Õmblemine, mon amour

Minu jaoks on käsitöö number üks ehk siis käsitöö, mida ma kõige rohkem armastan teha, millest rääkides-mõeldes ma eriti elevile lähen ning ilma milleta ma elu ette ei kujuta, õmblemine. Alustasin umbes kuue aastaselt nukkudele õmblemisega. Sujuvalt läksin üle õmblemisele enda tarbeks. Vahel olen õmmelnud ka tellimise peale, aga see asi mulle üldse kohe ei meeldi. Siis on mul kohustus ja see kaotab kogu õmblemise rõõmu. Õmblema hakkasin ma ema kõrvalt, kes ööl ja päeval muudkui õmbles. Ta teenis nii vorsti leiva peale. Kogu aeg käisid meil tädid proovis ja mina muudkui keetsin neile kohvi ja jutustasin nendega ja vaatasin, kuidas ema proovi teeb. Pisemad riidetükid, mis järgi jäid, sain endale nukuriiete tarbeks. Peab ära märkima, et minu jaoks tuli see õmblemisoskus ikka läbi paljude pisarate. Nimelt tahtsin ma asja kohe ja hästi ruttu valmis saada ning seega õmblesin kiiresti ehk hirmus lohakalt. Ema muudkui ohkas ja ütles, et tema ei oska mind õpetada, kui ma kõike nii lohakalt teen. Mis tähendas seda, et ma muudkui harutasin ja harutasin ja harutasin. Vahel viskasin vihaga töö nurka, aga rahunedes alustasin otsast peale. Sest ilusad riided mulle meeldisid ja ema ei jõudnud kõike mu soove täita. Nüüd on selle korralikkusega pigem vastupidi, ema vahel ülteb, et käib kah, aga minule ikka ei anna rahu :)
Nii liikusin ma pluusi õmblemise juurest pükste-seelikute-vestide õmblemiseni ja lõpuks võtsin isegi jaki õmblemise ette. Esimese jaki õmblesin isa mantlist (mille ema oli kunagi isale õmmelnud). Harutasin kõik õmblused lahti (mitte ei lõiganud) ning mul on siiani silme ees need tohutud tepingud, mis kõik tuli ükshaaval lahti harutada. Siis pesin kõik tükid ilusti puhtaks, keerasin teise poole peale ja õmblesingi jaki. Ma ei tea kui kaua mul selleks kulus aga see oli minu kannatuse-kool.Nüüd, kui teatavad oskused on juba omandatud, on asi muidugi palju lihtsam. Samas läheb mul ikka vahel mõni asi aia taha ka, tavaliselt just selliste kangaste puhul, mis korralikult laualgi ei püsi. Siiski naudin ma õmblemist väga. Tavaliselt ma õmblengi kas a) sellepärast, et mul on väga midagi vaja; b) sellepärast, et on majanduslikult otstarbekam või c) sellepärast, et ma lihtsalt tahan õmmelda. Tihti on need kategooriad segunenud, kuid raudselt ei saa ma midagi õmmelda, kui mul pole õmblemistuju. Seda juhtub ka vahel, eriti kui on just midagi nässu läinud.Kui ma varem tahtsin asja hirmus ruttu valmis saada, siis nüüd olen hakanud nautima just selliseid kaua-tehtud-kaunikene-töid. Trikotaažpluuside vorpimine ei tekita enam üldse seda suurt rahulolu tehtud tööst.
Ning loomulikult oli minu õmblemiskarjääri tipphekt see, kui ostsin endale päris oma õmblusmasina. Ostsin selle ülikooli eelviimasel kursusel ühe suure stipendiumi eest. Järgmine tipphetk oli overloki soetamine juba endateenitud raha eest. Samas pean ma kiitma ka oma vanavanaema Singerit, mis õmbles samuti väga hästi.
Kolmas tipphetk oli eile, mil me ostsime mulle kokkupandava klapplaua, sellise nagu nõuka ajal olid sünnipäevade pidamiseks. Nüüd ei pea ma enam põrandal lõikeid võtma ega lõikama vaid saan seda püsti seistes teha! Milline nauding! Täna võtsin ma ühe lõike lihtsalt rõõmu pärast, et nautida uuel laual lõike võtmist. Lõikamiseni kahjuks ei jõudnud (ma ei suuda kasutada sõna "juurdelõikamine" mis on nii ebaloogiline).
Juba ammu on mul unistus minna kergetööstustehnikumi konstrueerimist õppima. Sest vaatamata sellele, et olen teatud praktilised võtted omandanud, tunnen siiski puudust õmblemis-konstrueerimisalasest kooliharidusest. Praegu olen ma ikka rohkem nagu sell. Tahaks aga meistriks saada.

PS. Piltidel on minu viimased kiirprojektid - pluusike Maibritile, sest ta muudkui kasvab ja kõik kodupluusid on juba väikseks jäänud, õmmeldud rohkem majanduslikule otstarbekusele mõeldes. Minu hõlst, mis mul ka pragu "ümber piha" ulatuks. Õmmeldud selle pärast, et vastu õhtut tuli vastupandamatu õmblemise isu.

Palju õnne, kallis Eesti

Sellel aastal tähistame Eesti sünnipäeva meie maakodus. Peab ütlema, et siin on see kodumaa tunne ikka palju tugevam ja pidupäev tundub tõelise pidupäevana.
Kohe peale hommikusööki hakkasin küpsetama. Ei saaks öelda, et menüü oleks väga tasakaalustatud, aga ma pidin enne maaletulekut kibekiirelt otsustama, mida poest kaasa osta. Samas, ma pean midagi ise küpsetama, muidu mul ei tule üldse pidupäevatunnet :) Tegin fetapirukaid kodujuustu-muretainal ja aprikoosi-kohupiimapirukat.

Fetapirukad kodujuustu-muretainal (Kohupiima- ja kodujuusturaamatust sarjast 100 rooga)
Tainas:
4 dl jahu
250 g võid
250 g kodujuustu
näpuotsatäis soola
Täidis:
200 g fetajuustu
1 muna
3 sl hakitud siledalehelist peterselli
1 sl tilli

määrimiseks muna

Taina komponendid segada ja tainast hoida pool tundi külmkapis. Täidisained segada. Tainas rullida, lõigata ruudud, panna igale ruudule supilusikatäis täidist, keerata ruudu otsad kokku, näppida tainas kinni ja määrida munaga. Küpsetada 225 C juures 15 minutit.
Retseptis oli ette nähtud 16 pirukat, aga minu meelest oli seda täidist nii vähe, et tegin 9. Hiljem aga täidis paisus ja oleks võinund küll natuke vähem seda panna.
Tegin neid pirukaid esimest korda ja täitsa head tulid, samas ülisuures vaimustuses pole.

Aprikoosi-kohupiimapirukas (Raamatust "100 Pirukat" sarjast 100 rooga)

Tainas:
100 g võid
1,5 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
Täidis:
1 suur purk (820 g) aprikoosipoolikuid suhkruleemes
200 g kohupiima
2 dl hapukoort
3 muna
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
1 dl kompotivedelikku

Toasoe või vahustada suhkruga. Lisada muna ja jahu-küpsetuspulbri-soola segu. Suruda tainas vormi põhja ja äärtele ja hoida nati külmas. Segada kohupiim ja hapukoor. Lisada munad, suhkur, vanillisuhkur ja kompotivedelik. Valada segu tainale ja tõsta sinna ka aprikoosipoolikud. Küpsetada 175 C juures 35 minutit.
Mulle see kook küll väga maitseb. Ja Maibritile ka :)

Patrioot minus tahab väga siia lõppu lisada, et ma nii armastan Eestimaad ja ma ei tahaks mitte kuskil mujal elada, kui siin. See on kõige ilusam ja parem maa ja ma olen õnnelik et olen just siin sündinud. Su üle Jumal valvaku, mu kallis Eestimaa!

Põhilisest

Leevikese ema tegi mulle ükskord märkuse, et ma olen ülekohtune nende inimeste suhtes, kes seda blogi loevad. Sest ma pole rääkinud põhilisest. Tegelikult tunnen ma isegi nii, et ühest asjast on nagu ülekohtuselt rääkimata jäänud, kuigi oleks vist juba ammu pidanud. Nimelt siis põhilisest asjast. Sellest, et me ootame oma teist last. Kes peaks sündima mai lõpus. Tulemas on poiss. Tean seda kindlalt, sest mulle tehti looteveeuuring. See oligi see suur mure ja ootamine jõulude ajal, millest ma siin rääkisin. Kuu aega ootamist ja muretsemist. Aga see on nüüd unustatud.
Praegu olen juba üsna kõhukas ja olen märkamatult väga rasedaks muutunud - ähin ja puhin ja oma nööridega saapaid ei viitsi jalga vedada. Ja Maibritti, kes õues keeldub ise kõndimast, ma ka ei jaksa tassida.
Aga ootusärevus muudkui kasvab ja on samas segunenud ka kerge hirmuga - kuidas ma ikka kahe väikse lapsega hakkama saan ja kuidas see elukorraldus hakkab olema. Eks ma Krista pealt natuke vaatan ja õpin, aga igaühel on ju ikka omamoodi. Samas, kõik on ju hakkama saanud ja kaks aastat ei ole teab mis väike vahe lastel. Selline tavaline pigem.
Täna sain sõbrannalt sõnumi, et nende perre sündis hommikul pisike poiss ja nüüd ma olen kohe eriti titelainel. Aga peab veel ootama :) Seniks siis silitan väikeseid helesiniseid riideid ja kõhukest, mis muudkui mulksub ja lainetab :)

Kodu korda, teine osa

Paar kuud tagasi juhtus selline tavatu asi, et Andres tegi ettepaneku minna Ikeasse. Tavatu sellepärast, et tavaliselt olen mina see kodukaunistaja ja kulutaja ja Andres ütleb, et "kas ikka on vaja?". Tegelikult oli asi selles, et Andrese raamatud ei mahtunud enam riilulisse ära ja kuna ta ise ei viitsinud meile mingeid riiuleid siia meisterdada, siis leidis ta sobivad Ikea kataloogist. Tavaliselt on Ikea kataloog ikka minu lemmik pildiraamat, aga kuna seekord sain kataloogi vahetult enne kurba sündmust isaga, siis see jäigi riiulile seisma. Muidu on meil kõik kataloogid alati kapsad, sest ma vaatan neid nii tihti, meeleolu loomiseks. Mulle meeldivad need kodud seal ja need rõõmsad inimesed, kes seal "elavad". Ja muidugi meeldivad mulle kõik Ikea asjad - need on tehtud inimestele kasutamiseks - ilusad, funktsionaalsed ja paindlikud. Normaalse hinnga ka. Ja mulle tõesti ei ole vaja kõike asju täispuidust ja igavesi.
Teine aspekt on muidugi see, et me teeme oma töö- ja soditoast sügisel lastetoa ja kogu see kraam, mis seal praegu on, tuleb korteri peale ära hajutada.
Nüüd me oleme siis kahe raamatukapi, kahe riiuli ja ühe nõudekapi võrra rikkamad:) Ma pole vist peale kolimist sellist inventuuri teinud, nagu ma nüüd tegin. Kaks nädalat muudkui tõstsin asju ringi, sorteerisin, viskasin ära, paigutasin. Väga hea on vahel oma asjadest ülevaade saada. Samas tekkis ka kerge ahastus, et miks nii palju asju! Kõike korraga ka ära visata ei saa, imelik hakkab:)
Igastahes olen ma nüüd nii rahul, et kõik meie raamatud on ühe kihina klaasuste taga, mis tähendab, et vajliku raamatu leiab ruttu üles ja riiulid ei lähe nii ruttu tolmuseks. Eriti tore on see, et ma sain köögis tööpindadelt kõik purgid ja potsikud kappi ära panna ja nüüd on kohe nii tore seda lagedust vaadata ja koristada ka. Maibrit tunneb suurt rõõmu aga oma uue nukuvoodi üle. Samas pole meie kodu veel sugugi valmis. Kui me sügisel lastetoa sisustamiseni jõuame, on ilmselt veel vaja üks retk Ikeasse teha. Ja elutuppa peame töölaua tekitama, kus ma siis õmblema hakkan ja kus Andres saab tööd teha. Seda elutoas õmblemist ma veel ei kujuta hästi ette, aga minu ema õmbles kogu aeg elutoas, nii et saab hakkama küll. Ning paar raamaturiiulit oleks veel vaja, sest praegused said peaaegu täis. See mis on natuke tühi, on minu käsitööraamatute riiul ja ma meelega jätsin sinna väikese varu:)
No ja siis on veel see teema, et maal pole meil ka eriti mööblit. Samas, kui ma ühe kolmandiku aastast maal elan, siis võiks ju seal ka nati kodu kaunistada... Tegelikult on tore, et kõik korraga valmis ei saa, siis jätkub tegevust ja mõtlemist. Ja kui tundub, et ongi valmis, siis võib jälle kõik ringi mõelda, nagu Krista tegi :)

Tänastest tegemistest

Sellel nädalavahetusel tulime jälle maale. Keskkonnavahetus mõjub ikka väga hästi. Ja nagu ma endale lubasin, küpsetasin seekord kukleid. Tegelikult on nende õige nimi vist kaneelisaiad aga meie peres kutsutakse neid kukliteks. Need kuklid on minu suured lemmikud, tavaliselt teeb neid mu ema ja alati kui ma talle külla läksin ja ta küsis, et mida ta mulle küpsetada võiks, siis ma vastasin, et kukleid. Kusjuures ma palusin, et ta paneks topeltkoguse suhkrut kuklivahele ja jätaks kuklid küpsetades natuke tooremapoolseks. Mulle maitseb pisut nätske sai. Aga nüüd, kus ma olen ju ise pereema, võiks selliseid asju ise teha. Pärmitaigna tegemine pole küll minu lemmiktöö, kuigi teismelisena olin suur kringliküpsetaja, aga tegelikult pole seal midagi rasket. Panen nüüd selle retsepti ka siia kirja et ma järgmisel korral ei peaks jälle emale helistama ja üle küsima.
Kuklid

50 g pärmi
umbes 4-5 spl suhkrut
soola
0,5 l piima
200 g võid (ema paneb võid ja õli pooleks)
vürtse maitse järgi
jahu, nii et oleks pigem vedelam tainas

Tainas rullida lahti ja puistata üle suhkru, kaneeli ja sulavõiga, keerata rulli ja lõigata tükkideks. Lasta natuke plaadil kerkida ja küpsetada 200 C juures.

Tegelikult ema teeb selliseid pisemaid kukleid aga mul tulid sellised lahmakad. Ja kaneel sai ka otsa, nii et liiga vähe kaneelimaitset on. Ja tainale tuleks rohkem soola panna. Järgmisel korral teen veel paremad.

Andres ja Maibrit kasutasid ära tänast sulailma ja meisterdasid lumememme. See on Maibriti esimene lumememm. Pärast ta käis akna juures seda vaatamas ja muudkui kilkas rõõmust:)No ja muidugi vaatasime eurovisiooni ka ja mul on nii kahju, et Ines kolme hulka ei pääsenud. Võidulugu minu lemmik polnud, aga Andrese oma küll.

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

Kõige rohkem üldse rõõmustab mind see, kui leiab kinnitust minu usk sellesse, et inimesed on ilusad ja head. Kohata selliseid inimesi, kes südamest hoolivad teisest inimesest - see on kõige parem asi.
Täna sain kaks kinnitust.
Esiteks - Andres rääkis, et talle oli ükspäev helistatud, helistajaks oli trakotrijuht ja numbri sai ta meie maakodu piiril asuvalt postilt, kes küsis, et kas me soovime, et ta ajaks ka meie teejupi lumest lahti. Selgus, et Noarootsi vald muretseb oma elanike pärast, kes ei saa lumest välja ja saatis traktori inimesi aitama. Ning traktorijuht võttis vaevaks helistada ja küsida. Ja kui me täna maale tulime, siis oli meie murutee palju sõidetavam kui asfaltee meie linnakodu ees, mis kuulub linna heakorrastamisele. Ja see oli lahti lükatud kuni meie väravani. See võttis kohe pisara silma.
Teiseks - sain paki Maarjalt. Ma osutasin Maarjale väikest lõngaabi ning sain tänukingituse. Pakis olid igasugu põnevad maitseained ja šokolaadid ja karukesed Maibritile. Ning seemned. Muuhulgas ka päevalilleseemned ning minu lemmiku, rucola seemned, mida ma saan kevadel siia maale külvata. Asi polegi niivõrd selles heas-paremas, vaid selles, et sa näed, et inimene on mõelnud just sinu peale, kuigi ma pole Maarjat päriselt näinudki.
Sellised armsad teod soojendavad tõeliselt südant.