Reis Helsingisse

Nagu meil juba tavaks on, teeme suviti ikka ühe lastereisi, mille kohustuslikuks komponendiks on lõbustuspark. Sellel aastal väga kaugele ei sõitnud ja külastasime Helsingit. Ma vist ei tüdine iialgi Helsingist ära, see on nii mõnus linn.
Reisi planeerides mõtlesin natuke kokkuhoidlikum olla kui tavaliselt. Neli aastat oleme me Scandicu hotellides ööbinud, sest see kett kohe kutsub lastega peresid enda juurde ja on teinud kõik, et pered seal end hästi tunneksid. Nende ööde pealt olin ma teeninud üsna kopsaka boonuspunktide summa oma kliendikontole ja sain ühe öö Scandicus täitsa tasuta. Otsustasime siis viimase öö veeta Scandicus. Kaks esimest broneerisin aga säästuhotelli Omenahotels.com. Väga kummaline oli sinna minna - ei mingit vastuvõtuletti ega -halli, lähed nagu kellelegi kortermajja külla, ainult et iga ukse ja lifti avamiseks on sul vaja sisestada kood, mille hotell sulle vahetult enne on saatnud. Tuba oli natuke pruun, aga punane hiidkülmkappi meenutav duširuum tegi asja täitsa modernseks ja boonuseks olid olemas kõik säästureisijale vajalikud vahendid nagu veekeetja, külmkapike ja mikrolaineahi. Föön ja telekas ka. Laste voodid nagu transformerid - algul tumbad, pärast voodid. Nagu näha, tuli linad ise peale panna.

Kuna me jõudsime Helsingisse alles õhtupoolikul, ei olnud esimesel päeval muud teha kui söömas käia, poes käia ja hommikusöögiks midagi varuda. Meie Omenahotell oli Yrjönkatul, ja selle kõrval oli üks kõige inspireerivam pood, kus ma olen kunagi käinud. Nudge oli poe nimeks ja see oli täpselt nii, nagu nad ise kirjeldavad: "Sustainable choises and good mood". Iga asi oli sinna väga hoolikalt valitud ja kui mulle langeks varandus kaela, siis läheksin just sinna šoppama. Seal oli ka väike kohvikunurk aga seda me ei proovinud. Ainuke ost, mida raatsisin teha, oli heegeldamise raamat, sellest postituse lõpus. Kõik taimparknahast (selja)kotid ja Soome disainerite oh-kui-ilusad riided jäid sinna mind ootama :)

Andres käis Stockmanni mänuasjaosakonnas ja ostis lastele Lego :))) Reisi algul rääkisime küll, et midagi pole vaja ja midagi ei osta, aga -50%-le on ju raske vastu panna. Nii et kui meie vaatasime õhtul hotellis jalka legendaarset Brasiilia-Saksa poolfinaali mängu, panid lapsed lego kokku. Ja mulle meeldis väga soomlaste ülekanne! See jalka vaatamine soomekeelse jutuga oli kohe nagu üks reisi osa :))

Järgmisel päeval, olles end korralikult välja maganud, suundusime Linnamäe lõbustusparki. Ja nagu traditsiooniks saanud, peame alati lahendama trammi-ülesande. Mul on selline tunne, et iga kord sõidavad need trammid teistmoodi, kui viimasel Helsingi külastusel. Õnneks aitasid meid abivalmid trammiootajad (täitsa ilma küsimata) ja tänu neile eluaegsetele helsinglastele, nagu nad väitsid end olevat ja aastaid oli neil 60+, saime kahte trammi kombineerides nigut niuhti Linnamäele. Järgmisel päeval kasutasime trammi number 3, mis läheb "otse" Linnamäele, aga aega läheb oluliselt rohkem.

Esimeseks atraktsiooniks oli hiigelsuur laev, mis treenimata kehale mõjus just nii, nagu pildil näha. Kui sinna hiljem tagasi läksime, polnud enam mingeid judinaid, ainult süda läks pahaks.

Sellel paadirallil sai ikka püksitagumiku ja selja märjaks:)

Ameerika raudtee on ikka minu kõige lemmikum.

Väike õnnemäng käib ju ka lõbustuspargi juurde.

Esimesel päeval oli peaaegu 30 kraadi, järgmisel pisut üle 15. 

See draakon, mis kolm aastat tagasi lastele nii meeldis, oli nüüd totaalne "titekas" :))

Peale esimest lõbustuspargi päeva pikendasime loomulikult oma pileteid ka järgmiseks päevaks. Aga et reisil oleks ikka väike kultuurne-kasvatuslik aspekt ka juures, siis viisime lapsed Ateneumi Tove Janssoni näitusele, mis meile kevadel väga meeldis. Ega lapsed kogu näitust ära ei jõudnud vaadata, aga midagi nad üles noppisid ja nende sõnul neile meeldis küll. Pärast said nad Ateneumi aatriumis end ka muumideks kostümeerida.

Trammis

Viimasel päeval läksime Korkeasaari loomaaeda. Praami oodates tegid lapsed tutvust kullast mehega ja vaatasime, kui jultunud on Helsingi kajakad, kes turistidelt jäätiseid käest tahtsid tirida.

Mind ei jätnud need trammiliinid ikka rahule. Üritasin ka"vabal hetkel" neist sotti saada :)

Kullast mees ja pronksist naine puhkehetkel.

Praami peal Korkeasaari poole. Reis kestab 15 minutit.

Otsi fotolt prk Krentu ja prk Lõvi

Põhjapõdrad?

Selle loomaaiaga oli nii, et ma muudkui kippusin Kolmardeniga võrdlema. Ja no ei saa ikka võrrelda. Ma saan aru, et loomad ikka poevad peitu ja tahavad puhata, aga kui ikka puur puuri järel on tühjad, siis ühel hetkel ei tundu enam, et loomaaias oled. Õnneks jätkus lastel troopikamajas lusti kõvasti, sest seal ikka leidis lõpuks kõik maod ja konnad üles ka. Lastele meeldis tegelikult kõik seal, mina olin kriitiline vanainimene :) Minu jaoks päästis selle koha see maja. See on seal päris kaua juba seisnud ja seal on kohvik. Ja vaadake neid valgeid kardinaid! Mul tekkis tunne, nagu oleks ajas tagasi rännanud! Toidud olid ka maitsvad.

Kõige uhkem "puur" oli tehtud kodukanadele ja kukele.

Ja ei saa mina Helsingist lahkuda, kui pole käinud Esplanaadi kohvikus. Sealsed viinisaiad on parimad ilma peal.

No ja mina muidugi ei saa ju kuskil käia nii, et ma midagi ei osta.
Kõigepealt heegeldamise raamat Nudge poest. Mul on käistööraamatute vallas väike kriis viimasel ajal. Nagu ei taha enam ühtegi. No kui Saara kirjastuse omad välja jätta. Ma tahaks, et käistööraamat oleks ilusate fotodega, ilusa kujundusega, lahedate ja modernsete asjadega, värske, õhuline ja inspireeriv. Just inspiratsioon on põhiline, mida ma tahaksin ühest heast käsitööraamatust saada. See Virk kuri raamat on just selline. Sellepärast ta ostsingi. Ma oskan muidu heegeldada küll ja Pinterest on ka igasugu ideid täis, aga see raamat tundus kohe väga vajalik. Ilmselt mängis rolli ka see, et ta oli selles Nudge ülimalt inspireerivas poes :))

Ateneumist ostsin lastele kunstiraamatu.

Ja siis kaks asja, mis eelmisel reisil ostmata ja südamele jäid.
Kõigepealt Tove Janssoni elulooraamat "Tee työtä ja rakasta". Eelmisel korral mõtlesin nii:"Eveli, sa oled näituse mõju all ja sa ei vaja seda soomekeelset ega ka selle raamatu rootsikeelset köidet. Hoia oma rahakoti rauad vahel kinni ka." No ja küll ma ikka kahetsesin pärast. Nüüd heastasin selle suure vea :)))

Ja siis teine asi. See pross oli ka seal Ateneumi poes. Oli  päris kallis ja eelmisel korral mõtlelsin nii:"Eveli, sa oskad ise ka ehteid teha. Sa ei vaja seda prossi. Hoia oma rahkoti rauad koos." Ja kui ma koju jõudsin, siis jälle kahetsesin niiväga. Sest see pole mingi toorikule tehtud pross. Ja mul on nii palju riideid, kuhu see pross nii hästi sobib. Nii et heastasin ka selle vea. 

Ja kangapoes käisin ka ja ostin ikka viskoosi :)

Selline tore reis oli meil. Kui me viimaseks ööks Scandicu Grand Marinasse läksime, siis sain aru kui tähtis on inimese "puudutus". Igasugu uksekoodid hotellides on lõbusad, aga kui sind võetakse ikka naeratusega vastu ja soovitakse meeldivat hotellisviibimist, siis see on ikka hoopis midagi muud. See läheb nüüd vist juba Laulupeo teemasse, aga ma olin ikka üllatunud, et mulle, kellele igasugu masinad ja koodid väga meeldivad, selline inimlik lähedus nii palju korda läks. Mulle meeldis see naeratus, millega hotelli administraator meie lastele õhupallid andis. Ja mulle meeldisid väga need põlishelsinglastest pensionärid, kes meid juhatades omavahel tutvusid :) Ja mulle meeldis, kuidas Tove Janssoni näitus mind jälle puudutas. Sealt lahkudes olid mul jälle mõneks ajaks tiivad. Ja mulle meeldis kuidas me nagu hullud terve perega kell 23 mööda Aleksanderikatu trammi peale jooksime ja trammijuht meid ootas. Ja mulle meeldis väga ühe naise pilk, millega ta trammis meie pere  vaatas, kui me õnnelikult peale esimest lõbustuspargi päeva koju sõitsime. Ja mulle meeldis üks hallipäine-pikajuukseline vene keelt kõnelev (abielu)paar, kes laevas sealt ostetud mudelit kokku panid. Ja mulle meeldis, et kogu meie pere haaras tagasitulles joonistamispalavik.

Jälle linaselt. Linen, again.

Lõpuks omaeti olen saanud oma õmblustööd (peaaegu) kõik fotodele ja väljanäitust alga :)
Sandri lasteaia lõpupeoks õmblesin talle pluusi. Linasest, kuna sobivad püksid olid juba eelmisest aastast ootamas (õnneks tegin tookord suure pikkusevaruga).  See pluus näeb välja küll väga tavaline, ometigi õmblesin seda vist kaks pikka päeva, sest tasku ja püstkrae ja mansetid võtsid ikka aega :) Aga ma kohe tahtsin nikerdada, et tuleks "õige" :) Ma jään praegu terminite osas hätta, aga selle varruka "lõhiku" tegin sellise nagu meeste särkidel käib.
Pluusi lõige on Burdast, 4/2013, aga seal oli teistsugune varrukakinnis. Selle nn varrukalõhiku ja manseti lõike võtsin Ottobrest, 6/2010.  Nööbid on teisel ringil :) Ma lõikan alati kõikidelt äravisatavatelt või ümbertegemisele minevatelt riietelt nööbid ära. See harjumus on raudselt pärit emalt ja vanaemalt kes ka nii tegid. Lukkudega sama lugu.

For the last-kindergarten-day celebration I sewed a linen shirt for my son Sander. I love linen for summer, I think it wrinkles so beautifully! The pattern is from Burda 4/2013, the pattern for sleeve vents and cuffs are from Ottobre 6/2010. It seems like a plain white shirt, but I made it two whole days I think. But I enjoyed every minute of it! The pants are from last year, made of recycled linen fabric.

Kuna meil olid olemas tantsupeo piletid, tänu minu kiirreageerivale õele, siis oli meil Maibritiga vaja uusi kleite ka :)) Eks vist kõikides kodudes, kus õmblusmasin ikka vurab, on selline mentaliteet :) Materjaliks ikka linane. Kuna ma ei suutnud end ikkagi piisavalt kokku võtta selleks, et muretseda Maibritile "päris" rahvariide vöö, ostsin Karnaluksist rahvuslikku paela. Maibriti tegelikult ise valis välja. Algul oli plaan, et tuleb pikk kleit rahvusliku vööga, aga kuna kangast päris pika kleidi jaoks ei jätkunud ja sellisele poolikule vöö hästi ei sobinud, siis tuli vööst hoopis kotisang :) Rahvuslik efekt sai siiski saavutatud. Koti kangas on ka teisel ringil, vooder on minu lapsepõlve ajast vist. Maibriti kleidi lõige on Ottobrest, 1/2001. Seal oli see pluusina. Võtsin kehaosast 8+8 cm sisse,  varrukad jätsin meelega sellisteks lopsakamateks. Ja natuke pidin Maibritti ikka veenma ka, et selline lai kleit on lahe ja ei ole imelik :)

Maibriti sõle kinkis minu Marju Maibriti ristimiseks.

Last weekend there was a Estonian Song and Dance Celebration in Tallinn. The tradition is nearly 150 years old (and it is held in every five years) and it is like a core of estonians end our national self-esteem. We were lucky to be able to go to see the dance celebrations and of course me and my daughter needed new dresses for that special occasion. 

This dress is also linen and the pattern is from Ottobre 1/2010. The pattern was for making shirt though. I also narrowed the body part 8+8 cm. The bag is made of recycled fabric and national-themed ribbon. The plan A was to use the ribbon as a belt, but as I ran out of fabric I couldn't make  a long dress and the ribbon-belt was not looking good on this length of dress.

No ja muidugi oli mulle endale ka ju kleiti vaja. Sest mul oli olemas korralik Uku rahvariidevöö aga polnud kleiti, kuhu see oleks hästi sobinud. Võtsin oma kangalaost järjekordse linase ja hakkasin õmbelma. Ma olen sama lõike järgi juba ühe kleidi teinud, aga kuna sellel olid kummid mitte keskkohas vaid palju kõrgemal, siis vöö sinna ei sobinud. Samuti polnud see kleit täislinasest, aga mina igatsen õiget linasekortsu :)

Tegelikult ma ikka mässasin selle kleidiga, sest iseendale proovi teha on ju üsna raske ja peale esimest katset vöökohale kummitunnelit teha oli mul selja peal selline paun, mis Andrese sõnul oli nii suur nagu kaks tagumikku :) Nii et sain ikka harutada ka :) Aga kuna mul oli nii tugev visioon, milline see kleit peab olema ja kui kenasti see vöö sinna sobib, siis mingi harutamine mind küll ei heidutanud!

And linen dress for me too. The pattern is from old Burda (2001) and I have used this pattern before. I had this hand-made national costume belt but I didn't have a dress to wear it with. So I made one. When I am not going to any national celebrations, I will wear the dress with leather belt. I like the feeling of this dress!

Laulupidude ja muude rahvuslike ürituste välisel ajal plaanin kleiti kanda sellise vööga. See on pärit teiseringi poest. Minu meelest on see kleit selle vööga nii a la Karoliine Hõbelõng. Vaatasime jaanilaupäeva õhtul seda filmi taas ja no need kostüümid seal on ikka niiiiii ilusad. Peaaegu sama ilusad, kui selle filmi muusikagi. Nädal hiljem nägin Olav Ehalat Kristiine parkimisplatsil ja oleks tahtnud teda kohe kallistada:)))
Tegelikult mul on üks vöö veel karoliinehõbelõngalikum, aga see tuleb enne üles otsida.
Aga kleit on ülimugav ja mina lihtsalt olen pika kleidi usku.

Mul on seekord nii palju fotosid, et kohe ei raatsi neid jagamata jätta :) 

Natuke meeleolu tantsupeolt ka. Tantsupidu on lihtsalt über!!!! Ja mulle imponeerivad alati kõige lihtsamad koreograafilsed võtted - sirgetes ridades liikumine, seisimine ja muu selline. See on võimas!

Minu õde ja mina tantsupeaol.

Natuke vaatasime rongkäiku ka. Tundsin puudust oma Läänemaa tantsupeo kisakoorist :) 

Ja üks õmblustöö ka aprillist. Tegin õele sünnipäevaks kleidi. Kangas on pärit Helsingi Eurokanga viskoosikastist, lõige, mugandustega küll, Burdast 4/2013. Pildistatud minu ema rõdul :)

I made this dress back in April for my sisters birthday. The pattern is from Burda 4/2013 with modifications. The fabric is lightweight viscose, my second favorite next to linen for making summer dresses :)

See on küll lihtne asi, aga ma lihtsalt tunnen igal aastal nii tohtult suurt rõõmu sellest, et mul on see võimalus korjata oma aiast päikesesoojasid, mahedaid ja puhtaid maasikaid. Strawberrys form my garden.

No et oleks nagu päris :)