Ei saa me läbi Ikeata

Kuna meil siin kodus on suured ümberkorraldused - Maibrit meie endisesse magamistuppa, meie endisesse töötuppa ja töötuba suuretoa akna alla - siis loomulikult ei saa me läbi Ikeata. Seekord jõudsime aga uuele tasemele - me käisime Ikeas kaks korda järjest :D Sest kuna ka mu ema mööbeldab, siis nad kaks nädalat tagasi Andresega Ikeas käies lihtsalt ei jõudnud kõike asju osta. Tarkusetera: neli tundi Ikeas on liiga lühike aeg, kui sul on on vaja palju mööblit; lükandustega kapi ostmine käib teise süsteemi järgi kui muu asi.Seega saime me esimese korraga küll lükandustega kapi, aga ei ühtegi toru ega korvi sinna sisse. Laupäeval käisime siis pudinate järel. Andres, Sander ja mina. Alustuseks sain ma täielikult läbi raputatud, sest tuul oli merel kõva ja laevas (Supreseacatis) ilma kuskilt kinni hoidmata kõndida polnud võimalik. Mul läks süda nii pahaks et äärepealt oleks vetsu jooksnud. Imelik on see, et tagasi sõites loksus sama palju, aga süda pahaks ei läinud...
Ma ei mäleta, kas ma olen kunagi laupäeval Ikeas käinud, aga igastahes eile oli seal meeletult rahvast. Isegi parkimiskohta pidi otsima. Ringrajal oli justkui rongkäik. Sööklas pooletunnine saba. Kassades sabad. Uskumatu. Ei tea kui suur see päevakäive seal oli :) Huvitav, kui ma laupäevasel päeval sõidan mööda Ülemiste keskusest ja näen seda ilmatuma suurt parklat, mis on äärest ääreni autosid täis, siis mul tekib tülgastus - et miks inimestel nii meeldib poes käia (mitte et ma ise nüüd palju parem oleks). Aga Ikeas mul sellist tunnet ei teki. Mulle meeldib, kui inimesed mõtlevad oma kodule ja tahavad seda kaunistada. Kodu on ju ometi kõige olulisem koht. Ja nii kuidas ma ka ei sooviks igasuguseid asju ise teha ja restaureerida, pean ma tunnistama, et ma lihtsalt ei jõua seda teha. Ja elada ligadi-logadi niikaua, kuni see aega isetegemiseks tekiks, kui tekiks - ma ka ei suuda.
Aga kui Andres nüüd mõnel õhtul veel naabrite rahu rikuks ja trellile tööd annaks, siis saaks me ehk ka selle suvel alustatud remondi lõpuks valmis. Ja sõbrad soolaleivale kutsuda:)
PS. Andrese kiituseks peab ütlema seda, et tema on see inimene, kes puurib kõik augud seina ja paneb kapid kokku Kohe. Et sellist asja, et ma ei saa pilti seina panna, kuna pole, kes auku teeks meil pole. Nii et meil käib üks töö ja vile siin nüüd paar päeva jälle :)

Viiekuune Sander

Täna sai Sander viieseks. Kahe nädala tagused numbrid on: 8 kg ja 69 cm. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et Maibrit polnud aastasena ka nii raske.
Sander on meil suur südametemurdja - nii kui ta kellelegi naeratab, ja seda teeb ta tihti, siis kõik kohe sulavad :) Sander on üsna rahuliku meelega ja teeb häält tavaliselt siis, kui kõht on tühi või uni silmas. Enamuse ajast on rõõmsas tujus. Magab päeval ainult rõdul vankris, toas ei oskagi eriti magama jääda. Öösel siiski magab toas, minu kaisus. Sest ta sööb väga tihti ja ma ei viitsi teda kogu aeg oma voodisse tõsta. Hommikul ärkab peaaegu alati pool üheksa. Pool tundi on ta nõus minu kõrval mänguasjadega mängima, siis pean ma end püsti ajama. Sandri lemmikinimene on Maibrit. Maibriti trikkide ja naljade peale ta lausa kilkab. Haare on Sandrl ka tugev. Pihku jäävad talle küll Maibriti kiharad, küll emme nahk... Ja seljalt kõhule pöörab ta hoogsalt. Nii kui ta maha panna, on hopsti kohe kõhuli.
Täna tähistasime sünnipäeva vanavanemate ja tädi-ristiisa seltsis. Sõime küpsisetorti ja vaatasime tähetantse ka :)

Reis Helsingisse

Eelmisel nädalal käisime Helsingis. See oli minu jaoks suursündmus, justkui oleks aeg 15 aastat tagasi keeratud. Ma juba suvel planeerisin, et kui minu oma pangakontole hakkab jälle midagi laekuma, siis ma lähen Helsingisse ja külastan seal kõiki kohti, mida hing ihaldab. Et selline preemia- ja lõõgastusreis minule. Sest Helsingi mulle kohutavalt meeldib, seal on selline mõnus õhkond kohe. Ja parajalt ligidal ka. Sest mina ei ole küll selline reisisell, kes beebiga kuskile lõunamaale läheks.Nii ma broneerisin meile laevapiletid ja toa korralikus hotellis, kutsusime minu ema Maibritti vaatama ja läksime. Ja oli väga mõnus! Suisa kaks korda külastasime minu absoluutset lemmikkohvikut Strindberg (Põhjaesplanaadi ja Mikonkatu nurgal). Sellisest kohvikust olen ma Tallinnas puudust tundnud. Väga lahedad kohvikukülastajad, stiilne ja pisut kulunud mööbel, maitsvad koogid ja kohvid - kõik see kokku teeb ühe kümnepunktise kohviku. Loomulikult käisin Hobboksis ja Menita lõngapoes. Hobiraamatute poes käisime mõlemal päeval a 1,5 tundi. Praktilise eestlasena kalkuleerisin ma muidugi kohe, et Amazonist on ikkagi soodsam tellida, aga et ikka natuke viisakust alles jääks, siis ostsin ühe laheda raamatu mis annab ideid lastega koos meisterdamiseks. Aga ohhhh! milliseid raamatuid on olemas! Ja see pood ise - armas vaibakene maas, lauakene ja diivan, kõrval kohvikann ja küpsisekauss ja silt, et "koos kohviga on palju mõnusam raamatuid sirvida"!Lõngapoes ma küll ahmsin õhku ja katsusin neid lõngu, mida ma ainult ajakirjast olen näinud aga siiski pead ei kaotanud. Läksin sinna sellise luksusmõttega, et luban endale kaua ihaldatud Rowani Felted Tweed lõnga. Kohapeal aga leidsin identse kuid poole odavama Grignasco tango ja mõtlesin, et mis ma siis ikka rahaga laamendad ning ostsin hoopis selle Tango.Disainimuuseum oli täielik pettumus. Minu palavalt armastatud Iittala nõud ja muud soome disaini tähtteosed olid surutud kuskile vitriini taha ja nummerdatud. See nägi välja nagu nõuka aegne muuseum. Muuseumi ülejäänud kahel korrusel eksponeeriti Jaapani siidi-gobelääni-moodi-vaipu ja vaase, mis mulle ei imponeerinud. Pealegi, võõras linnas (kuigi, mis võõras see Helsingi ikka on) meeldib mulle hoopis rohkem kohvikutes käia ja tänavatel inimesi ja maju vaadata kui muuseumis käia.Loomulikult tegin osturetke ka laste HjaM-i. Ning Muumipoodi. Suurte HjaM oli seekord pettumus.
Tagasi tulime Galaxiga, puhtast huvist, et milline see laev siis väja näeb. Ilus oli, aga milleks teha sellist ilusat laeva, kui 90% reisijatest on punaste ninade, katkiste hammaste ja väljakasvanud soengutega räuskavad inimesed? Ma omaarust olen täitsa keskmiselt tolerantne inimene, aga see kontinget hakkas ikka küll närvidele käima. Ja pole laevas sellist kohta, mis oleks enam-vähem vaikne ja kus saaks istuda. Tundub et ainuke eesmärk on joomine ja selleks pakuti laevas ikka väga palju võimalusi.
Aga see ei halvendanud sugugi meie reisielamust. Reis oli mõnus, loksutas mind minu igapäevarutiinist täitsa lahti. Ja kui ma nüüd sellele tagantjärgi mõtlen, siis kõige mõnusam hetk oli ikkagi Strindbergi kohvikus Andresega jutustades.
PS. Alloleva pildi tegin spetsiaalselt Pillele. Jalutasima mööda ühest koka poest. Igaks juhuks sisse ei läinud.

Uued raamatud

Ma käisin täna raamatupoes :)
Ostsin:
1. Ellen Niit "Pille-Riini lood"
2. Eno Raud "Peep ja sõnad"
3. Aino Pervik "Kollane autopõrnikas sõidab ringi"
4. "Õpi joonistama!" Koos võlutahvliga, nagu Ketlinil
5. Maire Suitsu, Lia Virkus "Suur küpsetamisraamat 2"
6. Kristiina Ehin "Kaitseala"
Seda juhtub tihti, et ma kaotan raamatupoes pea. Aga ma ei saanud vastu panna nendele lasteraamatutele, mis on kordustrükid minu lapsepõlveraamatutest. Ja Ketlini joonistamise raamat on külas käies ülimenukaks osutunud. Ja küpsetamisraamatust on nii palju lugeda. Kristiina Ehini raamatut olen ihaldanud juba sellest ajast, kui nägin temaga saadet (oli vist Osoon). Muuhulgas küsis saatejuht temalt, mida ta arvab kaitsealast kui nähtusest. Kristiina Ehin ültes: "Ma arvan, et inimese soov kaitsta midagi enda ümber on tegelikult soov kaitsta midagi enda sees." See mõte istub mul kogu aeg õla peal ja ei unune. Ma ei tea miks. Aga mulle see meeldib. Ja tasub äramärkimist, et "Kaitseala" on üks väga ilus raamat. Ja nüüd ma hakkan seda lugema. Ja õhtul loen Maibritile tema raamatuid. Mõnus-mõnus!

Mummumütsilainel

Ma olen praegu mummumütsilaine harjal. Mulle lihtsalt nii meeldib neid kududa. Muutsin natuke üle aasta tagasi aretatud mustrit ja tänavused mummumütsid on veel julgemad. Endale kudusin rohelise-punase maasikamütsi. Sõbranna Marjule kudusin pruuni. Õele teen halli-punast. Ühele väikesele tüdrukule tegin eelmise aasta versiooni punase. Järge ootavad kolme tüdruku mütsid. Üldiselt mulle ei meeldi ühte asja mitu korda järjest teha, aga kuna värvid on erinevad, siis on nii huvitav vaadata, kuidas üks ja seesama müts tundub erinevates värvikombinatsioonides hoopis erinev.
Kanda saab kahtepidi - äär üleval või alla keeratud.Lõng: Novita Aino, Novita Princess Mohair
Vardad: nr 6
Muster: oma

Maibriti kampsun

Teosammul, aga siiski, ma ikka koon ka veel. Kaks rida päevas. Parematel päevadel kümme :) Aga ka tigu jõuab ükskord sihini ja mina jõuan ka aeg-ajalt midagi valmis. Ei ole vist vaja öelda, et kui teha kaks kuud ühte väikest lapse kampsunit, siis on lõpuks sellest nii hirmus suur tüdimus. Aga lõpptulemusega jäin üsna rahule. Seda enam, et tegin kõik oma peast, palmikud pärinevad VK Stitchionary 2 raamatust. Ma arvan, et kui ei oleks olnud seda suurt palmikut hõlma peal, siis ma oleks laiskusest ikka raglaani teinud. Aga raglaan oleks selle palmiku ära söönud, nii et tuli teha otsapandud varrukas. Kuna lõng on jäme ja kudum paks, siis jäid õmblused pisut jäigad. Õnneks oli taipu hõlmad ja selg ühes tükis teha. Ja algul plaanisin kapuutsiga kampsunit teha, aga ma ütlen ausalt, ma lihtsalt ei viiiiiiitsinud enam seda kapuutsi kuduma hakata. Ja see lõng, Novita Maxi, on äärmiselt kudujavaenulik. Ta koosneb sajast niidist ja pooltel kordadel tahab varras minna lõngast läbi ja see jääb kole-kole. Aga iseenesest on lõng mõnus katsuda ja kui korralikult (ehk aeglaselt) kududa, siis jääb ka ilus mu meelest.
Lõng: Novita Maxi
Palmiku muster: VK Stitchionary 2
Muu on omalooming

Reklaamiklubi: tervitus.ee

Lugesin ükskord Pere ja Kodu retseptivihikust, et avatud on mahetoidu netipood tervitus.ee. Kuna minu ammune igatsus on osta toitu neti teel ning eriti veel kodumaist toitu, siis loomulikult tõttasin ma kohe arvuti juurde uut poodi külastama. Tegelikult ostaks ma köögivilja muidugi kõige meelsamini turult, aga meie turud on nii koledad ja mustad, et ma ei taha sinna eriti minna. Poe kenasti kujundatud ja sõbralik kodulehekülg tekitasid kohe usaldust ja nii ma oma esimese tellimuse tegingi. Sattusin üsna hoogu ja tellisin isegi külmpressi rapsiõli (mis mulle ikka ei meeldi, sest sellel on poslamasla maitse). Ja neljapäeval kell kaks oligi pintsakus meesterahvas ukse taga, kaks jõupaberist kotti käes. Nagu jõulukingi saanud laps kiirustasin kohe kotte avama. Ja nii tore oli jälle näha mullaseid ning eri suuruses kartuleid ja porgandeid! No nagu oleks ise peenra pealt võtnud. Need supermarketi pestud-poleeritud köögiviljad mõjuvad pisut võõralt.
Nüüdseks, kui juba kolmas tellimus poodi sisse antud, julgen seda kohta soovitada küll. Esiteks on jube mugav - võtan aga kokaraamatud ette ja vaatan, mida tahaks süüa teha ja siis muudkui klõpsin asjad korvi. Kahjuks hakkab köögivilja valik väiksemaks jääma, sest eks hooaeg hakkab ka mööda saama. Samas oleme me liiga ära hellitatud sellega, et võime jaanuaris maasikaid ja juulis mandariine süüa. Mina pooldan kodumaise ja hooajalise toidu tarbimist. Kellele ikka on vaja neid krõmpsuvaid maasikaid jaanuaris, mille transpordiks on kulunud oi kui kui palju energiat? Ja ausalt öeldes kõlab vabandus "lillkapsast kahjuks seekord ei saa, sest taluniku sõnul võttis öökülm lillkapsad ära" üsna armsalt.
Teine tore asi on see, et tänu poekesele olen ma nüüd hoopis rohkem juurviljatoite tegema hakanud. Näiteks eile tegin Anni Arro "Sepamaa talu köögist" peedisalatit parmesani ja munaga. Tavaliselt ma ostan poest keedupeeti aga seekord keetsin suisa ise. Ja ausalt, kokkamine pakub palju suuremat naudingut, kui ma tean, et see peedikene kasvas ühe armsa väiketaluniku põllulapil või et see munakene on ühe rõõmsa kana munetud :) Ja nii ilusaid küüslauke pole ka ammu saanud :)
Ja kes tahab ka neti teel toidu tellimist proovida, siis täna-homme ja vist isegi kogu see nädal transprdi eest raha ei küsita :)
Peedisalat keedumuna ja Parmesaniga

4-5 väiksemat keedetud peeti
3 keedetud muna
Parmesani juustu
rukolat
basiilikut
1 sl röstitud kõrvitsaseemneid
soola, pipart
Marinaad:
0,5 klaasi külmpressitud oliivõli
1-2 küüslauguküünt
2 sl palsamiveiniäädikat
1 tl kuivatatud punet

Koori peedid ja lõika õhukesteks viiludeks. Sega kausis kokku marinaadi ained. Kalla viilutatud peetidele ja lase vähemalt tund toasoojas seista. Viiluta munad. Aseta peet, munad, rukola j basiilik kihiti taldrikule. Lisa kõrvitsaseemned ja Parmesanilaastud.Piserda üle natukese marinaadiga ning maitsesta soola ning pipraga.
Minu mugandused: kuna kõrvitsaseemneid polnud, siis kasutasin päevalille omi. Õli panin vähem ja äädikat rohkem. Lisasin marinaadile ka natuke suhkrut.

Vanaema tomatisaiad

Ükskord, kui ma väike olin, käisime vanaemaga tema sõbrannal külas. Sõbranna oli imemaitsvaid tomatisaiu teinud. Me vanaemaga sõime kohe mehiselt, ei hoolinud isegi viisakusest - nii häid saiu ei saa ainult ühte süüa. Ühtlasi uuris vanaema järgi, kuidas saiu täpselt teha ja alates sellest tegi ta neid igal aastal. Alates sellest ajast, kui tema kasvuhoones esimene tomat roosaka varjundi võttis kuni viimse tomatini sügisel- tomatisaiad olid pidevalt laual. Kõik sõid ja kiitsid.
Täna tegin neid samu tomatisaiu. Ja mõtlesin, et patt oleks nii head asja mitte teistega jagada.

Tomatisaiad

(kogused on ligikaudsed)
6 viilu saia
50 g võid
3 suurt tomatit
1 keskmine sibul
soola
pipart
tilli

Kõige olulisem asi saiade juures, isegi olulisem, kui head küpsed tomatid, on saia praadimine. Sai tuleb praadida pannil keskmisel kuumusel rohke taluvõiga kuldseks. Selline võiga aeglaselt praetud sai omandab kerge magusa maitse. Seda praadimist ei tohi asendada röstimisega ega võid õliga. Enne saia praadimist tuleks aga kate valmis teha, et see saaks saiade praadimise aegu natuke maitsestuda. Katteks tuleb tomat hakkida väikesteks kuubikuteks ja sibul veel väiksemateks tükkideks. Hakitud tomat ja sibul tuleb kausis segada, maitsestada soola-pipra-tilliga.
Mina teen nii, et panen saiad ühe taldriku peale ja tomatikatte kausi sisse ja siis igaüks teeb endale vahetult enne söömist ise saia. Sest kui saiad valmis teha, ehk siis tomatikate saiale panna, läheb sai kole ruttu pehmeks ja see ei ole hea.

Sandri ristimine

Pühapäeval oli Kaarli kirikus Sandri ristimine. Ilus, pühalik ja südant soojendav. Ristivanemateks olid minu lapsepõlvesõbranna ja õemees. Ma olen kindel, et Sander kunagi tänab meid nii heade ristivanemate eest. Nad on super. Ristimine toimus pereringis.
Tähistasime Sensos. Väga meeldiv teenindus ja sujuv suhtlemine ettevalmistuste aegu.
Kuna võibolla mõni inimene käib siin blogis ka käsitöölisi saavutusi otsimas :) siis mainiksin, et Sandri riided on minu tehtud. Ma tean küll, et traditsiooniliselt käib ristilapsel seljas pikk kleit, aga mina oma poisile küll ei suutnud kleiti selga panna. Teiste beebipoiste seljas mind kleit ei häiri. Aga Sander sai endale püksid ja lipsuga pluusi.
Ja Sander käitus väga viisakalt. Ei ühtki piuksu. Isegi mitte külma vee peale. See täitis minu südame erilise uhkusega:)
Oli helge päev:)
PS. Imelised pildid on Krista tehtud.
PPS. Mind ikka vaevas see küsimus et kuidas Sandri nime käänata. Minu sisetunne ütles, et Sander-Sandri. Paljud aga ütlevad Sander-Sanderi. Probleemi lahendas tubli ristiema, kes küsis filoloogi käest, ja sai vastuseks, et käänatakse nii nagu kringel-kringli :)

Kirbuturg

Ma olen praegu täitsa emotsioonidest tulvil, sest käisin kirbuturul. Ja see oli üks väga lahe meelelahutusüritus. Ma käisin müümas. Ma pole iialgi ühtegi oma asja müünud, sest olen väga vilets ärimutt. Kõik olen niisama ära andnud. Täna siis teistsugune kogemus.
Käisin kauplemas koos Kristaga. Kahepeale orgunnisime endale müügilaua ja stange ja olime väga suurel üksmeelel ka hindade osas. Kõige kallim asi oli meil 20 krooni. Ja äri läks hästi! Ootamatult hästi. Eriti tore oli näha mõne inimese silmis siirast rõõmu soodsalt soetatud riidetüki üle. Üks pensionär, kes ostis minult noortepärase tepitud jope! manitses, et liiga odavad hinnad. Samas teine pensionär hakkas tingima, ja sai jope 15 kroongia. Nii et inimesi on väga erinevaid:) Nagu see oleks mingi uudis, eks. Lõpus lasime veel hindu alla ka ja saime peaagu kõikidest asjadest lahti. Kõige rohkem selle kauplemise juures meeldis mulle suhtlemine inimestega. Kui ma oma esimesest krambist üle sain, sujus soovitamine-õrn pähemäärimine üsna sujuvalt. Ja inimesed olid kõik heas tujus ja päike paistis!
Vahepeal jalutasin ka turu peal ringi ja uurisin teiste väljapanekuid, aga noh, kleit, mis mulle meeldis maksis 125.- ja laste püksid 50.- ja need tundusid meie hindade kõrval ikka väga röögatud. Meil, muide, maksid kõik lasteasjad 5.- Tundus, et osad inimesed tahtsid ikka teenida. Me tahtsime saada uut kogemust ja asjadest lahti. Muidugi olin endale lubanud, et ei osta midagi, sest ma ei vaja midagi. Siiski soetasin Maibritile pisikese teletupsu ja ühe üliarmsa velvetkleidi, mille mõlema hind oli minu meelest sobilik kirbuturule.
Ning peab ütlema, et need viissada krooni, mis ma teenisin, on kohe nagu erilise tähendusega. Et sain meelelahutust ja raha pealekauba. Ja kappidesse ruumi, mida ei tasu ka alahinnata. Ma läheks kindlasti veel kauplema kunagi ja kindlasti koos Kristaga:)