Suve Manti. Summer Manti

Kuna Maibrit kandis oma sügisel kootud Manti kampsunit rõõmsalt kogu talve, siis mõtlesin, et teeks talle ka ühe suvise versiooni sellest. Ja kuna ma juba ammu olin mõelnud, et sellele kampsunile sobiks kapuuts hästi, siis tegin ka kapuutsi.
Kampsuni kudumist alustasin juba varakevadel aga millegipärast jäi kampsun 10 rida enne lõppu seisma ja nüüd siis võtsin kätte ja lõpetasin ära. Sest muidu saab ju suvi läbi enne.
Lõnga otsisin kaua - sellist jämedat puuvillast pole kuskilt leida. Lõpuks leidsin Hõbelõngast Adriafili Navy. Täitsa mõnus lõng on ja akrüüli sisalduse koha pealt pigistasin silma kinni:)
Ja kuna kampsun on roosa, siis loomulikult see Maibritile meeldib. Eelmine kampsun oli ju hall :)
Juhend sai samuti kapuutsi ja ühe suuruse (10 aastase lapse) võrra täiendatud ja see on saadaval inglise keelsena Ravelrys.




Lõng/Yarn: Adriafil Navi, 9 tokki/skeins, shade 51 from Hõbelõng
Needles: 6 mm
Pattern: Manti

As Maibrit wore her winter Manti cardigan the whol fall-winter, I decided to knit a summer version of this cardigan as well. I thought that this cardigan would look great with hood and so I made a hooed version. I started knitting it early spring but somehow it hibernated until last week when I decided to complete it befor the summer ends.
I like the yarn despite the acrylic content. It is not easy to find a bulky cotton yarn in Estonia:)
And because the cardigan is pink, opposite to the previous grey one, Maibrit really likes it:)
The pattern is also updated and hooded version as well as size 10 year old are added. Available in Ravelry.

iPodi hoidja. iPod cozy

Viimasteks jõuludeks tõi jõuluvana mulle iPodi ja seoses sellega tekkis ka vajadus iPodi hoidja järele. Tükk aega mõtlesin, et milline see küll olema peaks ja konsulteerisin isegi Andresega, sest igasugused taolised praktilised lahendused on tema spetsialiteet.

Lõpuks kujunes iPodi hoidja siis selliseks, et pealmine osa on heegeldatud ning sees kangas. Alumisse osasse käib mängija ise ja ülemisse saab juhtmed kerida. Juhtme kerimiseks on lukuga avaneva klapi sees spetsiaalne alus ja klapi külge on ta kinnitatud just pikemat külge pidi selleks, et juhtme saaks üle serva mugavalt maha libistada (Andrese idee). Ülemise klapi sees on ka väikesed taskud plastikkaardi, raha või taskurätiku jaoks.

Klapid kinnituvad omavahel nööbiga. Kotikest saab kanda nii vööl, värvli vahel kui ka kaelas.

Selle kotikese juhend on ka juuli Eesti Naises, kuna ilmselt vajab nii mõnigi iPod hädasti ühte suvist kotikest. Ja tegelikult sobib see ju ka (muusika) telefoni hoidimseks:)

Santa brought me an iPod for last Christmas and therefore I needed an iPod cozy. After a long considerations I decided, that I want it to be crocheted outside and lined with printed cotton fabric. Lower part of the cozy holds the iPod itself, upper part is for earphones and also for little items like plastic card or some money (if you want to buy a newspaper after a walk or jog).

I also made a tutorial for it and it is published in Estonian magazine Eesti Naine (Estonian Woman).

Suveseelik

Üheks suve märksõnaks on minu jaoks sitsist seelik. Lapsepõlves möödusid kõik suved seelikus ja tavaliselt tegi ema või vanaema mulle igaks suveks uue. Hiljem tegin juba ise. Nüüd on nii, et suvi ongi praktiliselt ainuke aeg, kui ma hea meelega seelikut kannan. Talvel on seelikuga kuidagi hoopis tülikam käia ja peale laste sündi on teksapüksid minu vormiks. Aga kui suvi tuleb, siis tahaks ikka seelikut ja plätusid.

Seega sai ka juuni Eesti Naisesse seelik tehtud. Algul oli mul hoopis teistsugune seelikuplaan, aga kui me emaga olime seeliku teemal paar tundi vestelnud, jäi sõelale hoopis selline, nelja paaniga seelik. Lõike konstrueerimine on imelihtne, uskuge mind. Vaja on lihtsalt paberit, nt ajalehte, pliiatsit, joonlauda ja kääre. Ja mõõdulinti ka muidugi. Ma ei saa aru, miks ma varem üldse mässasin taolise seeliku lõike saamiseks lõikelehtede ja kalkaga!

Seelikul on neli paani ja lõimejoon on iga paani keskel. See on muuseas väga oluline, kuidas seelikul lõim jookseb, see muudab kogu seeliku olemust. Ja kuna mu emal on juba üle neljakümne aasta õmblemiskogemust, siis on ta mulle juba ammu rääkinud, et nelja paaniga seelik on kõige lollikindlam variant - sobib kõikide kangastega ja sobib kõigile. Me muidugi arendasime seda seelikuteemat edasi ja sõelale jäi tegelikult muudki, aga kõik ju ajakirja ei mahu. Aga loodetavasti ei jää need ka sahtlipõhja:)

Ja igaveseks jääb mulle meelde see päev, kui me pildistamas käisime. Oli aprill, õues +5 C ja tuul peaaegu 20 m/s. Pildistamispaika läksin sulejopega :) Proovisime siis tuuleiilide vahel pildistada, muidu oli seelik kogu aeg mul ümber säärte :) Ja no see tuul - hea et kõrvad pähe jäid. Ja kivid olid ka libedad, nii et sain ka jalgupidi vette. Koju tulles jõin kohe ühe Coldrexi ära, sest ega mina pole ju mingi karastatud inimene. Aga suvemeeleolu oli vaja pildile saada ja töö tuli ära teha:)

Reportaaž sünnipäevapeost

Sellel aastal pidasime laste sünnipäeva Iloni Imedemaal Haapsalus. Esiteks oli see Maibriti soov ja teiseks meeldib see koht minule niiväga, et alati kui seal käin, mõlten, et küll tahaks siin elada ja lahkun alati eriliselt helge tundega südames ning sooviga olla parem ja tublim ja ilusam:)

Algul pidime peo Imedemaa hoovis ja käsitöökojas tegema, aga kuna ilmateade lubas kõike peale ilusa, sooja ja tuulevaikse ilma, siis otsustasime kindluse mõttes ikka tubase peo kasuks. Plaanitud oli ka juhendatud aktiivne tegevus aga need lapsed kes lõpuks üldse olid nõus ringi võtma, pidasid ka vaid 10 minutit vastu ja läksid siis jälle oma tagaajamismängu mängima. Aga kõige tähtsam, et lastel lõbus oli ja seda toredam ju, kui nad ise oma olemise mõnusaks oskavad teha.

Seekord kutsusime lisaks sõpradele ja sugulastele ka Maibriti ja Sandri lasteaia sõbrad. Seetõttu olin minagi pisut ärevil ja käisin muudkui lapsi kokku lugemas ja muretsesin nende heaolu pärast :) Lõpuks korraldas üks poiss mulle ka aardejahi, mille käigus sain kolm korda, lähteülesannetega "roheline jope (mis tegelikult oli hoopis musta värvi nahktagi)" ning "HD nokamüts", kolmandale korrusele ja tagasi joosta aga auhinna - õige jope ja õige mütsi tõin võidukalt ära:)

Kui me ükskord oma kingilaviiniga koju jõudsime, õhkasime kõik, et "oli tore pidu" ja asusime Eurovisiooni vaatama. Kusjuures Maibrit vaatas selle lõpuni, võideldes vapralt kinnivajuvate silmadega. Pühapäeval magasin ma poole üheni:)

Ausalt, ma ei andnud käsklust "Valvel!" :)

10 minutit ringmänge
Kõige noorem sünnipäevakülaline
Oh, kus mulle meeldivad lapsed, kes oskavad mängida!
See poiss (vibuga) on päevapealt sama vana kui Maibrit.
Ma ju ütlesin, et Sandrile meeldib kallistada...
Peaaegu õed - Maibrit ja tema onutütar Anetta, Maibriti suur sõbranna

Tagaajamine oli üks popimaid mänge

Vennad hoiavad käest kinni:)
Sinna istme alla on üks mini-maja peidetud...

Sander 3!

Reedel tähistasime Sandri kolmandat sünnipäeva:) Sünnipäevalapsel polnud aga üldse sünnipäevaärevust, nii et isegi peale viiendat korda sünnipäevalaulu laulmist ei liigutanud ta suurt varvastki, seega tuli tema äratamiseks tõhusamaid meetodeid, nagu näiteks kõdistamine, kasutada. Peale kingipakkide avamist läks Sandri tuju aga eriti heaks, kuna paberist tuli välja igatsetud kollane kraanaauto, mis olevat olnud ka Andrese suur ja kahjuks mitte täitunud lapsepõlveunistus. Nii et mõlemad olid õnnelikud:)

Õhtul tähistasime sünnipäeva koos oma pere, vanaema, tädi ja tädimehega. Suur pidu toimus laupäeval.

Kolme aastane Sander on meil üks rõõmus kuid samas iseloomuga poiss. Ta on väga jutukas ja lõbus aga kui midagi pähe võtab, siis tema ümberrääkimine on diplomaatia kõrgem klass. Ja kui jonn peale tuleb, siis ikka korralikult. Sander on meil ka suur kallistaja ning kui ta naerab, siis on tema silmanuras alati natuke kavalust. Rääkida meeldib talle palju, aga paraku jääb pool jutust siiski mõistatuseks. Sander on nimelt otsustanud eesti keele uuendamise ja ratsionaliseerimise ette võtta. Samuti on otsustanud ta eesti keelt hispaania ja inglise keelele lähendada, kuna topelt "l" on tema jaoks "ij" (alla>aija, nagu paella) ning osadele sõnadele liidab ta artikli "the" (the-baan on banaan, the-salf on salvrätik, the-meen on pelmeen jne).

Samuti meeldib Sandrile väga laulda, eriti koos liikumisega. Võib öelda, et puudujäägi teksti osas kompenseerib ta rütmilise liikumisega. Oma esimese etteastegi on ta emadepäeva kontserdil teinud, siiski mitte solistina :)

Lemmikmänguasjadeks on Sandril autod, traktorid, mootorrattad, lennukid ja muu taoline. Veel meeldib talle puslesid kokku panna. Kui ma Maibritiga ikka alguses panin koos puslesid ja õpetasin, kuidas seda teha, siis Sander lihtsalt ühel päeval pani ise pusle kokku ja sellest ajast saati on see üks tema lemmiktegevustest. Veel meeldib talle väga raamatuid vaadata, eriti Pildientsüklopeediat. Viimast tahab taa koos issiga vaadata - siis ta muudkui ostuab oma sõrmekesega kas dinosauruse skeletile, mõnele troopilisele konnale või Jupiteri kaaslasele ja küsib "Mis see on?".

Lemmikmultikaks ehk "mukiks" on loomulikult "Autod" ja ka "Shaun the Sheep". Neid vaataks ta söögi alla ja peale, kui emme vaid lubaks nii palju. Lemmiksöögiks on liha, nagu ühele mehele kohane. Seda tasakaalustab aga teine lemmiktoit - püreesupp. Üldiselt on Sander hea söömaga ja enamus toite talle maitsevad.

Maibritiga saavad nad väga hästi läbi ja Sander tahab teha kõike täpselt Maibriti järgi. Isegi pissile peab ta minema just siis, kui Maibrit seda teha tahab. Eks päevapeale tuleb ette ka olukordi, kus nad mõlemad täpselt ühte ja sama asja tahavad ning ei suuda kodukorda paika panna, aga üldiselt asjatavad nad täitsa mõnusalt koos ja järjest tuleb juurde neid mänge, mida on koos mõnus mängida. Maibrit ka kannatlikult õpetab Sandrile uusi oskusi, seetõttu on minul palju kergem. Vahel on päris naljakas kuulata, kuidas Maibrit mind mängib ja Sandrit kasvatab.

Lasteaeda läks Sander enda poolt määratud ajal, ehk ühel hommikul, kui me Maibritti lasteaeda viisime, ütles ta, et tema läheb ka ja nii oligi. Esimestel päevadel käisin teda siis peale paari tundi vaatamas, aga Sander saatis mu minema. Kahjuks nii ludinal see asi meil enam ei lähe, sest hommikuti on ta ikka minu jala ümbert kinni, nii et igal hommikul pean ma ikka julgustuseks kaasa minema, et siis sobival hetkel minema hiilida. Ülejäänud päev pidavat ta rõõmus ja rahulik olema ning mitte emmet igatsema.

Kõige uuemaks lemmiktegevuseks on Sandril koos issiga murutraktoril sõitmine. Kui me Andresega peenraid tegime, siis pidi Andres iga natukese aja tagant ka Sandriga natuke muru niitma, sest noormees muutus muidu liikumatu murutraktori otsas kannatamatuks, maha aga ka polnud nõus tulema.

Selline ta siis on, meie kallis Sander. Palju-palju õnne Sulle!

Maibrit 5!

12. mail sai meie väike Maibrit 5 aastaseks. Ja-jaa... aeg lendab:)

Maibrit hakkas oma sünnipäeva juba eelmise aasta 13. maist ootama, nii et oleme korduvalt ja korduvalt saanud sõrmedel lugeda küll aastaaegu, küll kuid, lõpuks ka päevi:) Ja mina olin enne Maibriti sünnipäeva sama elevil nagu viieaastane. Eks Maibriti ootus ja rõõm kandusid minule üle ja üldse on nii tore korraldada sünnipäeva kellelegi, kes seda niiväga ootab.

Kui me aegsasti enne sünnipäeva Maibritilt küsisime, et millised kingisoovid tal on, siis ei osanudki ta esialgu midagi tahta ja arvas, et tal on juba kõik olemas. Hiljem mõtles ringi ja soovis kalliskive. Ma ikka pinnisin, et kus need kalliskivid peaksid siis olema, kas käevõrul või kaelaehtel, aga Maibrit ütles, et ta tahab selliseid kalliskive, mis on suured ja mida saab käes hoida. No mul vedas ja Karnaluksist ma just selliseid "kalliskive" leidsingi. Tiimarist sain ka südamekujulise karbi ja nii kujuneski hitt-kingitust, mis hetkel mänguasja päeva raames koos Maibritiga lasteaias on. Suured inimesed lihtsalt ei saa aru, kui hea tunne see on, kui saad kalliskive lihtsalt käes hoida ja neid läbi sõrmede libistada:)

Lisaks õmblesin Maibritile ka hõbedaste tähekestega roosast tüllist seeliku ja liblikatega pluusid. Kõik nii roosad ja tüdrukulikud kui üldse annab ja ma ei hakanud siin üldse mingit oma maitset peale suruma. Proovisin mõelda nii nagu Maibrit. Ka Maibriti nukk sai uue kleidi ja hiljem isegi uued kingad. Peab tunnisama, et sellise tüllivahu õmblemist nautisin ma täiel rinnal ja kui ma valminud kleiti salaja nukule selga proovisin, tundsin end kohe 25 aastat nooremana:)

Sünnipäev oli meil väga tihedalt planeeritud. Hommikul muidugi traditsiooiline üleslaulmine, kingijagamine ja tordisöömine. Seejärel läks Maibrit lasteaeda, kus nad varsti jälle torti sööma hakkasid. Peale laseaeda suundusime linna. Sel ajal kui lapsed läksid oma isapoolset vanaema õnnitlema, kel ka samal päeval sünnipäev, tõttasin mina oma ema juurde ettevalmistusi tegema. Kui Maibrit ka ükskord vanaema juurde jõudis, ootasid teda ees tädi, tädimees ja vanaema, kes kõik talle laulsid ja õnne soovisid. Maibritil oli tõeliselt hea meel ja õhtul ta muudkui kordas, et "ma olen nii õnnelik!!!". Suur pidu tuleb meil aga alles mai lõpus.

Ja mina olen nii õnnelik Maibriti üle:) Ta on mul juba täitsa suur sõbranna ja abiline. Aitab mul Sandri järele vaadata ja koristada ja kampsunile nööpe valida. Hea meelega teeks ta vist päevad otsa kõiki asju minuga koos.

Lasteaias meeldib talle väga. Maibrit pole küll selline üliseltskondlik ja kõigi sõber, aga selle eest on tal lasteaias üks suur-suur sõber Mia. Kui Miat lasteaias pole, on Maibrit kohe nii kurb. Kui nad koos lasteaias on, siis käivad käest kinni ja on muudkui teineteise kõrval.

Rääkides Maibriti sõpradest, siis endiselt kuuluvad tema lemmikinimeste hulka tädi, tädimees, vanaema, onutütar Anetta... Kui tädi Ati meile külla tuleb, siis istub Maibrit alati lauas tema kõrval ja kõik muud austavad ülesanded, nagu patside punumine ja koos joonistamine on jagatud just Atile. Sellist lapselikult siirast ja täielikku vaimustust on nii tore kõrvalt vaadata:)

Maibrit on meil ka väga südamlik ja kaastundlik. Näiteks oli meil algul plaan tema sünnipäeval hoopis Maibriti lemmikkohvikusse minna, aga kuna vanaema oli haige ja poleks saanud kohvikusse tulla, siis otsustas Maibrit, et läheme ikka vanaema juurde, muidu vanaema on kurb.

Maibriti lemmiktegevus on joonistamine ja pärlitest meisterdamine. Ka pusled on endiselt au sees ning endiselt naudib ta, kui talle ette loetakse. Ise veel lugeda ei oska. Joonistab ta minu meelest juba üsna ilusasti ja vahel ma kohe tükk aega imetlen tema joonistusi, mis üha detailiderohkemaks muutuvad. Ühelegi sünnipäevale ei saa ta ilma kaardita minna ja enne oma sünnipäeva juhendas meid, et me mingil juhul ei unustaks talle kaarti teha, sest ta ju iseendale ei saa oma sünnipäevaks kaarti teha:)

Maibriti eesti keel on väga omapärane. Ühest küljest ütleb ta Sandrile, kes banaani poole näitab, ja "debaani" nõuab, et " see pole debaan vaid banbaan!", teisest küljest seletab Sandrile, et "kondid on selle liha sees, mida sa sööd, luud on sinu sees". Ehk et sõnavara on tal lai aga osad titesõnad on endiselt kasutusel.

Elu koos Maibritiga on imeline, tunnen sellest iga päev rõõmu ja olen südamest tänulik.

Sandri kampsun. Sander's cardigan.

Et te ei arvaks, et ma nii usin olen, siis ütlen kohe, et see kampsun valmis mul juba märtsis aga ma ei tahtnud enne lehvitada, kui maikuu Eesti Naine väljas.
Minu idee oli teha üks praktiline, lihtne, ülalt alla kootav kampsun. Kuna ülalt alla kudumisega pole paljud minu mitteametliku testgrupi liikmed kokku puutunud, siis mõtlesingi just sellise konstruktsiooni ajakirjas välja pakkuda. Mulle endale meeldib see ülalt alla kudumine to-hu-tult! Just seetõttu, et enne käeaukude-kehaosa jagamist on võimalik kampsunit selga proovida ja vajadusel muudatusi sisse viia.

Kõik soonikud on kampsunil kootud kahekordsed - jäävad mõnusad paksud ja ei veni nii kergelt välja. Sander ei oska veel lukku küsida, aga näiteks Maibrit ütleb mulle kogu aeg, et "palun koo mulle dressikas" mis tähendab siis et palun koo mulle lukuga kampsun. Ja taskud meeldivad lastele ka muidugi väga!

Lõngaks valisin Novita Samose, mulle see lõng väga meeldib (vaatamata akrüüli sisaldusele). Ma olen sellest lastele mütse-kindaid-salle teinud ja minu meelest on ta väga mõnus.

Suur tänu sõbranna Ingridile, kes juhendit testis:)

Ja küsimus suurele ringile: "Mida sooviksite edaspidi käsitöörubriigis näha? Milliseid tehnikaid, esemeid, kas suurtele või väikestele jne". Oleksin väga tänulik!

This cardigan is knitted for my son Sander. It is knitted top down from Novita Samos yarn. I usually don't like yarns with acrylic content, but I like this cotton/acrylic blend. It is a really practical yarn for children's spring/summer knits.

The pattern is my own, published in Eesti Naine magazine may issue.