Meandering sall ja kleidisaaga

Kudumismaailma rock star Stephen West korraldab igal aastal oktoobrikuus salakudumise (aka MKAL ehk mystery knit along) ja sel sügisel otsustasin millegipärast sellest osa võtta. Sest nii väga põnev on niimoodi kududa ja pealegi on tore seda teistega samaaegselt teha ja vaadata, mis teistel varraste alt välja tuleb. Mul olid kõik lõngad kapist võtta ja kuin neid seal sobitasin, siis sain oma arvates täitsa ilusa kombinatsiooni kokku.

Siiski, kui MKAli kuduma hakkasin, sain aru, et minu lõngad ja see muster annavad kokku tulemuse, mis meenutab seitsmekümnendate diivanipatju. Mida vihje edasi, seda uljamaks need mustrid seal läksid, nii et ühel hektel sain aru, et asi tuleb üles harutada. Ei ole mõtet ilusaid lõngu raisata millelegi, millega ma niikuinii ei käiks. Niisiis harutasin kõik üles, aga suur isu mõnda Stephen Westi mustrit kududa oli alles (sest ta on nii lahe inimene ja tal on toredaid salle küll). 

Valisin siis tema Meandering mustri ja kaks lõnga harutatud sallist, lisasin veel mohääri ka ja hakkasin kahevärvilist patentkudet kütma. Ma polnudki varem kahe värviga patentkudet teinud, aga see hakkas mulle kohe väga meeldima.  Lõngadeks olid siis: heledam lõng on 2018 aastal Pariisi reisilt, La Bien Aimee poest (mida füüsilisel kujul enam ei olegi) ostetud suveniirlõng Merino Singles (San tokki) ja lisaks on juures Rowan Kidsilk Haze (674, lillakaspruun). Tume lõng on Hedgehoge Fibers Skinny Singles (Graphite) ja must mohäär.

Seda La Bien Aimee lõnga oli mul kaks tokki, aga tumedat üks. Ja paraku sai üks tokk otsa natuke enne salli lõppu. Pruuni lõngaga polnud muud kui teine tokk ka ära kerida, aga tumedat ei olnud isegi lõngavärvija oma kodulehel parasjagu olemas. Kuna mul oli kodus sarnast ühekordset ja sama metraažiga valget lõnga, siis värvisin ise lõnga juurde. Endalegi üllatuseks õnnestus mul värvida peaaegu identne mustjas-tumesinine toon, nii et kui mohääriga koos kududa, siis vahet originaaliga peaaegu ei paista. 

Kui patentkoes kudumit pesta ja venitada, siis tranformatsioon on sama muljetavaltdav kui rööviku muutumine liblikaks. Esialgne kohev ja pontsakas kudum kasvab mõõtmetes kaks korda ja muutub õhukeseks ja lendlevaks. 

Kudusin salli väiksema versiooni, ometigi tuli seegi üsna suur. Ainuke muudatus, mis tegin, oli see, et kui kudusin salli silmuseid maha I-cord tehnikas, mis siis tekitab sellise ilusa kolmest silmusest koosneva "nööri" salli äärde (see oli mustris kirjas), kudusin iga viienda nööri rea tühjana, ehk ei kudunud kolmandat silmust kokku salli silmusega. Seda põhjusel, et nägin paljudelt valmistööde fotodelt, et salli serv tõmbas ja neid ilsaid tipukesi ei moodustunud. Kui uuesti kooksin, siis teeksin neid tühje ridu isegi tihedamalt, sest serva tuli ikkagi korralikult sikutada, et tipud välja joonistuksid. 

Väga mõnus suur ja pehme ja soe sall tuli. Kui väike "aga" asja juures on, siis see lõng, mille ma ise värvisin ja mis koosneb pooleks meeriinost ja mohäärist, ajab natuke karvu. Nii et vahel satub mõni karv suhu aga mitte nii sageli, et ülemäära segav oleks. Järelejäänud lõngast tuleb ilmselt sokid kududa, siis on suu ja silmadega piisav distants. 

Siis veel kleidijuttu, mis on jätkuks eelmises postituses näidatud ruudulisele kleidile. Mainisin, et kleit tõmbab taha ja surub kõri peale. Paraku ma seda viga parandada ei suutnudki. Proovisin teha kaelaauku suuremaks, aga seda rohkem ta taha tõmbas. Proovisin panna raskuse õmbluse külge, see isegi aitas, aga väga imelik on, kui midagi rasket vastu kõhtu kolksub. Proovisin ka esitüki õlaosa pikemaks teha, aga see ka ei aidanud. Kogu asi ei andnud mulle ikka rahu ja tahtsin välja selgitada, et kas küsimus on Florence kleidi ülemise osa konstruktsiooniveas või on ikkagi asi selles, et tagumisel poolel on kangast rohkem ja see tõmbab oma raskusega kleiti taha.

Otsustasin kasutada Named Clothingu Inari Tee kleidi ülemist osa, sest selle järgi olen varem õmmelnud ja istus hästi. Võtsin seekord küll nr 38 suuruse (tavalise 36 asemel) et oleks natuke lohvakam, nagu originaal Florence ja joonistasin talle samasuguse asümmeerilise allääre. 

Paraku ka see tõmbas taha. Mis lasi järeldada, et tegu on siiski sellega, et raskem tagaosa üritab kergemat esiosa taskaalu tõmmata. Küsisin isegi Andrese käest nõu ja tema arvas, et see hüpotees on igati kooskõlas füüsika reeglitega. 

Õnneks oli mul seda kangast kohe palju, sest kui suvel Abakhanis selle leidsin, tõin kõik koju :))) Ei juhtu just tihti, et Abakhanist nii ilusat värvi ja nii paraja kaaluga linast leiab. See oli laiusega üle 2 meetri, seega on sellest ilmselt kas voodipesu või kardinaid tehtud. Õnneks oskasin ette kujutada, milline see kangas jääb peale pesu, sest poes oli ta apreteeritud kujul ja seega üsna kange.

Harutasin siis jälle kleidi lahti (õnneks olin targu overlokitamata jätnud) ja lõikasin taaskord Inari Tee lõike järgi, kuid seekord tasase alläärega uue kehaosa. Varrukaid sain uuesti kasutada. Tegin taha nööbikinnise ja kui kehaosa ilma allosata selga proovisin, siis isegi see tahtis natuke taha tõmmata, sest need topelt pööratud nööbiliistud, nööbid ja liimiriie andsid juba nii palju raskust juurde. Seetõttu panin seekord laiema poolega seelikuosa ettepoole (originaallõikel oli tagumine pool rohkem kroogitud kui esimene) et asja tasakaalustada. 

Ja nüüd lõpuks sain siis sellise kleidi, mis mind puua ei taha. 

Sain kindlasti hea õppetunni ja edaspidi hoidun sellistest lõigetest. Minu suure õmblemiskogemusega ema ütleb küll, et see ei ole eriti loogiline ja et selliseid asümmeerilisi asju on ennegi tehtud, aga võibolla siis just selline lai telk, mis ainult õlgadele toetub ja rohkem kehalt tuge ei saa, tahab hakata oma raskuskeset paika sättima. Või on asi minu kehas. Ei tea ja rohkem ma ei viitsi selle teemaga tegeleda ka. Sest olen emaga vist juba mitu tundi telefoni teel arutanud, et mida teha ja siis muidugi kokku kolm kleiti õmmelnud.

Selle ruudulise kleidi osas on plaan selline, et õmblen talle uue ülemise osa. Tellisin kangast juurde ja ei mõtle postikulule :D Sest see ruuduline kleit mulle ikka väga meeldib. Kahjuks pean kõige ilusama osa ära lammutama, aga noh, ma ise niikuinii ju seljataha ei näe :)

Ma ei tea, kas see on nüüd blogipausi pärast või asi vanuses :) aga tundub, et mul juttu muudkui jätkub ja postitus aga venib. Seega ma kirjutan ülejäänud asjadest järgmisel korral. Mitte et ma iga nädal uue kampsuni jõuaks teha, aga need asjad, mis hiljuti valmis on saanud ja mille tegemine mul veel meeles on, panen ikka siia üles ka. 

Ja see kasvuhoone, kus me pilti teeme, eriti selle vundament, on Andrese käsitöö. Aga ilmselt teen suvel sellest paremad pildid, siis kui kasvuhoone seest roheline on. Igal juhul oli hea koht, kus tuul ei puhunud ja lörts kaela ei sadanud aga valgust ikka natuke oli.