Pühapäevaõhtune reportaaž

Üks Maibriti ja Sandri lemmiktegevustest on kokkamine. Nii kui nad näevad, et ma hakkan süüa tegema, rivistavad nad oma toolid laua äärde ja küsivad, et kuidas saavad aidata :) Eriti tore on neil vanaemaga, kellel on alati aega lastega koos kokata. Vanaema tõi Maibritile reisilt isegi pisikese põlle :)


Kui mul on kiirem söögitegemine, siis vahel ma ütlen, et abi pole vaja... või siis on vaja abi väga vähe määrivas ja sodi tekitavas toiduvalmistamise etapis :) Vahel aga valin sellised söögid, mida lastel oleks hea teha, ja siis saavad nad peaaegu täitsa ise süüa teha. Eks ma ikka pean assisteerima ka, eriti Sandrit. Aga söögitegemine meeldib neile nii, et ka kõige põnevam multikas jäetakse hea meelega pooleli ja joostakse kööki.
Täna olid meil siis menüüs viineripirukad ja siis need teised asjad, mis pildilt paistavad ja mille nimi mul praegu meelde ei tule aga idee sain Eesti Naisest :)

Sandri müts ja minu kõrvarõngad/Sander's hat and my earrings

Nagu kingsepal pole kingi, pole minu lastel sellel sügisel parajaid ja ilusaid mütse-salle-kindaid. Nüüd ma hakkasin otsast seda puudust likvideerima. Kudusin Sandrile mütsi, tegumoe võtsin oma peast. tuli enam-vähem, aga järgmise teen parema. Suurema, et vooder ka alla mahuks. Ja Maibritile teen ka sarnase. Kõrvaklappidega ja lõua alt seotavad mütsid tunduvad kuidagi kõige kindlamad ja efektiivsemad.
Lõngaks on Patons Jet (vill, alpaca), müüb Karnaluks , vardad 5 mm.
Nüüd on sall varrastel, Baktus (Ravelry rahvale vast ütleb midagi) :)
Ravelry link
Ja ükspäev tuli suur soov natuke traati väänata ja sain oma juba nii igavaks muutunud kõrvarõngakollektsiooni mõned uued paarid.



As there is a lack of warm hats-scarves-mittens in our house, I started to knit them. First one is Sander's hat. Pattern is my own, but it needs improving.
Yarn: Patons Jet
Needles: 5 mm
Ravelry link
Now, Baktus for Sander is on the needles.
And one day I had an urge to some beadwork - all my old earrings seemed so boring...

Sügisjalutluskäik 2009

Sellel aastal juhtus siis nii, et me oleks peaaegu unustanud oma iga-aastasele sügisjalutuskäigule minna. Kuna meie sügisjalutluskäigu traditsioon sai ellu kutsutud just sellepärast, et linnainimene saaks ka korra loodusesse sügise ilu nautima, aga nüüd me ju olemegi kogu aeg keset seda ilu, siis on unustamine muidugi arusaadav. Õnneks käisin aga laupäeval linnas ja ilmselt see meenutaski mulle, et vaja jalutama minna.

Pühapäeval me siis läksimegi. Kevadpikniku ajal toimunud kahetunnine õige koha otsimine oli meil veel värskelt meeles, seega otsustasime oma ilusa loodusega valla piiresse jääda. Ja nagu selgus, on oma kodu ümbruses veel avastamisruumi küllaga. Näiteks avastasin, kui ilus koht on Hara. Sealt leidsime ka šoti mägiveised, kes on nii oh-kui-nunnud.




Käisime ka Sutlepa "mere" ääres, aga 4 km loodusraja jätsime järgmiseks korraks, sest me arvasime, et ega Sander vist ei viitsi nii pikka maad omal jalal kõndida ja kõik kandmisvahendid jäid meil koju. Ühel pisikesel heinamaal (Maibrit valis koha) pidasime ka väga minimalistliku pikniku tee ja saiakestega. Koduteel nägime hingematvat vaatepilti, kuidas ühe suure lagendiku peal sajad ja sajad haned kogunesid ja kolmnurki harjutasid. Kes on näinud "Rändlindude" filmi, siis vaatepilt oli täpselt nagu seal filmis. Mul peas hakkas isegi see filmimuusika mängima, kuna see soundtrack oli vahepeal minu suur lemmik. Lindudest me pilti ei teinud, vaid tegime väikse videoklipi. Aga ma pean natuke mõtlema, et kuidas seda lõigata saab ja siis panen Youtube'i.

Ja teemaga haakub ka Maibriti lasteaeda tehtud sügiskompositsioon "Ilon Wiklandi kartulilapsed".

Emotsioonid teemal "alkohol"

Ma lugesin just ajakirjast Anne&Stiil artiklit "Minu suurepärane elu pokaalis" mis rääkis teemal "naine ja alkohol". Ma ei tea, kas see artikkel rääkis nö keskmisest eesti naisest või oli tegu ikkagi keskmisest edasi nihkunud naistest aga ma olen praegu ikka väga üllatunud, et naised tõesti nii palju joovad. Et on täiesti normaalne õhtul kodus mitu klaasi veini juua või siis mõnda muud alkoholi. Ja et kuu ilma alkoholita on tõsine saavutus?
Siinkohal peaksin muidugi ütlema, et kõik teemad, mis seostuvad alkoholiga ja alkoholismiga, ärritavad mind väga ja kutsuvad esile ebameeldivamaid mälestusi minu lapsepõlvest. Kuna ma nägin, kuidas isa oma elu alkoholi vastu vahetas, siis ma lihtsalt ei suuda taluda mitte ühtegi purjus inimest. Ükskõik kui tore see inimene ka poleks või kui arusaadav põhjus tal purjus olemiseks on - purjus inimesest üritan ma nii kiiresti eemalduda kui võimalik.
Teiseks - ma ei suuda ise ka alkoholi tarbida. Vahel harva, tavaliselt siis kui külalised käivad, suudan ma tõesti maksimaalselt pool klaasi veini juua ja vahel natuke mingit koorelikööri. Aga nii kui tekib see jube vastik tunne, et "alkohol hakkab pähe" ehk et pea läheb uimaseks, jätan ma kohe kõik klaasipõhjad alles. Ma pole kunagi elus purjus olnud ja kujutan ette, et see võib jube vastik tunne olla.
Ma olen aru saanud, et inimesed tarbivad alkoholi tuju tõstmiseks. Aga kui on tore pidu ja toredad inimesed, siis mu tuju tõuseb juba iseenesest ja mul pole vaja mingit alkoholi.
Ükskord vaatas mu sõbranna uudistavalt mu poolikute veinipudelitega külmkapi pealset ja ütles, et "kohe näha, et siin peres alkoholiprobleemiga inimesi ei ela". Sest kus on alkoholiprobleem, seal ei jää kunagi ükski pudel poolikuks. Siis me hakkasime sõbrannadega seda alkoholiteemat arutama ja selgus, et kõiki oli see mingil määral puudutanud ja üsna ligidalt. Ja vaatamata sellele, et me olime selleks ajaks juba kaua sõbrannad olnud, polnud me kunagi sellest teemast rääkinud ja meil polnud aimugi, et me kõik oleme pidanud purjus inimese pärast muret ja piinlikkust tundma. Sest see on ju üks teema, millest üldiselt häbenetakse rääkida.
Kui ma kunagi veel vaba ja vallaline olin, siis oli mul peigmehekandidaatidele ainult üks raudkindel tingimus: "ta ei tohi alkoholiga sõber olla".
Ma saan aru, et minu suhtumine alkoholi on pisut äärmuslik. Ma tõesti soovin, et alkoholi müüdaks vaid apteekides viinasokkide ja ülehõõrumiste tarbeks. Sest mul on nii hirmus kahju inimestest, kes oma elu ja tervise maha joovad (ma tean, et alkoholism on haigus). Ja nende vanematest ja abikaasadest, kelle elu see mürgitab. Ja nende lastest, kes lukukrõbina peale isale vastu jooksevad, pöidlad pihus, ainukeseks sooviks enne ukse avanemist et "palun, palun, palun, ole täna kaine".

Eva

Oktoobri Eesti Naise käsitöörubriiki kudusin kolmnurkse rätiku. Kuna ma olen näinud juba nii palju ilusaid pitssalle, siis mõtlesin, et teen natuke teistmoodi ja välja tuli selline pikkade silmustega "pitsrätik".

Alguses kudusin prooviks ühevärvilise, siis aga triibulise. Kasutasin ära kunagi ammu ja ilma erilise eesmärgita Karoliine Hõbelõngast soetatud Adriafili alpakad. Sekka ka HjerteGarni Silk Alpaka ja paar mohääri.

Minu meelest mõjub see muster nii ühe- kui mitmevärvilisena. Triibulisena on ta muidugi efektsem. Ma arvan, et ka Noro Kureyon Sock ja HjerteGarni Kunstgarn peaksid selleks salliks hästi sobima. Proovida pole veel jõudnud.

Ja enda jaoks ristisin salli Evaks, kuna minu õe hea sõbranna Eva oli just see, kes mulle kunagi ammu, kauges lapsepõlves, seda pikkade silmuste meetodit õpetas.

This is the shawl I designed for magazine "Eesti Naine" october issue. As I have seen many beautiful lace shawls I decided to do a bit different "lace" - drop stitches. For dark grey shawl I used Hjertegarn Merino Silk yarn. For striped version - mainly Adriafil Sierra Andina, but also HjerteGarn Alpaca Silk. It is actually a really simple to knit!

I named it "Eva" as many-many years ago my sisters good friend Eva taught me this drop stitch method.

Lühidalt...või siis mitte eriti

1. Minu täitsa uus muusikaline lemmik on Raadio Maria "Siin Tallinn". Ma olen küll ajast maha jäänud, sest see bänd loodi juba kaks aastat tagasi ja ei tea kas nad enam aktiivselt tegutsevadki. Aga ma kuulsin Vikerraadiost nende lugu ja kohe sain aru, et nemad mulle meeldivad. Nüüd on mul plaat ja kuulan seda autos peamiselt. Ja võimalusel väga kõvasti:)

2. Pühapäeval käisin kinos vaatamas filmi "Proposal" ja mulle väga meeldis. See mind ei seganud, et ma üksi kinos käisin, aga segasid mingid segased mutid tagareas, kes olid mu meelest liiga ülemeelikud ja otsustades selle järgi, mille üle nad enne filmi lastud treilerites naersid, siis ütleks jah, et issanda loomaaed on kirju.

3. Ja kolmandaks.... ma otsustasin aja maha võtta. Viimasel ajal ma muudkui piitsutan ennast, et vaja aias toimetada, vaja hoidistada, vaja kodu korras hoida, vaja kududa, vaja õmmelda, lugeda jne. Vaja olla mingi musterperenaine. Aga viimase aja sündmused on mind mõtlema pannud ja mulle tundub, et oma kõige kallimatele olen ma liiga vähe aega pühendanud. Mind on vaja hoopis lastele. Kogenenumad emad räägivad, et see aeg, mil laps on väike ja sind tõeliselt vajab, on nii üürike. Seega tuleb sellest maksimum võtta ja kunagi hiljem võib siis eriti tubliks hakata.

4. Ja nüüd, kus ma neid ridu kirjutan, sain meili, kus teatati, et üks Andrese tehtud foto meie muinastulede öö lõkkest võitis konkursi (konkursil osalemine tuli meilegi üllatusena)! Nii et lisaks sellele imeilusale hilisõhtule rannas, mis läheb kindlasti nimekirja "2009 parimad hetked", võime nüüd ka resturaani minna :)

Minu uus kott. My new handbag.

Pole kahtlustki, et üle poolte blogidest, mida loen on kudublogid. Ja nagu blogidega ikka, viib üks sind teiseni, teine kolmandani jne. Nii võin ma vabalt terve õhtu veeta oma kudumismaailmas. Neist blogidest leian ma alati toredaid inimesi, häid ideid ja kasulikke linke. Aga "kahjuks" ka infot igasugu ilusate asjade kohta, mida mul kohe vaja on (mis sest, et mul neist enne aimugi polnud). Nii siis, ühel süütul õhtukesel, sattusin lugema ühte blogi, kus teavitati, et uus Twist Collective on ilmunud (minu uus lemmikajakiri). Peale seda hakkasin disainerite bloge ja kodulehti külastama ja sattusin ka Connie blogi. Connie on minu lemmik kududisainer - nii minu maitse!

Connie blogist leidsin ka postituse tema uue Namaste käekoti kohta. Ja vaatamata sellele, et ma olin selle firma reklaame ajakirjades näinud, polnud ma kunagi süvenenud, et mida nad ka reklaamivad. Järsku hakkas see mind aga huvtama. Ja nii kummaline kui see ka pole, toodab see firma spetsiaalselt kudujatele mõeldud käekotte :D No et kotis on rohkem lahtreid ja sahtleid, et saad mugavalt oma poolikut tööd kaasas kanda ja igal vabal hetkel vardad kätte võtta. Aga see mind niiväga ei köitnudki, sest kott on kott ja ühel mu Seppälä kotil on palju rohkem praktilisi sahtleid. Minu südame võitis aga üks Namaste kott kui lihtsalt ilus kott. Ma ausõna olen püüdnud meie kaubandusvõrgust leida sellist ideaalset kotti, aga mida pole, seda pole. On mitme-mitme tuhandesed ilusad nahast kotid ja siis on normaalse hinnaga aga väga odava välimusega kotid. Ja nüüd ma ta siis leidsin :) Oma ideaalse koti. Mahutab väga-väga palju ja on õiget värvi ja ei näe sugugi odav välja. Ja kuigi ma ei ostnud seda mitte selle pärast, et tegu "spetsiaalse" kuduja kotiga, vaid selle pärast, et mu väga-kaua-kantud ja kõigega-sobiv hõbekott hakkab kooruma, ajab mind siiski muigele see, et mul on nüüd spets kudukott :D Kui kaugele üks bisnes võb ikka minna. Varsti on olemas ka spetsiaalsed kudujate tugitoolid ja riided jne.
Aga oma kotiga olen ma rahul. Ootasin teda üle kahe nädala, tellisin Saksa netipoest KnittyBitty mis on väga hea teenindusega ja kuidagi usaldusväärsena tunduv. Enne ostmist tegin ka väikest uurimustööd ja oma üllatuseks leidsin Flickris kohe mitme lehekülje jagu pilte ja Ravelrys mitu teemat, kus Namaste kotte kiidetakse. Nii et kudujad on liimile läinud :D Ja kuna juba tellimieks läks, siis võtsin ka ühe toki imepeent KnitPicks sallilõnga Shimmer. Sellest tuleb vist üks väike pitsrätikuke.





It's no secret that more than a half of the blogs I follow are knitting blogs. It is no problem to spend all evening reading knitting blogs as one leads you to another and so on. Right after new Twist Collective was published (TC is now ma favorite knitting mag) I started to read designers blogs and found Connie's blog. Actually I had read it once long time ago, but now when I have realised, that Connie is my favorite designer, I read it more carefully. And after I had found out that she had purchased herself a new Namaste handbag, I found myself in Namaste homepage too. And there I found it - the handbag of my dreams - Laguna :) I didn't want it just because it was a "kniters handbag" but because it was just a beautiful and practical handbag. I usually carry a lot of stuff wiht me, so clutches are not for me. After some investigation in Ravelry and Flickr I was sure, that this handbag is beautiful AND high quaility, so I ordered it. From German web store KnittyBitty. I was pleased with their customer service!
And as I was already paying for the shipping, I ordered a hank of KnitPicks Shimmer. It is going to be a shawl.
So that's the story how I found my Perfect Handbag :)

Muinastulede öö. Ancient Light Night.

Täna on Muinastulede öö. Mu kallis õde rääkis mulle sellest juba ammu aga kuna mul on kohati ikka ülemõistuse halb mälu, siis läks mul see ikka ja jälle meelest. Aga kui AK-s seda mainiti, siis mul lõi kohe tuluke põlema ja 10 minutiga olime riides ja auto peal, et minna oma armsasse rannakesse lõket tegema.

Meil olid küll kuivad küttpuud kaasas, aga kuna oli üsna tuuline, siis võttis aega, enne kui me oma lõkke süüdatud saime. Ja no küll oli armas - soojendav lõkkeke, soolane meretuul ja lainete kohin. Enne meid oli rannas üks väike tõrvik põlemas, nii et päris ainukesed me polnud. Üle mere kumas veel mõni tuli. Aga oleks võinud muidugi rohkem olla.

Ja kui me olime juba pool tundi oma lõkkekest nautinud, siis tegime natuke kodukootud valgusšõud ka. Vahenditeks hõõguva otsaga puupulk ja pikk säriaeg. Suurest vehkimisest on mul nüüd käsi üsna vedel. Aga tore oli. Väga.

Ja siis veel, et never sei never. Mõtlesin, et mina küll kunagi Twitterit kasutama ei hakka. Aga võta näpust. Mul on ikka iga päev olukord, kus nagu tahaks midagi blogida, aga siia blogisse nagu ei pane selliseid lausejupikesi. Nüüd siis saan seda Twitteris teha. Praegu olen ma sellest vaimustuses, eks näib kas jääb või kaob :) Kui kedagi peaks huvitama, siis olen ka seal Krentu nime all.

Today there was a Ancient Light Night in Estonia. All people living by the sea were invited to light fires at the seaside. To honor the sea. As more than a half of Estonian border is a seaside border, there should be a lot of fires.

We lighted our own. It was small and lovely . And then we did "homemade light-show". We used a piece of glowing wood and a long exposure time.

And though I said I would never use Twitter... Well, never say never. I use it now. Only in Estonian though.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. MOTT.

Iga kord, kui ma külastan mõnda ilusat ja puhast kodu, siis ma mõtlen, et kuidas on võimalik, et inimeste kodud kogu aeg korras on. Sest minu jaoks tähendab kogu aeg korras kodu ikka suurt pingutust. See tähendab, et kogu aeg tuleb kodu korrashoiuga tegeleda. Ja nii kui käest lased on see nagu veerev lumepall. Aga ma ei taha ju kogu aeg nii tüütu asjaga, nagu koristamine tegeleda! Laste järelt toidupuru koristamine, nõude ja pesu pesemine on päeva paratamatu osa ja neid tegevusi eriti vältida ei saa. Ja need ise võtavad juba paraja osa päevast. Kui ma nüüd peaksin veel iga päev tolmuimeja ja lapiga jändama (mis oleks mõnusa puhta põranda ja läikiva vannitoa jaoks väga vajalik) siis ma ju ei jõuagi muuga tegeleda...

Näiteks täna oli mul totaalne koduperenaise päev. Tõusin küll lõuna ajal, aga kohe hakkasin koristama. Kõigepealt kõik vedelevad riided ja mänguasjad kokku, siis tolmuimeja, siis põrandalapp. Siis diivan kassikarvadest puhtaks, järgnes vannitoa koristamine. Siis vaibad õue, kook ahju. Siis pikkpoiss ahju. Vahepeal märg pesu masinast välja ja must sisse. Siis nokkisin kuivatud melissi tükkideks ja panin purki. Ja nii edasi. Terve päev. Ja mul on veel suur hunnik pesu vaja triikida, köök koristada, töötuba koristada. Rääkimata aiast. Ühest küljest tunnen ma suurt rahulolu saavutatu üle. Teisest küljest ma tean, kui kaduv see on ja kui ma pesu ükskord triigitud saan, algab kõik otsast. Siit siis küsimus - kuidas saavutada olukord, kus majapidamine on pinks-ponks ja aega tegeleda ka muude asjadega? Koristajat ma endale ei taha, selliste asjadega võiks ikka ise hakkama saada ju. Sest tublid perenaised saavad.

Võibolla on neil tublidel perenaistel kogu aeg tohutu energialaeng peal ja väike unevajadus? Ses mina tahaks päevas ikka 10 tundi magada ja vahel, nt nagu eile, on mul täielik null-energia päev. Terve eilse päeva tuiasin ma ringi, pea tuikas ja meel oli kurb, ning vaatasin tegemata töid, mis igal nurgal silma hakkasid. Aga teha midagi ei suutnud, sest lihtsalt jõudu polnud. No ma olin eelneval ööl vähe maganud ka, aga ikkagi.

Tegelikult pole praegu virisemiseks üldse õige aeg, sest just nüüd on minu aias see aeg, kus suur ja igikestvana tundunud rohimine-kastmine on asendunud saagi koristamisega. Ja kuigi vaeva on nähtud ja kohati on ka lootusetuse tunne peale tulnud, on siiski ülimalt luks minna korviga peenramaale, see ülivärskeid ja ülimaitsvaid köögivilju täis laduda ja siis minna nendest süüa tegema. Porgandeid pean ma alati topeltportsu korjama, sest lapsed söövad pooled ära enne, kui need patta jõuavad.

Olles seda kõike siia kirjutanud, tuleb mul jälle tõdeda, et küll see Tammsaare oli üks tark mees. Just selle töö ja armastuse osas. Inimene on vist tõesti nii üles ehitatud, et tõelist rõõmu saad tunda siis, kui oled ka vaeva näinud. Muidu oled nagu üks aadlipreili, kes käib kogu aeg nina kirtsus ringi ja ükski asi ei tundu piisavalt hea.

Well, it's a long story about how I love/hate housework. I hate that it takes so much precious time but I love clean house and I love the satisfaction I feel after a long day spent on cleaning. I wonder how do all these perfect housewives manage to have both - a clean house and time for other activities. Because cleaning is nonstop process. As soon as completed, everything starts again.

But it is a great time of year in garden. After many-many hours spent on struggling with weed and watering I can now enjoy the luxury to pick fresh vegetables and cook a healthy and tasty meal from them. Imagine - I put a tiny seeds to soil and now I can pick carrots, peets, peas etc. which I grew myself... I have been an urban girl long enough to still be surprised by that :)

All in all - the sweetest carrots are those you have worked very hard for :)