Testkuduja. Testknitting.

Esimest korda elus oli mul au ja võimalus olla testkuduja. Testisin Villapeikko loodud juhendit Pikkuveli. Testkudujaks pakkusin end ise, ikka Teele moodi :)
Ja see oli üks väga kiire ja põnev kudumine. Alustuseks tuli teha varrukad, mis on ju nii kudujasõbralikud - ei hakka üldse igav! Seejärel tuleb varuda pisut kannatlikkust kehaosa kudumisel ja seda on hea teha telekat vaadates. Ja siis tuleb varrukate ja kehaosa ühendamine, mis ei lase jälle tukkuma jääda. Ja preemiaks on kudujale esikinnis, mis on täiesti eriline ja ma pole kunagi varem selliseid nööpauke kudunud. Ja ma pole vist kunagi ka nii kiiresti ühtegi kampsunit valmis kudunud. Aga juhend oli hea ja kudumine põnev - kasutasin selleks iga vaba hetke ja mõned ka ööune arvelt :)
Pildistamise osas polnud Sander kuigi koostööaldis - ainukene viis, kuidas ta oli nõus pildile jääma, oli minu lapsepõlvetoolil istudes. Nii pole kahjuks ühtegi ülevaatlikku pilti.
Lõng pärineb mu lõpututest varudest. Ostsin küll natuke parema lõnga selle kampsuni tarbeks aga see osutus liiga jämedaks ja kuna tegu oli ju ikka testkudumisega, siis ma ei tahtnud väga omaloomingut teha. Lõng pole küll pehmemate killast aga pärast Perwolliga pesemist on üsna kandmissõbralik.
Ma ise olen kampsuniga väga rahul ja küll on tore vahel täpselt juhedi järgi kududa!
Aitäh Villapeikkole!


Pattern/Juhend: Pikkuveli by Suvi Simola
Yarn/Lõng: Novita 7 Veljestä; Novita Jussi
Needles: 3,5 mm
Size: 12 months (I needed years, but had thicker yarn, so I chose 12m)

In Ravelry

This is my first time to be a testknitter. I tested Villapeikko's Pikkuveli pattern. And I really love this pattern! First of all - it is beautiful. And the pattern is easy to follow and clear. And it is knitter-friendly project - it gathers many interesting techniques - double hem, honeycomb pattern, i-cord button band etc.
It didn't go so smoothly with the photo shoot though. Sander wasn't very excited about being a model, so he agreed only to sit on my old chair. No standing up:)
I am very pleased with the outcome and for a change, it is so good to knit following the pattern exactly as it is written.
Many thanks to Villapeikko!

Sandri sall. Baktus for Sander.

Mõtlesin tükk aega, millist salli Sandrile selleks talveks teha. Eelmisel aastal oli kaelussall, sellel aastal tahtsin midagi teistmoodi. Kudusin Baktuse salli. See on üks imelihtne sall - tuleb luua 4 silmust ja hakata ainult parempidi kuduma, ripsi siis. Igal 4. real tuleb ühest servast 1 silmus kasvatada. Kui sall on piisavalt pikk, tuleb hakata vastavalt kahandama. Ja ongi kõik!
Sall meeldib mulle sellepärast, et kui tavalise salliga jääb kurgualla tihti katmata "auk", siis see all on keskelt laiem, nii et katab kurgu ilusti ära, samas on otsad mõnusalt kitsad, nii et saab mõnusasti siduda. Ta on selline tavalise ja kolmnurkse salli vahepealne. Ma plaanin ka teistele pereliikmetele sellise kudumist.
Lõng: Titan Wool Winner (Hobipunktist, ostetud ammu)
Vardad: 2,5 mm
Juhend: Strikkeliselt
Ravelrys

Last year I knitted cowl for Sander, this year I wanted something different. So I knitted Baktus. I love this scarf! It is wide enough to cover neck and has narrow ends so it is comfortable to tie it without extra bulk. I plan to knit Baktus for every member of our family -that is how much I love this pattern :)

Jäälilled. Ice flowers.

Novembri Eesti Naises on käsitööle küll mitu lehekülge pühendatud, aga minu panus on siiski vaid traadist ehted. Mulle endale meenutavad need jäälilli. Ehted on heegeldatud 0,25 mm traadist (Helmehaldjast). Traadiga heegeldamisel peab küll pisut rohkem jõudu rakendama kui lõngaga heegeldades aga midagi ületamatut seal pole. Hõbedane taat annab pidulikuma tulemuse, värviline igapäevasema.
Ehete fotod ikka Andreselt. Ja ka motiivi skeem on Andrese kätetöö :)

In Eesti Naine magazine november issue there are my crocheted wire earrings and necklace. This is really easy and quick project and also a good christmas present idea. I used 0,25 mm wire and 2,5 mm crochet hook.

Pühapäevaõhtune reportaaž

Üks Maibriti ja Sandri lemmiktegevustest on kokkamine. Nii kui nad näevad, et ma hakkan süüa tegema, rivistavad nad oma toolid laua äärde ja küsivad, et kuidas saavad aidata :) Eriti tore on neil vanaemaga, kellel on alati aega lastega koos kokata. Vanaema tõi Maibritile reisilt isegi pisikese põlle :)


Kui mul on kiirem söögitegemine, siis vahel ma ütlen, et abi pole vaja... või siis on vaja abi väga vähe määrivas ja sodi tekitavas toiduvalmistamise etapis :) Vahel aga valin sellised söögid, mida lastel oleks hea teha, ja siis saavad nad peaaegu täitsa ise süüa teha. Eks ma ikka pean assisteerima ka, eriti Sandrit. Aga söögitegemine meeldib neile nii, et ka kõige põnevam multikas jäetakse hea meelega pooleli ja joostakse kööki.
Täna olid meil siis menüüs viineripirukad ja siis need teised asjad, mis pildilt paistavad ja mille nimi mul praegu meelde ei tule aga idee sain Eesti Naisest :)

Sandri müts ja minu kõrvarõngad/Sander's hat and my earrings

Nagu kingsepal pole kingi, pole minu lastel sellel sügisel parajaid ja ilusaid mütse-salle-kindaid. Nüüd ma hakkasin otsast seda puudust likvideerima. Kudusin Sandrile mütsi, tegumoe võtsin oma peast. tuli enam-vähem, aga järgmise teen parema. Suurema, et vooder ka alla mahuks. Ja Maibritile teen ka sarnase. Kõrvaklappidega ja lõua alt seotavad mütsid tunduvad kuidagi kõige kindlamad ja efektiivsemad.
Lõngaks on Patons Jet (vill, alpaca), müüb Karnaluks , vardad 5 mm.
Nüüd on sall varrastel, Baktus (Ravelry rahvale vast ütleb midagi) :)
Ravelry link
Ja ükspäev tuli suur soov natuke traati väänata ja sain oma juba nii igavaks muutunud kõrvarõngakollektsiooni mõned uued paarid.



As there is a lack of warm hats-scarves-mittens in our house, I started to knit them. First one is Sander's hat. Pattern is my own, but it needs improving.
Yarn: Patons Jet
Needles: 5 mm
Ravelry link
Now, Baktus for Sander is on the needles.
And one day I had an urge to some beadwork - all my old earrings seemed so boring...

Sügisjalutluskäik 2009

Sellel aastal juhtus siis nii, et me oleks peaaegu unustanud oma iga-aastasele sügisjalutuskäigule minna. Kuna meie sügisjalutluskäigu traditsioon sai ellu kutsutud just sellepärast, et linnainimene saaks ka korra loodusesse sügise ilu nautima, aga nüüd me ju olemegi kogu aeg keset seda ilu, siis on unustamine muidugi arusaadav. Õnneks käisin aga laupäeval linnas ja ilmselt see meenutaski mulle, et vaja jalutama minna.

Pühapäeval me siis läksimegi. Kevadpikniku ajal toimunud kahetunnine õige koha otsimine oli meil veel värskelt meeles, seega otsustasime oma ilusa loodusega valla piiresse jääda. Ja nagu selgus, on oma kodu ümbruses veel avastamisruumi küllaga. Näiteks avastasin, kui ilus koht on Hara. Sealt leidsime ka šoti mägiveised, kes on nii oh-kui-nunnud.




Käisime ka Sutlepa "mere" ääres, aga 4 km loodusraja jätsime järgmiseks korraks, sest me arvasime, et ega Sander vist ei viitsi nii pikka maad omal jalal kõndida ja kõik kandmisvahendid jäid meil koju. Ühel pisikesel heinamaal (Maibrit valis koha) pidasime ka väga minimalistliku pikniku tee ja saiakestega. Koduteel nägime hingematvat vaatepilti, kuidas ühe suure lagendiku peal sajad ja sajad haned kogunesid ja kolmnurki harjutasid. Kes on näinud "Rändlindude" filmi, siis vaatepilt oli täpselt nagu seal filmis. Mul peas hakkas isegi see filmimuusika mängima, kuna see soundtrack oli vahepeal minu suur lemmik. Lindudest me pilti ei teinud, vaid tegime väikse videoklipi. Aga ma pean natuke mõtlema, et kuidas seda lõigata saab ja siis panen Youtube'i.

Ja teemaga haakub ka Maibriti lasteaeda tehtud sügiskompositsioon "Ilon Wiklandi kartulilapsed".

Emotsioonid teemal "alkohol"

Ma lugesin just ajakirjast Anne&Stiil artiklit "Minu suurepärane elu pokaalis" mis rääkis teemal "naine ja alkohol". Ma ei tea, kas see artikkel rääkis nö keskmisest eesti naisest või oli tegu ikkagi keskmisest edasi nihkunud naistest aga ma olen praegu ikka väga üllatunud, et naised tõesti nii palju joovad. Et on täiesti normaalne õhtul kodus mitu klaasi veini juua või siis mõnda muud alkoholi. Ja et kuu ilma alkoholita on tõsine saavutus?
Siinkohal peaksin muidugi ütlema, et kõik teemad, mis seostuvad alkoholiga ja alkoholismiga, ärritavad mind väga ja kutsuvad esile ebameeldivamaid mälestusi minu lapsepõlvest. Kuna ma nägin, kuidas isa oma elu alkoholi vastu vahetas, siis ma lihtsalt ei suuda taluda mitte ühtegi purjus inimest. Ükskõik kui tore see inimene ka poleks või kui arusaadav põhjus tal purjus olemiseks on - purjus inimesest üritan ma nii kiiresti eemalduda kui võimalik.
Teiseks - ma ei suuda ise ka alkoholi tarbida. Vahel harva, tavaliselt siis kui külalised käivad, suudan ma tõesti maksimaalselt pool klaasi veini juua ja vahel natuke mingit koorelikööri. Aga nii kui tekib see jube vastik tunne, et "alkohol hakkab pähe" ehk et pea läheb uimaseks, jätan ma kohe kõik klaasipõhjad alles. Ma pole kunagi elus purjus olnud ja kujutan ette, et see võib jube vastik tunne olla.
Ma olen aru saanud, et inimesed tarbivad alkoholi tuju tõstmiseks. Aga kui on tore pidu ja toredad inimesed, siis mu tuju tõuseb juba iseenesest ja mul pole vaja mingit alkoholi.
Ükskord vaatas mu sõbranna uudistavalt mu poolikute veinipudelitega külmkapi pealset ja ütles, et "kohe näha, et siin peres alkoholiprobleemiga inimesi ei ela". Sest kus on alkoholiprobleem, seal ei jää kunagi ükski pudel poolikuks. Siis me hakkasime sõbrannadega seda alkoholiteemat arutama ja selgus, et kõiki oli see mingil määral puudutanud ja üsna ligidalt. Ja vaatamata sellele, et me olime selleks ajaks juba kaua sõbrannad olnud, polnud me kunagi sellest teemast rääkinud ja meil polnud aimugi, et me kõik oleme pidanud purjus inimese pärast muret ja piinlikkust tundma. Sest see on ju üks teema, millest üldiselt häbenetakse rääkida.
Kui ma kunagi veel vaba ja vallaline olin, siis oli mul peigmehekandidaatidele ainult üks raudkindel tingimus: "ta ei tohi alkoholiga sõber olla".
Ma saan aru, et minu suhtumine alkoholi on pisut äärmuslik. Ma tõesti soovin, et alkoholi müüdaks vaid apteekides viinasokkide ja ülehõõrumiste tarbeks. Sest mul on nii hirmus kahju inimestest, kes oma elu ja tervise maha joovad (ma tean, et alkoholism on haigus). Ja nende vanematest ja abikaasadest, kelle elu see mürgitab. Ja nende lastest, kes lukukrõbina peale isale vastu jooksevad, pöidlad pihus, ainukeseks sooviks enne ukse avanemist et "palun, palun, palun, ole täna kaine".

Eva

Oktoobri Eesti Naise käsitöörubriiki kudusin kolmnurkse rätiku. Kuna ma olen näinud juba nii palju ilusaid pitssalle, siis mõtlesin, et teen natuke teistmoodi ja välja tuli selline pikkade silmustega "pitsrätik".

Alguses kudusin prooviks ühevärvilise, siis aga triibulise. Kasutasin ära kunagi ammu ja ilma erilise eesmärgita Karoliine Hõbelõngast soetatud Adriafili alpakad. Sekka ka HjerteGarni Silk Alpaka ja paar mohääri.

Minu meelest mõjub see muster nii ühe- kui mitmevärvilisena. Triibulisena on ta muidugi efektsem. Ma arvan, et ka Noro Kureyon Sock ja HjerteGarni Kunstgarn peaksid selleks salliks hästi sobima. Proovida pole veel jõudnud.

Ja enda jaoks ristisin salli Evaks, kuna minu õe hea sõbranna Eva oli just see, kes mulle kunagi ammu, kauges lapsepõlves, seda pikkade silmuste meetodit õpetas.

This is the shawl I designed for magazine "Eesti Naine" october issue. As I have seen many beautiful lace shawls I decided to do a bit different "lace" - drop stitches. For dark grey shawl I used Hjertegarn Merino Silk yarn. For striped version - mainly Adriafil Sierra Andina, but also HjerteGarn Alpaca Silk. It is actually a really simple to knit!

I named it "Eva" as many-many years ago my sisters good friend Eva taught me this drop stitch method.