Reklaamiklubi: tervitus.ee

Lugesin ükskord Pere ja Kodu retseptivihikust, et avatud on mahetoidu netipood tervitus.ee. Kuna minu ammune igatsus on osta toitu neti teel ning eriti veel kodumaist toitu, siis loomulikult tõttasin ma kohe arvuti juurde uut poodi külastama. Tegelikult ostaks ma köögivilja muidugi kõige meelsamini turult, aga meie turud on nii koledad ja mustad, et ma ei taha sinna eriti minna. Poe kenasti kujundatud ja sõbralik kodulehekülg tekitasid kohe usaldust ja nii ma oma esimese tellimuse tegingi. Sattusin üsna hoogu ja tellisin isegi külmpressi rapsiõli (mis mulle ikka ei meeldi, sest sellel on poslamasla maitse). Ja neljapäeval kell kaks oligi pintsakus meesterahvas ukse taga, kaks jõupaberist kotti käes. Nagu jõulukingi saanud laps kiirustasin kohe kotte avama. Ja nii tore oli jälle näha mullaseid ning eri suuruses kartuleid ja porgandeid! No nagu oleks ise peenra pealt võtnud. Need supermarketi pestud-poleeritud köögiviljad mõjuvad pisut võõralt.
Nüüdseks, kui juba kolmas tellimus poodi sisse antud, julgen seda kohta soovitada küll. Esiteks on jube mugav - võtan aga kokaraamatud ette ja vaatan, mida tahaks süüa teha ja siis muudkui klõpsin asjad korvi. Kahjuks hakkab köögivilja valik väiksemaks jääma, sest eks hooaeg hakkab ka mööda saama. Samas oleme me liiga ära hellitatud sellega, et võime jaanuaris maasikaid ja juulis mandariine süüa. Mina pooldan kodumaise ja hooajalise toidu tarbimist. Kellele ikka on vaja neid krõmpsuvaid maasikaid jaanuaris, mille transpordiks on kulunud oi kui kui palju energiat? Ja ausalt öeldes kõlab vabandus "lillkapsast kahjuks seekord ei saa, sest taluniku sõnul võttis öökülm lillkapsad ära" üsna armsalt.
Teine tore asi on see, et tänu poekesele olen ma nüüd hoopis rohkem juurviljatoite tegema hakanud. Näiteks eile tegin Anni Arro "Sepamaa talu köögist" peedisalatit parmesani ja munaga. Tavaliselt ma ostan poest keedupeeti aga seekord keetsin suisa ise. Ja ausalt, kokkamine pakub palju suuremat naudingut, kui ma tean, et see peedikene kasvas ühe armsa väiketaluniku põllulapil või et see munakene on ühe rõõmsa kana munetud :) Ja nii ilusaid küüslauke pole ka ammu saanud :)
Ja kes tahab ka neti teel toidu tellimist proovida, siis täna-homme ja vist isegi kogu see nädal transprdi eest raha ei küsita :)
Peedisalat keedumuna ja Parmesaniga

4-5 väiksemat keedetud peeti
3 keedetud muna
Parmesani juustu
rukolat
basiilikut
1 sl röstitud kõrvitsaseemneid
soola, pipart
Marinaad:
0,5 klaasi külmpressitud oliivõli
1-2 küüslauguküünt
2 sl palsamiveiniäädikat
1 tl kuivatatud punet

Koori peedid ja lõika õhukesteks viiludeks. Sega kausis kokku marinaadi ained. Kalla viilutatud peetidele ja lase vähemalt tund toasoojas seista. Viiluta munad. Aseta peet, munad, rukola j basiilik kihiti taldrikule. Lisa kõrvitsaseemned ja Parmesanilaastud.Piserda üle natukese marinaadiga ning maitsesta soola ning pipraga.
Minu mugandused: kuna kõrvitsaseemneid polnud, siis kasutasin päevalille omi. Õli panin vähem ja äädikat rohkem. Lisasin marinaadile ka natuke suhkrut.

Vanaema tomatisaiad

Ükskord, kui ma väike olin, käisime vanaemaga tema sõbrannal külas. Sõbranna oli imemaitsvaid tomatisaiu teinud. Me vanaemaga sõime kohe mehiselt, ei hoolinud isegi viisakusest - nii häid saiu ei saa ainult ühte süüa. Ühtlasi uuris vanaema järgi, kuidas saiu täpselt teha ja alates sellest tegi ta neid igal aastal. Alates sellest ajast, kui tema kasvuhoones esimene tomat roosaka varjundi võttis kuni viimse tomatini sügisel- tomatisaiad olid pidevalt laual. Kõik sõid ja kiitsid.
Täna tegin neid samu tomatisaiu. Ja mõtlesin, et patt oleks nii head asja mitte teistega jagada.

Tomatisaiad

(kogused on ligikaudsed)
6 viilu saia
50 g võid
3 suurt tomatit
1 keskmine sibul
soola
pipart
tilli

Kõige olulisem asi saiade juures, isegi olulisem, kui head küpsed tomatid, on saia praadimine. Sai tuleb praadida pannil keskmisel kuumusel rohke taluvõiga kuldseks. Selline võiga aeglaselt praetud sai omandab kerge magusa maitse. Seda praadimist ei tohi asendada röstimisega ega võid õliga. Enne saia praadimist tuleks aga kate valmis teha, et see saaks saiade praadimise aegu natuke maitsestuda. Katteks tuleb tomat hakkida väikesteks kuubikuteks ja sibul veel väiksemateks tükkideks. Hakitud tomat ja sibul tuleb kausis segada, maitsestada soola-pipra-tilliga.
Mina teen nii, et panen saiad ühe taldriku peale ja tomatikatte kausi sisse ja siis igaüks teeb endale vahetult enne söömist ise saia. Sest kui saiad valmis teha, ehk siis tomatikate saiale panna, läheb sai kole ruttu pehmeks ja see ei ole hea.

Sandri ristimine

Pühapäeval oli Kaarli kirikus Sandri ristimine. Ilus, pühalik ja südant soojendav. Ristivanemateks olid minu lapsepõlvesõbranna ja õemees. Ma olen kindel, et Sander kunagi tänab meid nii heade ristivanemate eest. Nad on super. Ristimine toimus pereringis.
Tähistasime Sensos. Väga meeldiv teenindus ja sujuv suhtlemine ettevalmistuste aegu.
Kuna võibolla mõni inimene käib siin blogis ka käsitöölisi saavutusi otsimas :) siis mainiksin, et Sandri riided on minu tehtud. Ma tean küll, et traditsiooniliselt käib ristilapsel seljas pikk kleit, aga mina oma poisile küll ei suutnud kleiti selga panna. Teiste beebipoiste seljas mind kleit ei häiri. Aga Sander sai endale püksid ja lipsuga pluusi.
Ja Sander käitus väga viisakalt. Ei ühtki piuksu. Isegi mitte külma vee peale. See täitis minu südame erilise uhkusega:)
Oli helge päev:)
PS. Imelised pildid on Krista tehtud.
PPS. Mind ikka vaevas see küsimus et kuidas Sandri nime käänata. Minu sisetunne ütles, et Sander-Sandri. Paljud aga ütlevad Sander-Sanderi. Probleemi lahendas tubli ristiema, kes küsis filoloogi käest, ja sai vastuseks, et käänatakse nii nagu kringel-kringli :)

Kirbuturg

Ma olen praegu täitsa emotsioonidest tulvil, sest käisin kirbuturul. Ja see oli üks väga lahe meelelahutusüritus. Ma käisin müümas. Ma pole iialgi ühtegi oma asja müünud, sest olen väga vilets ärimutt. Kõik olen niisama ära andnud. Täna siis teistsugune kogemus.
Käisin kauplemas koos Kristaga. Kahepeale orgunnisime endale müügilaua ja stange ja olime väga suurel üksmeelel ka hindade osas. Kõige kallim asi oli meil 20 krooni. Ja äri läks hästi! Ootamatult hästi. Eriti tore oli näha mõne inimese silmis siirast rõõmu soodsalt soetatud riidetüki üle. Üks pensionär, kes ostis minult noortepärase tepitud jope! manitses, et liiga odavad hinnad. Samas teine pensionär hakkas tingima, ja sai jope 15 kroongia. Nii et inimesi on väga erinevaid:) Nagu see oleks mingi uudis, eks. Lõpus lasime veel hindu alla ka ja saime peaagu kõikidest asjadest lahti. Kõige rohkem selle kauplemise juures meeldis mulle suhtlemine inimestega. Kui ma oma esimesest krambist üle sain, sujus soovitamine-õrn pähemäärimine üsna sujuvalt. Ja inimesed olid kõik heas tujus ja päike paistis!
Vahepeal jalutasin ka turu peal ringi ja uurisin teiste väljapanekuid, aga noh, kleit, mis mulle meeldis maksis 125.- ja laste püksid 50.- ja need tundusid meie hindade kõrval ikka väga röögatud. Meil, muide, maksid kõik lasteasjad 5.- Tundus, et osad inimesed tahtsid ikka teenida. Me tahtsime saada uut kogemust ja asjadest lahti. Muidugi olin endale lubanud, et ei osta midagi, sest ma ei vaja midagi. Siiski soetasin Maibritile pisikese teletupsu ja ühe üliarmsa velvetkleidi, mille mõlema hind oli minu meelest sobilik kirbuturule.
Ning peab ütlema, et need viissada krooni, mis ma teenisin, on kohe nagu erilise tähendusega. Et sain meelelahutust ja raha pealekauba. Ja kappidesse ruumi, mida ei tasu ka alahinnata. Ma läheks kindlasti veel kauplema kunagi ja kindlasti koos Kristaga:)

Märgistatud!

Aitäh Triibik, Heidi, Ampsak, Eowyn :)

Asja mõte seisneb selles, et naissoost blogitajad saaksid üksteist/teineteist tunnustada ning toetada, igaüks, kes Rockin’ Girl Bloggeriks saab, nimetab edasi viis tüdrukut/naist. Märgi andmine endaga kohustusi kaasa ei too, küll aga on tunnustus märgi saaja blogile

Mina annan märgi edasi nendele blogijatele, kelle lugusid ma alati ootan ja kõige esimesena Bloglinesist loen :) Aitäh teile!
Krista, Kajakas, Heegaldaja-Mann, Tiina, Sirliiz! Mis sest, et te olete vist juba selle märgi korduvalt saanud :) Tahaks siia ka need nimed panna, kellelt märgi sain, aga ega kingitud asja ei saa ju tagasi anda :)
Muhvile ka suur tänu!

Ratatouille

Ma käisin täna kinos. Üksinda. Ratatouille vaatamas. Oli üks äärmiselt lahe film! Natuke tobe on muidugi üksinda omaette kinos naerda, eriti, kui sinu naaber väga morn on, aga noh, elasin üle. Ja inspiratsiooni sain filmist muidugi kuhjaga. Peale kino suundusin kohe toidupoodi ja hakkasin arutult igasugu häid asju ostma. Kuna ma olin inspiratsioonist nii tulvil ja erutunud, ei suutnud üldse poes mõtteid koondada ja ostsin niisama head parmesani ja virsikuid ja toorsuitsusinki ja tüümiani ja... Kodus keerasin endale kohe ühe salati kokku...
Ja ohhhh.... küll ma annaks palju et saaksin olla pisike rotike ühe tõelise koka mütsi sees ja vaadata kuidas ta kokkab... Ja siis ma tahaks, et oleks üks mõnus ja hügieeniline turg, kust saaks värsket ja kvaliteetset toorainet... Ja siis ma tahaks kohe praegu olla prantsusmaal mõnes heas restoranis. Või Itaalias :) Unistused...
Aga kui filmis kõlas mõte, et kõik võivad kokata, siis minu põhiline moto on, et pole halba toitu, on halvasti tehtud toit. Näiteks. Kui me Andresega tutvusime, siis ta teatas kohe, et tema mingeid juurikaid küll ei söö, peale kartuli muidugi. Et lapsepõlves topiti ja jube oli. Kui ma siis mõne aja pärast sain teada, et nende peres tehti ühepajatoitu nii, et pandi kõik juurikad korraga rohkesse vette keema ja keedeti pehmeks, siis ma mõistsin teda. Ma ka sellist asja ei sööks. Meil tähendas ühepajatoit seda, et juurikaid hautati rohkes võis. Vett pandi ainult tilk, kui oli põhjakõrbemise oht. Ja tasapisi harjus Andreski juurikatoite sööma. Sest ta ütles, et see minu ühepajatoit pole üldse nagu ühepajatoit. Mõned nädalad tagasi "moorisin" rohkes võis noori porgandeid. Lisasin ainult soola. Vaatamata sellele, et lõunaks olid peale porgandite veel "mooritud" veiseliha, kartul ja värske salat, ütles Andres, et kõige parem asi lõunasöögis on need porgandid. Seda ütles Andres, kes kümme aastat tagasi resoluutselt keeldus mingisugustki kuumtöödeldud juurikat söömast.
Ja kuna jutt on niikuinii juba väga laiali valgunud, siis ühest unistusest veel - unistan kasvuhoonest :) Ja paljudest peenardest ja korralikust sõnnikust ja rohkest vabast ajast :) Et saaks ise oma toitu kasvatada ja et saaks jälle tunda õiget tomatimaitset. Ja et lapsed näeksid, kuidas ühest väiksest seemnest võib kasvada suur kõrvits. Aga peale saagikoristust ihkab süda jälle linna. Toida hunti palju tahad, ikka vaatab metsa poole :) Linna poole siis :) Ja kevadel maa poole. Sellest tulenevalt on minu kõige suurem unistus, et ma suudaksin aastaläbi maal rahulikult elada, ilma et kibeleks kinno-kohvikusse-poodi. Huvitav, kas ma kunagi saavutan selle sisemise rahu ja tasakaalu, mida aastaringne maal elamine nõuab?
Tegelikult tahtsin sellest kirjutada, et tore film oli :) Aga tuli jutt nagu ühepajatoit või siis ratatouille :)

Ülestähendusi

• Pühapäeval käisime Andresega A Le Coq Live kontserdil Haapsalus. Lapsed ja lutipudeli jätsime ema juurde ja läksime kahekesi. Väga imelik oli. Natuke nagu tühi tunne, pidevalt oli selline tunne, et kus lapsed on. Aga mõnus oli ka. Kontsert meeldis väga (kui harva käia, siis pole nõudmised nii kõrged), seisime peaaegu lava ees ja laulsime kaasa ka :) Aga kui me väravast sisse läksime, siis sattusime väga paljude noorte inimestega korraga minema (muidu oli kontserdil ka vanemaid) ja ma tundsin ennast vanana:) Vaatasin, et alt laienevad püksid on täitsa out, kõigil olid kitsenevad. Ja piretjärvise tukk polegi enam ainumõeldav soeng noortel tüdrukutel, sellist räsitud pungielementidega soengut kohtas päris tihti. No ma ei näe ju tavaliselt korraga nii palju noori... Aga ema sai lastega hästi hakkama, Sander magas kella kaheksast kuni üheteistkümneni... vahepeal tõi ema vankri tuppa, sest õues läks juba pimedaks. Ja mina ütlesin talle, et ega ta üle poole tunni ei maga õhtul :) Oli väga mõnus väljas käia. Värskendav.
• Ostsin Maibritile Muumi dvd. Ma pole ise kunagi Muumioru lugusid lugenud ega multikat näinud. Seetõttu oli mul väga raske vastata Maibriti küsimustele, kui ta oma Muumi raamatut vaatas. Sest Sniffi liiki on väga raske tuvastada, ja hatifnotid on ka täitsa arusaamatud tegelased. Nüüd ma tean tänu multikale aga kõiki neid tegelasi. Ja peab tunnistama, et väga mõnus multikas on. Vaatasin koos Maibritiga. Vahepeal, kui ta seletama hakkas, ütlesin, et tasa-tasa, emme ei kuule mis nad seal räägivad :) Ja nii põneva koha peal lõppes ära, et esimesel võimalusel ostan järgmised osad :)
• Mul on juba mitu aastat voodipesud pesumajas käinud. Täna mõtlesin, et peseks siis ise, kuivataks õues jne. Aga kohe, kui ma hakkasin pesusid kuivama riputama, meenus mulle, miks ma ei taha kodus voodipesusid pesta. Täiesti võimatu on märga 2,2x2,2 m tekikotti nii käsitseda, et see maha ei läheks. Selline õudne mässamine et oh ja ah. Nii et mina jään pesumaja kliendiks edasi. Mis sest, et õues tuleb pesule hea lõhn...
• Maibrit vaatas Sandri nokut ja hüüdis imestunult "Tital on saba!"
  

Seelik ja kleit

Et mu õmblusmasin ja õmblusoskused päris rooste ei läheks, siis vahest ikka õmblen ka natuke. Kahjuks on õmblemine, erinevalt kudumisest-heegeldamisest, korraga palju aega nõudev töö. Ei saa 15 minuti kaupa õmmelda. Seega pole praegu üldse õmblemiseks sobiv eluperiood. Aga kui öö õmblemiseks ohverdada, siis midagi väikest ikka saab tehtud.
Endale õmblesin seeliku, sest see kangas mulle nii väga meeldis ja pika seeliku igatsus oli ka. Vaatamata sellele, et kangas ise oli niigi libe ja langev otsustasin paanid veel ka viltu riidest lõigata. Mina, kes ma vihkan viltu riidest õmblemist. Lõikamise peale kulus sama palju aega, kui õmblemise peale. Aga kanda on ka selle eest palju mõnusam.
Maibritile tegin pluusi, mis kujunes kleidiks.

Baudelaire sokid

Poleks osanud iial arvata, et ka mina saan endale sokikudumispisiku. Aga sain. Ja saan aru, miks inimestele meeldib sokke kududa palju rohkem kui nad neid vajavad. Sest sokke on nii mõnus kududa. Selline paraja mahuga töö, ei jõua veel ära tüdineda, kui juba on valmis. Eriti tore on kududa mittetavapäraseid sokke.Knitty Baudelaire sokid tundusid eriti ahvatlevad. Ma pole kunagi alustanud soki kudumist varbast, pole kunagi teinud lühikeste ridadega kanda, pole kunagi kudunud pitssokke, pole kunagi kudunud sokke õpetuse järgi. Nüüd on kõik see järele proovitud. Ja uued, küll rahvuslikud, sokid on juba varrastel :)Tehniline info:
Lõng: Fortissima Socka
Vardad: nr 2
Õpetus: Knitty

Lapitööde näitus Haapsalus

Minu üks lemmikutest:

Minu üks suurtest lemmikutest (autor Anni Kreem):


Minu kõige suurem lemmik:




Marja Matiiseni töö:
Tekk peamiselt meeste särkidest (vähemalt mulle tundus nii):