Leib

Meie peres on nüüd tänu Leevikese emale uus elanik. Ei, ma pole veel sünnitanud ja Leevikese ema pole ämmaemand. Leevikese ema kinkis meile hoopis leiva juuretise, kes meil nüüd külmkapis elab.
Täna küpsetasin oma esimese leiva. Sellele eelnes 24 tundi kääritamist ja öö kergitamist. Ja see leib, mis ma lõpuks ahjust välja võtsin - sellist pole ma varem saanud. Sellisee paksu, tumeda, krõbeda koorega, seest niiske ja natu-natuke nätsekemapoolne, hapu leib. Imehea. Ühest leivateost tuleb kaks suurt leiba ja üks on meil juba otsas. Ma pole kunagi nii palju leiba korraga ära söönud, ausalt öeldes ma eriti midagi muud täna söönud ei olegi. Kusjuures ma ei taha isegi võid peale panna. Söön lihtsalt leiba.
Oh, ja mis siis veel saab, kui ma oma maakodus leiba hakkan küpsetama! See on juba liiga idülliline! Mul on seal isegi leivaahi...
Jääb vaid loota, et just sellel päeval, kui ma taas värske leiva olen ahjust välja võtnud, juhtub Leevikese pere Noarootsi kandis olema ja nad meile leivale tulevad.

Nädalavahetusest

Laupäeval käisin Kullaketrajate kevadkokkutulekul. Väga tore üritus oli - toredad inimesed, väga ilus koht, loominguline fimo-workshop... Lahe on kohtuda inimestega, keda nagu tunneks, aga kohtunud nendega "päriselt" pole.
Fimoga olen ma juba enne laupäevagi kodus jõudu katsunud aga kuidagi on selline tunne, et see pole nagu minu jaoks - värvidega panen täitsa metsa ja pole nagu ise rahul. Samas, ma veel üritan ja ei anna alla. Lisaks - näha Manni ja Kajakat fimotamas mõjub kohe eriti inspireerivalt.
Kuigi fimotamises itti ei tulnud oli mul hiljem kodus siiski midagi imetleda - imelilusat kotti, mille sain Mannilt kingituseks :) Ja kotis oli peidus veel lill ja fimokuule :) Aitäh, Mann!
Kui ma peale kullaketramist koju jõudsin, oli tohtu kiusatus magama minna, sest ma olin öösel vaid kaks tundi maganud. Siiski, kuna ilm oli nii tohtult ilus, läksime väikesele ringsõidule. Kuna sattusime Bonaparte´st mööda minema, siis astusin sisse ja ostsin saiakesi kaasa. Ja oma suureks rõõmuks avastasin, et neid fantastilisi Bestselleri Napolitaine saiakesi tehakse just Bonaparte´is! Nüüd siis hakkan tihemini Pikale tänavale sattuma - paremaid saiakesi pole olemas! Lisaks avastasin, et Bonaparte´i kõrval asub ka Bonaparte Deli (või on see juba ammu avatud?) kus saabki ametlikult kaasa osta.
Täna käisime maal. Maja päikesepoolse külje juures õitsesid juba nartsissid! Vabastasime ka roosid kuuseokstest. Meie selleaastased talvekahjustused pole põhjustatud mitte külmast vaid hoopis loomade poolt. Enamus õunapuudelt on koor ära näksitud ja metsead on pool õue üles kündnud. Lisaks on mutid kõvasti mütanud. Mis teha - kui me ise oleme praktiliselt metsa sisse omale kodu teinud, siis tuleb ka teiste metsaelanikega arvestada. Ma loodan, et mõni õunapuu jääb ikka ellu ka. Hiljem läksime Roostale sööma ja mereäärde. Enne linnakoju jõudmist tegime veel Nõmmel väikese tiiru ja unistasime sellest, kuidas me kunagi seal elame :) Meil on selline suur unistus, mis ei pea üldse kohe täituma :)

Kollane ja roosa

Iga kord, kui taas hullud päevad ja osturalli aset leiavad, ootan ma põnevusega, et kuidas siis ajakirjanikud seekord päevatajaid ja rallitajaid ajaleheveergudel üleolevalt tümitavad. A la et pööbel saab Stockmanni, tarbimisnäljas inimesed ummistavad sissepääsu jne... Ma pole veel siiani ühtegi positiivse alatooniga artiklit selle teema kohta lugenud.
Hea küll, ma olen nõus, et mõttetuid asju pole vaja kokku osta ja tasub säilitada kainet mõistust ning vaagida, kas üht või teist asja ikka on vaja. Aga miks peab alati kõiki roosade ja kollaste kilekottidega liikuvaid inimesi üleolevalt hindama? Minu arvates on positiivne, et tänu osturallile saab oluliselt rohkem lapsi suvel mugavate ecco sandaalidega ringi joosta ning et emmedel ei lähe hommikul piim kõrbema, sest nad on saanud oma õhukese põhjaga emailpoti paksupõhjalise Hackmanni vastu vahetada. Anda inimesele võimalus osta ükskord soodsalt üks korralik pott on ju ometigi parem kui lasta tal mitu korda odavat ja tihti ebakvaliteetset potti osta ja jälle ära visata. Ja kui see inimene haarabki käigu pealt kaasa kolmkümmend rulli vetsupaberit ning odavad vatitikud, mis sest siis halba? Mina isiklikult olen nende päevade ajal väga kasulikke oste teinud. Kui me Andresega siia koju kolisime, siis ostsin korralikud linad ja rätikud, mis teenivad meid siiani. Maale ostin korralikud sulepadjad ja suleteki ning mul pole vajadust nüüd ma ei tea mis ajal enam tekki osta. Meie esimese, suure sünteetilise sisuga teki pidime aga üsna ruttu välja vahetama, sest see läks lihtsalt väga liistakaks ja imelikuks. See kõik on ju üsna loodussõbralik? Ja selle nimel, et ma saan tänu hulludele päevadele endale midagi korralikku ja kvaliteetset lubada, mida ma tõenäoliselt "õige hinnaga" ei ostaks, võin ma ka natuke pikemas sabas seista. Niikaua kuni ma kellegi küünarnukki oma ribide all ei tunne, kannatan ma selle kiire poeskäigu ära küll.
Ja oma tänase ostuga, Maibriti ecco sandaalidega, olen ma ka väga rahul ning lapse suvekingamure on jälle murtud.
Ning heites pilgu poe parklasse, ei saaks küll öelda, et hullud päevad ainult "lihtrahvale" ligitõmbavalt mõjuvad.

Pasha

Ma võin ette kujutada ülestõusmispühi ilma munade söömiseta, aga ma ei suuda kujutada ette ülestõusmispüha ilma pashata. Absoluutselt igal ülestõusmispühal on meil olnud pasha ja seda ikka ühe ja sama retsepti järgi tehtuna. Retsept pärineb minu vanavanaemalt, emapoolse vanaisa emalt, keda kutsuti babuusjaks. Sest ta oli venelane, nad olid terve perega esimese maailmasõja ajal Eestisse tulnud ja siia jäänud. Võib öelda, et babuusja perekond on meie vere parandaja, sest meie muidu talupoeglikus suguvõsas on just meie Peterburi sugulased need haritlased - doktorid ja professorid. Kuna ema väga babuusjat armastas ja käis temaga lapsena igal pool koos, ka kirikus, siis on ema babuusjast igasuguseid ilusaid jutte rääkinud. Mina teda eriti ei mäleta, sest olin üsna väike kui ta suri. Siiski on meil babuusjast palju mälestusesemeid, näiteks hakkasin just tema Singeril õmblema. Babuusja pärandas meile ka kaks kõige olulisemat retsepti - napoleoni koogi retsepti ja pasha retsepti. Sellist napoleoni ja pashat pole ma kuskil saanud. Pashategemise olen ma juba emalt üle võtnud, varsti hakkan ka napoleoni tegema.
Tavaliselt tegi ema pashat ikka kolmekordse koguse, sest kõigile maitses ja kõigil oli hea meel seda saada. Ja kahe nädala pärast peale lihavõtteid tegi ema uue portsu, vanaisale, kes pidas lihavõtteid ikka õigeuskliku kombel, vana kalendri järgi. Emal on alles veel babuusja pashavormid, kus venekeelsed tähed XB ja vene rist. Samuti on tal spets hõbenoake, millega pashat lõigata ja spets laudlina.
Kohupiima olevat babuusja ka ise teinud - ostis turult maapiima ja sellest tegi. Retseptis kasutatakse keedetud munakollaseid, sest usu järgi ei olevat tohtinud toorest munakollast süüa ja need, kes tegid toore munakollasega, olevat pärast pashat kuidagi keetnud. Keedetud munakollased annavad minu meelest pashale sellise omapärase maitse, mis ongi lihavõttepühade maitse.


Pasha
1 kg kohupiima
1,5 klaasi suhkrut
3-4 kõvakskeedetud munakollast
170 g võid
100 g vahukoort
vaniljet, sukaati, pähkleid, mandleid vms.

Või vahustada poole klaasi suhkruga. Lisada läbi sõela hõõrutud munakollased, vanilje, kohupiim, suhkur, vahustatud vahukoor ja lisandid. Panna pashavormi märg marli ja valada pasha sinna sisse nõrguma. Lasta nõrguda umbes 24 tundi.

Kuna mul on vaid üks pashavorm, tegin ülejäänud sõela-lehtri sisse. Ja mina tegin kahekordse koguse, sest kuna seda head asja ainult üks kord aastas saab, siis tuleb ikka isu täis süüa :)

Tänasest päevast

Peale seda, kui ma olin pasha nõrguma pannud, Andres aknad puhtaks pesnud ja me Maibritiga lõunaune ära maganud, tekkis mul suur soov kodust väja saada. Kuna ma juba aasta otsa olen tahtnud Luccasse minna ja nüüd Krista just käis ja ma lugesin veel kuskilt sellest restoranist artiklit, siis mõtlesin, et see ongi see koht, kuhu ma täna minna tahaksin.
Väljast just mitte eriti atraktiivne maja osutus seest täitsa mõnusaks. Sellelt kohalt ei oodanud ma aga mitte interjööri elamust, vaid ikka kulinaarset elamust, sest kokk pidi väga hinnatud olema ja itaalia köök on minu lemmik.
Headest asjadest - toit oli tõesti väga hea. Mina võtsin gnocchi itaalia aedviljade ja pestoga ja see roog oli tõesti ülihea. Need aedviljad olid kohe eriti head. Ning meie väike preili, kes muidu väga isutu on, sõi kohe mitu gnocchit ära. Tundub, et tallegi maitseb itaalia köök, sest suvel, siis kui ta veel natuke rohkem oli nõus sööma, tegin ma talle ja endale ülepäeva päikesekuivatatud tomatite-küüslaugu-koore spagette, sest ta lihtsalt sõi neid nii hästi. Andrese spagetti carbonara eesti moodi oli ka hea. Minu magustoit, apelsini pannacotta oli üsna mage. Tegelikult ma tellisin hoopis kuuma marjakorvi, aga see olevat otsa saanud, sest üks suur seltskond olevat kõik ära tellinud. Andrese tiramisu oli ka hea. Alustuseks tellisin alkoholivaba mojito, aga see polnud sugugi nii hea kui Vertigos, kuhu Andrese vend meid paar nädalat tagasi oma sünnipäeva puhul kutsusus. Alates sellest sünnipäevast olen alkoholivaba mojito sõltuvuses, teen seda endale pidevalt, praegugi rüüpan kõrvale.
Mitte nii headest asjadest - kõigepealt toodi mulle alkoholivaba joogi asemel siiski alkholiga, sest ettekandja olevat "automaatselt" rummi ka lisanud. Siis ei toodud mulle söögi kõrvale vett, nagu ma olin tellinud. Siis polnud minu magustoitu. Siis toodi mulle musta tee asemel roheline. Pealegi oli meie ettekandja kogu aeg kadunud ja ma pidin muudkui jälle baarileti juurde jooksma, et saada ikka tellitut. Ootamisaeg oli ka liiga pikk.
Siiski läheksin ma Luccasse iga kell tagasi, sest toit on ikka hea ja ehe. Ja see teine ettekandja oli ka väga armas ja lahke. Ja pealegi toodi Maibritile kohe alguses paber ja rasvakriidid.
Praeguseks on Andres ja Maibrit magama läinud ja mina hakkan mune värvima. Igal aastal luban endale, et värvin munad juba aegsasti ära aga ikka teen seda laupäeva öösel.

Loomaaias

Meie tänase päeva ainuke plaan oli minna lihtsalt jalutama. Juhuslikult viis aga Maibrit Andresele raamatu "Retk loomaaeda" ning Andesel tekkis kohe mõttevälgatus minna loomaaeda. Ma ise tavaliselt vabatahtlikult loomaaeda ei lähe, sest loomaaed on koht, kus ma tunnetan eriti tugevalt kui vägivaldselt inimene loodusega ümber käib. Puuris linnud, tiigrid ja üldse kõik loomad - see mõjub mulle kuidagi nukralt. Ükskõik kui hästi nende eest ka ei hoolitsetaks, vabadus oleks neile siiski parim olnud. Samas tuleb tõdeda, et olles ema, olen ma mõnede asjade suhtes tolerantsemaks muutunud. Nähes, kuidas Maibrit ahve ja tiigrit vaadates vaimustusest kilkas, muutusin ma ise ka loomaaia, kui nähtuse suhtes pisut sallivamaks - lastele tähendab see ikka palju, kui ta näeb elus tiigrit või muid "raamatu"loomi. Ainuke puur, mille juurest ma tahtsin ruttu ära minna, oli jääkaru puur, sest see nägi eriti trööstitu ja kipakas välja ja mul oli sellest jääkarust siiralt kahju. Troopikamaja oli aga minu meelest küll väga ilus ja mõnus. Tegelikult ma ei tahtnud siin praegu üldse mingit hala juttu kirjtutada - kokkuvõttes meeldis mulle loomaaias küll ja alati kui ma Mati Kaalu telekas rääkimas näen, tunnen, kuidas need loomad on ühe hea inimese hoole all. Ja kui läheb soojemaks ja rohelisemaks ning kui laste zoo ka avatakse, läheme kindlasti jälle. Pealegi on loomaaed ainuke minule teadaolev koht, kus suhkruvatti saab. Suhkruvatt maitseb mulle tohutult aga kahjuks avastasin ma liiga hilja, et seda müüakse selles kohvikus, mis kell viis kinni pandi.Ning et tänane päev oleks ikka nagu filmis, siis läksime kohvikusse ka. Kuna Bestselleris ei olnud neid fantastilisi Napolitaine saiakesi, siis läksime lihsalt Viru keskue Magic buffeesse ja Maibrit sai natuke mänutoas ka mängida. Talle meeldib seal väga!

Käsitöö-kirjanduse ülevaade

Tõesti-tõesti, ma olengi sattunud Amazoni võrku. Peale esimese Amazonist tellitud raamatu kiiret ja takistusteta kohalejõudmist olen tellinud riburadapidi kohe mitu-mitu käsitööraamatut.
Tarvitses mul vaid Andresele öelda, et ma pole leidnud veel ühtegi sellist õmblemisalast raamatut, mida hing tõeliselt ihaldaks, leidsin ma kohe neid mitu, ikka Amazonist. Praeguseks on minuni jõudnud Couture Sewing Techniques ja The Zapp Method of Couture Sewing: Tailor Garments Easily, Using Any Pattern. Esimene nendest on minu jaoks tõeline maiuspala - ausalt öeldes polnud mul enne selle raamatu lugemist haute couture'st erilist aimu ja ma tõesti ei osanud arvata, et coutures tehakse ikka peaaegu kõik käsitsi. Millised kangad, millised võtted-tehnikad - see kõik lummas mind nii, et lugesin raamatut terve öö ja und ka ei tulnud. Järgmisel päeval läksin Trend kangapoodi ja ostsin endale täissiidist pluusiriide. Kusjuures kõige põnevam on see, et kui ma siiani arvasin, et mida rohkem õmblusi masinaga tehtud saab, seda meisterlikum, siis nüüd olen ma pööratud käsitsi õmblemise usku :) Ning minu naturaalse kanga(lõnga)kiu usk on veelgi enam hoogu juurde saanud. Ning samuti tundub täiesti normaalne, et enne "päris" kangasse kääride sisselöömist võiks teha sitsiriidest mulaaži, mis varem tundus liigne ajakulu. Vaat, mis üks raamat inimesega teha võib!
Teine raamat, Zappi meetod lõigete kohandamiseks ja lemmikpükstelt lõike võtmiseks, on täiesti praktiline raamat. Ühte raamatunippi olen juba õe pükste peal rakendanud ja õnnestus väga hästi. Kui ma kunagi jälle normaalmõõtu tagasi saan, siis hakkan enda peal ka katsetama. Autor on väga innustavalt öelnud, et kui saad ükskord ühe hea püksilõike enda jaoks (milda ta õpetabki tegema), siis võid selle ajaga, mis kulub poes hästiistuva püksipaari leidmiseks, õmmelda kodus mitu paari valmis. Eks need ameeriklased muidugi oskavad ennast kiita, aga mulle tundub, et see Zappi meetod võiks töötada küll. Kui mitte lasta heidutada nendest moetutest riitetest, mis fotodelt vastu vaatavad (ja tegelikult ei oma see tähtsust, sest meetodid on ju samad, olgu mood milline tahes) on tegu ühe väga praktlise raamatuga.
Eile jõudis minuni ka Lace Style. Ma olen selle raamatuga üsna rahul. Ühest seelikust (pildil) olen lausa vaimustuses. Tore on veel see, et raamatus on üks Nancy Bushi (Haapsalu)sall, mille muster pärineb Eestist ja salli õpetuses ei ole öeldud mitte MB (make bobble) vaid make Nupp! Ja juhendis on toodud ära, mida "Nupp" tähendab :) Selles KAL-blogis on veel pilte raamatust.
Nüüd ootan veel kahte raamatut: Couture: The Art of Fine Sewing ja Power Sewing Step-by-Step. Elagu Amazon!:)

Anna asjale uus elu: pluus ja kingad

Kunagi ammu ostsin kaltsukast ühe väga pehmest puuvillast ning ilusa mustriga pluusi. Kahjuks oli see suurus L. Mõtlesin, et ajan kaelakaarde kummi, et pluus seljast maha ei kukuks aga paraku ei kandnud ma seda pluusi siiski - liiga lohvahkas oli. Samas oli materjal täiesti taevalikult pehme ja mõnus nii et tagasi kaltsukasse ma ka seda ei tahtnud viia. Nüüd otsustasin pluusi täiesti tükkideks lõigata ja uue pluusi õmmelda. Iseeenesest ei ole see väga hea mõte teha ühest vanast asjast üks uus asi. Kui see vana asi just väga suur pole. Ühe uue asja jaoks oleks ikka mitu vana asja vaja. Sest lappima pidi ikka tohtutult ja kõik see võttis palju aega. Kangast järgi ei jäänud juppigi, sõna otseses mõttes. Nüüd ei imesta ma üldse, miks taaskasutatud materjalidest tehtud riided nii kallid on. No tegelikult teadsin ma seda juba enne :)
Nüüd olen ma oma uue-vana pluusiga väga rahul, ainult et hetkel ei lähe kõik nööbid eest kinni. Tuleb suveni oodata. Pilt tagant, ligemalt ja veel üks.


Kingad ostsin ma kunagi allahindlusega - olid väga mugavad ja väga odavad. Kahjuks selgus hiljem, et sellist tooni kingad ei sobi kuidagi mu garderoobiga. Nii nad seisma jäid. Otsisin igalt poolt kinga värvi või kingavärvimise teenust aga tulutult. Lõpuks ulatas mulle abistava käe Maarja, kes mulle kingavärvi "muretses" ja nii saingi kingad praktiliseks pruuniks värvida. Uued lipsud panin ka. Suur tänu Maarjale!

Ime

Meil juhtus kodus täna üks ime. Aga enne ma pean väikse sissejuhatuse tegema.
Nimelt natuke Andrest kirjeldama. Andres on väga tubli inimene ja oskab igasuguseid meestetöid hästi ja on muidu ka nutikas. Ainult kokata talle kohe üldse ei meeldi. Tema arvates võtab söögi tegemine liiga palju aega ja ega ta ei oskagi midagi eriti teha. No ühikas õppis kartuleid praadima ja makarone keetma ja muna praadima aga see on ka kõik. Üldiselt ma olen sellega leppinud, sest ega ühelt inimeselt ei saa ju ka kõike nõuda aga vahel ma muutun muidugi väga kurvaks, et mitte keegi minule kunagi süüa ei tee. Ema teeb, kui ma tal külas käib või vahel kui ta siin on ja see on ka kõik. Ükskord ma olin kohe täitsa pisarateni enesehaletsusse uppumas selle pärast ja siis Andres praadis mulle kartuleid ja pihve.
Täna ma olin jälle hirmus õnnetu. Sest ma olen haige ja ma heitsin Andresele ette, et ta üldse minu eest ei hoolitse ja ma pean endale ise süüa tegema. Lõpuks ma ikkagi ütlesin talle, et palun tee nüüd mulle süüa. Andres pakkus, et ta teeb mulle munavõileiba, sest ta oli hommikul mitu muna keetnud. Mul ei olnud aga üldse munavõileiva isu. Rullbiskviidiisu oli hoopis. Nii ma ütlesin talle, et ma tahaks rullbiskviiti. Andres hakkas naerma ja ütles, et noh, millisest kokaraamatust siis. Ma siis näitasin talle kokaraamatus õige koha kätte. Kuna nali oli juba nii kaugele läinud, siis Andres otsustas mitte taganeda ja mulle rullbiskviiti teha. Ma siis "tõlkisin" talle retsepti ära ja illustreerisin kätega vehkides, kuidas jahusegu munavahu sisse segada ja kuidas biskviit teisele paberile kummutada. Andres läkski kööki kokkama. Kohe hakkasid ka küsimused hõikuma - "kus meil jahu on", "kus meil suhkur on", "kus kartulijahu on", "kas kartulijahu on kartulitärklis või", "kas ma vahustan vahukoort sama miksriga, millega muna vahustan", "kus ahjuplaat on".... Vahepeal ma läksin köögi, et aitan teda, aga ta tahtis ikka täitsa ise teha.
Ja sündiski ime - Andres tegi rullbiskviiti. Kusjuures väga kohev ja maitsev, no välimus pole just esmaklassiline, aga Andres ütles, et siis ongi näha, et tema tehtud. Ta ise ka ei uskunud, et sellise asjaga hakkama sai! Minule mõjus see väga tervendavalt, paremini kui ükski ravim :)
Panen siia retsepti ka, juhuks kui kellegi abikaasa soovib ka rullbiskviiti teha:)

Kohupiima-vaarikarull (Kohupiima- ja kodujuusturaamatust)

Rull:
4 muna
1 dl nisujahu
1 dl kartulijahu
2 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g kohupiimapastat
2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3-5 dl vaarikaid

Kuumuta ahi 200 kraadini. Vahusta munad suhkruga. Sõelu hulka eelnevalt segatud kuivained. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 10 minutit. Kummuta biskviit teisele, suhkruga kaetud küpsetuspaberile. Koori ahjus olnud paber ettevaatlikult maha. Keera tainas koos uue paberiga rulli ja jäta jahtuma. Täidise tegemiseks vahusta vahukoor suhkruga ning sega kohupiima ja vaarikatega. Määri täidis jahtunud põhjale ja keera paberi abil rulli. Keera rull paberisse ja lase 15-30 minutit maitsestuda.

Andrese mugandus: täidiseks segas ta banaanitoru, vahukoore ja maasikad. Ning 15-30 minutit me ka oodata ei jaksanud, hakkasime kohe sööma :)

Pakk kirjasõbralt ja kirjandusülevaade

Täna leidsin postkastist lausa kaks pakiteadet, vabandust, maksikirjateadet.
Ühe paki oli saatnud minu "maksikirjasõber" Maarja. Pakis oli midagi meisterdamiseks (ilmselt räägin sellest hiljem), midagi näksimiseks, midagi Maibritile ja midagi pisikest ja helesinist :) See pakk tegi tuju nii heaks, et ma isegi unustasin ära, et mul tervis nii sant on.
Teise paki sain Amazonist. Raamatu "Fitted Knits". Raamatu autor on sama, kes on ka kuulsa Forecasti autor, Stefanie Japel. Ma olen selle raamatuga väga-väga rahul. Enamus asju tahaks sealt järgi teha. Nagu pealkirigi ütleb, on pea kõik selle raamatu kampsuneid ilusti keha järgi kootud ning mõõtude järgi vaadates on mõeldud ka pisematele inimestele. Boonuseks on mõnus suur formaat ning ilusad fotod ja kujundus. Ilus niisama vaadata ja tundub, et ka järgikudumiseks hea. Selles ilusas blogis on ka sellest raamatust juttu ja pilte ka. Amazonis on see raamat lugejate poolt ka peaaegu ainult viisi saanud. Veel mõni pilt.
Siis tõi Andres mulle täna ka uue Moda. Seekordne Moda (mis on seekord poole odavam, muide) rõõmustas mind poppide lõigete poolest. On ka paar kuduprojekti, mida võiks järgi teha, aga arvestades minu kudumis"kiirust" jäävad need tõenäoliselt unistusteks.
Ja uue Burda sain ka veel.
Selline noos teeb iga haige inimese kohe palju tervemaks. Lisaks joon teed sidruni ja eukalüpti Hallsiga, mida Roheline soovitas ning söön oma sõbranna isa mesilaste mett. Lisaks mängib Nelly Furtado "Loose" mis on üle prahi.