Tuttmüts ja teised

Maibritile oli vaja ühte õueskäimise ja jope alla panemise kampsunit. Kahju oli viimati tehtud roosat mohäärikat igapäev trööbata. Otsustasin seekord lähtuda materjalist, kuna erirti kõrgeid ambitsioone mul selle jopealuse kampsuni suhtes ei olnud:) Pealegi tahaks ma ükskord ometi lahti saada sellest suurest hunnikust Novita Aino lõngast, mida ma kunagi poole hinnaga Prismast kokku ahnitsesin. Tookord oli põhjenduseks, et see on mu mummumütsi lõng ja kuna neid ma ikka pidin vahel tegema, siis saigi kokku ahmitud. Tegu on mõnusa pehme villasega, mis kahjuks üsna ruttu topitama hakkab, küll mitte mohääriga vaheldumisi mütsi sisse kootuna. Sandrile tegin sügisel samast lõngast kampsuni ja see ikka topitab siin-seal, mõned kohad on ka jopekrõpsu poolt haavatud :) Aga selle lõnga tunne on mõnus.

Otsustasin panna pahema poole avalikuks pooleks, sest see oli palju ilusam. Punast jätkus vaid äärte tegemiseks ja seda kirjut jäi ikka üks tokk üle. Varrasteks valisin 6 mm-sed. Lõnga kulus umbes tokk igast värvist.

Maibriti enda sooviks oli saada omale uus tuttmüts. Kuna eelmine punane müts, mis selle nunnu jopega, mille mu õde Maibritile kinkis (oh oleks ometi minul ka selline!), jäi väikseks, siis tegin jope juurde uue. Mütsil on vooder ka, ühest T-särgi otsast tegin. Nüüdseks on mütsil ka nöörid, kuna Maibrit kurtis, et muidu peab kogu aeg mütsi sättima.

Punane lõng on Novita Princess Mohair, kahekordsena, lilla ja oranž on kampsunilõngad. Kudusin edasi-tagasi, puhtalt laiskusest. Vardad 5 mm, et tuleks tihedam.

Ja Eesti sünnipäevaks tegin Ragne Isamaatorti, mis on harmooniline kooslus kunagi lapsepõlves tehtud "Onu Tomi onnikese koogist" ja "Kirjust Koerast".  Väga maitsev tuli! Idee panna rukililled suvel sügavkülma, et siis veebruaris nendega torti ehtida, sain muidugi võrratult Mari-Liisilt:) Lipu tegi Maibrit :)

Kõrvits

Eelmisel aastal oli meil hea kõrvitsasaak. Üks kõrvits kasvas eriti suureks, selle jätsin jahedasse talvituma. Kogu aeg mõtlesin, et peaks kõrvitsa ikka ära tegema, enne kui mädanema läheb. Alles täna jõudsin tegudeni. Ega ta enam kaua poeks vist säilinud ka, vars oli juba kahtlaseks muutunud. Õnneks vili ise oli täiesti heas korras, ainult et kui kõrvitsa lahti lõikasin, siis oli imestus suur, kui nägin, et osadest seemnetest tuli juba roheline iduleht välja :)




Lastel oli kõrvitsast rõõmu palju. Esiteks Muumide pärast, kuna ka Muumimammal kasvas üks kõrvits väga-väga suureks ja kui siis lõpuks otsustati selelst midagi teha, sai nii kõrvitsasuppi kui -keeksi kui -putru. Rõõmsad olid lapsed ka sellepärast, et neile tohtult maitseb kõrvitsapüreesupp. Ikka nii, et kui ma ütlesin, et teen seda suppi, hakasid mõlemad rõõmust hüppama :) No pole seda ju ammu saanud ka.
Kõrvitsasuppi teen ma omamoodi, olen erinevatest allikatest erinevaid asju kõrva taha pannud, nt Manni järgi panin supisse ka pisut kaneeli, samas õuna ei pane ma sinna suppi kunagi, sest see teeb supi "kõledaks".

Kõrvitsasupp

Sellest tuleb korralik kogus, sobib ka sügavkülmutamiseks, kui üle peaks jääma

2 spl võid
sorts õli
3-4 porgandi
7 keskmist kartulit
kõrvitsakuubikuid nii palju, et 5-liitrine pott saaks köögiviljadest täis
1 pakk (200g) toorjuustu või Merevaiku
puljongit umbes 0,5 l
3 küüslauguküünt
soola
pipart
muskaatpähklit (rohkelt)
ingverit
kaneeli
vürtsi (natuke)
natuke pruuni suhkrut

Serveerimiseks:
balsamico-siirupit
oliivõli
suhkrusiirupit (nt Dansukeri heldat)
röstitud kõrvitsaseemneid
rucolat
parmesani
krõbedaks praetud (toor)suitsupeekonit
mõnusat terasaia, röstitult või hoopis värskelt ahjust tulnut

Kõigepealt panen 5 liitrisesse potti või ja õli. Siis panen sinna tükeldatud porgandi, mõne aja pärast tükeldatud kartuli ja siis kõrvitsakuubikuid nii palju, et pott saab täis. Ma pole kunagi kaalunud, kui palju neid sinna läheb, paraku. Siis hautan kogu kupatust madalal kuumusel, justkui teeks ühepajatoitu. Mina ei pane ühepajatoidule nimelt kunagi vett vaid hautan köögivilju "omas aurus". Kui kõrvitsad on juba peaaegu pehmed, lisan küüslaugu ja valan potti puljongi. Puljongi valamise lõpetan täpselt siis, kui see hakkab köögiviljade vahelt paistma. Mingil juhul ei tohi puljongit panna nii, et köögiviljad täielikult selle alla jäävad - siis tuleb supp liiga vedel. Pigem panna algul natuke vähem, hiljem saab juurde panna. Vedel supp ei ole hea mu meelest. Kui poti sisu on nüüd koos puljongiga pisut podisenud ja kõik on mõnusalt pehme, lisan toorjuustu ja maitseained-suhkru. Maitseaineid tuleb panna vastavalt maitsele :) Nende kogust ma jällegi kunagi ei mõõda. Siis tuleb kogu lugu saumikseriga püreestada ja vajadusel maitset timmida.

Serveerimiseks mul täna kahjuks kõiki asju kodus polnud, aga tavaliselt teen nii, et niristan taldrikutäiele supile peale balsamico-siirupit, oliivõli, kõrvitsaseemneõli ja nii kummaline kui see ka poleks, siis ka natuke heledat suhkrusiirupit (mulle lihtsalt maitseb nii). Siis raputan peale röstitud kõrvitsaseemneid, parmesani ja rucolat. Praetud peekoni võib ka supi peale kaunistuseks panna, aga parem on süüa nii, et haukad peekonit sõrmede vahelt nagu saiagi. Kui just peekon nii krõbe pole, et seda saab supile pudistada.



Ja mida ma teeks ilma kõikide nende suurepäraste blogideta, mis mul readeris on? Oleks palju vaesem, igatahes. Näiteks inspireeris mind Sirliiz tegema kõrvitsakeeksi Mari-Liisi Maailma Kõige Lahedamast Toidublogist. Sealt samast sain ka täpsed juhendid kõrvitsapüree tegemiseks, kuna supie ja keeksile kulus ju vaid väike osa kõrvitsast. Proovisin prüeed teha nii ahjus röstitud kui potis hautatud kõrvitsast, vaieldamatu lemmik on aga ahju-püree.Purkidesse ma püreed ei kavatse panna, vaid kui see ükskord on ära jahtunud, läheb kõik sügavkkülma. Oleksin väga tahtnud ka röstitud kõrvitsaseemneid teha, aga kuna seemned juba oma elu olid elama hakanud ja üks, mida proovisin, oli hirmus kibe, siis jätsin seemneröstimise sügisesse, kui loodetavasti peenralt juba uued kõrvitsad tulevad.

Kõrvitsakeeksile tegin ka "oma" glasuuri, ühest Selveri porgandikoogi retseptist. See käib nii, et tuleb segada 120 g sulatatud võid 200 g toorjuustu ja 5-6 dl tuhksuhkruga. Keeksist pilti pole, sest see on täpselt samasugune kõigil :)

Nüüd ma mõtlen, et kas tasuks need idulehtedega seemned juba mulda panna, või on ikka liiga vara.... Et panen hiljem ikka need, mis veel "kinnised" olid. Sest eelmisel aastal ei kasvatanud ma midagi ette, seeme läks otse peenrasse ja katteloor peale.

Jõulud

Selle aasta jõuludeks soovisin lisaks jõulurahule veel seda, et saaksin oma kallitele ise kinke teha ning midagi väga head süüa valmistada. Proovisin kõik oma muud tööd ja tegemised uue aasta alguseni pooleli jätta ja pühenduda jõuludele. Päris kõike mida plaanisin, küll ei jõudnud, aga siiski üht teist.
Alustuseks läks Andres lastega metsa kuuse järele. Tegelikult on see muidugi liialdus, kuusk tuli meile peaaegu meie oma õue pealt. Lapsed said oma tuppa oma kuuse:) Maibrit sai vaba voli laste kuuse ehtimisel, suurt kuuske aga ma niiväga ehtida ei soovinudki. Ma kohe imestan selle üle, kuna veel mõned aastad tagasi meeldisid mulle külluslikult ehitud säravad jõulupuud.... Ilmselt need oma metsa õrnade okstega puud on lihtsalt ise nii ilusad ja graatsilised, et erilist lisasära neile vaja polegi.



Jõulumenüü koha pealt teen suure kummarduse Marule ja Nigellale. Võiks öelda, et meie peres on juba traditsioon teha Maru jõuluterriini, mis on nii imehea! Sellel aastal otsustasin aga proovida ka neid teisi retsepte, mis nendel kuldaväärt 2008 aasta detsembri Eesti Naise kokanduslehekülgedel leidub. 23. detsembri õhtusöögiks, mil ema ja Andres linnast saabusid, otsustasin teha rooga, millel Marulikult luuleline nimi "Rosmariinine kartulipuder verivorstimadratsil juustuteki all". No see oli tõesti üks täitsa teistmoodi roog kohe:) Pole ma varem verivorste niimoodi pudistanud ega neid sellises koosluses söönud. Väga maitsev! Magustoiduks tegin Nigella Jõuluraamatust inglaste legendaarseid Mince Pie'sid. Ausalt öeldes arvasin kuni siiani, et inglastele meeldivad magusad hakklihakoogid, aga õnneks selgitas Anu Samarüütel oma oh-kui-mõnusas "Minu Londoni" raamatus, et mincemeat võib vahel ka vürtsikat puuviljamoosi ja "pudding" üleüldiselt magustoitu tähendada. Nii et võtsin kohe asja käsile ning ühel õhtul keetisin siis selle jõhvika-hakkliha valmis ja teisel päeval nikerdasin korvikeste kallal. Tulid ilusad ja head.

Nigella Mince Pies

Peale kosutavat einet hakkas ema lastega piparkooke tegema ja mina järgmise päeva toite ette valmistama. Kuna minu käsi ei tõuse koju toiduvärve ostma, siis kasutasin glasuuri toonimisel mustikaid ja safranit. Mustikat läks natuke liiga palju, nii safranit natuke liiga vähe, aga kokkuvõtteks saime ikkagi natuke värvi piparkookidele.

Ma ei tea, kelle algatusel otsustati ka piparkoogi maja teha. Andres hakkas arhitektiks ja tegi maja lõiked, ema tegi eriosad, mina keetsin suhkrusiirupi ning Andres keevitas maja kokku. Ema dekoreeris. Ma pole kunagi ise varem piparkoogimaja teinud, mulle on see alati nii keeruline tundunud. Aga vahel on telekavaatamisest ikka palju kasu, nimelt juhtusin vaatama, kuidas Terevisioonis piparkoogimööblit tehti ja soovitati keevitamiseks sulatatud suhkrut kasutada. See on tõesti äärmiselt tõhus vahend!


Jõululaupäevaks oli meil kaks söömaaega plaanitud. Kõigepealt pidulik hommikusöök, mis koosnes ema tehtud maailma parimatest täidetud munadest, juba mainitud Maru jõuluterriinist, suitsukana-puuviljasalatist ja Nigella Imeliselt kuldsest puuviljakoogist. Selle puuviljakoogi tegin ma sellepärast, et magasin õige aja, mil seda pikalt laagerduvat jõulukooki teha, lihtsalt maha. See kook oli huvitav selle poolest, et jahu temas polnudki, nii et sobilik ka neile, kes glulteeni ei talu. Kook oli ise väga rammus, puuviljane ja mulle jälle väga maitses.

Nigella Imeliselt kuldne puuviljakook tema jõuluraamatust

Maru jõuluterriin

Peale pidulikku hommikusööki tõttasime Rooslepa kabelisse jumalateenistusele. Sellises pisikeses kabelis on jumalateenistusel ikka hoopis teine hõng kui suures kirikus. Kirikuõpetaja oli ka uus ning väga sümpaatne. Jutlusest jäi minu jaoks kõlama lause, et "kui Jumal annab inimesele ülesande, siis annab ta temale ka vahendid selle ülesande täitmiseks". Ei teagi kohe, miks see ültemine mind nii kõnetas....


Tagasi maisemate teemade juurde tulles, siis õhtusöögiks oli soe toit - nami-nami õlles hautatud kapsad, palsamäädikased köögiviljad ja ema tehtud liha. Magusaks tegin Maru piparkoogiservalist juustukooki sealt samast ülalmainitud ajakirjast ja kui algul retsepti vaadates tundus see kook selline tavaline juustukook, siis kui ma esimese ampsu olin võtnud, sain aru, et ma olen leidnud omale uue "maailma parima koogi". Nii sametist, pehmet ja tasakaalus kooki pole ma ammu teinud. Aiäth, Maru!
Ja lõpusks saabusid ka palavalt oodatud kingitused. Maibrit nii tohtult ootas seda päeva, mil jõuluvana tuleb. Lõpuks, kui kõlas koputus uksel, siis olid lapsed nagu väiksed hüpikjänkud. Jõuluvanal oli aga ilmselt kiire, nii et ta oli koti ukse taha jätnud ja ise edasi sõitnud. Aga luuletused-laulud ei jäänud seepärast esitamata ja kingiärevus andis esinemisele kohe palju sära juurde. Kui me neid laule ja luuletusi harjutasime, siis sellist sära ja ilmekust ma küll ei näinud:) Kõik see aga salvestus hoopis videole, kuna fotoaparaadist jääks nende emotsioonide talletamiseks selgelt väheseks.
Jõuluvana tõi lastele Lego maja, mis ei ole enam Duplo. Meil on ka nüüd Lego City ajastu alanud ja võiks öelda, et oleme Andresega neist vist esialgu ise rohkem vaimustuses, lastel jätkub kannatuse vaid väikeste ehitiste tegemiseks. Maibrit sai ka ihaldatud kleit+tiivad kostüümi, mängukiisu ja siis selle klaaskuuli, kus lund sajab (mis ta nimetus võiks küll olla?). Sandri suureks sooviks oli saada lennuk, mille ta hea lapsena muidugi ka sai. Minule tõi jõulumees aga Meite Muhu Mustrid ja Puhta toidu raamatud.
Oma emale tegin ma Hiiumaa lammaste villast kedratud ühekordsest lõngast Night Blooms nimelise salli. Emale väga meeldis - villane ja lambahall on tema lemmikud.
Ülejäänud isetehtud kingitusi tuleb veel saladuses hoida.Ilusaid jätkuvaid jõulupühi teile kõigile!

Tõeline sünnipäev. Estonia 92 years.

Täna oli meil üks päris tõeline sünnipäev. Sünnipäevatunnet oli kordades rohkem, kui mu oma sünnipäeval:) Ettevalmistustega alustasin juba eile hommikul, kui panin süldi keema. See oli minu elu esimene sülditegu. Järgisin hoolikalt ema nõuandeid ja tuli üks superhea sült. Lapsed ka väga hea meelega söövad. Tegin veel ka kartulisalatit ja õe juures proovitud superhead lumekrabirulli. Tordi tõi Andres Olümpiast, meie lemmiku - kohupiima-martsipani.
Hommikul ütles Maibrit kohe, et kui on Eesti sünnipäev, siis tuleb ilusad riided selga panna. Ta valis endale kleidi ja kaelakee ja kõrvarõngad (sest minul olid ju ka kõrvarõngad). Katsime koos suurde tuppa laua ja hakkasime head-paremat maitsma. Siis läks Andres lastega õue lund lükkama, sest enamuse päevast sadas meil laia lund. Peale lõunaund tuli tordisöömine. Maibrit avaldas soovi tordile ka küünlad panna. Ikkagi sünnipäev ju! Järgnes presidendi vastuvõtu vaatamine (mulle kõne ja eriti selle lõpuosa väga meeldis!).


Ma ei tea, kas see tuleneb vanuse lisandumisest või maaelust, aga iga järgnev vabariigi aastapäev tekitab minus üha rohkem isamaalisi tundeid. Ma olen kohe nii õnnelik, et meil on oma riik, vabadus, demokraatia. Kui palju meie esivanemad sellest unistasid ja nüüd on see meil olemas. Oskaks me vaid seda hoida ja kaitsta. Ja vähem viriseda. Igaühe Eesti saab alguse tema oma südamest. Meie Eesti on just selline, milliseks me ta ise loome ja kuidas me teda näeme. Minu jaoks on Eesti imeilus ja ma olen väga õnnelik, et saan just siin elada.
Palju õnne, kallis Eesti! Pikka iga Sulle!



Today Estonian Republic turned 92! We celebrated it the whole day - ate good food and watched president's speech from TV. Estonia is a country with complicated history, so I am really happy that we have the privilege to live in free country, that we have our independence, democracy, our own language and culture. I love my country:) Happy birthday, dear Estonia!

Tänasida tegemisi.

Kui me täna hommikul üles äraksime, siis sadas õues paksu laia lund. Õu oli kui tõeline talvevõlumaa. Kuna aga termomeeter akna taga näitas 0 kraadi, siis panime kohe peale pudrusöömist kihku-kähku riidesse ja läksime õue lumememme tegema. Sest kohe ju võib lume asemel vihma sadama hakata. Ja päris esimest lund, mida Maibrit nii kaua ootas, ta nautida ei saanudki, sest oli haige.

Kui õue jõudsime tibas tegelikult juba rohkem vihma moodi asja aga memm sai tehtud ja Sander kasutas igat võimalust, kui ma ei vaadanud ja pugis lund. Ma mäletan lapsepõlvest, et see oli tõesti üks hea suupoolis :)

Ja kuna ma olen endiselt vaimustunud oma võimsast tainasegamismasinast, siis töötab ka mu pagaritöökoda üsna intensiivselt. Täna oli toodanguks biskviit (mida me sööme niisama ja mis haihtub üsna ruttu) ja tavaline sai. Tavalist saia hakkasin ma tegema just sellepärast, et poest sellise saia leidmine, mis ei sisalda lisaaineid, muutub üha raskemaks. Ja muidugi see krõbe koorik ja saia lõhn! Seekord surusin kogu taina ühte vormi ja tuli selline hiigelsai.

Tahaksin tähelepanu pöörata ka sellele köögirätikule, millel sai lebab. Kui me Andresega abiellusime, tuli Andrese emale meelde, et vanavanaema oli jätnud Andresele pulmakingituse. Vanavanaema oli selleks ajaks juba kümme aastat meie seast lahkunud ja mina teda polegi kunagi näinud. Aga kuna ta Andrest nii väga hoidis, siis tahtis vaatamata sellele, et ta ise pulma tulla ei saa, Andresele siiski kaasavara jätta. Kui ma kingitusest teada sain, aga näinud veel polnud, siis arvasin et kindlasti mõni hõbelusikas või midagi sellist. Aga tegelikult oli hoopis kümme köögirätikut:) Ilusti palistatud ja tripid küljes. Algul ma olin natuke üllatunud sellisest kingist. Aga nüüd, alati kui ma neid rätikuid kasutan (need on mu lemmikud, sest tehtud heast, imavast köögirätiku kangast) tuleb mulle Andrese vanavanaema meelde, kuigi ma teda kunagi näinudki pole. Ja südamesse tuleb kohe selline hea soe tunne ja kindel veendumus, et Andrese vanavanaema kuskilt kõrgemalt endiselt tema tegemistele kaasa elab ja pöialt hoiab. See oli üks parimaid pulmakinke, mis me saime.

Pühapäevaõhtune reportaaž

Üks Maibriti ja Sandri lemmiktegevustest on kokkamine. Nii kui nad näevad, et ma hakkan süüa tegema, rivistavad nad oma toolid laua äärde ja küsivad, et kuidas saavad aidata :) Eriti tore on neil vanaemaga, kellel on alati aega lastega koos kokata. Vanaema tõi Maibritile reisilt isegi pisikese põlle :)


Kui mul on kiirem söögitegemine, siis vahel ma ütlen, et abi pole vaja... või siis on vaja abi väga vähe määrivas ja sodi tekitavas toiduvalmistamise etapis :) Vahel aga valin sellised söögid, mida lastel oleks hea teha, ja siis saavad nad peaaegu täitsa ise süüa teha. Eks ma ikka pean assisteerima ka, eriti Sandrit. Aga söögitegemine meeldib neile nii, et ka kõige põnevam multikas jäetakse hea meelega pooleli ja joostakse kööki.
Täna olid meil siis menüüs viineripirukad ja siis need teised asjad, mis pildilt paistavad ja mille nimi mul praegu meelde ei tule aga idee sain Eesti Naisest :)