MY ENGLISH BLOG

pühapäev, oktoober 22

Lapsepõlvemaa

Alates sellest ajast, kui ma olin kaheaastane kuni selle ajani, kui ma lõpetasin keskkooli, veetsime me igal suvel vähemalt kuu aega Lahemaal, Pihlaspeal. Seal ei olnud mitte minu vanaema ega isegi mitte ühtegi sugulast vaid seal oli minu isa töökoha puhkebaas. Sellise nimega koht. Isa meiega seal koos ei olnud aga vähemalt broneeris ta meile seal igal suvel toa. Sellel ajal meil loomulikult autot ei olnud, nii et alati kui me suvel sinna kolisime, tuli paluda mõnda autoga tuttavat, et ta meid ja meie kompsud Pihlaspeale viiks. Kompsusid oli tohutult, sest kaasa tuli võtta ka enamus sööki, mida ema oli eelnevalt kuu aega hankinud ja konserveerinud. Sest Vergi poes polnud liha kunagi saada – see jaotati juba enne letile jõudmist kohalike vahel ära. Poest ostime vaid saia-leiba ja kommi. Piima tõime „piimatädi” juurest.

Need suved Pihlaspeal olid maailma kõige ilusamad, soojemad, värvilisemad, põnevamad.... need olid üle kõige! Kui ma panen silmad kinni, siis võin ma ette kujutada iga pisematki detaili Pihlaspealt. Ma tunnen karjamaa lõhna, ranna lõhna, lõhna, mis tuli siis, kui piimatädi talu juurest mööda minna. Ma kuulen veel tädi Juulika, puhkebaasi komandandi, hüüdu „Tere, tüttrukud!”. Ma kuulen Tallinna bussi kauget kaja, kui me istusime bussipeatuses ja ootasime ema, kes tuli linnast nädalavahetuseks meile külla, kui ta pidi tööl käima. Ja alati tõi ta meile „midagi head”. Ma mäletan, kuidas minu suur õde ja tema suured sõbrannad suutsid mööda palke ronida aidapööningule et seal „sõjaplaane” pidada ja mina ei jaksanud-osanud veel mööda palke üles ronida ja jäin õnnetult alla ootama. Ma mäletan, kui tohutlt hästi maitsesid need teistmoodi söögid, mida ema seal tegi, näiteks Turistieinest kaste. Vahest me panime linnariided selga, valged põlvikud jalga ja läksime ema ja õega Võsule. Võsul me käisime alati Neptuni restoranis söömas. Alati käisime ka Võsu tööstuskaupade poes sest seal oli alati midagi defitsiitset. Vahel läksime me Altjale, kus me alati kiikusime ja alati viskasime kivihunnikusse kivi, et olla ikka kindel, et me varsti sinna tagasi läheme.

Ma tahaksin, et mõned asjad püsiksid täiesti muutumatuna. Näiteks Pihlaspea. Ma tahaksin, et ma saaksin sinna tagasi minna ja et see oleks täpselt selline nagu siis. Aga ei saa. Sest see müüdi maha ja nüüd kuulub see kellegi eraomandusse. Ja kui ka poleks müüdud, siis poleks see ju ikka see. Lapsepõlve ei saa tagasi.

Me käisime eile seal. Aed oli ette tehtud, trepi kõrval kasvas daalia, kedagi ei tundunud kohal olevat. Eks see vist ongi nüüd kellegi suvekodu. Mul oli selline tunne, et mul on täielik õigus aiast sisse minna, aidapööningule ronida või siis võtta mati alt suure köögi võti ja majja minna. Sest see on ju minu lapsepõlvemaa, seal on kõik minu ilusad mälestused. Ma võin kinnisilmi seal kõik kohad üles leida. Ma ei suuda Pihlaspeast lahti lasta. Ma ei tea miks, aga see ajab mind nutma. Ja samas tundma suurimat tänutunnet, et minul ja mu õel oli Pihlaspea.

Ma loodan, et meie Noarootsi suvekodust saab Maibriti Pihlaspea.

19 kommentaari:

ematehnik ütles ...

kas sa ise ikka tead, kui hästi sa kirjutad?

KK ütles ...

Oi, Vergi ja Altja on mu lemmikkohad:). Ja Neptuni resto ja Võsu pood, mulle tuleb samuti lapsepõlv meelde. Meil sai ema mõned aastad järjest suveks puhkekodu tuusiku ning me olime siis Võsul. Ma ei mäleta enam, kaua too tuusik kestis. Elasime keset Võsu, ühes paarikorruselises vanas viiluga majas (seda enam pole, asus kohe tolle ööklubi kõrval). Meri oli nii lähedal, ehh... Vergi ja Altja avastasin ma hiljem, peale Peda lõpetamist. Olime sealkandis 2 nädalat keelelaagris ja õhtuti tiirutasime ümbruskonnas ringi. Kiike mäletan ja Võsu mände.

Anonüümne ütles ...

Minul oli ka selline lapsepõlve paik. Vanaema kodu. Vanaema küll enam ei ole, aga senini on paik alles ja tahaks loota, et see jääb ka isa siitilmast minnes müümata. Meile.

Küll aga ei saa ma anda oma lastele samu suvesid, mis oled meil. Aeg on teine, aeg on kiire. JA kui siis olid kolhoosid ja maad ja sellega koos ka hulk vabadust, siis nüüd on aiad ja eraomand. Ja puukoolist on saanud suur kuusik ja võõras maa.
Ja värava ees ei ole enam ristikuvälja koos lauavirnaga, millel oli hea istuda ja kirikut vaadata.

Anonüümne ütles ...

Mul oli selline lapsepõlve suvekoht Lõuna-Eestis. Ma ei tea kuidas seda seletada aga kui ma vaatan kuskil mujal suvel kasvõi muru, puid või mingeid lilli siis ma teadvustan endale et need on need samad mis seal lapsepõlve maakodus kasvasid aga tundub et nad pole õiged, nad on koopiad. Need õiged jäid sinna maakoju.

Anu ütles ...

minu lapsepõlvemaa oligi Noarootsis, Sutlepas. Praegu mõtlen, et imelik, sellest on juba nii palju aega möödas... praegu elab seal mu tädi, aga koht on kuidagi väikseks muutunud. vanasti sai küll sugulastega 5-kesi väikses toas magatud, nüüd ei tule enam selle pealegi...

krista ütles ...

lapsepõlvemälestused on ikka väga lahedad asjad.... mõnikord jääd mõtlema, mida kõike ja kuidas sa ikka mäletad, mis mänge me mängisime ja kus käisime :)
Isegi jonnimised on meeles ja ei olnudki ju asi nii hull :)))

Näiteks kuidas me suvel alati ema-isa nädalavahetuseks maale ootasime ja selleks juba reede hommikul piimapuki otsa suure sildi joonistasime ja terve päev vaatamas käisime, et ega nad juba ei tule... ja alati tulid nad siis kui me magasime.... see aga ei takistanud meil järgmine kord jälle hommikul juba ootama hakkamast :))))

Anonüümne ütles ...

mul oli selline maa Eismal - kunagi raamatukaubastu puhkebaas, igasuvine, alates ajast mil olin 1 aasta ja 2 kuud vana ja kuni....igaljuhul oli see ka minu laste lapsepõlv ja suvi. Tegelikult seal ju ei olnudki midagi ja ometi oli seal kõik, hommikul tegid silmad lahti ja vaatasid läbi männitüvede merd ja päikeseloojangud ja piima järel käimised ja rattamatkad ja poe kaubapäevad ja linnariides maabussiga Kundasse sõidud. Täpselt sama tunne oli seal minu lastel. Kõik läks aga samuti nagu kõige muuga siin ilmas -algul eraomandisse ja siis tuleroaks, 100 aastane vana raamatukogu?kultuurimaja? hoone ei sobinud enam uutele omanikele ja kuidagi läks ta äkki põlema, ju vist tundis et teda ei taheta. Nüüd on seal kõrval uus maja ja käivad firmade suve- ja talvpäevad ja võlu enam ei ole, vaikust ka mitte. Lihtsalt vist lapsepõlv on läbi.

Madis ütles ...

Tere.
Juhtusin seda blogi lugema, kui guugeldasin Pihlaspea kohta ja mulle tundub, et te kirjeldate meie praegust suvilat. Verandaga maja (veranda ukse kõrval oli tõesti millalgi daalia), palkidest ait, kahe toaga abihoone ja natuke eemal metsas saun?
Kui on sama koht, siis võib küll tulla ja aida pööningule ronida:)
PS! Pihlaspeas on tõesti midagi väga erilist...

Krentu ütles ...

Madis - nii lahe, on vist tõesti sama koht! Ja kohe elumaja kõrval on aed ja teisel pool naabrid. Kui verandalt sisse minna, siis kohe otse läheb trepp üles ja vasakpoolsest uksest läheb endisesse puhketuppa :)
Täitsa uskumatu ikka :) Mul tuli kohe nii suur Pihlaspea igatsus peale..... Te olete ikka õnnega koos, et sellises kohas saate suvitada, aga usun, et neid uudistajaid ka jätkub, sest ega ma ju ainuke pole, kellel selle kohaga nii helged mälestued on.
Aitäh küllakutse eest, võibolla ma ükskord korraks koputangi uksele :)

Madis ütles ...

Jah, kõik klapib. Peaaegu igal suvel käib seltskondi aia taga uudistamas.
Meie perekond puhkas alates 70ndatest sellest majast paarsada meetrit eemal (Vergi poole) "Mehise" puhkemajades.
Vist 90ndate keskel oli paar aastat, kui ei käidud Pihlaspeal, kuni ühe päevani aastal 1997, kui juhuslikult nägime lehes, et endine "Ühenduse" puhkekompleks on müüa. Vedas:)

Krentu ütles ...

No kui te Mehises puhkasite, siis ehk teame isegi nägupidi. Mu õde kindlasti teab, temal on eriti terav silm ja hea mälu nägude peale. Peale seda, kui me Ühenduses enam ei puhanud, olime Aasa juures (ilmselt teate teda ka, suure tee ääres, kui hakata randa minema) päris mitu aastat. Ei suutnud sellest kohas lahti lasta:) Aga nüüd on mul siin Noarootsis selline paradiis, et nii kriipivalt enam Pihlaspea järgi ei igatse, kuigi imeilusaks lapsepõlvemaaks jääb ta alati.

-ruby- ütles ...

Nii armas on lugeda :) Sest te räägite siin minu kodukandist, seega samuti lapsepõlvemaast. Me oleme ka veel seal toimetamas, mitte küll alaiste elanikena.
Aga tõesti, midagi ses kohas on ;)
Tervitades, vergikas.
p.s. me ka ei saanud poest liha.... :)

assanuga ütles ...

tere
uskumatu lugeda, ka mina olen yks neist õnnelikest, kelle lapsepõlve suved "Mehise" puhkekodus möödusid. olime enamasti seal väiksemas, ehk nö. vanas majas. uuest majast meenub suur piljardilaud, mis kohe ukse juures seisis. mäletan hästi ka "yhenduse" kaunist verandaga maja. see oli heleroheline ja meie poolt vaadatuna, postkontori tee ääres.

assanuga ütles ...

tere
uskumatu lugemine. ka mina olen yks neist, kelle suved möödusid "Mehise" puhkekodus. enamsti väiksemas, ehk nö. vanas majas. meenub, et suures majas oli vene piljardilaud kohe ukse juures :) "Yhenduse" maja oli heleroheline, ilusa verandaga ja jäi meie poolt vaadatuna, postkontori tee äärde. oh, olid ajad....

Anonüümne ütles ...

Tere Eveli. Mina leidsin Su blogi samuti, kui guugeldasin Pihlaspea. Mul on samasugused mälestused. Meie suvitasime "ühenduse" kõrval rohelises pisikeses majas, see oli meie suvila. Imelised mälestused, millest ei taha lahti lasta :) Hea on Su mõtteid lugeda.
"Ühenduse" ja "mehise" omadega mängisime terved suved, äkki teame teineteist :)

Krentu ütles ...

Nii tore, meil on siis juba Pihlaspea klubi koos :)
Väikeses rohelises majas olid ju Karina ja Karola, kui mu mälu mind ei peta. Kes olid nagu hülged - käisid absoluutselt iga ilmaga ujumas :)

Anonüümne ütles ...

Täpselt õige ja Karina käib siiani hülgena iga ilmaga ujumas :) Tervitused!

Miss Dragonfly ütles ...

Ha, uskumatu! Täpselt minu mälestused. Eile nägin vana Ühenduse puhkekodu isegi unes,täna 'guugeldasin' ja leidsin sinu jutu :) Eveli ja Anneli? Ehk mäletad Katit ja Matist :) Lahedad suved olid.

Krentu ütles ...

Tere Kati! Kuidas ma siis Sind ei mäleta! Kuigi ega vist tänaval ära ei tunneks, kui kohtuks - mul on nägude peale kehv mälu. Aga perekonnanimi on meeles ja see seletab ka Sinu kasutajanime!
Meid on siin varsti paras ports koos ja Ühenduse uue peremehe nõusolek külastuseks on olemas, nii et varsti võime kokkutuleku teha ja aida pööningule ronida :)
Olid tõesti toredad suved.
Me pärast suvitasime veel Aasa juures, kes elas piimatädi vastas, aga see oli juba teistmoodi.
Ja meie olime jah Eveli ja Anneli :)