On pidu peetud ja on õmmeldud

1. juunil lõpetas Maibrit lasteaia. Meie vallas on üks lasteaed, kus on üks liitrühm. Seega on meil tavaks pidada kevadpidu, mille lõpus saadetakse igal aastal uus lend kooli. Maibriti lend oli lasteaiale juba neljakümnes   kooli saata :) Võibolla sellepärast, et tegu on maalasteaiaga, võibolla sellepärast, et lõpupidu peetakse igal aastal, oli Maibriti lõpetamine selline heas mõttes rahulik.  Kuna meie tutvusringkonnas oli sellel aastal palju lasteaia lõpetamisi, siis kuulsin ka teiste ettevalmistustest. Õhtujuhid, juuksurid, fotograafid ja muu selline toredus. Kuna Maibritiga koos lõpetas lasteaia kuus last, siis oli meil kõik väga kodukootud. Üks lapsevanem (meie issi) tõi kased, üks sirelid, üks tõi puukoolist puu, kõik tegid kooki (ülal on siiski üks tellitud lisatort, aga ka kohalik toodang). Kogu rühmaga tehti näidendit ja lauldi, lõpetajatel olid peaosad. Selline rahulik ja armas ja lapsevanemale ka väga lihtne :) Võibolla jäi puudu natukene südamlikkusest kõnede osas, see on ainukene asi, mis oleks võinud paremini olla. Aga muidu - kõikide lõpetajate emad on ka minu head tuttavad, mõni vaata et sõbrannagi :) Lapsed on samuti kõik nagu omad. See kokku tekitab väga hubase ja sooja tunde.

Traditsiooniliselt istutab iga lend puu. Meie valisime samasuguse, nagu meie aias on Maibriti puu ehk siis dekoratiivõunapuu. Ja istutati see keset hoovi :)

Maibrit oli etenduses orav. Kostüüm on minu tehtud :) Tavalisel kasutatakse ainult peakatteid ja sabasid, sest lõpetajad tahavad ju pärast ikka pidulikud olla.

Noarootsi lasteaia 40. lend. Tuult tiibadesse!

Kingitus kasvatajatele. Värviinspiratsiooni sain Kajakalt, kelle imeilusad pildid minu kodu ehivad.

Sõbrannad :) Paremal on Mia, Maibriti südamesõbranna.

Lasteaed. Selles majas on veel ka noortekeskus ja õpilaskodu. Aga hoov on lasteaialaste päralt ja siin ruumipuudust ei ole :)

Lasteaeda on jäänud veel vaid kasvataja...

Kohe peale lasteaia lõpupidu toimus ka iga-aastane Läänema tantsupidu. Lasteaia muusikaõpetaja tädi Tiiu on nii tubli, et õpetab lastele kenasti tantsud selgeks ja suuremad saavad ka peole minna. Eelmisel aastal pidasime samal päeval Sandri sünnipäeva, aga sellel aastal sai Maibrit kenasti peole minna. Ilm oli muidugi külm-külm, nii et käiste alla läks mohäärkampsun ja mõned pluusid :) Minul olid kindad käes ja müts peas, aga ma olin ka pealtvaataja, kes ju tantsuga sooja ei saa.

Elagu Noarootsi! - Hurraaaa!!!

Tantsuhoos

Sini-must-kolane, see on Noarootsi lipp :)

Rahvariides lapsed on nii ilusad mu meelest...

Maibriti lõpukleidi tegin pitsist, mis mul juba ammu kapis ootas. Nüüd leidis ta väärikat kasutust :) Mul on ju pidevalt see probleem, et ma ei raatsi kangaid ära õmmelda - mõtlen ikka, et äkki tuleb ikka veel parem idee selle või tolle kanga jaoks. Haapsalu Kangadžunglist leidsin ka imeilusat satiini, mis voodriks ja lipsusks hästi sobis, ning oma langevuselt ja läikelt jättis täitsa naturaalse siidsatiini mulje.

Koduseks fotosessiooniks ei viitsinud sukkpükse panna ;)

Lõige on Burdast.

Sandrile õmblesin kevadpeoks uued püksid-

Lõige on viimasest Ottobrest. Tundub, et Sander on Ottobre jaoks sobivas täidlusastmes (on sõna!), igal juhul ei pea ma tema jaoks eriti lõikeid kitsendama.

Kuna poest me korralikku püksirihma ei leidnud, tegi Andres enda oma lühemaks.

Ja kuigi ma ei pea ennast nii heaks õmblejaks, et võtaks väga hea meelega vastu tellimustöid (ja no kes mulle siia ikka proovi tuleb, eksole), siis headele ja ilusatele inimestele on ikka vahel nii raske "ei" öelda. Eriti, kui neil on nii põnevad mõtted peas ja ideed elluviimisel. Maibriti lasteaiakaaslase vanemad on juba mõnda aega hotelli pidanud ja juulis avavad nad seal ka kohviku. Ja mina nüüd õmblen perenaisele ja kokale kleite, millega külastajaid vastu võtta. Esimene komplekt läks täna oma koju, aga tundub, et neid tuleb veel.
Andke mulle pitsi, batisti ja broderiid ja ma õmblen rõõmuga :) Täitsa kahju oli neid asju kohe ära anda.... Seelikul on ka alusseelik, nii et juba riidesse pannes tekib selline tunne, et kuhu see korsett ja toatüdruk nüüd jäävadki :)

Kangad on Tartu mnt-l asuvast Solveigi kangapoest, mida ma ei jõua kohe ära kiita. Kui selles poes nt broderiikangast vaatad, tuleb müüja ja toob sulle iseenesest mõistetavalt ka samas toonis ja paksuses batistirulli kõrvale, et "siis saate kombineerida". Superteenindus ja superkangad.

Pitsi ja veel natuke pitsi!

Varrukaotstes on kummid, et oleks mugavam :)

Väike nööp.

Õmblemiseni!

Sander 5

Maikuu sünnipäevade ja piduderalli lõpetab meil igal aastal Sandri sünnipäev. Ja nagu kompenseerimaks seda, et Sander peab oma sünnipäeva nii kaua ootama, puhkevad just tema sünnipäevaks õide kõik puud ja põõsad. Ma ei väsi imetlemast ja imestamast :) Ei ole olemas ilusamat aega!

Sõbrad ja pereliikmed teavad juba, et mai viimasel nädalavahetusel toimub meil suur sünnipäev. Vahel on see olnud ainult Sandri sünnipäev, sest Maibriti oma oleme jõudnud juba mai jooksul mitu korda ja mitmes ringis tähistada, enamasti on see aga Maibriti ja Sandri ühine pidu. Kuna Sandril lasteaias veel suuri sõpru pole, siis temal eraldi lastepidu pole ka olnud. Sellel aastal juhtus küll nii, et just Sandri õigel sünnipäeval läksid nad lasteaiaga piknikule :)

Maibrit ja Anetta

Sellel aastal vedas meil tohutult ka ilmaga. Kui ma oleks saanud vabalt valida, ehk oleksin siis isegi sünnipäeva juuni esimestel päevadel korraldanud, aga kuna need päevad olid juba igasugu muude üritustega sisustatud, siis jäi peo pidamiseks 27. mai, mil oli lihtsalt imeline ilm. Vedas! Sest 2. juunil sai ikka kinnaste ja mütsiga õues oldud:)

Kui läheduses on turnimist võimaldav puu, siis võib kindel olla, et meie lapsed on puu otsas.

Sander sai meil juba viieseks, kuigi minule tundub ta ikka veel selline pisike :) Ta tahab ju ikka igal võimalusel kaissu pugeda ja päevas lugematuid kordi kallistada :) Kui ta saaks ise valida, siis parema meelega oleks ta kodus, kui lasteaias ja parem, kui Maibrit siis ka koos temaga oleks. Sest ilma Maibritita ei oska Sander vahest kohe üldse olla. Nemad on kogu aeg ninapidi koos ja enamus ajast väga sõbralikult ja üksmeelselt. Mul on selle üle muidugi väga hea meel, sest head suhted õdede-vendade vahel kuluvad elus marjaks ära. Olgu sul sõpru palju tahes, oma õde või vend, kellega maailmaasju arutada ning kellele helistada, kui elus tähtsaid asju juhtub või niisama rääkida on vaja, on midagi muud:)

Maibriti puu, mis talle kahe aastaseks saamise puhul kingiti.

Ilmselt seetõttu, et Sander rõõmsalt kõikides Maibriti ettevõtmistes  kaasa lööb, jääb tal kohati puudu enesekindlusest ja pealehakkamisest. Ta ikka nagu ei taha iseennast usaldada, ja "ma ei oska" tuleb jälle kasutusele. Eks ma siis üritan lasta tal võimalikult palju ise teha, ja pean ikka jälle end tagasi tõmbama, et mitte jälle minna talle mahla valama või lukku kinni tõmbama. See vist on see teise lapse sündroom, et kipud teda justkui kogu aeg aitama, kui esimene laps pidu juba siis suureks saama, kui teine sündis.

Sander on meil selles mõttes väga mehelik, et kõik mis puudutab niinimetatud meestetöid, läheb talle väga peale, samas koristamisest ja muust taolisest püüab ta võimalusel kõrvale hiilida. Söögitemine paelub teda siiski ka. Tema tegutsemiskiirus ja -tahe sõltuvad väga palju ka sellest, kui motiveeritud ta on. Kui on vaja lasteaeda minna, siis ta võib ennast pool tundi riidesse panna, kui aga on vaja ruttu õue saada, sest traktor tuli issi autot lumest väja tõmbama, siis saab ta riidesse mõne minutiga.
Kui Maibrit on meil selline paikene, siis Sander näitab ka iseloomu ja vahel peab ta ikka minema magamistuppa järele mõtlema, et mis asi see oligi, mis nii hirmsasti jonnima ajas.
Kui ma aga teisi lapsi vaatan, siis Sander tundub üsna rahulik ja sõnakuulelik olema. Ta võib ikka pikaks ajaks süveneda oma mängu või töösse. Joonistamine teda vastupidiselt õele peaaegu üldse ei huvita, põhilisteks mängudeks on ikka automängud ja legod. Kõige rohkem meeldib Sandrile aga issiga koos murutraktoriga sõita ja issi toimetamistes ninapidi juures olla. Tasakaalustuseks peab ta aga väga lugu pehmetest mänguasjadest ja koos autoga võtab ta kindlasti kaissu ka mõne pisikese loomakese. Ja just sellised pisikesed loomakesed, mis peo sisse mahuvad, meeldivad talle kõige rohkem.
Sander on ka suur Minni sõber. Kui Minni meile tuli, siis ta aina käis koera kallistamas. Seda teeb ta jätkuvalt :)
Palju õnne, kallis Sander!

Inno on Sandri suur lemmik. 

Dress code :) Täitsa juhuslikult.

Kass Arturi kook ja võrkkiik - mõnus!

Tundub, et ka Minni peab Kass Arturi koogist lugu :)

Maibrit 7

Eelmisel laupäeval sai meie Maibrit seitsme aastaseks. Time flies!

Esimest korda juhtus nii, et Maibrit ärkas hommikul siis, kui me veel köögis ettevalmistusi tegime, aga ta ei tõusnud üles, vaid ootas kannatlikult, kuni me ükskord kingipaberikrabinal trepist üles läksime. Nägin silmanurgast, kuidas ta ruttu pikali heitis, käed viisakalt tekile pani ning püüdis manada näole magaja-ilme:))) Jah, ta teab iga päevaga üha rohkem, kuidas asjad peavad käima :)

Vaatamata saabunud koolilapsevanusele soovis Maibrit omale kingiks mänguasju. Kui me koos mänguasjapoes oleme käinud, siis mina üritan talle ikka legosid ja arendavaid mänge ette sööta, aga ma ju näen, kui igatsevalt ta vaatab kõiki neid nuku turvahälle ja kleidikesi :) Mõtlesin siis, et kaua seda nukumängu aega enam on ja las laps saab seda, mida hing tõeliselt ihaldab :) Mina mängisin veel kümneaastaselt nukuga, sest alles siis tekkis võimalus tutvuste kaudu beebinukk hankida, millele me siis uhkelt isa Moskvitšiga Pudukaupade Hulgibaasi (kus mu sõbranna ema töötas) järgi sõitsime.

Maibrit on väga-väga hea laps. Südamlik, abivalmis, helde, kaastundlik - need iseloomujooned soojendavad mu südant eriliselt. Nende kõrval tundub üsna tühine see, et Maibrit, sarnaselt oma emale ja isale, ei hooli suurt koristamisest ja korra hoidmisest:) 

Maibrit on ka hoolitsev õde oma vennale. Sandrit hoiab ta väga - kui ma vahel Sandriga riidlen, siis tavaliselt hakkab nutma Maibrit, mitte Sander. Ja kus ma siis enam edasi saan riielda, häbi hakkab kohe :)

Maibritil on lasteaiakaaslane Uko, kes on sündinud täpselt samal päeval, samas sünnitusmajas, mõned tunnid hiljem kui Maibrit :) Kuna seekord oli sünnipäev laupäevasel päeval, siis otsustasime Uko emaga pidada laste sünnipäeva koos, sest külalised on ju põhimõtteliselt samad. Siin maal on ju nii vähe lapsi, et kõik, kes vanuse poolest kvalifitseeruvad, kutsutakse peoele, valimisruumi pole :) Kuna Iloni Imedemaal on pidu juba peetud, siis läksime seekord hoopis Tallinnasse Skyparki. Meie lastele seal tohtult meeldib, alati, kui sealt mööda sõidame, tuletavad nad mulle meelde, et sinna tuleb jälle minna.

Õnneks oli mul kaasas Uko ema, kes on seal juba oma vanema lapse sünnipäeva pidanud ja mind rahustas, sest muidu ma oleks vist algul nutma hakanud. Sest seal olid kõik ruumid sünnipäevasid täis ja lapsi niiiiii palju. Ja mina olen ju selline pabistaja, eriti kui ma veel teiste laste eest pean vastutama. Õnneks lapsed millegi pärast ei pabistanud ja kui kõht tühjaks läks või peamiselt janu tuli, siis leidsid nad ilusti tee meie tuppa. Ja kui oli vaja kampa kokku saada, siis imekombel oskasid nad sõna nii levitada, et kõik laekusid kenasti kohale:) Eks ma tegelikult käisin ikka kogu aeg väikest loendamist tegemas, ma ei oska kohe rahulikult olla :)

Aga pidu oli tore ja lastele meeldis. See on peamine. 

Palju õnne meie kallile Maibritile!

Esimene mai

Natuke läks nüüd aega, et 1. mai postitus teha :)

Selle aasta esimest maid tähistasime küll hoopis viiendal mail, sest Andres oli õigel päeval reisil. Aga selle eest sain õige päeva esimestel minutitel kõne teiselt poolt ekvaatorit :) Ja me oleme nüüd Andresega viisteist aastat tuttavad olnud :) See on tore:)

Seekord mul ka väga vedas. Andres käis hommikul lastega Haapsalus ja võttis sealt kaasa kogu piknikutoidu, nii et mul ei jäänudki muud üle, kui nõud ja toidud korvidesse laduda, tekid kaasa võtta ja lastele riided otsida. Sõitsime Nõvale. Nõva rand on liiga ilus, et olla tõsi:) Kui see rand on inimtühi, siis on mul seal alati tunne, nagu oleks see koht Jumalale palju ligemal kui muud kohad. 

Seal on ka häid ronimispuid. Puude otsas ronimine on meie laste üks lemmiktegevusi. Maalapsed :)

On ju ebamaiselt ilus?

Lapsed juba kodus palusid, et võtame laevukesed, mis nad ükskord issiga koos tegid, kaasa, et saaks neid ujutada. Ühele paadile hakkas ujutamine nii meeldima, et tema otsustas omaette seilama minna, teine laevuke jäi alles. Ja muidugi mul olid tagavarariided ka kaasas, seda juttu, et "ei, me ei tee ennast märjaks!" ma tean küll:)

Olen rõõmus meie pikniku, viieteist aasta ja kõige selle hea üle, mis mulle on antud.