Sügisjalutuskäik lossipargis

Enne kui lumi maha tuleb, räägin meie selleaastasest "sügismatkast".  Meie sügismatka traditsioonist olen ma siin varem küll juba kirjutanud, aga lühidalt öeldes tekkis see siis, kui me olime Andresega linnainimesed ja tundus, et kuldne sügis ei jõua linnas täies ilus meieni. Seega otsustasime igal sügisel kõige värvilisemal ajal teha ühe väljasõidu koos saiakeste ja sooja teega. Aastad on olnud erinevad ja nii ka meie matkad. Värviliste lehte seas sahistamise matkade vahele on tulnud ka sügismatku, kus on juba lumi maas või puud suisa raagus. Aga igal aastal oleme ikka "risti kirja" saanud. Sest vahel oleme läinud ka sellepärast, et igal aastal oleme käinud, mis salata. Vahel see kuldne sügis on nii kiiresti möödunud, et me pole jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, aga täitsa minemata ka pole raatsinud jätta.

Selle aasta "matk" oli meil kohe väga peen. Nimelt juhtus Andres autos kuulama "Kukul külas" saadet, kus oli sel korral külaliseks Keila-Joa lossi uus omanik. Andresele saade väga meeldis ja kui ta koju jõudis, olid tal piletid "Kellaviiteele" juba taskus. Igal pühapäeval kuni jaanuari keskpaigani vist, korraldatakse Keila-Joa lossis kellaviieteed, kus pakutakse teed, kooki ja mängib muusika. Ja kuna Keila-Joa on väga sobiv koht ka sügisjalutuskäiguks, siis me kombineeerisime selle kellaviiteega. Sest meie kandis siin on valdavad siiski okaspuud ja sügisekulda peame tihti natuke kaugemale otsima minema :) Ja Keila-Joal oleme me Andresega kunagi ammu, enne lapsi ja vist isegi enne kooselamist, sügismatkal käinud ja teadsime, et seal on väga ilus.

Keila-Joa lossis sees olen varem käinud kaks korda - Draamateatri etendustel "Kodukoht" ja "Pikk päevatee kaob öösse". Siis oli loss muidugi restaureerimata ja boheemlikult räämas. Ja kogu austuse juures lossi taastajate ees, tõesti müts maha sellise töö ees, pean tunnistama, et tunnen end paremini just sellises pisut räämas, kriuksuvate uste ja  logisevate aknaraamidega lossis. Selline annab kuidagi unistamisele rohkem ruumi. Ilmselt on oma osa selles tundes ka neil kahel etendusel, mida ma seal vaatamas käisin ja mis olid väga-väga head.

Muidugi meeldib mulle ka "uus" loss, lihtsalt hoopis teine tunne on seal. Praegune loss on aga väga meisterlikult taastatud ja tundub, et allahindlust pole kuskil tehtud - pigem on jäetud mõni asi järgmisse etappi tegemiseks. Nii käivadki tööd teisel korrusel, kuhu tulevad sviidid, nagu lossi perenaine meile selgitas. Kogu loss on taastatud algsete jooniste järgi, mis saadi Peterburist kätte ning ka restauraatorid on Peterburist. Eestist telliti vaid aknad ja uksed. Ja vist ka põrandad, aga selles ma enam kindel pole. Hiljuti avati lossis ka restoran, nagu ma kodulehelt teada sain, sinna tahaks ka väga minna.

Keldrikorrusel on muuseum, kus kogu ajalugu kenasti kirjas. Seal on ka kostüümid nii lastemõõdus kui suuremad :) Ja tore oli seinal ka Peeter Volkonski pilti näha. Mulle ta nii meeldib.
Esimesel korrusel on siis saalid ja väiksemad ruumid ning nüüd siis ka restoran. Lossi perenaine, väga väljapeetud ja sümpaatne proua, rääkis ka seda, et pulmade pidamiseks on loss väga popp koht.

Kellaviietee kujutab endast siis tunnikest, mil mängib muusika ja pakutakse teed ja kooki. Seda, kes muusikat mängib, ette ei tea. Meil mängis üks pianist, kelle nimi mul kahjuks enam meeles ei ole. Kook ja tee (valikus oli ka kohv), mida pakuti olid väga head, kook oli kohe nii hea, et oleks võimalusel kaasa ostnud :) Ja no nõud olid ka ilusad, see on minu jaoks alati oluline!

Nii me seal siis kooki sõime, teed jõime, muusikat kuulasime ja lobisesime. Tekkis natuke küll selline tunne, nagu oleks aeg tagasi keritud :) Inimesi oli parasjagu, oleks vist isegi veel mahtunud. Aga kõige armsamad olid üks vanaisa oma lapselapsega - nemad olid ikka nii ilusad, et ma peaaegu muutusin neid aina vaadates ebaviisakaks.

Ja siis oligi aeg jalutuskäiguks. Ka lossi parki on vuntsitud. Vana sild on läinud ning selle küljes olnud pruutpaaride tabalukud on kunstipäraselt paigutatud spetsiaalsesse hoiukohta. Uutele pruutpaaridele on tehtud traadist südamed, mille külge nad nüüd oma tabalukke võivad kinnitada.

Uus sild aga kõigub ja kriuksub päris korralikult ning kuna ka piirded on üsna hõredad, siis minu jaoks oli seda silda natuke kõhe ületada.

 Sügis ja Peterburi-stiilis loss, need sobivad ideaalselt kokku :)

 Me üritasime käbidele lehe sappa siduda, et näha, kuidas ta joast alla kukub. Väga hästi see ei õnnestunud küll.

Kohustuslik sügisese fotosessiooni tegevus :)

Selline tore "matk" oli meil sel aastal. Minule, kes ma suur matkaja ei ole, aga armastan väga teed ja magusat, sobib see ideaalselt :) No tegelikult on tore ka päris metsas käia ja termosest teed juua, aga väike vaheldus tuleb alati kasuks. Lastele väga meeldis, eriti park, sest selliseid pinnavorme ju meil siin Läänemaal ei ole.

10

Täna saab minu blogi kümneaastaseks! Kardemonisaiu kõigile!

Olen tänulik kõigile teile, kes te siia ikka sisse põikate ja eriti neile, kes hea sõnaga toetavad. Sest olgem ausad, ega pikalt ju nii vastu ei peaks, kui keegi sinu mõtteid ja tegemisi tagasi ei peegelda.

Viimasel ajal on postitused küll väga harvaks jäänud ja olen tihti mõelnud, et miks see nii on, sest oma peas ma pidevalt "kirjutan blogipostitust". Kümne aastaga tekib ikka selline refleks, et kui midagi toimub, siis mõtled kohe, kuidas sellest blogisse kirjutada :) Ja kui midagi oled valmis õmmelnud või kudunud, siis tundub väga vale seda mitte üles pildistada ja jagada:) Aga eks sotsiaalmeediakanalid aitavad kiiremini just sel hetkel meeles mõlkuvat mõtet jagada ja see vähendab kindlasti pakitsust oma mõtteid blogi kaudu jagada. Kuigi blogi vorm on hoopis teistsugune ja ainulaadne.

Aga niikaua, kuni mulle endale meeldib blogisid lugeda ja kuni kommertslike blogide seas leidub ikka veel armastusest ja suurest jagamise soovist kantuna kirjutatud blogisid, kirjutan ma ka enda oma edasi. Õnneks blogikommerts Eestisse väga pole jõudnud ja kirjutatakse ikka siis, kui jagamissoov on.

Nii et tänan ka häid kaasblogijaid, kes oma lahedate postitustega minus ikka ja alati midagi üles äratavad ja utsitavad end kokku võtma.

Selle kümne aasta jooksul on sama vanaks saanud minu Maibrit ja sündinud ning kaheksaseks saanud Sander. Teisele poole pilvepiiri on läinud minu isa ja vanaema. Me oleme maale kolinud. Meile on tulnud meie kass ja koer. Tänu blogile pakuti mulle Eesti Naise käsitöötoimetaja tööd ning kõigest sellest sündis minu oma raamat. Ning valmis on saanud päris suur hulk kudumeid ja õmblustöid.

Ja kuna pildid on jutuga samavõrd olulised, siis aitäh ka Andresele, kes on igal hetkel nõus pilti tegema ja hilisel õhtutunnil pilte ka töötlema.

Ja pildil olevad kardemonisaiad tegi minu ema. Aitäh ka temale - tulid just sellised parajalt nätske saiad, nagu minule maitsevad!

Minu suvejakk

Juba juunis õmblesin endale suvejaki, mis pole paraku veel blogisse jõudnud :)

Ma olen külmavares (aga ega need meie suvedki kiita pole), nii et isegi suvel ei saa ma ühtegi outfiti planeerida ilma, et sinna kuuluks midagi, mida "peale panna". Suve algul seisin nõutult kapi ees ja mõtlesin, et kas ma tõesti pean ka suvel musta ja tumepruuni nahktagiga käima? Mul oli ka üks suvine jakk, aga minu uue helesinise pluusi kõrval tundus ta porine. Helesinine lihtsalt muudab mõned toonid mudaseks, ma ei tea miks. Proovisin kõiki olemasolevaid jakke ja miski ei sobinud. Ja ma isegi ei teadnud, millne mu uus jakk võiks tulla, kindel oli see, et mitte reväärkraega bleiser. Viimases hädas mõtlesin, et teen natuke nalja ja panin Maibriti mantli selga. Läks kenasti selga ja sobis hästi, paraku olid käeaugud ikka kitsad. Nii et leidsingi, milline mu uus jakk olema peaks ja asusin tööle.

Maibriti mantel oli muidu selline:

Lõikeks valisin Burda 3/2015 asümmeerilise jaki: 

Muutsin seda omajagu: tegin taha vastandvoldi ja passe (nagu Maibriti mantlil oli), tegin Maibriti mantli järgi ka taskud, varruka põõnad, pagunid ja krae. Joonistasin ka hõlmad otseks. 

Kangaks valisin ühe ammu kapis oma aega oodanud kanga, mille päritolu ma enam ei mäletagi (tõenäoliselt Abakhan). Voodriks võtsin triibulise viskoosi. 

Suvi oli külm ja sain jakki üsna palju kanda. Mugavam oleks, kui kangal oleks natukene venivust, paraku on see aga täiesti venimatu kangas. Iseenesest meeldib mulle selle jaki Burberry-stiil ja värv on ka hea. Natuke naljakas oli Maibriti mantli järgi endale jakki teha, aga vahel sünnivad uued asjad just ootamatut rada pidi. 

Need püksid, millega ma seda jakki kannan on juba mu kapist ära saadetud. Ostsin need Humanast ja peale pesemist-triikimist nägid nad täitsa kobedad välja. Aga peale mõnetunnist istumist autos ja kinos (pildid on tehtud meie pulma-aastapäeval, mil käisime perega Supilinna vaatamas) venisid nad välja ja ei ole kohe üldse ilusad. Aga ma ei viitsinud ka uut fotosessiooni tegem hakata. Hiljem kandsin ma jakki hoopis tumedate teksadega ja nii oli palju parem.

Raamatuloosi võitja on...

Aitäh teile kõigile, kes te raamatuloosis osalesite! Tore, et teid oli nii palju. Ja ma püüan mitte uhkeks minna kõigi nende kiitvate sõnade peale :)

Maibrit soovis võitja ise loosida, nii et siin väike reportaaž sellest. Tegime vanakooli loosimist :)

Ja raamatu võitis endale Maris Vee! Palju õnne! Ja palun kirjuta mulle, meiliaadress on paremal üleval. 

Mekkotehdas Aikuisille RAAMATULOOS. Kleit Inger.

Ei, ma ei käinud jälle Helsingis :) Seekord tulid Helsingi inimesed hoopis Tallinna ehk mul oli suur-suur rõõm kohtuda Mekkotehdas blogi autorite Sunna ja Kirsiga ning imelise fotograafi Krista Keltasega Tallinna vanalinnas ning nendega koos üks põnev pärastlõuna veeta. Olen Mekkotehdas blogist ja esimesest raamatust siin varemgi rääkinud, seega olin väga elevil nende ägedate loojatega kohtuda. 

Krista, Sunna ja Kirsil oli kevadel taas tähtis sündmus - ilmus nende uus raamat, Mekkotehdas Aikuisille. See on siis kleidiraamat täiskasvanutele. Kuigi on tegu õmblemise raamatuga, mõjus see mulle rohkem nagu muinasjuturaamat. Nii ilus ja nii inspireeriv. Peale raamatu käest panemist läksin kohe õmblema. Aga sellest allpool.

1. RAAMATULOOS!!!

Kõigepealt räägin ära selle, et Mekkotehdas kingib ühe raamatu ka minu blogi lugejatele! Praegu on see raamat minu riiulil, kõrvuti minu enda omaga, aga juba kahe nädala päras rändab see uue omaniku juurde. 

Kui soovid Mekkotehdas Aikuisille raamatut endale saada, siis oled lahkelt oodatud RAAMATULOOSIS osalema. Selleks jäta kommentaar oma nimega kommentaariumisse ja kahe nädala pärast (20. juulil) võib fortuuna just sinule naeratada. Nii et siis tuleks tulla tagasi siia blogisse ja vaadata, kes võitis :) Anonüümsed kommentaarid kahjuks osaleda ei saa.  Võitjale saadan raamatu postiga koju.

Aga raamatust lähemalt ka. Nagu eelminegi, on ka uus raamat lummavate fotode ja lahedate kleitidega. Kui ma nüüd õigesti kokku lugesin, on raamatus kümme kleiti, üks kleit ka tüdrukutele kuni suurusele 140. Lisaks on ka meigikoti, rannakoti, tutikestega salli ning kätiste tegemise juhendid. Kõik kleidid on üsna lihtsalt õmmeldavad ja peaks päevaga valmis saama (kui keegi hea inimene võtab söögitegemise oma peale, muidugi).

Kuigi raamatus on väga erinevaid ilusaid kleidilõikeid, ei ole see minu jaoks peamine. Mis mulle meeldib, on see, et see raamat viib sind nagu ühte ilusasse maailma ja teeb tuju heaks, nii et raamatu järgi õmblema asudes viibiks nagu ikka veel selles muinasjutus ja uus kleitki tundub natuke erilisem, kui näiteks Burda järgi õmmeldu. Tunne on helge ja see on õmblemise jaoks väga vajalik.

Sellised väikesed lisad kleidiraamatus on eriti armsad :)

Sellel raamatul on uus kujundaja ja stiil on natuke teine. Elegantne.

Selle triibulise koti tegemise juhend on ka raamatus olemas.

Seda kleiti tahaks ma ka kohe teha.

Minu kleit - Inger.

Kleidid mitte ainult noortele.

See tüllkleit on sama lõike järgi, mis minu kleitki!

Väike üllatus raamatu lõpus.

Eloa maalla - minule!

Raamatu lõikelehed.

.

2. MINU KLEIT.

Mina ei hakanud pikalt mõtlemisele aega raiskama ja võtsin raamatust oma lemmiklõike. Taolise lõike järgi teen tavaliselt Maibritile kleite, nüüd siis tegin endale. Võibolla mõjusid mulle aga hoopis selle kleidi fotod raamatus, mis on tehtud Lapimaal, kust ka Sunna pärit on, ja millel on Sunna õde.
Kangaks valisin pehme viskoosi, mille ostsin eelmise suve Soome-reisil Helsingi Eurokangast. Kui viskoos on pehme niigi, siis sellel kangal on pisut teistsugune sidus, nii et kleit tundub seljas mugav ja pehme nagu öösärk.

Natuke meenutab see kleit minu keskkoolipäevi, sest siis oli samasugune mood :)

Mulle meeldib selle kleidi puhul see, et kehaosa on avar ja mitte kehasse töödeldud. Minu tavapärane valik on aga kehassetöödeldud variant. Seega astusin natuke kastist välja :) Ja selline avar kleit on ju ekstramugav. Kleidil on ka lukk, kuigi seda otseselt vaja polegi - kleidi saab ka niisama selga. 

Raamatu mõõtude järgi oleksin pidanud võtma lõike suurusele 36, aga nagu tavaliselt, võtsin ühe numbri väiksema ehk 34. Ma teen tavaliselt alati nii ja üldjuhul see töötab. Eks ma enne mõõtsin lõike ikka üle ka. Ainuke asi, mis ma kleidi puhul muutsin, oli pikkus - tegin kleidi natuke pikema. Kõik muu on täpselt lõike järgi. Kui mu ema seda kleiti vaataks, siis ta ütleks, et kehaosa on seljalt pikem, kui eest. Ma nägin seda, aga ei tahtnud ära muuta. Mulle meeldiski nii. Allääre tegin ma aga ikka maapinnaga horisontaalseks, kuigi grungema fiilingu jaoks oleks võinud ka seelikuosa tagant pikemaks jätta :) Selline rebel :))

Kuna kangas paistis läbi, siis panin kleidi seelikuossa ka voodri. Haarasin ühe musta siidpluusi, mille olin sekkarist materjali pärast ostnud. Siidvooder on nii ihusõbralik, et selle olemasolu üldse ei tunnegi. Sest nii mõnusast materjalist kleidile oleks patt mingit külma voodrit alla panna.

Tegevus pildil on vastavauses kleidimoega :)

Andres ütleb ikka, et just siis tuleb pilti teha :)

Minu lemmikud suvelilled!