Laupäev Haapsalus

Laupäeval käisime Haapsalu Kuursaalis Haapsalu salli päeval. Ja mitte lihtsalt ei käinud, vaid osalesime Ingridiga ka kudumisvõistlusel. Vardamoor oli ka kohal ja ma siis lendasin talle kohe peale ja tegin reaalset tutvust. Oleks nagu vana tuttavat näinud, kuigi silmast silma kohtusime esimest korda :) Lisaks meile osales võistlusel veel igas vanuses nobenäppe, võistluse võitis siiski üks vanaproua Noarootsist, kes oli puha rahvariietes ja kõik. Meie ühtegi auhinnalist kohta ei saanud aga selle eest saime päris palju elamusi ja ausalt öeldes hakkas enne võistlust isegi käsi kergelt värisema :) Ikkagi võistlus ju. Tegelikult oli see päris naljakas üritus - alates pitskübarates prouadest koosneva laulukoori repertuaarist kuni selleni, et üks proua tuli Ingridi juurde ja küsis, et mitmedas klassis ta käib:) Nüüd on mul suur soov ja tuhin isegi üks Haapsalu sall kududa aga pooleli olevaid asju on nii palju, et enne tuleb need kõik ära lõpetada...
Peale võistlust käisime ka Meistrite laadal ja soetasin sealt endale ühe väga laheda käsitööraamatu - "Eesti ristpiste mustrid" 1937. Ja kaks lapsepõlve lemmikraamatut. Mulle ei meeldi need tänapäeva värvilised Bullerbyd ja Blomkvistid ja Õnnelikud Pintsid. Mulle meeldivad just need, mis minu lapsepõlves olid:)
Kokkuvõtteks oli väga tore päev ja mul on väga hea meel, et kohtusin Vardamooriga ja Mardiga:)

Anna asjale uus elu: pluus

Mul oli juba ammu suur soov ise oma pluusile midagi kirjutada-joonistada. Tekstiilivärvidki olid ostetud aga probleem oli selles, et ma ei leidnud kunagi midagi sellist, mida ma tahaks oma T-särgil maailmale öelda. Nii takerdus see T-särgi kujundamine alati ühe ja sama probleemi taha. Nüüd ma aga mõtlesin, et kui ma kohe varsti seda asja ära ei tee, siis kuivavad minu värvid ära. Võtsin esimesest ettejuhtuvast raamatust ühe tsitaadi ja kirjutasin selle pluusile. Pluusi tegin ringi vanast T-särgist, äärtesse ja alumisse äärde õmblesin soonikud. Kirjutamiseks kasutasin trafaretti.

Ühest ja teisest

1. Vaatamata sellele, et minu Novita tellimus on juba lõppenud, saadeti mulle siiski sügise ajakiri. Ja nii ruttu. Tavaliselt oli nii, et ma pidin neile meeldetuletuse saatma ja siis alles sain ajakirja. Ajakiri oli seekord selline keskpärane. Mulle eriti ei meeldi need igavad kampsunid kirjutest lõngadest aga tundub, et Novita pole sellest kirju lõnga buumist veel üle saanud. Siiski leidsin endale kohe ühe kampsuni, mida ma väga vajan :) Ja Maibritile teen sellise valge mütsi. Ja kindad.
2. Sellel suvel tuli mul suur igatsus oma lapsepõlveraamatute järele. Niisiis lugesin kõigepealt taaskord läbi oma suure lemmiku "Värdi". Siis Tjorveni. Ja siis sellise kummalise raamatu nagu "Maaleib". Mulle meelidsid hirmsasti ja meeldivad praegugi sellised "vana aja elust" rääkivad raamatud. Et kuidas elati, mida söödi, milliseid töid tehti. Nii Värdi kui Maaleiva raamatud on just sellise suunitlusega, et tutvustada tänapäeva lapsele meie esivanemate aegset elu. Ja oma lemmikraamatuid võin ma lõputult uuesti ja uuesti lugeda. Peale seda, kui ma olin Tjorveni raamatut seitse korda lugenud, läks arvepidamine sassi. Ma arvan, et nüüd ehk oli üheksas kord seda lugeda:) Ja Värdi raamatki on päris kapsas. (Nüüd aitas kapsastumisele kaasa ka Maibrit, kes raamatu öökapilt kätte sai.) Mu ema ja õde vaatavad mind alati arusaamatult, sest nende arvates on maailmas ju nii palju raamatuid, miks raisata aega ühe ja sama raamatu uuesti ja uuesti lugemisele ...
3. Innustatuna Maaleiva raamatust, kus sündmustik toimub Kihnu saarel, ostsin omale Kihnu käsitöö raamatu. Ilus ja õpetlik raamat. Nagu mul käsitöö raamatuid veel vähe oleks....tellisin Krisost ka Stitch'n Bitch Happy Hooker raamatu. On alles lahe pealkiri sellel raamatul! Aga raamatut veel kätte pole saanud.
4. Enne suvepäevadele minekut käisime Viru keskuses plätusid ostmas. Kuna me olime tulnud maalt ja Maibriti oli pidanud nii kaua paigal istuma, siis mõtlesime ta natukeseks ajaks Väikese Päikese mängutuppa panna. Esimest korda üksinda. Ise sõime seal klaasi taga asuvas kohvikus. Ja täitsa uskumatu... ta ei pannud üldse tähele, et emmet ega issit ligidal pole... muudkui sahmerdas seal ringi ja suhtles teiste lastega. Nii imelik oli teda niimoodi vaadata - minu jaoks ta on ikka veel selline pisike ja õrnake, aga tegelikult juba suur laps. Asja halb pool on see, et tõenaoliselt sai ta sealt endale mingi viiruse külge. Tegelikult ma loodan, et see on viirus, mitte mingi puugihaigus, sest Maibritil on ka kaks puuki olnud. Ühesõnaga on tal teist päeva palavik 38-39... See teeb mind väga murelikuks ja ma püüan kõigest väest igasugu mure- ja pahamõtteid eemale peletada. Aga kui oma laps on haige, siis on see üks suur suur kivi südamel. Loodan, et Maibrit paraneb ruttu ja me saame tagasi maale minna.

Suvepäevadel on maa külmand ja kärss kärnas

Istun siin Nelijärve puhkekeskuse toas, Maibrit magab kõrval, Andres on õues, akna all mürtsub tümps - on Andrese ja veel mõne firma suvepäevad.
Huvitav, kas välismaal ka sellist asja praktiseeritakse? Ma pole küll selline inimene, kes pidusid ja tantsimist põlgaks aga suvepäevade fenomenist mina aru ei saa. Miks nad peavad kestma nii kaua, miks kõik inimesed end siis purju joovad, miks on suvemängude lahutamatuks osaks pallimängud? Ja miks ma pean istuma siin Nelijärve hostelis, mis näeb seest välja selline, nagu ta kunagi sügaval nõukogude ajal ehtiati ainult et hirmus räämas ja amortiseerunud? Tulime siia ja Andres ütles, et "Tere, ENSV!".
Ainukene kord, kui ma suvemängude ajal ühtegi korda Andrese käest ei küsinud "Millal me juba minema hakkame?" oli eelmisel aastal, kui päevad olid Kopra talus ja korraldatud Krista mehe Kalle poolt. Siis olime absoluutselt lõpuni ja kahju oli ära minna. Sest sellist head nalja ja mõnusat meelelahutust tavaliselt ei kohta, lisaks oli Kopra talu ööbimisvõimalused üle keskmise.
Kuna me oleme nüüd lapsega, siis võimaldatakse meile öömaja, muidu on suvepäevade lahutamatu osa ka telgis magamine, mis pakkus mulle rõõmu vaid lapsepõlves. Kuigi tänavu oleks telgis vist isegi parem...
Kas ma tõesti olen nii erinev keskmisest inimesest või on teised lihtsalt viisakad ja ei vingu?
Ainuke tore asi suvepäevade juures on see, et kohtab Andrese kolleegide abikaasasid ja nende lapsi ning saab pisut mõnusat juttu puhuda. Aga kuna mul siin suuri sõbrannasid pole, siis kaua sa ikka jutustad?
Õnneks on siin wifi ja mul on kudumistöö ja lugemine kaasas.

Hoopis teisest teemast - kuulsin raadiost sellist lugu, nagu Rahutu Tuhkatriinu (selle loo pealkirja sain küll hiljem teada) ja kuidagi niiiiii tuttav oli ja siis laksas, see on ju Levoton Tuhkimo! Tuli selline suur Dingo igatsus peale et esimese asjana panen kodus Dingo plaadi peale!

Pildikesi suvitajast

Karuke

Ammu juba tellisin endale sellise toreda raamatu, nagu "The Knitted Teddy Bear". Siiani imetlesin vaid pilte aga nüüd otsustasin ühe karukese Maibritile ka valmis teha. Tegu on minu esimese kootud mänguasjaga ja ligidalt, isegi kaugelt, vaadates on seda näha ka. Ütleme nii, et raamatus oli see "Snowflake" -nimeline karukene küll palju ilusam, aga loodan, et Maibritile meeldib ka see esimene pusserdis. Igal juhul, varsti tahaks järgmise karuteo ette võtta:)

Milline päev!!!

Täna, õigemini juba eile, 20. juunil, oli meil Andresega kolmas pulma-aastapäev.
Hommikul kell kuus vahetasime kingitusi. Andres kinkis minule kivikestega kaelakee. Ma olin väga liigutatud sellisest naiselikust ja edevast kingitusest. Ma vahel vaatan poes heldinult neid mehi, kes oma naistele parfüümi või ehteid valivad:) Mina kinkisin Andresele ahjuroobi :)))) Sest ta ei pea suurt lugu igasugu kullatud pastakatest või peekritest või üldse sellistest "mälestusesemetest". Valisin siis sepistatud ahjuroobi mis oli väga ilus ja vajalik ka meil maal:) Ma loodan, et Andres mulle järgmiseks pulma-aastapäevaks panni ei kingi...
Kingid vahetatud läksin mina magama tagasi ja Andres tööle. Kui me Maibritiga natuke enne lõunat tõusime, ehtisime ennast ära, ootasime Andrese ära ja läksime kõik koos Kumusse. Väike "hommikusöök" Kumu kohvikus ja siis läksime näitust vaatama. Ma pole keskkoolist saati Kunstimuuseumis käinud, nii et täitsa nautisin jälle Kölerit, Laikmaad, Mägit jne. Eitea kas tähtpäeva tõttu, aga Köleri ema ja isa portree juures seisin kohe ekstra kaua ja heldisin. Andresele pakkus kunsti kõrval suure elamuse ka Kumu ehituslikud lahendused. Tema, ehitusinsener, oskab juba sellist ilma liistudeta põranda-seina üleminekut või klaassiledat kuid ometi plaatidest laotud läikivat põrandat hinnata. Rohkem, kui maalikunsti :) Ja koos tõdesime, et Kumus sees olles pole üldse selline tunne, et oleks Eestis. Kõik on nagu välismaal. Kaasa arvatud piletihinnad :)
Kunstist küllastunud, läksime Öösse sööma. Ö on fantastilise teenindusega, mõnusa interjööriga ja väga hea toiduga restoran! Maibritile langes osaks eriti sõbralik teenindus. Ettekandjal olevat ka sama vana tütar ja ta kohe oskas lapsega rääkida. Ja mina veel algul põdesin, et ei tea kuidas sellises peenes kohas suhtutakse, kui selline puru ajav ja natuke lärmav mudilane kaasa võteakse. Ja kui me ära läksime, siis anti meile veel igale ühele üks trühvel koju kaasa:)
Peale seda käisime raamatupoes, siis läksime väikesele autosõidule (et Maibritti uinutada) Kalamajja. Meil on Andresega kombeks erinevates Tallinna paikades autoekskusiooni teha. Ma pole Kalamajas-Koplis isegi kunagi kellelgi külas käinud, nii et see kant oli täitsa uus ja nüüd mul on Nõmme kõrval veel üks Tallinna piirkond "kus ma tahaks elada".
Ja siis tulime koju. Jõime teed ja sõime trühvleid. Ja oligi Maiul ja issil tudu-aeg. Ja ma lähen ka varsti magama.
Peaks ütlema, et tänane päev pakub tõsist konkurentsi meie pulmapäevale. Sest kõik mõnus oli olemas, aga närvipinget polnud. Okei, pulmapäev oli ikka vägevam.
Ja ma olen väga õnnelik, et Andres mul olemas on. Ja Maibrit!
PS. Pilt on tänasest söömaajast ja ma pidin valima sellise, kus Andrest pole, sest ta ei salli enda eksponeerimist. Kuigi temast ja Maibritist oli palju ilusam pilt. PPS. Maibritil on uus, emme õmmeldud seelik ja minul on loomulikult! kingitus kohe kaelas :) Oh seda edevust!

Ma olen juba üsna ammu loobunud oma lapse kasvatamisest raamatu järgi. Või võrdlemisest teiste lastega. See tekitab asjatut stressi ja muret. Aga vahel ma ikka loen huvi pärast, mida raamatus arvatakse kasvatamisest ja mida teised samaealised lapsed „oskavad”. Ühes raamatus kirjutati, et kui laps on natuke alla aasta, siis on kõige parem last iseseisvalt sööma õpetada sest hiljem „võib tal tekkida iseseisvalt söömise suhtes vastuseis”. See tegi mind pisut murelikuks. Sest Maibrit keeldus ise söömast. Nuttis taldriku taga, kui mina talle süüa ei andnud. Kui lusika kätte võttis, siis ainult vehkis sellega tühja ja kui ma tahtsin natu-natukenegi suunata lusikat tema käes kausi poole, siis tuli üks suur kisa ja lusikas visati põrandale. Kuidas ma siis õpetan seda „sobivas eas” last sööma? Mul hakkas juba pisikene meeleheitekene tekkima. Mis sest et ei ole vist olemas ühtegi täiskasvanud inimest, kes ise süüa ei oskaks.

Otsustasin selle ülesande Andresele jätta. Sest vaatamata minu järjepidevatele ponnistustele ei hakanud Maibrit liigutama lusikat trajektooril taldrik-suu, vaid arvas, et lusikaga on hoopis toredam dirigenti imiteerida. Andres võttis väljakutse muretult vastu. Ja nii uskumatu kui see ka pole, läks paar –kolm Maibriti söögikorda Adrese seltsis ja Maibrit hakkaski ise sööma. Ma ei tea kuidas Andres seda saavutas. Aga laps sööb nüüd ise. Üliaeglaselt ja suurte kadudega ja meeletu jõuvarude raiskamisega, kuna lusikale jääb umbes veerand lusikatäit, aga sööb. Ise. Hurraaa!!!

Kleit

Õmblesin endale kleidi. Eelmisel aastal, seoses tissitamisega oli kleit minu garderoobis täiest out riideese. Sellevõrra suurem kleidiõmblemissoov oli mul sellel kevadel. Tegin siis kleidi vastavalt ametile, ehk koduperenaisele koduperenaisekleit.

Emmed tahavad ka vahel puhata ja mängida

Tavaliselt ärkame me hommikul Maibritiga alati heas tujus. Minu tuju läheb eriti heaks veel siis, kui Maibrit oma pudru korralikult ära sööb. Peale seda läheb aeg lennates kuni Maibrit magama läheb. Kui Maibrit magab, siis mina tavaliselt teen süüa, koristan või teen midagi kasulikku. Nii kulgeb meie päev õhtu poole ja lõpuks kui issi koju tuleb, siis olen ma juba päris väsinud ja vahel ka tüdinud. Mitte lapsest ega toimetamisest, aga lihtsalt, tahaks natuke niisama olla. Ja nii huvitav kui see ka pole, nendel õhtutel, kui Andres Pärnus või kuskil mujal tööl on ja koju ei tule, siis mul sellist tüdimust ja väsimust eriri ei tule. Kuna pole kellelegi loota, siis olen tugev ja vapper :) Aga kui on parajasti see päev, mil Andres koju tuleb, lähen ma tavaliselt kuskile. Näiteks supermarketisse süüa ostma. Paar korda olen kinos käinud. Vahel lähen kaubanduskeskusesse midagi vajalikku ostma. Vahel pole vaja ei midagi vajalikku ega toitu ja kinno ka ei saa/ taha minna. Siis lähen viidan aega põlatud viisil - lähen niisama mõnda mõnusasse poodi ja vaatan ilusaid asju. Seda kõike siis, kui me oleme linnas. Ja tavaliselt juhtub seda paar korda nädalas. Pooltel õhtutel on Andres lihtsalt Pärnusja koguaeg ei viitsiks ka. Aga praegu me oleme maal. Mis tähendab, et tuleb välja mõelda muu meelelelahutus. Aiatööd teen siis kui Maibrit magab. Jalutan siis, kui on vaja Maibriti magama suigutada. Mere äärde minemiseks on liiga külm. Niisiis on mul uus meelelatutus - Andrese arvuti kaasa ja Roostale wifi levialasse. Kõige mõnusam koht levialas on Roosta kohvik, siin saab piimakohvi ka. Pealegi on siin inimesi, nii et tekib tunne, et ma olen kohe väga "välja" tulnud. Ja ma pean tunnistama, et kino kõrval on selline meelelahutus üks paremaid. Ma läksin teel siia Roostale kohe nii elevile, et mõtle, ma saan internetti ja kohvikusse jne :) Noh, maainimeseasi:) Ja kui ma koju tagasi lähen, siis ma olen jälle palju parem inimene:)