Üks lihtne kleidike ja ära anda raamat

Selleks, et õmmelda tahta, ei piisa tegelikult ainult kangast, lõikest ja masinatest. Ilma inspiratsioonita ei sünni midagi. Olgugi see sõna äraleierdatud aga nii ta on. Tohutule õmblemissoovile võib tuult purjedesse puhuda ka näiteks see, kui sa nii väga tahaksid, aga hetkel ei saa õmmelda, sest lihtsalt pole aega.

Nii minuga juhtuski - ma juba nii ammu tahtsin midagigi õmmelda, aga kohustused ei lubanud enda jaoks aega võtta. Kui ma nüüd sain aga oma kohustused peaaegu et täielikult seljatatud, siis enne järgmisi otsustasin teha midagi mõnusat, midagi endale. Võtsin oma ilusad ja väga ispireerivad Sew U raamatud välja ja uurisin ka Flickrist, et milliseid teoseid inimesed nende raamatute järgi on valmis õmmelnud ning langetasin oma valiku õmmelda üks hästi lihtne ja kiiresti valmiv kleidike raamatust Sew U Home Stretch.

Vahel ma mõtlen, et miks ma ostan omale õmblemisalaseid raamatuid..... Erinevad couture-tehnika raamatud on arusaadavalt väga harivad ja sealt saab ikka väga palju sellist infot, millest ka mu ema pole kuulnud, sest haute couture on üldse nähtus omaette. Aga miks ma ostan selliseid lihtsaid raamatuid, mis mulle oluliselt midagi juurde ei õpeta ja tihti ei järgi ma neid õpetusigi, sest ma oma arvates oskan paremaid lahendusi välja mõelda.... Vastuseks on see, et need ilusad raamatud tohutult inspireerivad mind. Mul on kodus kolm Wendy Mullini, Built by Wendy brändi omaniku-disaineri, raamatut: Sew U , Sew U Home Stretch ja Dresses. Kõiki neid raamatuid iseloomustab väga maitsekas kujundus ja graafika. Ülesehitus on neil kõigil sarnane - antud on kolm põhilõiget ja siis hulgaliselt juhendeid nende lõigete modeleerimiseks.


Nende raamatutega on küll nii, et nii kui ma need kätte võtan, tahaks kohe õmblema hakata. Siiamaani olen ma neid paraku rohkem vaadanud :) Just nüüd ilmus ka neljas raamat, jakkide oma, aga selle kohta ei oska ma veel midagi kosta ja tellinud ka pole.

Väga inspireerivalt mõjub ka Flickris ringi kolamine - seal on nii palju õmblemise gruppe ja näiteks nende nimetatud raamatute jaoks on täitsa oma grupp kohe, built by us. Mulle meeldib vaadata neid valdavalt armsatest sitskangastest õmmeldud kleidikesi :)

Endiselt paelub mind ka keerulisemate tööde, näiteks voodriga jakkide, õmblemine, aga kui pole kaua õmmelnud, on soojenduseks just hea selliseid kiiresti valmivaid lihtsaid asjakesi teha.

Peale selle, kui ma oma uue kleidikese olin valmis saanud, selgus kohe, et alläär on ikka ülemõistuse sinkadi-vonkadi, nii et see tuli lahti harutada ja lasta Andresel sirge serv märkida. Andres oskab seeliku allääri juba väga hästi märkida, olude sunnil :) Aga parajasti kui ta seda tegi, meenus mulle, et ühel ammu õmmeldud seelikul oli ka alläär natuke ebakorrektne, mis tõttu see seelik mul kapis seisis. Kuna Andres juba minu õmblusteemasse oli sisse elanud, siis tõin kiiresti ka seeliku kapist välja, et ka sellele uus alläär saaks märgitud. Ei hakanud eelmist asja seljast äragi võtma. Ja kui ma siis peegli ette läksin, vaatasin, et need kaks riideeset sobivad täitsa hästi üksteise peale. Mitte eluski ei oleks ma seda osanud oodata ja üldse, see pole sugugi minu moodi kombinatsioon. Aga tundub, et see kleit ja seelik on saatuse poolt kokku määratud :) Taaskord tekkis mul mõte, et edaspidi hakkan ma oma riidekapist silmad kinni riideid võtma, sest isiklikud eelarvamused teemal "mis sobib kokku ja mis mitte" filtreerib automaatselt hulgaliselt lahedaid kombinatsioone välja :)

ÄRA ANDA RAAMAT:

Aga kuna ma oma raamaturiiulit juba revideerima hakkasin, siis leidsin sealt muudki peale ülalnimetatud raamatute. Näiteks sattus mulle kätte kunagi Amazonist tellitud raamat "Sew everything workshop", mille ma olin ilmselt kunagi tellinud tänu kõrgele reitingule. Paraku on tegu raamatuga, mis on mõeldud täiesti algajale ja seda raamatut ma tegelikult ei vaja. Raamatuga on kaasas ka lõikelehed, kus on kümne eseme, sh ka ühe mänguelevandi, lõiked. Ja siis ma mõtlesin, et kuna siin blogiski käib palju inimesi, kes väga õmmelda tahaksid, siis äkki kulub see raamat hoopis mõnele blogilugejale ära. Nii et kõik, kes te inglise keelt ei pelga ja tahaksite õmblemisega alustada, siis andke oma soovist siin kommentaariumis teada. Kui tahtjaid on rohkem kui üks, siis selgub raamatuomanik loosides. Amazonis on see raamat üle saja korra maksimumhinde saanud, muide. Rahva Raamat müüb ka seda raamatut :) Ja siin on selle raamatu Flickri grupp.

Palun pange siis tähele, et loosi läheb ikkagi see kollase kaanega raamat, mis ei ole see raamat, millest ma oma kleidi õmblesin, sellest ma loobuda ei raatsi:)

Loosikast läheb kinni 2. märtsil kell 23.59 :) Olge julged soovi avaldama, ka need, kes pole kunagi varem kommenteerinud!

Stig ja Outloudz

Mulle nii tohutult meeldib Outloudz!!! Stig on super, lugu on imeline. Tuli jälle silmast välja:) Nii hea lugu, et minu jaoks polegi enam oluline, kas ta võidab või mitte, minu silmis on ta võitnud.

Prossid

Ükskord käisime me perega Krista juures pildistamas ning tasuks pildistamise eest tegin mina Kristale kaunistusi, mida beebidele ja suurematele külge riputada. Krista andis mulle stiili kätte ja ütles, et vaata ise, mida teed.

Kuna mul oli juba ammu, no neli-viis aastat kindlasti, mõtteis mõlkumas üks ribadest pross, mida ma kangesti tahtsin teha, aga kunagi selleks sobivat aega ei leidnud, siis saigi ka see ära katsetatud. Muuhulgas tegin veel teistsuguseidki, aga need volditud ribadest tehtud prossid meeldisid mulle enim. Täitsa kahju oli kohe neid ära anda. Aga no ma siis tegin endale ka. Kuigi see heledakene ehib koos mummulise šleifiga nüüd hoopis mu õe kaela.

Prossi tegemise juhendi leiab veebruari Eesti Naisest. Teha on neid lihtne, eriti kui on kodus olemas selline vigur nagu voltimistald õmblusmasinale. Lõikematt ja -ketas tulevad ka kasuks aga saab ka ilma igasugu peenete töövahenditeta hakkama. Ainuke nõue on, et kõik pitsi-paela-tülli-kanga varud tuleb korraga keset töölauda või põrandat kallata ja siis selle õndsuse sees materjale sobitama hakata. Sest omavahel sobida võivad kõige ootamatumad materjalid.

Ja see pross on väga universaalne - emale või tütrele, kaela või rinda, peavõru või mantli külge - kõik sobib!

Lõikematt, joonlaud, lõikeketas ja voltimistald.

Annette kampsun ja minu käpikud

Olen tähele pannud, et isegi neid naisterahvaid, keda muidu kudumine ja heegeldamine eriti ei paelu, tabab suur punumissoov siis, kui oodata on uut beebit. Tavaliselt tehakse siis kas tekike, papukesed või jakike:)

Ja uuele beebile tahavad oma kätega midagi teha lisaks tema emmele ka lähemad sugulased-sõbrad. Nii juhtus ka meie peres.

Kui minu õde suvel suure kõhuga oli, läks temagi Karnaluksi ja ostis lõnga ja heegelnõela, et hakata tekki heegeldama. Minu ema aga võttis vardad ja hakkas kombekat kuduma. Ja minagi haarasin vardad kampsuni kudumise jaoks. Mõtlesin siis et küllap kulub ka Eesti Naises üks tita kampsuni juhend marjaks ära, sest iive ju Eestis nüüd positiivne:)

Kampsuni tegin ühes tükis, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Kasutasin Elizabeth Zimmermanni passekahandusi, mis on geniaalsed. Enam lihtsamat kampsunit pole võimalik välja mõelda:) Usun, et see sobibki just sellistele emadele, kes muidu väga palju ei koo....

Lõngaks valisin Adriafili Sierra Andina , mõnusa pehme alpaca. Mõlemat värvi kulus 1 tokk, türkiisist jäi vaid mõni meeter üle.

Fotod tegi Krista, kes Annettest veel palju ilusaid pilte tegi. Kampsunit pildistati fotosessiooni lõpus, nii et väikse preili silmake vajus vägisi kinni.



Ja alatest 18. detsembrist on Annette ka minu ristitütar. Mul on nüüd ristilapsi poole rohkem, kui oma lapsi:)

Jõulude ja aastavahetuse vahelise nädala otsustasin ma puhata, ehk teha seda mida hing ihaldab. Kuna mul polnud üldse sooje ja villaseid kindaid, siis mõtlesingi vaba aega kindakudumiseks kasutada.

Sellel, miks mul kindaid pole, on tegelikult täitsa põhjus olemas. Nimelt ei meeldi mulle eriti labakindad, sest see, et ma ei saa sõrmi vabalt liigutada, mõjub kuidagi ahistavalt. Sõrmikuid ma jälle eriti ei viitsi kududa, tunnistan kohe ausalt. Nende sõrmede tegemine on paras peavalu. Nii ma juurdlesingi kogu aeg, et kas saada lahti viitsimatusest või siis vabaneda sellest ahistavast labakinda-tundest.


Otsustasin viimase kasuks.

Mustri otsimise peale ei hakanud ma palju aega kulutama, võtsin Andresele eelmisel aastal kootud kinnaste mustri. Kuna ma tahtsin, et kaheksakand ikka ilusti kinda tipus ära lõpeb ja pöialgi õiges kohas oleks, otsustasin kindad hoopis ülevalt alla kududa, selle asemel, et teha proovilapp ja natuke arvutada. Sest randmeosas võib see muster ju ükskõik kui kaugele joosta.

Selleks lõingi kõigepealt maagiliselt :) kahele vardale silmused, kudusin ühe ringi ära ja hakkasin külgedelt kasvatama. Ühel hetkel jagasin silmused neljale vardale ja kui vajalik silmuste arv käes, hakkasin sirgelt edasi kuduma kuni pöidlani. Mustri võtsin muidugi tagurpidi ette.

Koomiline asja juures on aga see, et kui ma peale väikest pausi töö uuesti kätte võtsin, siis vaatasin mustrit valesti ning läksin selle lugemisega mõned read tagasi. Algul ei pannud midagi tähele, aga ühel hetkel avastasin, et minu kaheksakannale on tekkinud lisakannad. Vaatasin, et ega sellel ka eriti midagi viga pole ja kuna puhkuski ju pole lõputu aga ometi oleks kindaid vaja, siis ei hakanud harutamisele aega raiskama ja kudusin rõõmsalt edasi. Teise kinda siis tegin esimese pealt.

Lõngaks on üks minu suuri lemmikuid, Dropsi Karisma. Ja kuna mul pole tõesti ammu korralikke villaseid kindaid olnud, siis oli peale uue aasta esimestel tundidel toimunud kelgutamist tuppa tulles taasavastamisrõõmu, et näe - kindad on täitsa märjad, aga käed kuivad ja soojad. Olgu tänatud te lambakesed, kes nii väärtuslikku villa meile kasvatate!

11-1-11

Sellel aastal oli mul nii imeilusal kuupäeval sünnipäev - 11-1-11. Ja sain 33 :) Praegu ma veel tunnen rõõmu lisanduvatest aastatest, sest elukogemust tuleb iga numbriga järjest juurde ja kortsusid ka veel eriti ei ole:)))

Aga ajaloo huvides panen oma sünnipäeva tegemised ka kirja.

Hommikul äratati mind muidugi lauluga, nagu meil kombeks on. Sandrit küll nad laulu ajaks maast lahti ei saanud, aga Maibrit ja Andres esinesid kenasti. Suures toas ootas mind kaetud laud, tort ja kingitus. Ma nimelt soovisin omale saada perkolaatorit. See ilmselt ei ütle paljudele inimestele midagi, aga mäletate vene ajast sellist elektrilist kohvikannu, kuhu pandi külm vesi ja kohvipuru ja siis ta hakkas niimoodi mulksuma ja podisema ja kaane läbipaistvast nupust oli seda mulksumist näha ka? Minu vanaemal oli selline. Ja nüüd mina soovisin ka. Tegu on Rootsi toodanguga ja mulle väga meeldib see retrodisain. Isegi karp on nii retro, et ajab suisa naerma. Ja kohv tuleb väga hea, kuigi ma pole eriline ekspert.

Siis läks Andres tööle ja me vaatasime lastega "Kaunitar ja Koletis: võlutud jõulud". Multikad on nii lahedad, aga kuna ma tavaliselt kasutan seda aega omakasupüüdlikult ära, kui lapsed multikaid vaatavad, siis on mul enamikest laste multikatest üsna lünklik pilt. Lastega ühine multikavaatamine tundubki sellise eriti mõnusa ajaviitena seetõttu.

Mingil hetkel hakkasime me aga end linnaminekuks sättima. Kuna oli tööpäev, siis poleks keegi enne üheksat õhtul meile jõudnud, nii otsustasin ma ise hoopis linna minna. Esimene peatuspunkt oli ema juures. Ema oli mulle kõik laua katnud ja meie pere traditsioonilise sünnipäevatordi - vanavanaema retsepti järgi tehtud Napoleoni- teinud. Sellest oli mul nii hea meel, sest sellel tordil on tõeline sünnipäevamaitse (sest seda tehakse Ainult sünnipäevade puhul). Jälle sai laulu ja lilli ja kingitust. Siis läksin ma natukeseks linnapeale, kuna oli vaja käsitöötarvikuid ja lastele kilekindaid soetada.

Minu auto tegi mulle ka omapärase sünnipäevakingi. Nimelt läks tal generaatori rihm katki. Viimasest lausest võib jääda nüüd ekslik mulje justkui ma teaksin, kus see generaatori rihm asub või oskaksin selle katkiminemist kindlaks teha. Aga see "kingituse" aspekt ongi selles, et see rihm läks katki just siis, kui Andres minu autoga lastele ja emale järgi läks ja just Mustakivi autoteeninduse vahetus läheduses, kus juhtus just üks vaba generaatoririhm olema ning ka vabad töömehed. Sest see ülioluline rihmake oleks võinud ju ka minna kati näiteks siis, kui ma lähen lastele lasteaeda järgi, või krõbekülmal talvepäeval kuskil üksikul maateel sõites. Mis ma siis oleks teinud, ah? Aga nüüd sai asi poole tunniga korda ja sõit võis jätkuda.

Ja läksime me siis Boheemi kohvikusse kuhu peale meie pere ja ema ka mu õepere tuli. See on nii armas kohvik - mõnus interjöör, head (ja nii mõistliku hinnaga) söögid ning väga kirju kohvikukülastajate seltskond. Alati on seal keegi oma arvuti taga, alati keegi seal loeb... Just selle eriti mõnusa atmosfääri pärast ma selle koha valisingi. Ahjaa, kuna mina ju linnapeal tiirutasin, samal ajal kui Andres autoga seikles, siis sõitsin mina kohvikusse hoopis trammiga. Ma pole ei tea mitu aastat ühiskondliku transpordiga sõitnud ja see tuletas meelde kohe armsaid mälestusi autovabast ajast:) Enne ma ikka küsisin ema käest, et kas minu rahakotti ununenud piletid üldse kehtivad veel.... Ja see piletimulgustaja oli ka täpselt selline nagu siis, kui ma 3 olin:) Aga kõrval oli ka mingi moodne tunnipileti masin. Nii et vahel võivad täitsa tavalised ja lihtsad asjad üsna eksootiliselt mõjuda:)

Ja peale kohvikut oligi aeg nina kodupoole sättida. Lapsed jäid mõnusalt autos magama, nii et peale seda, kui ma nad olin voodisse transportinud, sain veel üle lugeda kõik need ohtrad õnnitlused, mis minuni jõudsid FB ja meili teel. Need tegid südame soojaks:)

Ilus päev oli!

Katki

Kindlasti on see kohe mingi Murphy seadus, et kui mõni masin läheb katki, siis kutsub ta ka sõbrad kaasa. Et seltsis segasem. Misery likes company või midagi sellist.
Järgnevalt võtan sõna teemal, millest ma tegelikult mitte midagi ei jaga ja ilmselt homme, kui Andres mu postitust loeb, siis ta punastab aga ikkagi.... Aasta viimastel päevadel läks läbi minu kalli arvuti kõvaketas. Seal oli kogu mu töö ja vaba aeg. Pean tunnistama, et mulle mu arvuti väga-väga meeldib (keegi ütles, et PC-l on kasutajad, Mac-il fännid) aga kogu see bacupi jama jätab mind üsna külmaks. Ma saan endale sellist tibi-mõtlemist lubada, kuna mu kallis abikaasa korraldab meil siin seda arvutimajandust. Nii et minu jaoks on need litsalt mingid arusaamatud karbid riiulis, mis tegelikult hoiavad endas suurt osa minu elust. Samuti pole ma süüvinud sellesse, mis see Time Machine täpselt on, mis ikka meelde tuletab, et midagi vaja teha (ma ikka klikin, et "remind me later").
Aga nüüd, kui mind selline kurb sündmus nagu kõvaketta poolt maha jäetud saada, tabas, hakkasin ma palju lugupidavamalt suhtuma kõikidesse nendesse igavatesse karpidesse ja aplikatsioonidesse. Peale minu meeleheitel küsimust "Mis NÜÜD saab?" järgnes õnneks Andrese üldiselt rahumeelne, kuid siiski veidi murelik vastus, et "just tahtsin backupi teha, viimane on 4. nov seisuga". Küsimustele, et kas nüüd kõik mu programmid ja bookmarkid jne on läinud, ei osanud ta kindlat vastust anda. Kuna vahepeal olid pühad ja puhkepäevad, siis läks kokku nädal, enne kui Andrese väljavalitud ketas lattu ja siis meieni jõudis. Mina tean ainult, milleks seda kõvaketast arvutile vaja on, aga kuhu ta käib ja kuidas seda vahetatakse, sellest pole mul õrna aimu. Õnneks on arvutimaailm Andrese suureks armastuseks ja kõrvalt vaadates oli kogu taastamisprotsessi kõige keerulisemaks osaks õige kruvikeeraja leidmine (oli vaja lumehelbekujullise otsikuga kruvikeerajat :) - seda siis minu silma järgi, kindlasti on tal mingi ....kant nimi ka).
Ja te ei kujuta ette, kui suur õnnetunne see on, kui sa saad oma arvuti lõpuks tagasi täpselt sellisena, nagu ta enne oli. Kõik on olemas, screensaver, bookmarkid, kõik! Ja nagu ma aru saan, tuleb selle eest tänada aplikatsiooni nimega Time Machine, mis salvestab lisaks vajalikele dokumentidele ka igasugu mittevajalikku pudi-padi, mist teevad ühest arvutist just selle sinu arvuti. Edaspidi suhtun ma Time Machine'i algatatud dialoogidesse igal juhul palju lugupidavamalt ja ei anna talle nii kergesti korvi.
Aga nagu ma ütlesin, siis backup oli novembri alguse seisuga ja vaatamata oma laiskusele olen ma siiski natuke tööd selle aja jooksul, mis katmata oli, teinud. Siingi tuleb tänada kallist abikaasat, kes ärgitab mind oma tähtsaid dokumente Dropboxis (dropbox.com) hoidma. Välja näeb see asi samamoodi, nagu salvestaksid sa oma dokumendid nt desktopile või documentsi alla, aga tegelikult hoitakse neid kuskil serveris ning nendele on ligipääs igast arvutist. Meie kasutame seda ka sel moel, et Andres paneb õigesse formaati sätitud pildid dropboxi ja mina saan siis need oma arvutist flickrisse laadida. Kodus saaks muidugi arvutid ka omavahel võrgutada aga eriti mugav on see just siis, kui me pole mõlemad kodus. Igal juhul soovitan!

Ja tegelikult tahtsingi kogu selle pika jutuga öelda, et backup on tegelikult päris kasulik asi:)

Järgmine asi, mis katki läks, oli telefon - ta lihtsalt murdus sealt klapi hinge juurest katki. Nüüd on mul isoleerpaelaga kinniteibitud telefon, kuniks ma oma uut ootan. Õde laenas tegelikult mulle ka asendustelefoni, mis tuletas nii härdalt meelde aegu, kui telefonimood soosis mini-telfone.

Ja kõige kurvem asi, mis katki läks, oli Maibriti käeluu. Kelgutades. Nüüd on kips ja tuju kurb. Ja laps kaks nädalat kodus. Ma olin ennast ideaalselt häälestanud töö tegemisele (tõesti oleks vaja teha) aga nüüd ilmselt tuleb Maibriti tuju üleval hoida ja pliidi ees seista. Oh jah. Loodame, et kõik kasvab ilusti kokku ja komplikatsioone pole.

Loodan ka, et ülejäänud inimesed ja asjad püsivad kenasti terved.

Ja ärge siis unustage backupi teha, eks!

PS. Ma sain omale skänneri ja nagu pildist näha, siis oleme me sellest vaimustuses ja katsetame erinevate objetide skännimist. Samasugustele blondidele nagu mina olgu öeldud, et selline see kõvaketas ongi:)

Jõulud

Selle aasta jõuludeks soovisin lisaks jõulurahule veel seda, et saaksin oma kallitele ise kinke teha ning midagi väga head süüa valmistada. Proovisin kõik oma muud tööd ja tegemised uue aasta alguseni pooleli jätta ja pühenduda jõuludele. Päris kõike mida plaanisin, küll ei jõudnud, aga siiski üht teist.
Alustuseks läks Andres lastega metsa kuuse järele. Tegelikult on see muidugi liialdus, kuusk tuli meile peaaegu meie oma õue pealt. Lapsed said oma tuppa oma kuuse:) Maibrit sai vaba voli laste kuuse ehtimisel, suurt kuuske aga ma niiväga ehtida ei soovinudki. Ma kohe imestan selle üle, kuna veel mõned aastad tagasi meeldisid mulle külluslikult ehitud säravad jõulupuud.... Ilmselt need oma metsa õrnade okstega puud on lihtsalt ise nii ilusad ja graatsilised, et erilist lisasära neile vaja polegi.



Jõulumenüü koha pealt teen suure kummarduse Marule ja Nigellale. Võiks öelda, et meie peres on juba traditsioon teha Maru jõuluterriini, mis on nii imehea! Sellel aastal otsustasin aga proovida ka neid teisi retsepte, mis nendel kuldaväärt 2008 aasta detsembri Eesti Naise kokanduslehekülgedel leidub. 23. detsembri õhtusöögiks, mil ema ja Andres linnast saabusid, otsustasin teha rooga, millel Marulikult luuleline nimi "Rosmariinine kartulipuder verivorstimadratsil juustuteki all". No see oli tõesti üks täitsa teistmoodi roog kohe:) Pole ma varem verivorste niimoodi pudistanud ega neid sellises koosluses söönud. Väga maitsev! Magustoiduks tegin Nigella Jõuluraamatust inglaste legendaarseid Mince Pie'sid. Ausalt öeldes arvasin kuni siiani, et inglastele meeldivad magusad hakklihakoogid, aga õnneks selgitas Anu Samarüütel oma oh-kui-mõnusas "Minu Londoni" raamatus, et mincemeat võib vahel ka vürtsikat puuviljamoosi ja "pudding" üleüldiselt magustoitu tähendada. Nii et võtsin kohe asja käsile ning ühel õhtul keetisin siis selle jõhvika-hakkliha valmis ja teisel päeval nikerdasin korvikeste kallal. Tulid ilusad ja head.

Nigella Mince Pies

Peale kosutavat einet hakkas ema lastega piparkooke tegema ja mina järgmise päeva toite ette valmistama. Kuna minu käsi ei tõuse koju toiduvärve ostma, siis kasutasin glasuuri toonimisel mustikaid ja safranit. Mustikat läks natuke liiga palju, nii safranit natuke liiga vähe, aga kokkuvõtteks saime ikkagi natuke värvi piparkookidele.

Ma ei tea, kelle algatusel otsustati ka piparkoogi maja teha. Andres hakkas arhitektiks ja tegi maja lõiked, ema tegi eriosad, mina keetsin suhkrusiirupi ning Andres keevitas maja kokku. Ema dekoreeris. Ma pole kunagi ise varem piparkoogimaja teinud, mulle on see alati nii keeruline tundunud. Aga vahel on telekavaatamisest ikka palju kasu, nimelt juhtusin vaatama, kuidas Terevisioonis piparkoogimööblit tehti ja soovitati keevitamiseks sulatatud suhkrut kasutada. See on tõesti äärmiselt tõhus vahend!


Jõululaupäevaks oli meil kaks söömaaega plaanitud. Kõigepealt pidulik hommikusöök, mis koosnes ema tehtud maailma parimatest täidetud munadest, juba mainitud Maru jõuluterriinist, suitsukana-puuviljasalatist ja Nigella Imeliselt kuldsest puuviljakoogist. Selle puuviljakoogi tegin ma sellepärast, et magasin õige aja, mil seda pikalt laagerduvat jõulukooki teha, lihtsalt maha. See kook oli huvitav selle poolest, et jahu temas polnudki, nii et sobilik ka neile, kes glulteeni ei talu. Kook oli ise väga rammus, puuviljane ja mulle jälle väga maitses.

Nigella Imeliselt kuldne puuviljakook tema jõuluraamatust

Maru jõuluterriin

Peale pidulikku hommikusööki tõttasime Rooslepa kabelisse jumalateenistusele. Sellises pisikeses kabelis on jumalateenistusel ikka hoopis teine hõng kui suures kirikus. Kirikuõpetaja oli ka uus ning väga sümpaatne. Jutlusest jäi minu jaoks kõlama lause, et "kui Jumal annab inimesele ülesande, siis annab ta temale ka vahendid selle ülesande täitmiseks". Ei teagi kohe, miks see ültemine mind nii kõnetas....


Tagasi maisemate teemade juurde tulles, siis õhtusöögiks oli soe toit - nami-nami õlles hautatud kapsad, palsamäädikased köögiviljad ja ema tehtud liha. Magusaks tegin Maru piparkoogiservalist juustukooki sealt samast ülalmainitud ajakirjast ja kui algul retsepti vaadates tundus see kook selline tavaline juustukook, siis kui ma esimese ampsu olin võtnud, sain aru, et ma olen leidnud omale uue "maailma parima koogi". Nii sametist, pehmet ja tasakaalus kooki pole ma ammu teinud. Aiäth, Maru!
Ja lõpusks saabusid ka palavalt oodatud kingitused. Maibrit nii tohtult ootas seda päeva, mil jõuluvana tuleb. Lõpuks, kui kõlas koputus uksel, siis olid lapsed nagu väiksed hüpikjänkud. Jõuluvanal oli aga ilmselt kiire, nii et ta oli koti ukse taha jätnud ja ise edasi sõitnud. Aga luuletused-laulud ei jäänud seepärast esitamata ja kingiärevus andis esinemisele kohe palju sära juurde. Kui me neid laule ja luuletusi harjutasime, siis sellist sära ja ilmekust ma küll ei näinud:) Kõik see aga salvestus hoopis videole, kuna fotoaparaadist jääks nende emotsioonide talletamiseks selgelt väheseks.
Jõuluvana tõi lastele Lego maja, mis ei ole enam Duplo. Meil on ka nüüd Lego City ajastu alanud ja võiks öelda, et oleme Andresega neist vist esialgu ise rohkem vaimustuses, lastel jätkub kannatuse vaid väikeste ehitiste tegemiseks. Maibrit sai ka ihaldatud kleit+tiivad kostüümi, mängukiisu ja siis selle klaaskuuli, kus lund sajab (mis ta nimetus võiks küll olla?). Sandri suureks sooviks oli saada lennuk, mille ta hea lapsena muidugi ka sai. Minule tõi jõulumees aga Meite Muhu Mustrid ja Puhta toidu raamatud.
Oma emale tegin ma Hiiumaa lammaste villast kedratud ühekordsest lõngast Night Blooms nimelise salli. Emale väga meeldis - villane ja lambahall on tema lemmikud.
Ülejäänud isetehtud kingitusi tuleb veel saladuses hoida.Ilusaid jätkuvaid jõulupühi teile kõigile!

Lipssall. A Romantic Neckwarmer.

Kuna terve eelmise talve käisin ma oma kaelusssalliga, siis mõtlesin, et peaks ka selleks hooajaks ühe pisikese salli endale tegema. Kaelusallist oli juba tüdimus peal, samas soovisin et minu uus sall oleks jätkuvalt selline pisike, mis mu talvejaki alla kenasti ära mahub. Igasugused püstised kraed ja satsid mulle väga meeldivad, nii ei ole imestada et uus sallike ka selline natukene viktoriaanlik välja näeb.

Heegelskeemid pärinevad vanade Nõukogude Naiste mustrilehtedelt - ja mida kõike ilusat sealt ei leia!

Sall ise on äärmiselt lihtsa konstruktsiooniga - lihtsalt üks ristkülik, millel seos küljes. Mõõdud on muidugi olulised, neid sai ikka timmitud:) Aga nendega saate tutvuda siis Eesti Naise detsembri käsitöölehekülgedel.

Heegeldasin selle salli oma kõige lemmikumast lõgast - Rowan Felted Tweedist. Kulus hästi natuke üle ühe toki.

Heegeldatud seose asemel võib muidugi panna ka mõne muu šleifi või teisest lõngast heegeldatud riba, siis saab ka tokiga hakkama.

Lõnga leidub Veimevakas ja Mammis (ja võibolla kuskil veel, aga rohkem pole silma hakanud).

Ja ma käin nüüd ainult selle salliga.

Modelliks on Maibriti kõige parema sõbranna Mia ema Kristina:)

I like little romantic shawls/neckwarmers, its no secret. Thats why I made one for this winter as well. It is crocheted this time. Pattern is published in Eesti Naine december issue.

I really like this neckwarmer - I have been wearing it almost every day. The yarn is Rowan Felted Tweed, my favorite:)

Hõbesüda. The Necklace.

Ükskord ammu, ubes viis aastat tagasi, kui ma ajaviiteks Kaubamaja kulinate osakoda revideerisin, leidsin sealt ühe tõeliselt ilusa kaelakee. Nii kui ma seda nägin, tundsin ära, et see on minu ehe. Ilma pikemalt juurdlemata ostsin ta ära ja muidugi sai südamest minu absoluutne lemmik. Ta oli täpselt paraja pikkuse ja jämedusega ning sobis peaaegu iga outfitiga. Süda sai ka väga palju komplimente ja korduvalt juhatasin ma inimesi Kaubamaja ehteosakonda :)

Siin blogiski on see kaelakee figureerinud, näiteks Pitskampsuni postituses, kus Katrin küsis, et appi, kas sul on Tiffani kaelakee või:) Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei tea Tiffany südametest midagi, aga ilmselt Katrin seda silmas pidas.

Ühel hetkel tekkis mul mõte, et selline kaelakee võiks ju olla hõbedast, kuna kandsin ma seda tõesti tihti. Kullassepa juurde ma oma sooviga aga ei jõudnud ega jõudnud. Siis aga teatas minu pinginaaber, et tema on hakanud kullassepa õpilaseks, kuna see on juba aastaid tema suureks unistuseks olnud. Ja kuna minu südamekee jäi ka temale silma, siis ta lahkelt pakkuski, et ta proovib mulle samasuguse hõbekee teha.

Kuna sõbrannal oli juba selleks ajaks kolm last ja vahepeal sündis neljaski, siis ma ei julgenud isegi küsida, et kuidas kee tegemine läheb. Seega oli kohe suur üllatus, kui sõbranna mulle öösel kell 2 sõnumi saatis, et kee on valmis, aga ta ei tea, kas ta raatsib selle mulle ära anda :)

Ikka raatsis:) Ja pildid räägivad enda eest. Kusjuures ka kett on käsitsi tehtud, lüli lüli haaval. Ma olen niiiiiii rahul:)

PS. Kui keegi soovib endale ka sellist kingitust teha, siis ma võin kontaki jagada. Mu meiliaadress on üleval paremal:)

Some years ago I purchased a heart-necklace. It became my favorite necklace because it was so wearable and perfect for almost every outfit. I wore it a lot. For example here. After my old friend announced that she become a goldsmith-student, I asked her to make a silver copy of my precious cheap necklace. And here it is! It is much better than the first one and I am so in love with it! Btw, it weighs 67 g!

PS. If you'd like one too, I am happy to share my friend's contact:)