Eelmisel laupäeval sai meie Maibrit seitsme aastaseks. Time flies!
Esimest korda juhtus nii, et Maibrit ärkas hommikul siis, kui me veel köögis ettevalmistusi tegime, aga ta ei tõusnud üles, vaid ootas kannatlikult, kuni me ükskord kingipaberikrabinal trepist üles läksime. Nägin silmanurgast, kuidas ta ruttu pikali heitis, käed viisakalt tekile pani ning püüdis manada näole magaja-ilme:))) Jah, ta teab iga päevaga üha rohkem, kuidas asjad peavad käima :)
Vaatamata saabunud koolilapsevanusele soovis Maibrit omale kingiks mänguasju. Kui me koos mänguasjapoes oleme käinud, siis mina üritan talle ikka legosid ja arendavaid mänge ette sööta, aga ma ju näen, kui igatsevalt ta vaatab kõiki neid nuku turvahälle ja kleidikesi :) Mõtlesin siis, et kaua seda nukumängu aega enam on ja las laps saab seda, mida hing tõeliselt ihaldab :) Mina mängisin veel kümneaastaselt nukuga, sest alles siis tekkis võimalus tutvuste kaudu beebinukk hankida, millele me siis uhkelt isa Moskvitšiga Pudukaupade Hulgibaasi (kus mu sõbranna ema töötas) järgi sõitsime.
Maibrit on väga-väga hea laps. Südamlik, abivalmis, helde, kaastundlik - need iseloomujooned soojendavad mu südant eriliselt. Nende kõrval tundub üsna tühine see, et Maibrit, sarnaselt oma emale ja isale, ei hooli suurt koristamisest ja korra hoidmisest:)
Maibrit on ka hoolitsev õde oma vennale. Sandrit hoiab ta väga - kui ma vahel Sandriga riidlen, siis tavaliselt hakkab nutma Maibrit, mitte Sander. Ja kus ma siis enam edasi saan riielda, häbi hakkab kohe :)
Maibritil on lasteaiakaaslane Uko, kes on sündinud täpselt samal päeval, samas sünnitusmajas, mõned tunnid hiljem kui Maibrit :) Kuna seekord oli sünnipäev laupäevasel päeval, siis otsustasime Uko emaga pidada laste sünnipäeva koos, sest külalised on ju põhimõtteliselt samad. Siin maal on ju nii vähe lapsi, et kõik, kes vanuse poolest kvalifitseeruvad, kutsutakse peoele, valimisruumi pole :) Kuna Iloni Imedemaal on pidu juba peetud, siis läksime seekord hoopis Tallinnasse Skyparki. Meie lastele seal tohtult meeldib, alati, kui sealt mööda sõidame, tuletavad nad mulle meelde, et sinna tuleb jälle minna.
Õnneks oli mul kaasas Uko ema, kes on seal juba oma vanema lapse sünnipäeva pidanud ja mind rahustas, sest muidu ma oleks vist algul nutma hakanud. Sest seal olid kõik ruumid sünnipäevasid täis ja lapsi niiiiii palju. Ja mina olen ju selline pabistaja, eriti kui ma veel teiste laste eest pean vastutama. Õnneks lapsed millegi pärast ei pabistanud ja kui kõht tühjaks läks või peamiselt janu tuli, siis leidsid nad ilusti tee meie tuppa. Ja kui oli vaja kampa kokku saada, siis imekombel oskasid nad sõna nii levitada, et kõik laekusid kenasti kohale:) Eks ma tegelikult käisin ikka kogu aeg väikest loendamist tegemas, ma ei oska kohe rahulikult olla :)
Aga pidu oli tore ja lastele meeldis. See on peamine.
Palju õnne meie kallile Maibritile!