Palju pilte Helsingist + uus kleit

 1. Helsingi

Nagu ikka, siis ka sellel aastal, tegime lastega ühe väikese suvise lõbustuspargi reisi. Eelmisel aastal käisime Copenhagenis (see jäi vist blogimata, aga siis tegid lapsed oma esimese lennureisi) ja sellel aastal otsustasime siis jälle Helsingisse minna. Väga sarnase reisi tegime me ka viis aastat tagasi, aga kuna lapsed kasvavad ja kõike ei mäleta, siis võib vanasse kohta jälle tagasi minna. Seda enam, et mina ei tüdine Helsingist vist kunagi, ma tahan sinna alati tagasi minna. Kesklinn on juba kenasti selge ka ja juhatasin isegi ühtedele turistidele teed :)
Majutuse võtsin seekord Scandic Marski hotelli, siis kui nad pakkusid kolme ööd kahe hinnaga. See hotell on super asukohaga, Mannerheimi teel, otse Stockmanni vastas, aga muidu üsna kulunud olemisega. Samas oli kõik olemas, mis vaja, nii et otsustasin sellest kaheksakümnendate (vist) sisekujundusest lihtsalt mööda vaadata. Muu oli nagu selle keti hotellides ikka, hästi.

See käepael on Maibriti enda tehtud, meil siin tuli väike paracordi hullus peale :)

Alustasime siis lõbustuspargiga ja sellel aastal oli tore see, et mõlemad lapsed on üle 140 cm, mis tähendab, et nad said kõikidele atraktsioonidele. Nii ei jäänud neil mitte kuskil käimata ja peale väikest julgusekogumist läks Sander ka kõige hirmutavamana tundunud Ukko kollasele rajale.

Piletimüüjate huumor, kui Andres läks omale ka templit küsima.

Mina aga sellel aastal lõbustusparki väga ei nautinud... Võibolla sellepärast, et minu sees juba marineeris üks toidumürgitus, mis öösel end täiel rinnal avaldas, võibolla aga hoopis lühikese ööune tõttu. Või on lihtsalt vanus juba selline :) Ühesõnaga läks süda kiirelt pahaks.

See on üks hull tuba.  Kes on käinud, see teab, et seal on võimatu püsti olla, sestap ka need käsipuud seal.

Peale hullu tuba ja hambakontrolli tuleb liikuvatest treppidest üles ronida....

...ja siis kaltsuvaibaga alla sõita.

Kui Andres seda pilti tegi, siis ta nentis, et neid pilte kus mina olen koos suhkruvatiga, on meil juba arvestatav kollekstioon kogunenud :)

Aga suhkruvatt mulle üks kord aastas maitseb ja sellega seonduvad ka lapsepõlvemälestused, kui ma seda Vene tänavalt ostsin. Siis oli ta ilma pulgata ja maksis tervelt 30 kopikat (kui Moskva saia sai 10 ja plombiiri 20 kopikaga!).

 Meie tervisehädad algasid tegelikult juba kodust, kui Maibriti sai vahetult enne reisi nohuviiruse, mis Andresel ja Sandril juba läbi põetud oli. Pildilt on see näha kah, et ega tal hea olla ei olnud, aga lõbustuspargihunt temas ei lubanud alla anda. Mina sain siis toidumürgituse, nagu mainitud ja hommik tervitas mind veel nõgestõvega. Vähemalt oli südamepaha selleks ajaks peaaegu lahkunud, ainult keha oli nõrk ja pea uimane. Aga apteegist sai nii Zyrtecit kui söetablette, nii et kõik läks hästi. Loomulikult ei piirdu meie lapsed vaid ühepäevase lõbustuspargi külastusega, nii et eelmisel õhtul pikendasime oma käepaelu ja järgmisel päeval läksime jälle. Mina siis oma hella kehaga enam atratktsioonidele ei läinud, ainult vaateratas tundus piisavalt rahulik. Mina lugesin kohvikus raamatut ja jõin teed-kohvi :)

Üks kindel koht, kus me Helsingis alati käime, on Akateeminen Kirjakauppa ehk Stockmanni raamatuosakond. See on ikka üks paradiis! Seal käisime kohe mitu korda :)

Mulle meeldis see raamat väga. Ei ostnud küll, sest läksin hoopis apteeki söetablettide järele :)

Paras paik ;)

Kolmandal päeval läksime Suomenlinna. Minu soov oli kindlasti minna mänguasjamuuseumi, peamiselt küll selle muuseumi kohvikusse. Muuseum ise on hästi tihedalt täis pakitud, aga meie kõige suuremaks huviobjektiks kujunes hoopis arvelaud, millel me lapsed arvutama õpetasime.

Üks mänguasjamuuseumi töötaja peakski just selline välja nägema :)

See kohvikukene on seal ikka väga minu maitsele. Kakao tuleb näiteks sellises kristallklaasis ja peal oli tal veel vahukoorekuhi. Koogid olid ka väga maitsvad ja kui kohvikupreili nägi, missuguse hunniku magusat me tellisime, pakkus ta kohe meile ka tasuta vett kaasa :) Seda läks vaja!

Siis tegime natuke nostalgiapilte:

Maibrit 2011

Maibrit 2016. Nüüd pani ta jala toolile ainult pildi huvides :)
 

Sander 2011...

...ja 2016

2011...

...ja 2016

Mulle nii meeldivad need pelargoonid!

Eelmisel korral seda mänguplatsi vist ei olnud või me ei pannud tähele. Maibritile oli see nagu vesi veskile, sest tema ainult roniks igale poole.

Tellis, puit, metall, klaas, uus ja vana - kõik kenas ansamblis Suomenlinna infokeskuses.

Isegi lennukeid on Suomenlinnas tehtud!

Dry-dock

Kindluse sees

Maibrit 2011...

... ja 2016. Tundub, et ka puukene on kasvanud :)

Ilma kaisuloomadeta meie lapsed reisile ei lähe...

Viimasel päeval plaanisime natuke poes ka käia. Õnneks ei pea enam H&M-i peale aega raiskama, saab käia mõnusamates poodides. Alustuseks oli meie hotelli kõrval Globe Hope pood. Siis tahtsime Maibritiga kindlasti "templipoodi" ehk Sinellisse minna.

Sinelli

Sinelli

Sinelli

Sinelli. Inspiratsiooniks sõrmejälje piltide tegemiseks.

Peale seda plaanisime mööda sedasama Yrjönkatu Nudge poodi jalutada, aga tee peal jäi ette matkapood nimega Partioaitta, kus pool poodi oli täis Fjällräveni tooteid, mille suhtes meil Andresega mõlemal nõrkus on. Ma olin juba ostmas omale kauaihaldatud Kankeni (ma ei leia praegu a-mulliga üles) seljakotti, aga jätsin siiki poodi, enda distsiplineerimieks :) Sest mul on juba ilus seljakott olemas. Aga valik oli seal lai. 

Lõpuks jõudsime ka minu lemmikusse, Nudge poodi. Seal on palju ilusat Soome disaini. Ja mitte ainult Soome ja mitte ainult disaini. Selline mõnus pood. Ostsin sealt endale suveniiri, kõrvakad.

Nudge poe tahvel.

Seejärel me lahknesime, mina läksin ilusasse riidepoodi COS (kust ei ostnud midagi, aga sain palju ideid) ja kangapoodi, lastel oli aga vaja kogutud taskuraha laiaks lüüa, nii et nemad läksid issiga Stockmanni mänguasjaosakonda ja ostsid loomulikult kaisuloomad (mis on ka käpiknukud). Nad ei tüdine kaisuloomadest vist kunagi :)
 

Lõpuks läksime läbi veel uuest lemmikust, Expresso House'st, Stockmanni Deli kõrval, sõime imemaitsvaid minibrownie'sid ja jõime teed. Siis võtsime hotellist kotid ja asusime kodudeele.

Panin oma suvniirid kohe kõrva ka. By Poola Kataryna.

Aga enne veel käisin läbi raamatupoest, sest ma ei suutnud leppida, et pean lahkuma ilma Mekkotehdase uue raamatu, Koulutyttöjen tyylita. See pidi just neil päevil poodi jõudma ja viiendal korral ma ta saingi. Miks ma selle raamatu pärast eriti elevil olen, on näha alloleval pildil, aga raamatust ma kirjutan eraldi postituse.

Maibrit-mekko uues Mekkotehdase raamatus!

Koduteel. Järgmisel päeval sain Maibriti nohu endale ja nüüd ma siin kirjutan suu lahti, nina ja silmad tilkumas, vanakooli taskurätt kõrval, sest pabertaskurätid on ammu otsas. Vedas, et enne reisi see viirus mind kätte ei saanud.

2. Uus kleit

Enne reisi õmlbesin endale uue kleidi ka. Sest käisin Abakhanis ja leidsin viskoosikastist ilusa kanga, mis sobis hästi minu kampsuniga, mis siis just seljas oli (muidu on mul alati peamurdmist, mida kleidi peale panna, sest mul on kogu aeg külm ju). Kangast palju polnud, nii jäid ära varrukad ja kleidi alumise osa lõikasin põikikangast. Kangast ei jäänud mitte midagi järele :)

Lõige on 03/2012 Burdast. Selline kena öösärgi lõige :) Neid imelikke trukiga kinnitatavaid volte ma taha ei teinud, samuti ei ole mu kleidil lukku ega muud kinnist, sest tuleb üle pea kenasti, vaatamata sellel, et tegin kaelust pisut väiksemaks.

Selline kangas meeldib mulle, minu emale, ja kindlasti meeldiks ka mu vanaemale :)

Sel päeval oli tugev tuul, nii ma olen kogu aeg õhku täis :)

Mina ja minu assistent :)

#haulternative

Praegu on käimas Fashion Revolution Week, mille eesmärk on pöörata inimeste tähelepanu moetööstuse pahupoolele ja kutsuda nii tootjaid kui tarbijaid üles mõistlikumale tootmisele ja tarbimisele. Nii et inimesed oleks riietatud, keskkond ei saaks kahjustatud, töötajad saaks õiglase palga ning kõik oleks tasakaalus. Et tootmisahelad oleks läbipaistvad, töötajate turvalisus ja heaolu tagatud ning et oleks vastutajad. 24. aprillil möödub kolm aastat Bangladeshi Rana Plaza kokkuvarisemisest ja seetõttu on see kuupäev kuulutatud moerevolutsiooni päevaks.

Jaak Kilmi filmi "Moest väljas" Reet Ausi tegemistest on vist paljud näinud, see oli isegi telekas. Aga kes pole näinud filmi "The True Cost", siis soovitaksin väga ka seda. 

Moerevolutsiooni nädala raames utsitatakse inimesi ka ise midagi ette võtma. Näiteks teha pilt oma rõivaste tootja logoga ja esitada küsimus, et kes mu riided tegi ning siis see pilt sotsiaalmeediasse postitada.

Või näiteks teha "haulternative". See oleks siis vastumürk Youtubes levivatele "Haul" videotele, kus inimesed näitavad suurt hunnikut riideid, mida nad peamiselt kiirmoekettidest kokku on ostnud. Kuna need videod on populaarsed, siis tehakse neid üha agaramalt juurde ja arusaadavalt see suurendab veelgi inimeste arusaamist, et kuna riided on odavad, võib ja peabki neid ostma nii, nagu poest toitu ostad. #haulternative oleks siis aga sama asi, kuid esitletakse midagi, mida oled ostnud teiseringi poest, ise teinud, parandanud ja muud sellist. Mina videot tegema ei hakka, aga teen siis postituse oma "uuest" kampsunist, mis eile "valmis sai" ning veel mõnest leiust teiseringi poest. 

Aga  blogi- ja videomaastikult soovitan "My Green Closet" 'ist Erinit, kes räägib jätkusuutlikust ja eetilisest moest ja on üleüldse üks armas inimene. Tema blog, Youtube ja FB. 

Aga minu kampsun siis, mis eile "valmis sai", oli enne rohelise-halli triibuline, külgedelt sisse võetud ja kahe koiauguga. Materjaliks kašmiir ja ostsin selle teiseringi poest eesmärgiga "kuskil kasutada". Näiteks panna villasele mantlile soojenduseks või kasutada hoopis alussärgina, kui õues on -30. Aga see roheline oli ikka nii kole, et kuhugi alla ma seda kampsunit ei pannud ja kuna tegu on kašmiiriga, siis oli kahju ka mantli vahele panna. Nii ma siis võtsin kätte (selleks kulus mõni aasta) ja harutasin külgedele tehtud sissevõtud ära, värvisin kampsuni ära ja parandasin koiaugud. Parandamiseks võtsin peenvillast lõnga ja värvisin selle potis koos kampsuniga ära. Oleks võinud ka kohe ära parandada, aga seekord niipidi. Ja nüüd on mul siis imepehme ja täitsa kobe must kašmiirkampsun! Ma ise ka ei usu, et see nii libedalt läks. Loodetavasti värvi andma ei hakka, loputasin seda küll vist kümme korda ja lõpus lisasin ka natuke äädikat viimasesse loputusvette. Värviks kasutasin seda rohelises pakis villase värvi Vello Laumetsa värvikojast. Minu oma oli küll 15 aastat vana, aga toimis ikka. Tegelikult värvisin ma eelmisel päeval ühte siidsalli Dyloni värviga ja kuna värvivesi jäi nii tume, siis oli kahju seda ära visata, nii et lahustasin Vello Laumetsa värvi ära ja valasin sinna Dyloni värvivette koos äädika ja soolaga. Nii et tegu on siis kahe värvi seguga.

Ja kui juba pildistamiseks läks ja teemaks taaskasutus, siis jagan mõningaid teiseringi poe leide, mis peaaegu või täisa muutmata. Kuna mulle endale meeldib vaadata, mida inimsed teiseringi poodidest leiavad, siis jagan ise ka. 

Teiseringi poodidest otsin tavaliselt kas selliseid asju, mida kanda saab või siis selliseid asju, kus on palju väärtuslikku materjali. Haapsalu Humanas on kõige kallimad asjad 4 eurot, nii et kohe selga panemise asju ostan siis, materjali asju aga siis, kui hinnad on kukkunud. See on selline pood, kus iga kahe nädala tagant kaup vahetub, esimesel päeval on kõik 4 eurot ja siis iga päev hinnad langevad, lõpuks vist on kolm asja kokku 1.50. 

See must kott on nahast ja minu arvates väga armas. Tal oli ka üks sangake, mis oli aga mõranenud ja kulunud ja jättis räpaka mulje. Nii mas siis lihtsalt lõikasin selle ära. 

Selle valge pluusi ostsin ikka aastaid tagasi juba ja ta oli minu taaskasutust ootava siidi kastis. Nüüd ükspäev, kui seda kasti sorteerisin, vaatasin, et võib kohe selga panna, polegi midagi muuta vaja. Tore ikka ka, et mood muutub :) Sarnaseid pluuse nägin igas toonis Tartu maantee Humana Vintage poes, kuhu mööda minnes sisse astusin. 

Need teksad on ka Humanast pärit, originaalis Zarast. Midagi ma nende juures ei muutnud.

Ja siis veel üks nahktagi, kah Humanast. See oli enne tegelikult selline pikemat sorti ja vööga ja tundus ikka natuke maiguga. Nahk aga oli super-super pehme ja asi ise peaaegu kasutamata. Paar aastat ootas ta pööningul oma aega ja nüüd siis tegin ta pisut ringi.

Selleks, et ta lühemaks teha, tuli lukk ära harutada, mis tunduski algul kõige raksem. Tegelikkuses aga läks see lihtsalt ja hoopis allääre õmblemine oli keerulisem. Kuna minu teflontallaga masin on ema juures (tervitused tublidele õmblusõpilastele siinkohal!) siis pidin tavalise tallaga õmblema ja alläär ei tulnud kõige ilusam. Aga enam-vähem kannatab käia. Varrukate otsa ma vist siiski plaanin soonikud panna, sest varrukad on pisut lühikesed ja nati laiad alt. Enne pean aga sobiva sooniku leidma.

Selline siis minu #haulternative sai. Mulle väga meeldis seda kirjutada :) Ja kellel samal teemal huvitavaid blogisid või juutuubereid soovitada, siis oleksin info eest tänulik!
Ja kui Haapsallu satute, siis soovitan kindlasti minna Rannarootsi keskuses asuvasse Humanasse (soovitavalt uue kauba päeval, neil kodulehel kõik kirjas), Samaaria poodi, näiteks Lihula maanteel (Tallinna poolt tulles fooriga ristmikult vasakule ja siis vasakut kätt enne ujulat) asuvasse ja Antiigilattu. Ja veel, Haapsalus on nüüd ka püsikirbukas, Karja Basaar, kuhu ma polegi veel ise jõudnud. Ja kuna ka Haapsalu kohvikud ärkavad talveunest, siis ongi tore üks spetsiaalne Haapsalu päev teha, näiteks koos sõbrannaga :)