Muuskia lummuses

Üldiselt ma vaatan telekat suhteliselt vähe ja kui, siis tavaliselt ETV-d, kus reklaami teadupärast ei ole. Nüüd olen ma aga jälle Superstaari saate lummuses ja seetõttu sätin end igal pühapäeval teleka ette kuduma. Paratamatult tuleb ära vaadata kõik need ohtrad reklaamid, sest ega ju nii palju võileibu ei jõua keegi süüa, kui saatel reklaame on. Ja vahel on need reklaamid ikka väga ilusad. Minu lemmik on hetkel Samsungi Smart TV reklaam, just selle muusika pärast. Niiiiii ilus lugu!

Ja kui rääkida Supersaarisaatest, siis on see minu meelest läbi aegade kõige parem hooaeg. Mihkel Rauda fännan ma juba default, eriti peale tema esikteose lugemist, mis juhtus alles hiljaaegu:) Saatejuhid on mõlemad über-lahedad! Ja osalejad on juba kõik valmis lauljad, ma ei tea, mida nad seal üldse enam võistlevad. Minu lemmikud on siiski Kevin ja Artjom. Tänu Kevinile leidsin ühe laheda bändi, kellest mul varem aimugi polnud - One Night Only - ja nende superloo - "Say you don't want it". Seda lugu ma kuulan järjest vähemalt 5 korda. Video on ka võluv:) Aluseks on võetud "Leedi ja Lontu" ning ilus-Emma oli laulja-Georgest päriselt ka väga sisse võetud. Kahjuks on ende stoori vist nüüd juba minevik... Ja ONO plaati pean ma nüüd mitu nädalat ootama, sest Laseringi poes seda sees polnud, aga oldi valmis tellima. Seniks kuulan Youtube'i.

Maibriti kleit ja mõnda

Alati, kui ma viimase poole aasta jooksul midagi õmblema hakkasin, küsis Maibrit lootusrikkalt:"Emme, kas sa hakkad mulle kleiti õmblema?!" Ta nii ootas, et millal ükskord tema kord jälle tuleb. Muudkui käis mu kangariiulitest kangaid valimas ja sobitamas. Ja lõpuks siis see aeg saabuski, kui ma ka oma lapsekesele midagi tegin. Peab ütlema, et vaatamata noorele eale oskab ta kanga osas väga häid valikuid teha. Selle siidi-puuvilla seguse kanga ostsin ma ükskord Abakhanist ja olen teda isegi pidevalt paitamas käinud aga eks ta muidugi ole täitsa Maibriti nägu kangas, nii et rõõmuga kiitsin ta valiku sobivaks ja asusin õmblema.

Lõike võtsin eelmise aasta novembri Burdast. Võrreldes Ottobrega on Burdas täitsa head lõiked ja midagi muutma ma ei pidanudki. Lisasin vaid natuke kaunistusi ja kõik. Kui ma seda kleiti nüüd käed-laiali ja paljajalgse Maibriti seljas vaatan, siis võiks isegi öelda, et tegu on öösärgiga, aga mina olen ta tegelikult ikka kleidiks mõelnud :)

Ja kuna kangas ise oli üsna õhuke ja läbipaistev, siis on kleidil ka vooder. Algul panin puuvillase, aga kuna seeliku osas jäi pealiskangas sellele koledasti hoidma, siis vahetasin selles osas puuvillase voodri tavalise libeda vastu. Voltide tegemisel kasutasin jälle oma armast voltimistalda ja nööbid katsin kangaga ise. Kui ma elaks linnas, siis ma kindlasti laseks kangaga nööbid teha, sest ise nikerdades jääb tulemus ikkagi kohmakas, aga no mul polnud kannatust oodata, millal ükskord tekib võmalus nööbitegija juurde minna.

Ja siis tutvustaks veel oma kõige uuemat ja oi-kui-head kodumasinat - triikmasinat. Ma olen nii ammu sellist eraldi aurupaagiga masinat omale tahtnud ja kuna nüüd Hulludel Päevadel seda pisut soodsamalt müüdi, palusin Andresel ostumöllu sukelduda ja mulle üks triikmasin ära tuua. Ja nüüd ma ainult triigiks! Sest see aur, mida see aparaat genereerib, on ikka korralik ning kõik jääb nii sirge ja pehme peale sellist aurupahvakut. Eelkõige naudin ma sellega triikimist muidugi õmblemise juures - nii lamedaks pressitud õmblusvarusid pole ma ammu näinud :)

Ja lõpetuseks veel mõned kevadmütsid. See on juba traditsioon, et kevadeks teen lastele just Novita Samosest kevadmütsid, sest minu meelest on see lõng just täpselt selleks otstarbeks mõeldud:) Tegelikult Sandri müts on tehtud ühest teisest, aga väga Samose moodi lõngast. Tavaliselt lähevad need mütsid, nagu ka enamik minu kootud villastest sokkidestki kohe käiku ja eriti blogimisväärseiks ma neid pole pidanud aga täna sai siis kleidisessiooniga ka mütsid jäädvustatud. Kui ma tavaliselt teen sellised korralikult kahandatud munamütsid, siis seekord tegin taotluslikult puhvkahandused. Lihtsalt meeldis nii rohkem:) Ja et väga üksluiseks see asi ei läheks, siis silmused lõin vardale viisil, mida inglise keeles nimetatakse tubular cast on. See on mu uus lemmik viis!

Nagu väljamaal oleks käinud

Foto: Linnateater

Mul oli viimase aja üks lahedamaid nädalavahetusi!!!

Alustuseks saime laupäeva ennelõunal sõbrannade ja nende meestega Rucolas kokku. Lapsed viisime minu ema juurde ;)

Õhtul läksime Andresega Linnateatrisse "Koletis kuu peal" vaatama. Tagasihoidlikult öeldes oli see väga-väga hea etendus. Juba see käsikiri oli väga hea. Lavastatud oli hästi (lavastajaks Madis Kalmet). Ja näitlejad - Hele Kõrve ja Priit Võigemast - ohh kui head! Hele Kõrve on minu suur lemmik ja selle etendusega sai veel rohkem lemmikuks:) See tükk oli muidugi ääretult kurb, mul tuli pisar juba päris alguses silma ja etenduse lõpus oli tegu, et mitte kõva häälega nutma hakata. Tihti, kui ma teatris etendust vaatan, siis mingil hetkel taban end ikkagi mõttelt, et see seal laval on näitleja ja ta on rollis. Tihti näitlejad mängivad üle ja see lööb kohe lõhe rolli ja näitleja vahele ning seetõttu läheb ka edasiantav sõnum teataval määral kaotsi. Filmide puhul ei teki mul peaaegu kunagi seda tunnet, et näitleja näitleb. Ja kui tekib, siis mulle see film ei meeldi. Aga kui ma vaatasin Hele Kõrvet ja Priit Võigemasti, siis ei tabanud ma kordagi end sellelt mõttelt, et need on seal laval näitlejad. Need olid päris Seta ja Aram, kes olid üle elanud midagi mõeldamatult kohutavat ja püüdsid nüüd edasi elada. Õudne, et see kõik oli kunagi ka päriselt olemas.... Ja kuna esietendus oli alles nädal tagasi, siis ilmselt seetõttu vaatas lavastaja ise ka etendust. Oh, see oli võimas. Nii oleks tahtnud aplausi ajal püsti tõusta, aga ei julgenud olla esimene.... Oleks tahtnud kohe lavastajat ja näitlejaid kallistada selle raputava elamuse eest. Ja kui keegi läheb seda tükki vaatama, siis kindlasti tuleb taskurätt kaasa võtta, sest isegi mehed nutsid.

Järgmisel päeval läksid lapsed teise vanaema ja vanaisa juurde ja meie läksime kinno Jane Eyre vaatama. Jane Eyre oli esimene täiskasvanute raamat, mida ma lugesin. Ma olin sellest nii liigutatud, et kui raamat läbi sai, siis nutsin selle pärast, et ta läbi sai ja alustasin otsast peale :) Kuna ma olin enne raamatut näinud filmi, siis on Mr. Rochester minu jaoks olnud alati Timothy Dalton. See oli ainuke mure enne tänast fimi - kas mulle saab meeldida film, kus Mr. Rochesteri mängib keegi teine, kui Dalton. Aga mure oli asjatu. Film oli ilus ja liigutav. Mulle meeldis eriti, et Thornfield oli natuke sünge ja üsna ajastutruu ning et kui ikka oli pime aeg, siis oligi ainult küünlavalgus. Maastikud olid valitud ka nii sümboolsed. Ilus, ilus film! Tahaks veel näha :)

Söömas käisime Sakura sushikohas, Kawe Plaza taga. Atmosfäär oli seal mõnus, selline pühapäevane vaikne ja rauge õhtupoolik - väga hea tunne oli seal olla. Sushi ise oli enam vähem. Ilmselt ma võiks öelda, et oli hea, aga kuna ma oma täditütre juures sain nii imeliselt hea sushiriisiga nigirit, siis selleni Sakura kahjuks ei ulatunud. Täditütar rääkis, et nad tõid Jaapanist spetsiaalse sushi riisi keetja ja sellega tuleb ikka imehea riis!

Ja siis oli mul veel aega ka natuke linnapeal käia. Läksin ema juurest bussiga linna, mis oli elamus omaette - minna linna nii, et astud bussist maha ja ei pea tegelema mingi parkimiskoha otsimisega. Jalutasin ka vanalinnas ja tundsin end justkui välismaal :) Nii helge oli!

Käisin Fankadelikus ka lõpuks ära, kuna juba vanalinnas sai oldud. Sinna poodi minemiseks peab kella andma ning seejärel ühte megarasket ust LÜKKAMA (et te teaks, kui sinna juhtute). Ma ei saanud sellega hakkama aga õnneks leidis lahkeid abistajaid. Edasi läks kõik tõrgeteta ja sattusin ühte hubasesse ja sõbralikku poodi, kus küsiti, et ega ma teed-kohvi ei soovi!!! Tutvustati kohe ka kleidituba ja "label"stanget. Sain oma käega katsuda nii Diori kui Lanvini kui Givenchyd :) Hinnad on nagu päris poes. Päris mitu asja jäi mulle sealt hinge peale, aga kuna eelnevalt oli juba nii üht kui teist ostetud, siis ma jätsin ostmise järgmiseks korraks.

Seejärel sattusin elus esimest korda Delagardie keldrikorruse lõngapoodi, kus müüakse palju poolilõnga. Ma imestan, et sellest poest nii vähe räägitakse, sest valikut oli seal kõvasti, eriti just sallilõngade osas, aga leidus ka muid lahedaid poolilõngu. Hinge peale jäi üks terashall tweedlõng....

Käisin ka Foorumi Kangas ja Nööbis siidkangaid paitamas (ja ostmas) ning sattusin ühe väga huvitava situatsiooni peale. Poodi tuli perekond kus oli kaks marakratti, kes olid sellised prajad rüblikud - pidid mind peaaegu pikali jooksma. Ema valis kangaid ja isa üritas lapsi ohjata. Mingil hetkel isa tähelepanu vist oli mujal ja üks laps sai selle niidiriiuli juurde, kus niidirullid nagu sellise vedru taga kinni on ning hakkas niidirulle sealt välja tõmbama. Osad kukkusid maha ka. Kuna ma ei suuda unustada, kuidas minu laps teenimatult ühes lõngapoes noomida sai, siis ma kohe huviga vaatasin, et kuidas suhtutakse olukorda, mis tegelikult enam väga aktsepteeritav ei olnud. Poe müüja (vanem meesterahvas kusjuures) seisis kõrval, püüdis niidirullid kinni ja lõpuks ütles, et "noormees, ära nii tee, sul võivad sõrmed nende klambrite vahele jääda ja saad haiget". Seejäel hakkas isa last sealt eemale tõmbma, samal ajal kukkus ümber pitskanga rulle täis riiul, ilma, et keegi oleks sinna vastu üldse näinud, nii et see polnud tõesti üldse kellegi süü. Kuna lapsed hakkasid juba jonnima, siis läks isa nendega poest välja, mille peale üks laps hakkas päris kõva häält tegema. Poodi tuli tagasi naismüüja, kes oli vahepeal lõunale läinud, ning ütles, et "keegi muutus meie poes nii kurvaks!". Nähes pitsirulle täis põrandat, hüüdis "see on ju see meie vastik riiul, laps pole selles üldse süüdi! Kas laps ehmatas riiuli peale ära? Oi, nüüd tuleb lapse käest vabandust paluda ja selgitada, et tema ei teinud midagi valesti!!!". Ja selline asi juhtus siin meie Eesti Vabariigis! Selline teenindus, selline lapsesõbralikkus! Muidugi ma lähen teinekord sinna poodi tagasi, kuigi need polnud ülse ju minu lapsed!

Ja kindlasti tahan ma veel selliseid mõnusaid nädalavahetusi :)

Heegeldatud barett. Crocheted Beret.

Ükskord ütles mu vana hea sõbranna Marju mulle, et tema ei leia kuskilt Tavalise Bareti juhendit. Et on igasugu pitsilisi ja muid, aga tahaks just tavalist. Nii et selle bareti juhend aprilli Eesti Naises on Marjule:)

Tegelikult on ka nii lihtsal heegeldisel, nagu kinnissilmustega heegeldatud barett, omad nõksud. Näiteks olen vaadanud, et Novita ajakirjades on kõik baretid ja murumütsid tehtud nii, et on kasvatatud silmuseid samades kohtades. Sellisel juhul tuleb aga hulknurkne, mitte kena ümar barett. Samuti leian ma, et meie küllaltki tuulises kliimas on kõige mõttekam heegeldada barett kinnissilmustega, mitte sammastega, sest nii saab see tihedam.

Ja kas pole selline lihtne peakate ideaalne igasugu prosside eksponeerimiseks? Heegeldatud lillede suhtes on mul küll juba kerge vastuseis aga prossid ja lipsud mütsil meeldivad mulle küll:)
Maibriti barett on heegeldatud Rowan Tapestry lõngast, kulus seda 1,5 tokki.
Helesinine barett on Rowani Kid Classicu lõngast, kulus 1,5 tokki. See barett on sulgkerge! Minu lemmik:)
Pruun barett on aga Katia Liana linasegusest lõngast, kulus 2,5 tokki. See ajakirja ei mahtunudki :)

For "Eesti Naine" women's magazine April issue I crocheted a simple beret. I used single crochet stitches throughout, because we have quite a windy climate here in Estonia and this way the beret is more windproof. I find this kind of simple beret to be a perfect place to expose different brooches too:)

For blue beret I used Rowan Kid Classic yarn, 1,5 skeins. Brown is made of Katia Linen (2,5 skeins) and Maibrit's beret of Rowan Tapestry (1,5 skeins). My favourite is the blue one, it is featherweight!

Liblikas

Selle liblika tegin oma kallile õetütrele-ristitütrele Annettele pooleaastaseks sünnipäevaks. Juhend on pärit raamatust Kyuuto! Japanese Crafts: Amigurumi, autor Tamoko Takamori. See raamat on mul riiulis juba päris mitu aastat, aga seni olen seda vaid vaadanud.

Mõni aeg tagasi aga leidsin kaks armsat amigurumi-blogi, Lilleliisi ja Artefleur, mis oma ilusate ja korralike töödega mindki amigurumiga nakatasid.

See raamat meeldib mulle väga - kõik juhendid on edasi antud lihtsalt ja loogiliselt. Ühel päeval juhtusin korraks Kahekõne saate peale, kus rääkis sulaselges eesti keeles üks jaapani arhitekt, kes Eestis töötab. Tema rääkis, et jaapanlased on väga visuaalsed inimesed ja kui sa näiteks neilt teed küsiksid, siis nad ilmselt võtaksid paberi ja pliiatsi ning joonistaksid sulle, kuhu sa pead minema, mitte ei hakkaks kirjeldama. Selle peale ma kohe süttisin ja tõin Andresele, kes ka saadet vaatas, jaapanlase väite näitlikustamiseks kaks raamatut näha. Üks oli inglase kirjutatud heegelmotiivide raamat, kus ei ole mitte ühtegi joonist ja motiivide juhendid, mida ometigi ju nii lihtne oleks tingmärkidega kirja panna, on antud edasi kõik sõnadega. Teiseks raamatuks oli see jaapani amigurumi raamat, mille juhendid on antud edasi tingmärkidega, kuigi selliste ruumiliste esemete tingmärkidena edasi anmine pole üldse nii lihtne. Mul on tegelikult kodus veel üks jaapani õmblemise raamat, mis on jaapani keeles, ometi on joonised nii head, et kõik on arusaadav!
Ja kuna ma oma raamatut juba lehvitasin, siis mõtlesin, et ei hakkagi teda enam riiulisse tagasi panema, vaid heegeldan hoopis midagi.

Selle liblika tegemine oli ikka paras nikerdamine ja mingil hetkel ma mõtlesin, et see amigurumi pole ikka minu jaoks. Nüüd aga on jälle selline kihelus sees, et nii tahaks veel midagi heegeldada. Maibrit juba tellis omale sealt ühe kassi ja Artefleuri perenaise Laura käest sain ka silmakesi-ninakesi.

Nii et ettevaatust, amigurumi on nakkav!

Ja liblikas ise imetleb pildil Kajaka tehtud lillemaale:)

Tiitel

Nii tore on tunnustatud saada, eriti veel, kui see tuleb inimeselt, keda sa ise imetled :) Sellise aumärgi sain Mari-Liisilt, Siit nurgast ja sealt nurgast perenaiselt.

Nüüd on minu ülesandeks vastata mõningatele küsimustele ning valida välja viis blogi, kellele tiitel edasi anda.

1. Millal alustasid oma blogiga?
25. oktoobril 2005. Sattusin vaimustusse Kajaka blogist ja mõtlesin, et tahan ka :) Kõik bologi sünnipäevad olen ma küll maha maganud, aga panin tähele, et see siin on selle blogi 300. postitus. Nii et kena ümmargune tähtpäev :)

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Kirjutan kõigest, mis liigutab või puudutab. Sellest mis mu käte alt sünnib. Lastest, kodust. Mingit kindlat joont ma ei püüa ajada, see ongi nagu päris päevik :)

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Seda on minul muidugi raske hinnata, aga ma arvan, et üheks heaks küljeks on fotod, mida 95% ulatuses teeb mu kallis abikaasa. Arvestades, et meie peres end keegi fotograafiks ei pea, siis amatööride liigas on minu arvates küllaltki tubli tulemus :) Aga muidu - kirjutan nii, nagu jumal juhatab :)

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Kunagi sattusin Kaalukate foorumi käsitöö alateemat lugema. Oli väga tore leida inimesi, kes veel kirglikult käsitöösse suhtuvad. Registreerisin end isegi sellesse foorumisse, et saada ka sõna sekka öelda :) Siis tehti Isetegija ja lahedaid käsitöölisi tuli aina juurde. Nagu juba eelpool mainisin, siis Kajaka blog innustas tohutult ja algul tegingi Isetegijasse blogi. Varsti tundsin aga, et tahan blogspotti ümber kolida ja nii see algus tuli.

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Tahaks tihedamini blogida! Tahaksin ise ka rohkem pildistada - just igasugu armsaid pisiasju, mis päeva peale ette tulevad. Aga alati on siis fotokas kuskil kaugel või Andresega kaasas...

Ja omakorda annaksin tiitli edasi:

1. Kajakale, sest ta on lihtsalt nii lahe ja mõnusa kirjutamisega :) Ja nii andekas inimene!

2. Epu blogile K-E-R-A Softwear, sest mulle meeldib see põhjalikkus, millega Epp oma töösse suhtub, samuti on põnev lugeda tema lugusid.

3. Toidutegu - seda blogi ei loe ma niivõrd mitte toidu pärast, vaid nende juttude pärast, mis enne retsepte on. Need on nii ilusad ja vahel valusad.... Jällegi naudin ma ilusat eesti keelt ja sõnaseadmisoskust. See blogi puudutab mind kohe väga. Alati on silmad märjad, kui seda blogi loen.

4. Aglio e Oilio - seda blogi lugedes läheb kõht tühjaks ja vahel naerust kõveraks. Liina kirjutab kirglikult ja südamest, nii et sädemeid lendab!

5. Remont, mida meenutada - see on uskumatu, mida ja kui ilusti on võimalik ise teha! See blogi paneb ahhetama :)

Kõrvits

Eelmisel aastal oli meil hea kõrvitsasaak. Üks kõrvits kasvas eriti suureks, selle jätsin jahedasse talvituma. Kogu aeg mõtlesin, et peaks kõrvitsa ikka ära tegema, enne kui mädanema läheb. Alles täna jõudsin tegudeni. Ega ta enam kaua poeks vist säilinud ka, vars oli juba kahtlaseks muutunud. Õnneks vili ise oli täiesti heas korras, ainult et kui kõrvitsa lahti lõikasin, siis oli imestus suur, kui nägin, et osadest seemnetest tuli juba roheline iduleht välja :)




Lastel oli kõrvitsast rõõmu palju. Esiteks Muumide pärast, kuna ka Muumimammal kasvas üks kõrvits väga-väga suureks ja kui siis lõpuks otsustati selelst midagi teha, sai nii kõrvitsasuppi kui -keeksi kui -putru. Rõõmsad olid lapsed ka sellepärast, et neile tohtult maitseb kõrvitsapüreesupp. Ikka nii, et kui ma ütlesin, et teen seda suppi, hakasid mõlemad rõõmust hüppama :) No pole seda ju ammu saanud ka.
Kõrvitsasuppi teen ma omamoodi, olen erinevatest allikatest erinevaid asju kõrva taha pannud, nt Manni järgi panin supisse ka pisut kaneeli, samas õuna ei pane ma sinna suppi kunagi, sest see teeb supi "kõledaks".

Kõrvitsasupp

Sellest tuleb korralik kogus, sobib ka sügavkülmutamiseks, kui üle peaks jääma

2 spl võid
sorts õli
3-4 porgandi
7 keskmist kartulit
kõrvitsakuubikuid nii palju, et 5-liitrine pott saaks köögiviljadest täis
1 pakk (200g) toorjuustu või Merevaiku
puljongit umbes 0,5 l
3 küüslauguküünt
soola
pipart
muskaatpähklit (rohkelt)
ingverit
kaneeli
vürtsi (natuke)
natuke pruuni suhkrut

Serveerimiseks:
balsamico-siirupit
oliivõli
suhkrusiirupit (nt Dansukeri heldat)
röstitud kõrvitsaseemneid
rucolat
parmesani
krõbedaks praetud (toor)suitsupeekonit
mõnusat terasaia, röstitult või hoopis värskelt ahjust tulnut

Kõigepealt panen 5 liitrisesse potti või ja õli. Siis panen sinna tükeldatud porgandi, mõne aja pärast tükeldatud kartuli ja siis kõrvitsakuubikuid nii palju, et pott saab täis. Ma pole kunagi kaalunud, kui palju neid sinna läheb, paraku. Siis hautan kogu kupatust madalal kuumusel, justkui teeks ühepajatoitu. Mina ei pane ühepajatoidule nimelt kunagi vett vaid hautan köögivilju "omas aurus". Kui kõrvitsad on juba peaaegu pehmed, lisan küüslaugu ja valan potti puljongi. Puljongi valamise lõpetan täpselt siis, kui see hakkab köögiviljade vahelt paistma. Mingil juhul ei tohi puljongit panna nii, et köögiviljad täielikult selle alla jäävad - siis tuleb supp liiga vedel. Pigem panna algul natuke vähem, hiljem saab juurde panna. Vedel supp ei ole hea mu meelest. Kui poti sisu on nüüd koos puljongiga pisut podisenud ja kõik on mõnusalt pehme, lisan toorjuustu ja maitseained-suhkru. Maitseaineid tuleb panna vastavalt maitsele :) Nende kogust ma jällegi kunagi ei mõõda. Siis tuleb kogu lugu saumikseriga püreestada ja vajadusel maitset timmida.

Serveerimiseks mul täna kahjuks kõiki asju kodus polnud, aga tavaliselt teen nii, et niristan taldrikutäiele supile peale balsamico-siirupit, oliivõli, kõrvitsaseemneõli ja nii kummaline kui see ka poleks, siis ka natuke heledat suhkrusiirupit (mulle lihtsalt maitseb nii). Siis raputan peale röstitud kõrvitsaseemneid, parmesani ja rucolat. Praetud peekoni võib ka supi peale kaunistuseks panna, aga parem on süüa nii, et haukad peekonit sõrmede vahelt nagu saiagi. Kui just peekon nii krõbe pole, et seda saab supile pudistada.



Ja mida ma teeks ilma kõikide nende suurepäraste blogideta, mis mul readeris on? Oleks palju vaesem, igatahes. Näiteks inspireeris mind Sirliiz tegema kõrvitsakeeksi Mari-Liisi Maailma Kõige Lahedamast Toidublogist. Sealt samast sain ka täpsed juhendid kõrvitsapüree tegemiseks, kuna supie ja keeksile kulus ju vaid väike osa kõrvitsast. Proovisin prüeed teha nii ahjus röstitud kui potis hautatud kõrvitsast, vaieldamatu lemmik on aga ahju-püree.Purkidesse ma püreed ei kavatse panna, vaid kui see ükskord on ära jahtunud, läheb kõik sügavkkülma. Oleksin väga tahtnud ka röstitud kõrvitsaseemneid teha, aga kuna seemned juba oma elu olid elama hakanud ja üks, mida proovisin, oli hirmus kibe, siis jätsin seemneröstimise sügisesse, kui loodetavasti peenralt juba uued kõrvitsad tulevad.

Kõrvitsakeeksile tegin ka "oma" glasuuri, ühest Selveri porgandikoogi retseptist. See käib nii, et tuleb segada 120 g sulatatud võid 200 g toorjuustu ja 5-6 dl tuhksuhkruga. Keeksist pilti pole, sest see on täpselt samasugune kõigil :)

Nüüd ma mõtlen, et kas tasuks need idulehtedega seemned juba mulda panna, või on ikka liiga vara.... Et panen hiljem ikka need, mis veel "kinnised" olid. Sest eelmisel aastal ei kasvatanud ma midagi ette, seeme läks otse peenrasse ja katteloor peale.

Mummukeed

Märtsi Eesti Naisesse pidin ma tegelikult tegema hoopis ühed käevõrud, aga paraku on mõned asjad minu ettekujutuses oluliselt ilusamad kui reaalselt. Nii otsustasin ma hoopis kaelakeede kasuks. Ammu juba tahtsin teha sellist suurtest mummudest keed ja nüüd siis viisin idee ellu.

Muidugi ei lähe kunagi kõik nii lepase reega ja peaaegu iga töö puhul tekib mul mingil hetkel kõhklus, et kas see, mida ma teen, ikka kõlbab kuhugi. Väga-väga harva juhtub nii, et ettekujutusest teostuseni kulgeb ühe suure huraaga.

Peale seda, kui ma olin ühe portsu decoupage mummusid valmis teinud, tundsin end niimoodi rebides ja liimides nagu algklasside tööõpetuse tunnis. Mõtlesin, et kas ma tõesti soovitan Eesti Naise lugejatele sellist asja? Aga siis tuli Andres mu tuppa ja oli täiesti vaimustunud, et sellist asja saab üldse teha - no ta polnud sellest tehnikast midagi kuulnud. Siis ta ärgitas mind ikka edasi tegema ja väga hea, et ta nii tegi.

Sest kui ma lõpuks kõik erinevates tehnikates mummud ritta seadsin, olin tulemusega rahul küll. Mulle endale meeldivad väga ka riidega kaetud mummud, need jäävad peenemustrilisest kangast kuidagi eriti nunnud.

Üks asi mida ma kindlasti soovisin - et ka ilma igasugu pärlitöövahenditeta oleks võimalik neid ehteid järgi teha. Seega said osad mummud lihtsalt nöörile aetud ning kaunistatud pitsi-paelaribaga. Osade puhul kasutasin ka ketti ja traatimist.

Mõmmidega kee on Maibriti oma, ülejäänud tegin endale. Sinise-valgega olen kõige rohkem käinud aga üldiselt on nad kõik mulle armsad. Ainult et nende mummukeedega ei saa väga kõvasti kallistada, valus hakkab :)

Ja kui emme tegeleb nii lahedate asjadega nagu rebimine, liimimine ja värvimine - kas saavad siis üks kolmene ja üks viiene end sellest eemal hoida? Muidugi mitte. Nemad tahavad kaaa! Nii valmisid kaas-produktidena uues-kuues-teepurk ja nukud. Pildile sai küll vaid Maibriti nukk. Ja tõe huvides olgu öeldud, et selle plekkpurgi tegin tegelikult mina, kuna Maibritil kippus salvrätik pintsli külge jääma ja ta usaldas oma karbi kaunistamise mulle. Nuku puhul aitasin ma vaid juukseid panna ja keha pulga külge ühendada.

Ja raamat läheb...

Aiäth kõigile kes oma head sõnad ja soovid eelmise postituse kommentaariumisse jätsid! Tore, et õmblushuvilisi nii palju on :)

Ja loosi tahtel läheb raamat:

Berit, palun jäta siia kommentaar oma meiliaadressiga!

Aitäh kõigile osalemast ja tõesti kahju, et mul vaid üks raamat oli!

Üks lihtne kleidike ja ära anda raamat

Selleks, et õmmelda tahta, ei piisa tegelikult ainult kangast, lõikest ja masinatest. Ilma inspiratsioonita ei sünni midagi. Olgugi see sõna äraleierdatud aga nii ta on. Tohutule õmblemissoovile võib tuult purjedesse puhuda ka näiteks see, kui sa nii väga tahaksid, aga hetkel ei saa õmmelda, sest lihtsalt pole aega.

Nii minuga juhtuski - ma juba nii ammu tahtsin midagigi õmmelda, aga kohustused ei lubanud enda jaoks aega võtta. Kui ma nüüd sain aga oma kohustused peaaegu et täielikult seljatatud, siis enne järgmisi otsustasin teha midagi mõnusat, midagi endale. Võtsin oma ilusad ja väga ispireerivad Sew U raamatud välja ja uurisin ka Flickrist, et milliseid teoseid inimesed nende raamatute järgi on valmis õmmelnud ning langetasin oma valiku õmmelda üks hästi lihtne ja kiiresti valmiv kleidike raamatust Sew U Home Stretch.

Vahel ma mõtlen, et miks ma ostan omale õmblemisalaseid raamatuid..... Erinevad couture-tehnika raamatud on arusaadavalt väga harivad ja sealt saab ikka väga palju sellist infot, millest ka mu ema pole kuulnud, sest haute couture on üldse nähtus omaette. Aga miks ma ostan selliseid lihtsaid raamatuid, mis mulle oluliselt midagi juurde ei õpeta ja tihti ei järgi ma neid õpetusigi, sest ma oma arvates oskan paremaid lahendusi välja mõelda.... Vastuseks on see, et need ilusad raamatud tohutult inspireerivad mind. Mul on kodus kolm Wendy Mullini, Built by Wendy brändi omaniku-disaineri, raamatut: Sew U , Sew U Home Stretch ja Dresses. Kõiki neid raamatuid iseloomustab väga maitsekas kujundus ja graafika. Ülesehitus on neil kõigil sarnane - antud on kolm põhilõiget ja siis hulgaliselt juhendeid nende lõigete modeleerimiseks.


Nende raamatutega on küll nii, et nii kui ma need kätte võtan, tahaks kohe õmblema hakata. Siiamaani olen ma neid paraku rohkem vaadanud :) Just nüüd ilmus ka neljas raamat, jakkide oma, aga selle kohta ei oska ma veel midagi kosta ja tellinud ka pole.

Väga inspireerivalt mõjub ka Flickris ringi kolamine - seal on nii palju õmblemise gruppe ja näiteks nende nimetatud raamatute jaoks on täitsa oma grupp kohe, built by us. Mulle meeldib vaadata neid valdavalt armsatest sitskangastest õmmeldud kleidikesi :)

Endiselt paelub mind ka keerulisemate tööde, näiteks voodriga jakkide, õmblemine, aga kui pole kaua õmmelnud, on soojenduseks just hea selliseid kiiresti valmivaid lihtsaid asjakesi teha.

Peale selle, kui ma oma uue kleidikese olin valmis saanud, selgus kohe, et alläär on ikka ülemõistuse sinkadi-vonkadi, nii et see tuli lahti harutada ja lasta Andresel sirge serv märkida. Andres oskab seeliku allääri juba väga hästi märkida, olude sunnil :) Aga parajasti kui ta seda tegi, meenus mulle, et ühel ammu õmmeldud seelikul oli ka alläär natuke ebakorrektne, mis tõttu see seelik mul kapis seisis. Kuna Andres juba minu õmblusteemasse oli sisse elanud, siis tõin kiiresti ka seeliku kapist välja, et ka sellele uus alläär saaks märgitud. Ei hakanud eelmist asja seljast äragi võtma. Ja kui ma siis peegli ette läksin, vaatasin, et need kaks riideeset sobivad täitsa hästi üksteise peale. Mitte eluski ei oleks ma seda osanud oodata ja üldse, see pole sugugi minu moodi kombinatsioon. Aga tundub, et see kleit ja seelik on saatuse poolt kokku määratud :) Taaskord tekkis mul mõte, et edaspidi hakkan ma oma riidekapist silmad kinni riideid võtma, sest isiklikud eelarvamused teemal "mis sobib kokku ja mis mitte" filtreerib automaatselt hulgaliselt lahedaid kombinatsioone välja :)

ÄRA ANDA RAAMAT:

Aga kuna ma oma raamaturiiulit juba revideerima hakkasin, siis leidsin sealt muudki peale ülalnimetatud raamatute. Näiteks sattus mulle kätte kunagi Amazonist tellitud raamat "Sew everything workshop", mille ma olin ilmselt kunagi tellinud tänu kõrgele reitingule. Paraku on tegu raamatuga, mis on mõeldud täiesti algajale ja seda raamatut ma tegelikult ei vaja. Raamatuga on kaasas ka lõikelehed, kus on kümne eseme, sh ka ühe mänguelevandi, lõiked. Ja siis ma mõtlesin, et kuna siin blogiski käib palju inimesi, kes väga õmmelda tahaksid, siis äkki kulub see raamat hoopis mõnele blogilugejale ära. Nii et kõik, kes te inglise keelt ei pelga ja tahaksite õmblemisega alustada, siis andke oma soovist siin kommentaariumis teada. Kui tahtjaid on rohkem kui üks, siis selgub raamatuomanik loosides. Amazonis on see raamat üle saja korra maksimumhinde saanud, muide. Rahva Raamat müüb ka seda raamatut :) Ja siin on selle raamatu Flickri grupp.

Palun pange siis tähele, et loosi läheb ikkagi see kollase kaanega raamat, mis ei ole see raamat, millest ma oma kleidi õmblesin, sellest ma loobuda ei raatsi:)

Loosikast läheb kinni 2. märtsil kell 23.59 :) Olge julged soovi avaldama, ka need, kes pole kunagi varem kommenteerinud!