Meie väikesest räsitud ja nälginud leidlapsest on nüüdseks sirgunud sõbralik ja osav kassipreili. Vanust peaks tal nüüdseks olema viis-kuus kuud. Kui Maibrit arvas alguses, et kassile nime pole vaja ja et Lihtsalt Kiisu sobib küll, siis hiljem otsustas ta ringi, ja pani kassile nimeks Kiti. Ja ma arvan, et Kitist paremat kassi annab otsida. Ta talub vapralt ära kõik solgutamised ja sabast sikutamsed, mis vaatamata minu valvsale pilgule ikka vahel aset leiavad. Ta on tubli kass ja aktsepteerib, et magamistoas magavad inimesed ja kass magab köögis. Ta tunndis ära ema haige põlve ja läks sinna magama - järgmisel päeval hakkas emal alles õhtul põlv jälle valutama. Ta ei rüüstanud mitte ühtegi jõulukaunistust ega ka kuuske. Ja mis kõige olulisem - Kiti püüab hiiri. Tänane oli vist tema viies hiir. Kui ma algul mõtlesin, et tore, et kass sai omale kodu, siis nüüd ma mõtlen, et tore, et kodu sai omale sellise kassi!
