin luku presstallaga riide külge. Enne tegin jällegi originaalkatet kasutades tükkide ülemised nurgad kumeraks. Ja selline kant annab ühele padjakattele ikka kohe kõvast klassi juurde. No ma lihtsalt armastan seda patja, saate ju aru:)))
Mis ma siis veel teinud olen.... Õmblesin viimase Ottobre järgi ühed dressipüksid. Mulle meeldisid niiväga need taskud. Algul pidid Sandrile minema aga tulid nii pikad, et Maibrit sai omale, liiatigi oli tal just dressipükse vaja. Ja selline kummaline naeratus tuleneb sellest, et Maibrit ei tahtnud eksponeerida ülemise hambarea kahte tühja kohta:)
Ja kuna ma siin paar ööd olen lihtsalt üleval istunud ja mööda maailma õmblus- ja käsitööblogisid kolanud, siis juhtusin peale ka ühele toredale
mütsiõpetusele ja proovisin järgi. Kootud mütsid jäävad suvisel ajal liiga paksudeks, nii et selline õhuke mütsike on praegu just paras.
Mis me siis siin veel teeme... Kogume talvevarusid - keedame moosi ja lõhume puid. Puid lõhun mina ja loomulikult mitte kirvega vaid masinaga. Mõnus töö on:)
Minni muudkui kasvab ja kasvab. Hüppab ja naksab ka muidugi, mistõttu on meil täitsa palju augulisi riideid tekkinud. Kutsikakooli plaanime septembrist minna. Ehk seal saab ta aru, et inimesed pole lambad, keda peab karjatama :) Tegelikult olen ma talle juba mõningaid kombeid suutnud õpetada ja vaatamata sellele, et ta mulle aeg-ajalt meelehärmi põhjustab (nt närib ära Maibriti kõige ilusamad kingad ever) on ta ikka üks armas koerakuts!
Ja täna sõin elus esimest korda omaenda kasvatatud paprikat (aitäh Kristinale taimede eest) ja magasin samuti elus esimest korda võrkkiiges ühe sügava unenägusid täis päevaune :) Need kaks asja ilmselt ei ole omavahel seotud, sest paprika ei tulnud lillepotist vaid ikka kasvuhoonest:))))
Ja pluuside-pükste tuuningust saab lugeda
siit.
Mustikal käisime ka korra, aga tänavu pole, meiekandis vähemalt, mustika-aasta.