Sarnaselt eelmisele aastale otsustasime ka sellel aastal õe ja emaga koos jõule pidada. Sellel aastal siis meie maakodus. Oleme unistanud maakodus jõulude pidamisest juba viis aastat, nüüd siis see unistus täitus. Lund meil siin küll ei sadanud aga selle eest olid olemas kõik muud komponendid, mis ideaalseteks jõuludeks vaja on.
Kõik algas suurest planeerimisest - kes millise õhtusöögi käigu eest hoolitseb. Mina valisin endale viimase käigu. Vaatamata sellele ei suutnud ma vastu panna Maru terriinile detsembri Eesti Naises, nii et tegin ka selle. Ja peab ütlema, et kui ma seda sõin, siis eriti ise ka ei uskunud, et ma ise olen nii imehea asja teinud. Õde arvas, et sellist toitu sobiks süüa vaid hõbenoa ja -kahvliga, kõrvale peen vahuvein. Ema aga ütles, et tema hakkab nüüd ka seda terriini tegema. Magusaks tegin jälle Maru piparkoogijäätist (ja-jah, ma olen nüüd fänn), vaarikasorbetti, Triibiku inglise keeksi, Napoleoni, piparkooke. Piparkooke tegi tegelikult Maibrit. Ja esimest korda elus sõin ma vabatahtlikult piparkooke! Sellised isetehtud piparkoogid, rohke glasuuriga, maitsesid nii nagu lapsepõlves ja olid tõesti head. Paks glasuurikiht on muidugi vältimatu.Ja ma arvan et tänu sellele, et lugesin innustavat jõuluteemalist peatükki Anthea Turneri koduperenaise raamatust, suutsin oma asjad planeerida nii, et jõululaupäevaks oli enamus kokkamisi tehtud ja toad koristatud, nii et võisin aja maha võtta ja tunda rõõmu sellest päevast, mida nii kaua oodatud. Ja ma olin muidugi uhke enda üle, sest tavaliselt jään ma ikka jänni ja ei suuda asju õigesti planeerida.
Päeval käisime ka meie oma kabelis jumalateenistusel. See oli kirjeldamatult kaunis ja meeliülendav. Laulda selles imearmsas kabelikeses koos külarahvaga armsaid jõululaule ja kuulata jutlust - see oli tõeline kingitus ja ma olen selle eest väga tänulik. Alates sellest hetkest saabus ka jõulutunne.
Üsna varsti peale seda, kui olime lauda istunud, saabus ka Jõuluvana. Meil pole Jõuluvana käinud peale seda, kui olin umbes nelja-viiene. Alati on käinud päkapikud, kes mulle oma salapäraga meeldivadki palju rohkem. Seekord aga otsustasime laste pärast naaberküla Jõuluvana meile kutsuda. Oli selline mõnus ja rahulik mees, kes ei näidelnud üle. Ma polnud küll päris kindel, kas lapsed tunnevad rõõmu või hirmu, kui Jõuluvana näevad, aga õnneks hüüdis Maibrit juba kaugelt "Oo, tere Jõuluvana!". Kinke oli nii palju, et luuletused ja laulud said kõigil otsa, Maibrit luges oma ainukest luuletust mitu korda, laule oli rohkem. Sander küll pisut ehmatas, kui Jõuluvana tuli, aga see hirm kadus üsna ruttu ja Sander lõi kenasti Jõuluvanale patsu ning ütles, kuidas lammas, koer jne. teevad. Jõuluvana tõi mulle lambanahast sussid, rohkelt Iittala nõusid, Hedvigu plaadi, dr Hauschka kosmeetikat ja põdralihakonservi (meil oli seltskonnas ka jahimees). Mulle väga meeldib saada kingitusi, mis on spetsiaalselt minu jaoks valitud :)Jõulu esimese püha veetsime ka kõik koos - käisime jalutamas ja sõime :) Teisel pühal käisime Andrese vanemate juures, kuhu oli ka palju rahvast kogunenud. Ja kuigi ma päkapikkudele ei kirjutanud, oskasid nad siiski mu mõtteid ja soove lugeda, ning tõid mulle Nina lõhna ja ökoseebi :) Hakka või jälle päkapikke uskuma!
(Ma pole tegelikult nii kaasaegne ema, et poisile roosasid riideid selga paneks, aga kuna meil on nii porine, siis on Sandrile õues mängimiseks ette nähtud Maibriti vanad saapad, no et siis oma punastega saaks linnapeal käia :) )Ja kuusest ma veel polegi rääkinud.... Seekord tõi Andres koos lastega meie metsast ise kuuse. Meie kuusk on väga kõrge ja selline õrnakene. Esimest korda tundsin, et ei tahagi kuuske palju ehtida, sest ta on juba isegi nii ilus!
Kui me perega linna läheme, siis kohvikusse tahame ikka minna, aga loomaaeda pole meil enam vaja minna. Sest meil on siin omal loomaaed. Kollektsiooni kuuluvad:
Sellel nädalavahetusel olid meil õde-õemees külas. Nädalavahetus kulges põhiliselt söömise tähe all. Ma olen juba kirjutanud, et siin maal meeldib mulle kohe eriti süüa teha, aga veel meeldib mulle, kui on olemas sööjad, kes toitu ka hinnata oskavad. Või siis asjalikult kommenteerida-kritiseerida-nõustada :) Ja tore on ka see, et kui meil käivad külalised, kes jäävad terveks nädalavahetuseks, siis on meilgi selline mõnus puhkus. Sest muidu ajab ikka ju üks töö teist taga ja nädalavahetus on ainuke aeg, millal Andres saab meie ülemist korrust ehitada. Ja nii need puhkepäevad kaovadki käest. Külalistega aga võtad sujuvalt aja maha ja teed nii mõndagi, mida muidu ehk ei viitsiks. Näiteks minna raju vihmaga mere äärde tormi vaatama. Me ei oleks Andresega iialgi viitsinud seda teha, aga külalistega küll. Ja oli mida vaadata... see tikkus isegi silmast-suust-kraevahelt sisse :) Kõige vapram oli Sandrer, kes täiesti rahuliku ilmega tormi trotsis. Aga eks tal ole head tuule- ja veekindlad riided ka (aitäh, Vikeldaja!).Nüüd jään siis ootama järgmist pühapäeva, mil kallid sõbrannad mulle külla tulevad!
Järjepidevuse ja ajaloo huvides - meie selleaastane traditsiooniline sügisjalutuskäik toimus 12. oktoobril. Sügisjalutuskäigu traditsioon on meil vist juba varsti kümne aastane ja algne idee oli meid, kui linnainimesi, sellel imelisel lehtede kolletumise ajal vähemalt üks kord loodusesse saada. Et me ei magaks maha ühte ilusamat aega aastas. Aga nüüd? Me ju oleme nüüd siin looduse keskel ja midagi maha magada on raske :) Aga kuna väike jalutuskäik ja piknik on ju ikka väga toredad tegevused ja ka traditsiooni tuleb elus hoida, siis sõitsime natuke kodust eemale jalutama :)Tee viis meid Nõvale ja sealt edasi. Natuke me eksisime teelt ja leidsime end ühtäkki Keibu lahe lähedusest. Sinna olin ma juba ammu tahtnud minna. Kui minna sügise ilu nautima, siis koht, kus kasvavad peamiselt okaspuud pole just küll kõige mõistlikum valik aga RMK on siin meiekandis kõik kaunid kohad varustanud kenade "istumiskohtadega", nii et otsustasime oma tagasihoidliku pikniku siiski mändide keskel pidada. 
